Pühapäev, 27. juuni 2021

S. J. Bennett "Windsori sõlm"

S. J. Bennetti krimiromaanis "Windsori sõlm" uurib mõrva ei keegi muu kui Tema Majesteet Suurbritannia kuninganna Elisabeth II. No mis tal üle jääb, kui kuritegu toimub tema enda lossis ja uurimisrühma juht teeb kaugeleulatuvaid, kuid kuninganna arvates täitsa valesid järeldusi. Aga ta peab oma uurimist toimetama salaja, sest kuningannad lihtsalt ei lahenda ise kuritegusid. Huvitava tegelasena abistab teda selles erasekretäri abi Rozie, kes on pärit Nigeeriast, endine ohvitser ja ratsutaja, kes kannab kõrgeid kontsi ja kitsast seelikut ja murrab mängeldes kallalekippuja sõrmeluud.

"Windsori sõlm" on selline aeglase kulgemisega ja rahulik raamat, keegi ei jookse kuhugi, juuakse teed ja vesteldakse, vahepeal murrab kuninganna veidi pead, räägib õigete inimestega ja Rozie abil uurib asju, aga kõik see käib tasa ja targu, sest keegi ei tohi teada saada, et kuninganna neist ses asjas rohkem teab.

Minu ema, kes on suur Agatha Christie ja muude sarnaste krimkade austaja, ütles, et talle ei meeldinud. Mõrva uurimine oli igav ja kõik see kuninglik elu-olu teda ei huvitanud ning kuningalossi kirjeldused jättis lihtsalt vahele.

Mis annab võtme kätte – keda huvitab Inglise kuningapere ja eelkõige kuninganna ja kes tahab piiluda lossi seinte vahele, sellele peaks see teos hästi istuma. Sest mõrvauurimine on tõesti nagu pisut teisejärguline. Seda toimetatakse muu hulgas, kõigi teiste tähtsate tegevuste vahel, nagu hobuste võidusõit, Obamade külaskäik ja kuninganna 90. sünnipäeva tähistamine. Mida kinnitab kenasti asjaolu, et praegu, kui ma seda postitust kirjutan, ei tule mulle enam üldse meelde, kes oli mõrvar ja miks. 

Ka mulle oleks see teos ilmselt palju rohkem meeldinud, kui poleks varem lugenud ühe teise Bennetti, nimelt Alan Bennetti "Tema majesteet lugejat". Neid kahte teost ei saa päris võrrelda, sest "Windsori sõlm" on siiski kriminaalromaan oma rangete reeglitega. Samas avavad mõlemad teosed lugejale maailma, millest vähesed osa saavad ja eelkõige püüavad näidata Elisabeth II mõttemaailma. S. J. Bennett näitab meile terase meelega, tähelepanelikku ja elutarka naist, kes on palju vastupidavam, kui tema kaaskondsed arvavad.

Ta võttis endale džinni ja Dubonnet' kokteili ja lasi teha parajalt kange segu. Ta igatses Philipi järele. Too oleks öelnud midagi jämedat ja ta naerma ajanud ja südames teadnud, kuivõrd kuninganna endast väljas on, ja sellest hoolinud. /.../

Ta ei olnud õnnetu enda pärast, see oleks olnud naeruväärne. Ta tundis kaasa lossile, kogukonnale ja noorele mehele, kelle elu oli lõpetatud nii jõhkralt, nii häbistavalt. Kuninganna oli ka pisut murelik.

Windsori lossis liikus ringi mõrvar. Või vähemalt eelmisel ööl oli liikunud. (lk 32)

Tõlkinud Jüri Kolk

Teised kirjutavad: 

Tänan raamatu eest kirjastust "Eesti Raamat"