teisipäev, 15. november 2016

Andy Weir "The Martian"

Andy Weiri "The Martian" on kaasaegne robinsonilugu üksikule planeedile mahajäetud laevasõitjast. Robinsoniks on õnnekombel erakordselt nutikas insener, kes MacGyverile iga kell silmad ette annab. Ja duct tape aitab ka Marsil hädast välja.

Tehnilised üksikasjad ei olnud alati minu jaoks arusaadavad, kuid tuli lihtsalt teadmiseks võtta, et on miskisugune agregaat, millega tehakse hapnikku ja teine, millega tehakse vesinikku ja neid omavahel kombineerides saab õhku.

Erilist poeetikat ja sõnaseadmisoskust "Marslasest" ei leia, Mark Watney on üsna üksluise sõnavaraga, aga see ei häiri, sest selle teose puhul on esmatähtis tegevus. Seda siin jagub, sest Marsil ellujäämiseks on vaja kogu aeg midagi teha. Mingil hetkel tunduvad asjad laabuvat, marslane saab telgi elamiskõlblikuks, tagab omale pideva õhu ja vee olemasolu. Ainuke probleem on toit, sest seda peab jaguma kuni järgmise missiooni saabumiseni, mis aga toimub alles nelja aasta pärast. Mark on nutikas ja otsustab Marsil kartuleid kasvatama hakata. Miks ka mitte! Aga Marsil on omad plaanid, mille hulka ei kuulu sellel planeedil niivõrd eluks sobimatu olendi, nagu inimene, poputamine. Ikka ja jälle lööb Marss Marki nutikatesse plaanidesse auke. Ikka ja jälle üritab punane planeet teda tappa. Põnev ja kaasakiskuv ja kõik need muud sõnad.

Vaatasin vahepeal ka filmi ära. Marsi visualiseeringud olid suurepärased, aga kogu tegevus nii kokku surutud. Filmist ei olnud üldse tunda, kui palju peategelane pidi mõttetööd tegema, et kogu see tehniline kaadervärk tööle panna. Filmis ta lihtsalt läks ja pani paar masinat kokku ja voila! - oligi hapniku tegemise masin olemas. Ei käinud see nii lihtsalt. Nii et lugege ikka raamatut.

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus
Kultuur.err
Lugemiselamused
loterii
Jaan Martinson
Padjaklubi
Päevik
Ulmekirjanduse baas
Never Judge a Book ...

kolmapäev, 9. november 2016

Ruth Reichl "Tender at the Bone" ja "Comfort Me With Apples"

Eesti keeles on ilmunud Ruth Reichli autobiograafiliste teoste viimane osa - "Küüslauk ja safiirid". Kokku on ta kirjutanud kolm mälestusteraamatut. Esimeses raamatus - "Tender at the Bone" - räägib Reichl oma lapsepõlvest ja kujunemisest 50ndate New Yorgis. Teises - "Comfort Me With Apples" - aga kirjeldab ülikooliaega, abiellumist, elu kommuunis, kõik seda, mis tegi temast toiduspetsi. Ikka läbi toidu. Toit on tema elus olnud väga olulisel kohal alates varasest lapsepõlvest ja on määranud ka tema ülejäänud elukäigu. Reichl on töötanud restoranides kokana ja ajakirjanikuna. "Küüslaugus ja safiirides" kirjutab ta oma elust New York Timesi restoranikriitikuna.


Läbivaks jooneks tema raamatutes on erakordselt tundlikud toiduelamuste kirjeldused. Isegi kui kõik muu kõrvale jätta, siis piisab juba sellest oskusest, et Reichli raamatuid naudinguga lugeda. Aga oli väga huvitav lugeda tema kirjeldusi lapsepõlve New Yorgist ja eriti inimestest. Ka neid oskab Reichl suurepäraselt portreteerida. Huvitavaid inimesi oli tema elus küllaga, alates maniakaal-depressiivsest emast ja lõpetades kõigi nende kuulsate kokkade ja muude toidutegelastega, kelle nimed, tõsi küll, mulle suurt midagi ei öelnud. Illustreerimiseks lõik raamatust "Comfort me with apples":
"Now taste this." He put the softest little ball of sweet, buttery cheese in my mouth. I swallowed and it was like sunshine and green fields. 
The foie gras was molten velvet in my mouth, and when I took a sip of wine the flavour became even more intense, richer and rounder than it already was.
The scrambled eggs with truffles were even better than the foie gras. Minutes earlier I would not have thought it possible. Each forkful was like biting off a piece of the sun. It was like musk and light, all at once, and suddenly I burst out: "This is what I always imagined sex would taste like".

reede, 4. november 2016

Audioraamatutest ja Ilmar Trulli "Väiksest viisakast kärbsest"

Mõni aeg tagasi helistati mulle Elisast ja pakuti Elisa Raamatut. See on võimalus kindla kuutasu eest (8,99) lugeda nii palju e-raamatuid kui soovid. Mõned piirangud siiski on. Esiteks on tegemist rakendusega, mille saab alla laadida kas telefoni või tahvelarvutisse. Seega on võimalik raamatuid lugeda ainult nende vahendite abil. Teiseks on raamatute valik rakenduses piiratud. Seal on küll juba 1700 teost ja valik täieneb. Esialgsel vaatluses paistab, et on kaks suuremat rühma - sel ja eelmisel aastal välja antud teosed ja päris vanad raamatud, mis on Digira poolt digiteeritud ja suures osas tasuta kasutatavad. Näiteks ei ole seal Loomingu Raamatukogu, Tänapäeva, Pegasuse teoseid, küll aga Petrone Prindi, Fantaasia, Avita, Menu, Pilgrimi ja paljude teiste omad. Kõige enam aga jääb silma Varraku raamatuid.

Tookord ütlesin pakkujale, et ma ei ole huvitatud - lugemata raamatuid kõik riiulid kodus täis, aga kui nad kunagi audioraamatuid pakkuma hakkavad, siis kaalun. Olen ammu audios kuulamise võimalusest puudust tundnud. Teatavasti ei ole raamatu lugemise ajal võimalik midagi muud teha (teejoomine ehk välja jätta) ja samas ei ole näiteks söögivalmistamise, koristamise või puudeladumise ajal võimalik raamatut lugeda. Küll aga saaks seda aega kasutada raamatu kuulamiseks. Minu ideaalis näeb see välja nii, et ma saan paber- või e-raamatut poolelijäänud kohast edasi kuulata. Tean, et Amazonil on selline võimalus olemas, aga seal toimib see ainult Audible'i raamatutega ja lisaraha eest.

Ise mõtlesin, et siia see aeg küll niipea ei tule. Ootamatult aga on see nüüd siiski käes ja Elisa Raamatus on võimalik raamatuid ka kuulata. Võtsin kohe proovida. Aga kuna seal on ühed raamatud ja minu raamaturiiulis teised, siis praktikas tähendab see seda, et mul on nüüd kaks raamatut korraga pooleli - üks, mida silmadega loen ja teine, mida kuulan. Sest lihtsalt istuda ja raamatut kuulata ma küll ei või. Jah, lihtsalt istuda ja silmadega lugeda on ok, aga lihtsalt istuda ja kõrvadega kuulata ja samal ajal mitte midagi muud teha pole üldse mitte ok.

Audio jaoks kasutatakse Eesti Keele Instituudi väljatöötatud kõnesüntesaatorit. Ehk tegemist ei ole siis klassikalise audioraamatuga, mille on näitleja sisse lugenud, vaid masinaga, mis loeb igasugust teksti. Valida saab mees- või naishääle (Meelis või Pille) vahel ja on võimalik lugemise kiirust muuta. Tuleb vaid esimesest võõristusest üle saada ja häälega ära harjuda. Hääl on vägagi inimlik, ei jäta üleliia masina muljet, aga mõned nüansid siiski on. Eelkõige on probleem väldetega. Need on mõnikord nii- ja mõnikord naapidi. Aga olgem ausad, eesti keele vältevaheldusest ongi lihtsalt pealevaadates võimatu aru saada.

Nimed kõlavad ka natuke naljakalt, samuti ei saa süntesaator aru võõrkeelest. Võõrkeelsed sõnad ja nimed loetakse ette eesti hääldusreeglite järgi. Näiteks Johannal on rõhk alguses, ehk kõlab nagu ´Johana.

Huvi pärast panin Meelise lugema Ilmar Trulli luulet.

Proovige nüüd ise kõva häälega lugeda, nii et putkas on kõigis lausetes teises ja tutkas esimeses vältes:

Ühes kioskis ehk siis putkas
elas kord üks tubli tutkas.

Käisin kaesin - putkas tutkas.
Nähes mind see tutkas putkast

plehku pistis. Tutkas putkas
ja ei ole enam putkas.

Nii et enam sellest putkast
otsida ei tasu tutkast.

Juhtum jahutas mu indu.
Enam ma ei vaatle lindu.


Läksin rappa meeles kurvas
kaema, kuidas kasvab turvas.


No päris lõbus ju.

Ilmar Trulli luulet tuleb ikka ise lugeda, soovitavalt kõva häälega. Lisaks on Ilmar Trulli raamatus "Väike viisakas kärbes" ka väga toredad pildid.

Varesed lendavad lõunasse

Kured läinud, kurjad ilmad.
Haned läinud, halvad ilmad.

Luiged läinud, lumi taga.
Tegelikult selgub aga

sellest laulust tähtis tõik,
et külmavaresed nad kõik.

*


Madrus kuival

Nukker madrus müttab adrus
ta jäi jälle laevast maha.

Nendes paigus maismaahaigus
murdis meremehe maha.

Kaldal olla ta ei malda
kuival olla ta ei taha.

Tahaks rannast anda kanda,
madrus maal ei teeni raha.

Madrus maal on nagu hüljes,
kellel pole rattaid küljes.


Paar linki ka, kes tahab kõnesünteesi kohta lisa lugeda:
Postimees
Geenius

neljapäev, 3. november 2016

Udo Uibo "Viinakuu. Alkohol eesti luules"

Tänuväärne kogumik alkoholist eesti luules. Kenasti ajalises järjekorras. Päris alguses, mis algab 18. sajandiga ja kestab kuni 20. sajandi alguseni, on tegemist enamasti viinakuradi eest hoiatavate ja karskust propageerivate värssidega, aga mida aeg edasi, seda mitmekesisemaks luuletused muutuvad. Kogus on esindatud sadakond luuletajat, muuhulgas on alkoholist luuletanud ka Jaan Kross ja Ellen Niit ja uuemal ajal juba väga paljud.

Panen siia kogu ühe esimestest ja kõige viimase luuletuse.

MA PEAN JOOMA
Lauluke

Põllumaa on joomas,
maada joovad metsad;
oja annab juua
sinimere suule;
päev on joomas merda,
kuu on joomas päeva.
Mind mu sõber sõimab,
et ma tahan juua

Kristian Jaak Peterson

              *

vahel tundub et mu ümber
on ainult joodikud ja hullud
kui käin mööda kodutänavaid
mõtlen:
kuhu ja mis edasi?
väikelinnad ongi Eestimaa
pole patriotism see, vaid fakt
iga 9. on ehitaja
iga teine elab väikelinnas
noored joovad
stressist ennast purju
mõni niisama mõttetusest
jääbki jooma

mina pole see ütleja
kas vale see või õige
siitsamast tulen ju isegi
purjuspäi hull joodik

Triin Tasuja

Teised kirjutavad:
Ekspress
Keel ja Kirjandus
Musta Kassi Mõlgutused

esmaspäev, 31. oktoober 2016

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju"

Vincent Schiavelli oli Sitsiilia päritolu tuntud Ameerika näitleja, praeguseks küll siit ilmast lahkunud. Ühel hetkel hakkas ta oma juurte vastu huvi tundma ja sõitis koos tolleaegse kihlatuga Sitsiiliasse vanemate kodukülla Polizzi Generosasse. Algus ei olnud just üleliia paljutõotav, sest eht itaallaslikult anti neile võõrastemaja kohta vastukäivaid juhiseid, vihma sadas jne. Pärast järelpärimisi ta siiski leidis oma sugulased ja sellest sai loomulikult jälle eht itallaaslikult suurepärane vastuvõtt ja väga soe suhtlus, mis jäi tema ellu kuni lõpuni.

"Tanti Beddi Cosi" ehk "Palju ilusaid asju" on Sitsiilia väljend, millega soovitakse teistele kõike parimat. Raamat on soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri. Siit saab teada paiga ajaloost ja muidugi selle inimestest.

Raamatus on ka hulganisti toiduretsepte, sest paljude ilusate asjade seas on toit muidugi see kõige ilusam. Schiavelli on lisaks kirjutanud veel mitu Sitsiilia köögi ainelist kokaraamatut.

Lisan siia isutekitamiseks ühe retsepti.
Vaese mehe kartulid
Seda lihtsat ja isuäratavat toitu võivad süüa kõik, olenemata nende majanduslikust seisundist.
Maitse muidugi paraneb, kui kartuleid küpsetada 'a bbrascera sütel. Kui seda luksust pole kusagilt võtta, võib neid küpsetada ahjus. 
Igale sööjale
1 punane kartul (250-300 g)
meresoola
extra virgin oliiviõli
musta pipart 
Eelsoojendage ahi 190 kraadini. Hõõruge kartulit köögiviljaharjaga. Keerake kartul fooliumi ja küpsetage 1 tund. Keerake kartul lahti, lõigake pikuti pooleks ja hakkige sisu jämedalt. Lisage soola, kallake ohtralt oliiviõli peale ja raputage heldelt musta pipraga üle. Serveerige. (lk 304)
Tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik

Teised kirjutavad:
Love the World

neljapäev, 27. oktoober 2016

Dervla Murphy "Täie hooga"

Dervla Murphy kirjutatud "Täie hooga" on erakordne lugu naiselt, kes sõitis jalgrattaga Iirimaalt Indiasse. 1960ndatel. Üksi. Läbi raudse eesriide taga oleva Ida-Euroopa, Türgi, Iraani, Afganistani ja üle Himaalaja mägede Pakistani. Kardan, et praeguses maailmas ei oleks selline reis enam võimalik. Kuigi ka teda hoiatati mitmesuguste ohtude eest, mis üksikule naisterahvale idamaades osaks võivad saada, siis ei osutunud ükski neist tõeks.

Ainuke tõeline vahejuhtum inimestega toimus Türgis kurdi aladel, kus teda ründas ööbimispaigas mees. Aga püstolilask lakke aitas. Muidugi oli ohtlikke juhtumeid teisigi, Bulgaarias ründasid teda hundid, siin aitas jällegi püstol. Afganistani mäestikus takistas teed liustik, millest ülesaamisel tuleb ainult autori leidlikkuse üle imestada.

Ohtude asemel koges Murphy hoopis erakordset külalislahkust. Ta püüdis ööbida sõjaväepunktides, kus oli kõige ohutum ja niimoodi sõbrunes mitme tähtsa sõjaväelasega, kes teda omakorda oma sugulastele soovitasid. Sellisel viisil sattus ta Pakistanis kohaliku printsi paleesse külaliseks, milleks ta oma katkistes nailonpükstes ja mitu nädala korralikult pesemata kehaga hoopiski valmis polnud. Autor armus Iraani jäägitult ja tal oli hirmus kahju sealt lahkuda, kuid siis tuli Afganistan ja sellesse armus ta veelgi enam.

Ta pidas teel olles päevikut ja saatis sõpradele kirju, mille alusel teos ongi kokku pandud. Murphy ütleb, et ta ei muutnud esialgu kirja pandut kuigivõrd, mis tähendab, et tegemist on eheda ja autentse teosega, kuigi stiili osas võiks ju norida. Aga ei ole vaja. Sest tegemist on ääretult huvitava reisikirjaga. Murphy suhtub teel kohatud inimestesse enamasti suure empaatiaga ja need vastavad samaga. Samas oskab ta näha huumorit kohtades, kus midagi naljakat tegelikult ei ole. Kõik need algelised hotellitoad, vilets toit, karmid kliimaolud ja lõputu bürokraatia. Vastukaaluks jälle imeline loodus, lahked võõrustajad ja maitsev toit (ka paleedes, nagu eelpool juttu oli). Kardan, et praegu seda maailma enam suures osas alles ei ole.
Täna õhtul kohtasin üht noort Hollandi paarikest, kes saabus Kabuli oma esimesele välislähetusele kahe nädala eest ning imestab ikka veel, kuhu nad küll on sattunud. Mööndavasti on nende imestus mulle arusaadav ja ma olen tõesti rahul, et lähenesin Afganistanile sammhaaval. Kui oleksin Dublinist otse Kabuli lennanud, maandunud idamaades tundliku haistmismeelega päranisilmse uustulnukana, poleks minagi ehk osanud hinnata afgaanide elu ja kultuuri peenemaid tahke. Aga praegu, Istanbulist Mashhadisse rännatud kahe kuuga muutusid teed päev-päevalt vähem maanteesarnaseks, mäed kõrgemaks, õhk hõredamaks, riietus võõramaks, toolid harvemaks, muslimid rohkem islamit jägivaks, sanitaartingimused jubedamaks, ilm palavamaks, haisud vängemaks ja toit mustemaks. Afganistani piirile jõudnud, näis juba üsna loomulik enne sööki leivalt mullapuru pühkida, juustult karvu noppida ja suhkru seest putukaid eemaldada. Ühtlasi ei häirinud mind enam kirbud, söögiriistade puudumine ega seegi, et kümme päeva polnud ma riideid seljast võtnud või voodis maganud. (lk 109)
Tõlkinud Lauri Saaber

Teised kirjutavad:
Ekspress

esmaspäev, 24. oktoober 2016

Sophie Hannah "Suletud kirst"

Sophie Hannah' "Suletud kirst" on teine "Agatha Christie Hercule Poirot" uus lugu, esimene oli "Monogrammimõrvad". Juba esimest raamatut lugedes valdas mind tunne, et kõik oleks nagu õige, aga päris ikkagi ei ole. Ehkki tegevus toimub igati Christie'likus maailmas ja toimub mõrv ja Poirot on ka üsna nagu Poirot, on kogu teos natuke nagu nihkes, justkui pistaks suhu maasika, mis aga maitseb hoopis mustika järele.

Ehk ei tohi unustada, et kuigi peategelaseks on Hercule Poirot, et ole tegemist Agatha Christie teosega. Kui sellest mõttest lahti lasta, siis on tegemist igati ontliku kriminaalromaaniga. Mina isiklikult olen just Christie'like krimkade fänn, Skandinaavia noir ja sarimõrvarid ei huvita mind üleüldse.

"Monogrammimõrvade" lahendus oli tarbetult keeruline ja sama viga kipub olema ka "Suletud kirstul". Vanal heal Christiel oli motiiviks enamasti kas raha või armastus. Siin aga on tegemist sellise üsna kaasaegse sisemise motiiviga. Samas ei tohi krimkadest (vähemasti sellistest klassikalistest) kunagi täiuslikku loogikat ja põhjendatust otsida. Need ongi omaette maailmad, oma rangete žanripiiride ja sisemise loogikaga. "Suletud kirstus" hoitakse pinget üleval, esmapilgul ühtmoodi näivad asjad osutuvad hoopis millekski muuks, vihjeid antakse  ja ei puudu ka klassikaline lõpustseen, kus kogu seltskond on ühte ruumi kogunenud ja Poirot särades igaühel neist motiivi ja võimaluse leiab.

Tegemist on klassikalise juhtumiga, kus rikas vanem daam otsustab muuta oma testamenti ja jätab lapsed pärandusest ilma. Samal ajal kutsub ta oma Iirimaa mõisa külla lisaks lastele ka Hercule Poirot ja Scotland Yardi inspektori. Miks? Kas on oodata mõrva? Selge see, et mõrv toimub, kuigi mitte päris nii, nagu oleks võinud oodata. Nagu ütlesin, siis mõrva motiivis olin natuke pettunud, aga see ei muuda asjaolu, et lahenduseni jõudmise tee on kirja pandud nauditavalt ja põnevust kruttivalt.

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Martinson ja sõbrad

Tänan Varrakut raamatu eest

pühapäev, 23. oktoober 2016

Max Morris "The Wit and Wisdom of William Shakespeare"

Kui ei jõua kogu rehkendust, tee natuke. Max Morris on kokku kogunud William Shakespeare'i teostest vaimukad ja targad ütlused, kõik kenasti teemade kaupa lahterdatud - "The Wit and Wisdom of William Shakespeare". Muuhulgas sain teada, et "Kiss me, Kate" pärineb "Tõrksa taltsutusest" ja "Kõik pole kuld, mis hiilgab" "Veneetsia kaupmehest". (Klõpsa piltidel suuremalt nägemiseks).






pühapäev, 16. oktoober 2016

David Messer "Sigmund"

David Messeri "Sigmund" räägib Sigmund Freudist. Raamatu käivitab väga huvitav idee, et inimesele on antud teatud eluaeg ja selle iseseisev muutmine võib kaasa tuua tagajärjed. Praegusel juhul sattus Freud uuesti maailma, tänapäeva Londonisse, kuna ta lõpetas oma elupäevad ise kolmteist päeva enne ettenähtud aega. See kolmteist päeva aga on ikkagi vaja ära elada ja nii seiklebki Freud Londonis, et leida vastused, mis eluajal vastamata jäid. Teda aitab sealjuures Londoni psühhiaater David Pollack.

Freud ei ole eriti imestunud sellest kõigest uuest, mida ta näeb. Oleksin arvanud, et 75 aasta jooksul on maailm nii palju muutunud, et väheke rohkem imestust tekitada. See võib tulla peategelase isikust, keda ongi väga raske enam millegagi üllatada, või siis ei ole autor sellele liiga palju tähelepanu pööranud.

Et kriitiline pool kohe ära öelda, siis on raamatu nõrkuseks dialoogid. Keegi ei räägi niimoodi, isegi kui tegemist on psühhoanalüütikutega! Pigem on tegemist kirjalike traktaatidega, mis dialoogide nime all raamatusse pugenud. Samas ei kehti see siiski kõikide vestluste kohta. Kohtumised narkodiileri ja sekspoe müüjaga olid väga toredad. Iseäranis aga lugu härra Zellenkast. Narkodiileri peatükki saab lugeda siit.

Minusugusele lugejale, kes Freudist ega psühhoanalüüsist kuigi palju ei tea (aga pärast teose lugemist teab juba kõvasti rohkem!), jäi tegelikult põhiidee esialgu natuke hämaraks - mida ta siis ikkagi leidis. Kas tema tagasitulek tasus ära?

Tahtmata küll liiga palju spoilereid kirja panna, vastan kohe küsimusele ise. Esialgu mõtlesin, et sellel peab olema mingi seos tema töö ja psühhoanalüüsiga. Seda muljet tugevdas ka raamatu tagakaane tekst, mis räägib, et Freud püüab leida vastuseid küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. Aga tuleb välja, et küsimused olid hoopis inimlikumad ja isiklikumad. Teose kõrvalliin räägib 60-aastate noortest ameeriklastest, kes Vietnami sõtta sattusid. See tundus algus arusaamatu ja üleliigsena, kuigi ühe noormehe nimi Sigi tegi valvsaks. Lõpuks aga kukkus kõik kenasti paika. Ka päris lõpus ilmnev võimalik isa-poja liin on selline, mida on kirjanduses väga palju kasutatud, aga mis siin teose ideega hästi kokku sobis. 

Minu kokkupuude Freudiga on olnud üsna vähene - teismelisena lugesin artikleid tema teooriatest ja meelde jäi peenisekadedus - see tundus siis tobe ja tundub ka nüüd. Järgmine kokkupuude oli Mare Kandre raamat “Naene ja dr. Dreuf”, mis on vägagi feministlik teos ja kus Freudil küll midagi positiivset ei olnud. Seetõttu on väga tore, et nüüd on olemas ka “Sigmund”, mis vastukaaluks näitab tema positiivset poolt. Ja last, but not least, mulle meeldib väga raamatu kaanekujundus.

Vaadake ka arutelu Varraku Facebooki kirjandusklubis, kus autor ka ise sõna võttis, kommenteeris ja küsimustele vastas. Kõigile ülalpool õhkuvisatud küsimustele on autor vastanud, mis minu jaoks avardas loetut päris palju.

Tõlkinud Margus Leemets

Teised kirjutavad:
Kultuuritarbija 60+
Siiliste raamaturiiul
Merje
Intervjuu autoriga
Andres Laiapea
Mis loeb?
Rabarberibulvar

Tänan Varrakut raamatu eest

pühapäev, 18. september 2016

John G. Neihardt "Black Elk jutustab"

Eesti keeles ei ole eriti palju Ameerika põliselanikest kirjutatud raamatuid ilmunud. Samas võin kohe peast lugeda päris mitu - nii teabekirjanduse kui ka seiklusjuttude vallast. Kõik algas muidugi lapsepõlvest - ilmselt oli see "Suure karu pojad", mis minus kustumatu indiaani-armastuse tekitas. Sellele järgnesid Cooperi Nahksuka jutud ja Anna Jürgeni "Sinine lind". Omar Volmeri "Tomahookide aeg", Eva Lipsi "Indiaaniraamat" ja Miloslav Stingli "Indiaanlased ilma tomahookideta"  lisasid seiklustele taustajuttu. Mäletan, kuidas avastasin vanemate raamaturiiulist Dee Browni "Mata mu süda Wounded Knees" ja suurest rõõmust kilkasin. Naabritüdruk tuli pärast küsima, et mida sa siin üksi kisasid, ma salgasin lõpuni, et ta kuulis valesti, sest tundus väga imelik olla ülevoolavalt rõõmus mingi populaarteadusliku raamatu pärast. Otsisin nüüd raamatu üle pika aja üles, no päris kapsaks loetud teine. Hilisemast ajast olen lugenud Jake Page'i "Suure vaimu rüpes", Kärgatava Kõu "Ühe indiaanlase autobiograafia"ja Hasso Krulli tõlgitud Winnebago triksterilugusid.

John G. Neihardti "Black Elk jutustab" on seega tänuväärt lisa eestikeelsesse indiaani-kirjandusse. Raamat ilmus esmakordselt 1932. aastal ja kadus tükiks ajaks unustusehõlma, kuni 1960ndatel aastel müstikaotsijad selle uuesti avastasid. Teose pani kirja Ameerika luuletaja, kirjanik ja kriitik John G. Neihardt. Ta kohtus 1930ndatel Nicholas Black Elkiga, kes talle oma loo jutustas. Raamatus on mitu eessõna ja lisa, mis annavad ülevaate teose saamisloost ja kust saab teada ka seda, et kirjapandut ei saa võtta kui täiesti autentset üleskirjutust. Neihardt lisas loole ka oma vaatenurga, kasvõi juba sellega, mida ta pidas oluliseks üles märkida ja mida mitte. Samuti sai vana mehe lihtsast jutustusest suuresõnaline ja poeetiline lausa eepiliste mõõtmetega lugu.

Black Elk (1863–1950) oli lakota teadmamees (lakotad on üks siuu hõimudest), kes osales viimastes suurtes indiaanisõdades, muuhulgas oli seotud vaimude tantsuga, mis viis Istuva Sõnni tapmiseni, nägi oma silmaga Wounded Knee tapatalgu tagajärgi ja sõitis Buffalo Billi tsirkusega ringi Euroopas.
Tema jutustus keskendub siiski peamisele, milleks on oma suure nägemuse edasiandmine ja indiaani kultuuri ja religiooni tutvustamine.

Black Elki elas oma hõimu inimeste tavalist elu, nägi selle lõplikku kokkuvarisemist, aga juba varjasest noorusest oli ta elanud ka maailmas, mille väärtused on kõrgemad kui toit ja peavari. Neihardt ütleb, et vaieldamatu selgeltnägijana kehastas Black Elk tasandikuindiaanlaste teadvust täielikumalt kui keegi teine, keda ta teadis. Seega hõlmab Black Elki jutustus ühest küljest indiaanlaste igapäevaelu suurte ajaloosündmuste taustal ja teisest küljest "kõikjal olevat elu, mis on püha". Üheksa-aastasena sai ta oma esimese suure nägemuse. Huvitav on see, et isegi maailmas, kus meie praeguse ajaga võrreldes olid nägemused ja üleloomulikud seigad elu normaalne osa, ei julgenud ta oma nägemustest pikka aega mitte kellelegi rääkida kartuses, et teda peetakse rumalaks lapseks või hulluks. Niisiis vahelduvad tema jutustuses teises maailmas toimuvad nägemused siin maailmas juhtuvaga.

See, mis siin maailmas juhtub, on kurb. Väga tihti kordab ta, et me ei tahtnud ju muud, kui omal maal elada ja ringi rännata, kuid valgetele see ei sobinud.
Igale poole, kuhu me läksime, tulid sõdurid meid tapma ja see oli kõik meie enda maa. See oli meie oma maa juba siis, kui wasichud tegid Red Cloudiga lepingu, mis ütles, et see saab olema meie maa nii kaua, kui rohi kasvab ja vesi voolab. See oli ainult kaheksa talve varem ja nad ajasid meid nüüd taga sest meie mäletasime ja nemad olid unustanud (lk. 118).
Seda teost võib ilmselt lugeda mitut moodi - kui ajaloolist dokumenti, kus sündmustes osaleja oma mälestusi edasi annab, ühe kaduva maailma kirjeldust, ühe religiooni ja uskumuste ülevaadet või kui abivahendit ja vaimset juhatust omaenda müstikaotsingutele. 1972. aasta väljaannet müüdi lausa järgmise sissejuhatusega: "Raamat legendist, isiklikust nägemusest, mille kõrval LSD-retk kahvatub."! Mõtlen, et kui ma oleksin seda raamatut lugenud teismeeas, koos Dee Browni teosega "Mata mu süda Wounded Knees", kuidas see oleks siis võinud mind mõjutada. Praegu lugesin seda pigem kui ajaloolist dokumenti, aga vastuvõtlikus eas lugejale on teosel palju rohkemat pakkuda. Just nimelt noorele, kes alles otsib viisi, kuidas maailmas hakkama saada. Lugeja valib ise, millele ta suurema tähelepanu pöörab, aga siiski oli Black Elki eesmärk anda edasi oma nägemust ja tutvustada indiaanlaste kaduvat religiooni, mitte jutustada lihtsalt oma elust huvitavaid seiku.
Sa oled märganud, et kõik, mida indiaanlane teeb, on ringis, ja see on sellepärast, et Maailma Vägi töötab alati ringidena ja kõik asjad püüavad olla ümmargused. Vanadel aegadel, kui me olime tugevad ja õnnelikud inimesed, tuli kogu meie vägi meile rahva pühast sõõrist ja nii kaua, kui sõõr oli terve, inimesed edenesid. Õitsev puu oli sõõri elav keskpunkt ja nelja ilmakaare ring toitis seda. Ida andis rahu ja valgust, lõuna andis soojust, lääs andis vihma ja põhi oma külma ja võimsa tuulega andis tugevust ja kannatust. See teadmine tuli meile välisest maailmast koos meie religiooniga. Kõik, mida Maailma Vägi teeb, tehakse ringis. Taevas on ümmargune ja ma olen kuulnud, et maa on ümmargune nagu pall ja nii ka kõik tähed. Tuul keerleb, kui ta vägi kõige suurem on. Linnud teevad oma pesi ringidena, sest neil on sama religioon nagu meil. Päike tõuseb ja loojub jällegi ringis. Kuu teeb sedasama ja mõlemad on ümmargused. Isegi aastaajad moodustavad oma vaheldumises suure ringi ja tulevad alati uuesti tagasi sinna, kus nad olid. Inimese elu on ring lapsepõlvest lapsepõlveni ja nõnda on see kõiges, kus vägi liigub. Meie tipid olid ümmargused nagu lindude pesad ja nad olid alati asetatud ringi, rahva sõõri, paljude pesade pesasse, mille Suur Vaim mõtles meile kohaks, kus oma lapsi haududa.
Kuid wasichud on pannud meid nendesse nelinurksetesse kastidesse. Meie vägi on läinud ja me oleme suremas, sest väge ei ole meis enam. Sa võid vaadata meie poisse, et näha, kuidas meiega lood on. Kui me elasime ringi väe järgi, nõnda nagu me pidime, olid poisid kaheteist või kolmeteist aasta vanuses mehed. Aga nüüd võtab küpsemine neil tunduvalt kauem aega.
Hüva, see on, nagu on. Me oleme sõjavangid sel ajal, kui me siin ootame. Aga on olemas teine maailm.
(lk 157)
Arvan, et loen teose mõne aja pärast uuesti üle. Esimesel lugemisel tundus mulle huvitavam just aja- ja elulooline osa, kuid selle teose sisu ja eesmärk on muus. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina kipun raamatuid ikka kiiruga lugema, et teada saada, mis edasi tuleb. Teist korda lugedes on lihtsam keskenduda, peatuda ja mõtiskleda Black Elki suure nägemuse ja selle tähenduse üle.

Tõlkinud Tõnu Ülemaante

Teised kirjutavad:
Raamatumoori blogi
Kirjandusministeerium
Kuku raadio nädala raamat

Täna Varrakut raamatu eest.

esmaspäev, 29. august 2016

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg"

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg" on kriminaalromaan, mille tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis umbes tuhat aasta tagasi. Ehk lugeja peab ise valima, kas ta loeb ulmet või krimkat. Ajaloolise romaanina seda siiski lugeda ei tasuks. Siin on neli iseseisvat lugu, mille peategelaseks ja uurijaks Kuningavalla kuninga Uljase taretark Koiola Aotõiv.

Lugesin raamatu hoo ja huviga läbi. Pinget on parasjagu, loodud maailm tundub tõepärane ja loogiline. Mõrvad - ja neid on palju - on võikad ja uurimine sujub nagu ikka krimkades üle kivide ja kändude. Mulle vägagi meeldib alternatiivajalugu, näiteks Hargla "French ja Koulu" oli tore lugemine. Aga see siin oli hoopis teisest puust. Tegelased on üsna skemaatilised, me ei saa Aotõivu kohta suurt midagi teada, isegi mitte tema vanust. Kusagil ta küll ohkab, et on juba vana mees, aga muidu käitub nagu mees oma parimais aastais muiste. Teiste tegelaste kohta saab veel vähem teada. Niisiis, ei mingit psühholoogiat ja tegelaste peene mõttemaailma avamist.

Iseäranis jätab selles teoses soovida naiste kujutamine. Naised on enamasti orjad, keda on vaja vaid laste sünnitamiseks ja meestele lõbutsemiseks ja isegi kui tegemist on kõrgestisündinud ülikutütre ja valitseja abikaasaga, tuleb lõpuks ikka välja, et esmatähtis on see, mis sängis toimub. Üleüldse on kõvasti juttu kargamisest ja käradest (väljendid "kuidas kube kärab?" ja kärajad saavad kohe palju laiema tähenduse). Kolmas liik naisi on tooneeided, kes on ravitsejad ja abiellu ei astu, kuid keda enne lõplikult ametisse ei pühitseta, kui neist pole kaksteist malevlast üle käinud. Eks autoril on vaba voli luua sellist alternatiivmaailma, nagu talle meeldib. Ja lugejal on vaba voli selle üle viriseda.

Vahepeal tahtis aju Frenchi ja Kouluga paralleele tõmmata, sest ka seal oli juttu alternatiivajaloolisest Eestist, küll tükk aega hilisemast, ja eestlaste uskumustest. Aga mingit seost nende kahe vahel pole mõtet otsida. Täiesti erinevad teosed. Kuigi väheke ikkagi viskas veidi Frenchi ja Koulu vaimu sisse. Kuningavalla kuninga noore liignaise Sõstari on munk Folkmar ristiusku pööranud ja see asub kohe hoolega uut usku levitama. Peab ise missat ja armulauda annab hapendatud leiva ja õllega. Kiriku eeskotta aga ehitatakse saun. Niimoodi saavad inimesed ju puhta ihuga jumala palge ette minna. Munga hale hädaldamine, et see on hereesia, ei anna mingit tulemust. Kuna teatud asjaoludel ei ole kuningas naisega ametlikku abiellu astunud, on nende kokkuelamise näol tegemist suure patuga. Niisiis pihib Sõstar igal hommikul üksikasjalikult mungale, mida nad täpselt kuningaga öösel tegid, et patt andeks saada, nii nagu peab.

Aga sellist kerget õhku on teoses siiski vähe. Raamat on pigem sünge ja raske. Intriigid on vägevad ja julmad ja motiivid keerulised.  Kui keskaega ja apteekri lahendada selline raskepärasus ja keerukus sobis, siis viikingiajast oleksin soovinud midagi kergemat. Hargla armastabki luua üsna keerukaid mõrvamüsteeriume. Tunnistan, et pigin mõrvade seletused kaks kord üle lugema ja nende kallal pisut juurdlema, et täpselt motiividest ja asjakäikudest aru saada. (Vaatan, et ma pole ainuke, kellel see üle pea käib, ka Maire Liivamets on oma arvustuses veidi eksitavaid väiteid esitanud).

Ühes kohas hakkas tunduma, et autor on olnud laisk ja kasutanud ühes oma Apteeker Melchiori loos olnud liini. Lugesin ja mõtlesin, et ei või olla. Ei olnudki õnneks. Hargla viskab lugejale ninanipsu.

Vaatan, et ma olen üks vähestest, kes sellest raamatust kriitiliselt arvab. Ei saa salata, oli põnev, oli hoogu ja kõvasti intriige. Lugesin teose ühe jutiga läbi. Omailm oli hästi loodud - korralikult väljatöötatud religioon, kohtumõistmise üksikasjad ja võimuinstantsid. Keelekasutus oli tore, hulganisti võõraid ja vanaaegselt kõlavaid sõnu, mille sisu oli küll kenasti arusaadav. Samuti toetab "Raudrästiku aeg" eestlaste eneseteadvust. Hargla järgi olime kunagi siinmail arvestatavad tegijad naabrite hulgas, väljakujunenud riigi ja religiooniga ning pealegi Rjurikutega sama sugu. Aga ma pole kindel, et sellest piisab, et ma teose järje (kui see kunagi ilmub) ette võtan.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson
Liivametsa lugemised
Reaktor
Kirjanduslik päevaraamat
Ulmekirjanduse baas
Digital Nerdland
Lugemiselamused
Triinu raamatud
Goodreads
Raamaturiiulike
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Siiliste raamaturiiul

teisipäev, 16. august 2016

Pudinaid 7

Veel mõned pudinad.

Hardo Pajula "Majanduslik inimene ja poliitiline loom"
Pajula seob siin raamatus ajaloo ja majanduse. Kõike, mis praegusel ajal maailma majanduses toimub, on võimalik taandada kunagi ammu-ammu toimunud sündmustele. Nii alustabki ta Soloni reformidest 6. sajandil eKr, mis olid võrreldavad nüüdisaegse IMF-i struktuurse kohanemise programmiga. Ühest küljest huvitav teos, eriti ajaloohuvilisele, teisalt ei olnud seda üleliia lihtne lugeda, eriti, kui ei ole ajalooga nii väga sina peal. Ja huumorimeelt on Pajulal ka: "Siin tasub meeles pidada, et senisest kahest suurest valuutasõjast on pooled lõppenud päris sõjaga."

Hille Karm "Midagi head"
Lühijuttude kogumik. Jälle! Tuleb välja, et mullu oli tegemist lühijutu-aastaga. Tõepoolest - lugesin kokku 15 jutukogumikku. Tean, et paljud peavad vaid pikki romaane lugemistväärivaks. Aga niimoodi jätavad nad ennast paljustki ilma. Ka mõne paarileheküljelise jutukesega on võimalik väga paljut öelda. Hille Karmi jutud räägivad kaasaja naistest ja tõepoolest oli hea lugemine. Eriti, kuna teost täiendab Piia Lehti graafika. Kõik Karmi jutud lõpevad ikka positiivse tundega, kui mitte muud, siis tuleb lõpuks päike välja. Kaasaegne Eesti naine, nimega Krõõt, kes teatab jutu lõpuks Andresele: "Mina enam ei kaeva". Jah, aeg on edasi läinud. 

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"
Õnnepalu eraldus üksikule saarele ja kirjutas seal päevikut. Päris üksi ta seal saare peal muidugi ei olnud, aga sisemine eraldatus on olulisem kui see, mis toimub ümberringi. Siin on nö klassikalised Õnnepalu teemad - üksindus ja igatsus, ebakindlus, surm ja hall ilm.
Üldse on romaanides midagi imelist, kuigi, ma olen nõus, nad on tühised või minu pärast koguni kõlvatud. Aga nad teevad meiega midagi, mida ei tee ükski traktaat ega õpetus. Nad teevad mingi koha lahti. Ühe hetke jooksul me ei mõtle mitte üldse oma elu ja iseenese peale. Ja selle hetke jooksul toimub vabanemine.
Mart Helme "Kaks mõõka. Hiina jutud"
Kellegi raamatute lugemiseks või kunsti nautimiseks ei pea ju olema tema maailmavaatega ühel nõul. Hiina jutud on sündinud Hiina armastusest ja siin on mõned Hiina muinasjuttude ümberkirjutused kui ka algupärased Hiina-ainelised lood. 

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"
Ulmejutt sellest, mis võib juhtuda, kui üks hullude ideedega maailmavallutaja tüüri juurde saab. Aga selleks, et ta sinna saaks, peab ka ümbritsev keskkond seda võimaldama. Inimesed on kaugele jõudnud - näiteks geneetiliselt muundatud loomad, keda kasutatakse teaduses ja toiduvalmistamiseks. Siit ei ole kaugel ka geneetiliselt muundatud inimesed. Katastroof ei jää tulemata. Atwoodi küsimused on lihtsad: "Mis juhtub, kui me jätkame seda teed, mille me juba oleme? Kui libe see on? Millised on meie päästeinglid? Kellel on tahet meid peatada?"

Stanley Wells "Kas on tõsi, et Shakespeare ...?"
Hulk legende ja fakte Shakespeare kohta. Autor püüab siin raamatus ühtesid teistest eraldada, mis alati ei õnnestugi. No kes see ikka praegu enam teab, mis seal 16. sajandil täpselt juhtus. Saab natuke targemaks.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back"
Neverwhere'i lisalugu, mis eraldiseisvana ilmselt suurt midagi ei paku. Neverwhere'i lõpus teatavasti jäi Markii oma erakordsest kuuest ilma ja pealkirja järgi võib juba arvata, millest see teos räägib. London Below's ei ole midagi ega kedagi enesestmõistetavat ja elu säilitamiseks tuleb olla korraga nii osav kui ka nutikas. Teose lühidus tähendab, et mõne koha peal liigub tegevus nii kiiresti edasi, et enne kui lugeja arugi saab, on ta juba ülejärgmises pildis. Ma pidin vahepeal tagasi minema ja üle lugema, et mõista, ah siin see pööre juhtuski. London Below'ga tutvust teinutele soovitan igatahes soojalt.

Theodor Storm "Kimliratsur"
See on Saksa 19. sajandi romantismi näide, pisike ja lühike, kuid siiski põnevusega loetav. Oh, raamatu sisekaanetutvustus ütleb, et jutustus on "realismisugemetega". Võib-olla tunduvad nüüd, 300 aastat hiljem, raamatu sünge ja müstiline õhkkond, tegevusaeg ja tegelased romantilised. Raamat on kirjutatud 19. sajandi lõpus, aga tegevus toimub 17. sajandil. Põhja-Saksamaal peetakse põlist võitlust merega. Peategelane on talupoeg, kes on tugev matemaatikas ja kes soovib saada tammivardjaks. Aga tammivardjad on siinkandis ajast-aega olnud rikkamate meeste pärusmaa. Tasapisi rühib ta oma sihi poole ja saab, mida on soovinud, hoolimata ümbritsevast hoolimatusest ja piiratusest. Aga looduse stiihiale vastu ei saa.

reede, 12. august 2016

Jerome K. Jerome "Idle Thoughts of an Idle Fellow"

Jerome K. Jerome "Idle Thoughts of an Idle Fellow" on eesti  keelde tõlgitud kui "Laisa mehe laisad mõtted", mis minu arvates ei anna mõtet päris täpselt edasi. Idle tähendab pigem jõudeaega. Laiskus on minu jaoks eelkõige see, kui peaks midagi tegema, aga ei viitsi. Jõudeaeg aga on hoopis aeg, kus ei pea midagi tegema, ja siis saad tegeleda omale meelepäraste asjadega. Näiteks kirjutada raamat mõtetest, mis sel ajal tekivad.

Jerome'i kõige kuulsam teos on kahtlemata "Kolm meest paadis", mida tasub aeg-ajalt üle lugeda. Milline mõnus huumor ja eneseiroonia. "Idle Thoughts of an Idle Fellow" on kirjutatud samasuguse mõnusa tundega, kuigi seiklusi on siin vähem, heietused on vast kõige täpsem määratlus. Samas ei ole Jerome'i kõik jutud ühtemoodi lahedad lugeda. Mõni aeg tagasi loetud "Clocks" rääkis vist kelladest ja "Tea Table Talk" oli tüütu targutus seltskondliku vestluse teemal, millega praegusel ajal ei ole enam mitte midagi peale hakata.

Ise ütleb autor eessõnas nii: "Tänapäeval nõuavad lugejad raamatult seda, et see parandaks, õpetaks ja õilistaks. See raamat ei õilistaks isegi lehma. Ma ei suuda seda kohusetundlikult soovitada ühekski kasulikuks eesmärgiks. Ma võin vaid soovitada – kui te olete tüdinenud "saja parima raamatu" lugemisest, siis võiksite te pooleks tunniks kätte võtta selle.".

Jerome'il on mõtteid igasugustel teemadel - laisklemisest, armunud olemisest, masendusest, rahapuuduses olemisest, tühjast tööst ja vaimu närimisest, maailmas edasiliikumisest, ilmast, kassidest ja koertest, häbelikkusest, beebidest, söömisest ja joomisest, möbleeritud korteritest, riietumisest ja käitumisest, mälust. Mõtted armastusest olid tüütud - 19. sajandi viktoriaanlik mõtteviis naistest ja suhetest ajab praegusel ajal lihtsalt vihale. Ülejäänud peatükid aga olid enamasti vaimukad ja tervameelsed.
It is impossible to enjoy idling thoroughly unless one has plenty of work to do. There is no fun in doing nothing when you have nothing to do. Wasting time is merely an occupation then, and a most exhausting one. Idleness, like kisses, to be sweet must be stolen.
*
By the way, we never eat anybody's health, always drink it. Why should we not stand up now and then and eat a tart to somebody's success?
*
It is this glamour of the past, I suppose, that makes old folk talk so much nonsense about the days when they were young. The world appears to have been a very superior sort of place then, and things were more like what they ought to be. Boys were boys then, and girls were very different. Also winters were something like winters, and summers not at all the wretched-things we get put off with nowadays. As for the wonderful deeds people did in those times and the extraordinary events that happened, it takes three strong men to believe half of them.
Katkend (eesti keeles)

esmaspäev, 8. august 2016

Neil Gaiman "Odd and the Frost Giants"

Neil Gaimani "Odd and the Frost Giants" on lastelugu Skandinaavia mütoloogia ainetel. Odd on poiss, kes elas nii umbes tuhat aastat tagasi ühes Norra külas, tema jalg on murtud ja isa jäi ühel retkel kadunuks. Ühel päeval otsustab ta kõige viletsuse eest jalga lasta ja kohtab metsas rebast, karu ja kotkast. Edasi satub ta Asgardi, et päästa Norra jumalad külmahiiglaste käest.

Gaiman kirjutas selle World Book Day jaoks,  mis piiras ära teose mahu. World Book Day on üritus UKs, kus koolilapsi julgustatakse raamatuid lugema ja pakutakse spetsiaalselt selleks päevaks kirjutatud raamatuid. Maksimaalne maht on 15 000 sõna, mis on umbes veerand romaani tavapärasest mahust. Mis on põhjuseks, miks lõpplahendus on selline nagu ta on.

Kui autoril oleks olnud rohkem ruumi, oleks ta ehk kirjutanud lõpu tavapärasemaks - peategelane võidab hiiglased võitluse ja kavalusega. Aga praegune lahendus pole ju üldse halvem. Ehk just selline, kus kurja hiiglase saab võita teadmistega, lihtsalt temaga rääkides, veendes, mis on ju suurepärane õpetus. Lasteraamatud peaksid siiski seikluste kõrval ka lapsele midagi maailmast õpetama.

Igatahes, kes ei ole veel tüdinud Lokist, Odinist ja Thorist või alles avastavad Skandinaavia mütoloogiat, neile peaks see raamatuke meeldima küll.

Katkend
Arvustused Goodreadsis

kolmapäev, 3. august 2016

John Cleese "Igatahes ..."

John Cleese on teadagi tuntud Briti komöödianäitleja, kõige tuntum ehk Monthy Pythonist ja filmist "Kala nimega Wanda". "Igatahes ..." on elulooraamat tema lapsepõlvest kuni suurema eduni. Kuigi ta riivamisi kirjutab ka Monthy Pythonist, siis lõpeb teos enam-vähem seal, kus sellega peale hakati. Samas saab palju teada tema koolipõlvest ja ülikooliajast. Cleese on pärit madalamast keskklassist (kesk-kesk-alam-keskklass, nagu ta ise kirjutab), kuid tema vanemad panid ta Cliftoni kooli, selleks muu kõrvalt kokku hoides. Eduka õpilasena jätkas ta Cambridge's, kuid selle asemel, et korralikku karjääri teha, huvitas teda rohkem näitekirjutamine ja näitlemine. Edasine on juba ajalugu.

Nagu öeldud, Monthy Pythoni telgitagustest siit suurt teada ei saa, kuid II Maailmasõja hakul sündinud Cleese pajatab lõbusal ja iroonilisel moel elust oma nooruspõlve Inglismaal. Eks ta teab ise kõige paremini:
Ma tean, et see teos peaks olema autobiograafia, aga tegelikult on tõsi see, et enamik teist ei huvitu mitte kõige vähemalgi määral minust kui inimesest ega tunne kaasa kõikide nende kannatuste juures, mis teevad mind nii eriliseks. Ei, te vaid lehitsete mu südantlõhestavat elulugu, lootes pisut nalja saada, kas pole?
Samuti võiks teost olla kasulik lugeda algajatel komöödianäitlejatel. Ega ta mingeid õpetusi ega retsepte ei jaga, aga mõningast sissevaadet komöödia kirjutamisse ja ettekandmisesse küll. Üks raske töö on see naljategemine. Naljade kirjutamine aga võib olla raskemgi veel:
Pole kuigi palju ameteid, kus on võimalik kaheksa tunni jooksul mitte kui millegagi välja tulla, ja sellest tekkiv ebakindlus on väga hirmutav. Kunagi ei kuulda raamatupidaja blokist või müürsepa blokist, aga kui üritad teha midagi loovat, pole vähimatki garantiid, et midagi ka sünnib.
Hirmsasti tahaks norida tõlke kallal. Ma üldiselt ei ole selles suhtes üleliia tundlik, peaasi, et mõte arusaadav on, aga seekord ma tõesti tundsin, et minu intelligentsust on riivatud. Paar näidet:
Lugu on minu arvates naljakam just selle pärast, et ta mõistis oma tegu, kui see oleks olnud siis, kui ta poleks seda mõistnud või sellest hoolinud.
*
"Ärge nendega vaevuge."
*
Kujutlesin sketši, kus noor ühe jalaga statiiv jõuab sõjast koju ja teda tervitab ema, päevik ja pliiats käes, ja on valmis märkima üles järgmise külaskäigu kuupäeva ja kestust ning sellest järgmise oma ka.
Aga kõige rohkem häiris mind "riigikool". Clifton on public school, kus on päris kõrge õppemaks ja see ei ole riigikool! Vastupidi, public school on eesti keeles erakool. Siis oli seal veel humanitaarkool, kus käisid vaesemad ja õppemaksu ei olnud, aga mis see originaalis oli, seda ma kiirelt välja ei selgitanudki. On ju imelik lugeda sellist lauset: Jonathan ja Peter rääkisid publikule, et nemad tulevad headest perekondadest ja on käinud riigikoolides, samal ajal kui Alan ja Dudley olid töölisklassist. Tee google lahti ja wiki annab kiirelt teada, et: The historic term public school should not be misunderstood to mean they are public sector schools; they are in fact private sector.

Aga et mitte nii negatiivsel toonil lõpetada, siis näide poiste huumorimeelest:
Rõõm vimkadest – ja aeglaselt kasvav maine stsenaristidena – said ühel päeval kokku, kui meile helistas Hollywoodi režissöör Sidney Salkow, kes oli parasjagu Londonis ja tahtis meiega kohtuda. Kohtumispäeval tegime ta kohta eeltööd ja avastasime, et tema nimel on hulk filme, mis paistsid teisejärgulistena. Seega otsustasime, et see ruum, kus kohtumine pidiaset leidma, peaks olema kaunistatud viisil, mis tähistaks sündmuse olulisust. Mul on alati olnud suur pehmete mänguasjade kogu (ostan neid ettekäändel, et need on lastele), nii et nüüd läksime mu kogu kallale, asetasime loomad toas igale poole, osati ka peitu, igaüks pilguga tooli poole, kus härra Salkow pidi istuma: lambi taga orav, kardinapuul leopard, tooli all pesukaru, televiisori taga jaanalind, aknalaual tüügassiga, kaks mäkra sahtlist välja vahtimas, lambi ümber mürkmadu, pisike leemur piilumas salvrätikarbist, kaelkirjak kardinate kohal, krokodill teiselpool akent (teibiga ääre külge kinnitatud), vaatamas härra Salkow tooli poole meetri kauguselt, kaks sebrat piilumas prügikorvist, ahvid lambivarjudes, kõik varjatud nii hästi kui oskasime, et meie Hollywoodi režissöör märkaks vaid üht korraga. Lootsime, et aeglane, järkjärguline taipamine, et tal on faunast pealtvaatajaskond, vapustaks teda rohkem kui üks suur, üheaegne zooloogiline avastus.
Tõlkinud Mai Tõnisoo

Teised kirjutavad:
kultuur.err
Sõber raamat
Mart Juur
Martinson ja sõbrad
Ekspress
Loterii

laupäev, 30. juuli 2016

Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Anne Lill "Normaalne söömine"

Mina olen üles kasvanud teadmisega, et rasv on paha. Rasv teeb paksuks ja haigeks. See kole kolesterool! Nädalas tohib süüa maksimaalselt pool muna jne. Siis leiti, et rasva võib süüa küll, aga paha on hoopis süsivesik. Suhkrust rääkimata. Valge surm! Tühjad kalorid! Tahaks kohe kuri olla. Mulle on eluaeg valetatud! Selliseid sügavalt sissejuurdunud õpetusi ei muuda üleöö, seda enam, et pidevalt ilmub uusi ja üksteisele vastukäivad teateid toidust ja toitumisest.

Praegusel ajal on infot toitumise kohta rohkem kui kunagi varem. Ühel päeval loed internetist, et kohv on paha, järgmisel, et väga kasulik. Piim aga polevat üldse mingi inimese toit. Pole ime, et inimesed kõiges selles infouputuses segaduses on.

Autorid rõhutavad, et "Normaalne söömine" põhineb ainult kõige uuemal teaduslikult tõestatud informatsioonil. Uuringutel, mis on tehtud inimestega, mitte loomade peal. Sest kuigi uuringud võivad näidata, et näiteks suhkur võib tõsta  äädikakärbse Alzheimeri tõve riski*, on inimene siiski teistsugune loom oma unikaalse seedesüsteemiga ja teiste olendite peal tehtud katsed ei päde mitte.

Normaalne söömine tähendab, et tuleb süüa kõiki vajalikke toitaineid vajalikus koguses. Nii rasvu, suhkruid kui ka süsivesikuid, valkudest rääkimata. Nii taimset kui ka loomset toitu, nii süsivesikuid, suhkrut, piimatooteid kui ka rasva. Täitsa normaalne. Ainuke päris uudis minu jaoks sellest raamatust oli, et maasikad ei sisaldagi rauda nii palju, kui arvatud on. Rauda saab pigem ikka lihast, verivorstist ja maksast, ka näiteks naturaalsetest täismahladest ja paljudest taimedest, kuid neis sisalduv tugevalt seotud taimne raud imendub inimkehas halvasti. Maasikad tasub siiski süüa, kuna nad sisaldavad rikkalikult mangaani, C-vitamiini ja B9-vitamiini.

Raamat koosneb kolmest peatükist. Esimene on normaalse söömise kiirkursus, kus seletatakse lihtsalt ja kiirelt ära, mis see on. Teine peatükk räägib sedasama, aga põhjalikumalt, võttes ette kõik olulised toitainete grupid ja toiduained ja kirjeldab, miks neid vaja on, mida nad kasulikku annavad jne. Viimane peatükk on maitse asi. Autor (kes neist?) muheleb elu ja söömise üle.

Olen kindel, et ka selle raamatu teesidele saab esitada vastuväiteid, aga iga inimene peab omale lõpuks leidma mingi pidepunkti, eriti mis puudutab sööki ja söömist, sest nagu ütlevad autorid: "üha intensiivsemaks muutuvas infomöllus on läinud kaotsi lihtne elutõde – meie kui bioloogiliste isendite sisu ja toimimine sõltub sellest, mida ja kuidas me sööme." Ja veel: söömise pärast pole vaja muretseda, paanitseda, tõmmelda. Oma kehakaalu tuleks suhtuda lugupidamisega, sest keha koos oma heade ja halbade külgedega on iga inimese geenikogumi reaalne väljund." Mulle igatahes tundub selline lähenemine väga mõistlik erinevalt enamasti internetis levivatest "absoluutsetest tõdedest".


*see näide on illustreeriv


Mõned väljakirjutused normaalse söömise kohta:

Hommikusöök. Ei maksa peljata, et hommikune väike tordilõiguke vööümbermõõtu paisutaks. Inimkeha ainevahetus on korraldatud nii, et hommikul söödud süsivesikute muundumist ülemääraseks rasvaks ei toimu. Rasvaga hommikuti liialdada ei maksa. Mis ei tähenda seda, et hommikune söögikord peaks olema rasvavaba. Kasuta võid, mitte margariini! Ära alusta oma päeva vorstivõileibadega. Neis on rasva hommikuks natuke liiga palju. Samal põhjusel ei ole sobiv süüa mitu korda nädalas sardelle või viinereid. Kalarasv probleeme ei tekita, nii sobib hommikusöögiks hästi tükike rasvasemat kala: heeringat, kilu, lõhet või forelli. Saad korraliku portsu oomega-3 rasvhappeid ja olulise koguse ka kõrge bioväärtusega toiduvalke.

Lõunasöök. Naudi rahulikult lõunasööki, mis peaks olema võimalikult mitmekesine, meeldiv ja maitsev.

Õhtusöök. Ära liialda õhtusöögi kogusega (liigsus läheb nüüd juba rasvaks!). Õhtueine peaks sisaldama väga vähe süsivesikuterikkaid toiduaineid. Hästi sobivad õhtusöögiks puuviljad ja juurviljad. Õhtusöök peaks andma kõrge bioväärtusega toiduvalku, st siia sobib kala, linnuliha, väherasvane juust, kohupiim, kvaliteetne biokeefir. Pane tähele! Mida hilisem on õhtusöögi kellaaeg, seda rohkem hoia eemale tärkliserikastest toiduainetest: saiake, pannkook, magus koogike, pasta- ja kartulitoit jms. Samuti peaks õhtusöögil vältima liigrasvast toitu.

Kui vahel siiski juhtub, et sööd mõned päevad veidi valesti, ei sünni sellest kohe paha, juhul, kui eelnevatel päevadel oled järginud normaalse söömise põhireegleid, sest inimese ainevahetus pole jõuetu värk, mis kohe tõrkuma hakkab.

Iga päev tuleks tingimata süüa midagi täisteraviljatoodete (leib, helbetoidud, pudrud) ja piimasaaduste (kohupiim, kodujuust, probiootiline keefir, pett, juust) hulgast, süüa juur- ja puuvilju, tarbida täismahla, kvaliteetset külmpressitud õli ja puhast vett. Edasi, et ainevahetus töötaks laitmatult ja tervis oleks korras, peaksid sööma linnuliha (kana, kalkun jm) vähemalt kolm korda nädalas, kala vähemalt neli korda nädalas, muna (kanamuna, vutimuna jm) vähemalt neli korda nädalas ja punast tailiha (sea-, lamba-, veiseliha) mitte harvemini kui kord-paar nädalas.

Inimese toidu põhi-süsivesikuks sobib looduses laialt levinud liitsüsivesik tärklis. Inimorganism on evolutsiooniliselt kujunenud seda kasutama seetõttu, et tärklis koosneb glükoosijääkidest, st annab seedimisel vajaliku kiirusega verre glükoosi (veresuhkur!), mille sobiv tase on inimelu jaoks asendamatu.

Sahharoos on normaalses koguses tarbituna inimorganismile sobiv toidusüsivesik, andes verre üheaegselt ülivajalikku glükoosi ja teatud koguse vajalikku fruktoosi. Nii et pole ta ei valge ega pruun surm, ega ole tema puhul tegemist mingite tühjade kaloritega! Neid silte hakati sahharoosile külge kleepima tehismagustajate turule toomiseks! Viimastel on aga palju võimalusi tekitada inimorganismis tasapisi probleeme. See, et osa inimesi kipub sahharoosi pidevalt liiga palju tarbima, on tarbimise probleem, mitte sahharoosi kui ühendi probleem!

Ja veel! Mis tahes toiduaine pidev ülemäärane tarbimine tekitab probleeme.

Umbes 75% toidulipiididest võiks pärineda taimsest toidukraamist. Toit peaks sisaldama vajalikul hulgal kolesterooli. Mitte üle 250 mg päevas (kui seda hulka mõni päev ületada pole see probleemiks). Seega: vältida lipiidide puhul pidevat alatarbimist või liigtarbimist, tarbida neid õigetes vahekordades ehk olla normaalne sööja.

Kuna petis leiduv vesi on seotud põhiliselt valkudega, imendub see soolestikust väga aeglaselt, mis tõstab peti ettepoole igasugusest tarbitavast veest, olgu see siis tavaline või maitsestatud.

Parim taimse ja loomse toidukraami suhe inimese igapäevatoidus jääb järgmiste protsentide vahemikku: 75…85% taimset ja 15…25% loomset päritolu toiduaineid.

Rasvhapete õiged kogused ja vahekorrad on kenasti paigas, kui sööme päevas vähemalt näiteks 250 g puuvilja, 250 g aedvilja, nädalas kolm-neli korda head rasvast kala, tarbime külmpressitud taimeõli, tarbime järjekindlalt mitmesuguseid piimatooteid, linnuliha, mune ning vähemalt kord nädalas pisut kvaliteetset tailiha. Lihtne, kas pole? Ja säästlik ka, sest pole vaja raha välja anda libasõnumite järgi toimides.

Jälgi, et sinu päevane söömine tagaks organismi tervisliku ja täisväärtusliku talitluse kogu päeva jooksul. Selleks söö hommikul mõõdukas koguses komplekssüsivesikuid ja piisavas koguses häid toiduvalke; lõunasöök peaks olema hästi mitmekesine, naudi seda hoolega; õhtusöök peaks olema süsivesikute vaene (väldi tärkliserikast toitu) ja sisaldama rohkem kvaliteetseid toiduvalke. Ära tee oma organismile kahju, järgides tervisele ohtlikke libanõuandeid. Näiteks tarbida kiireks kaalukaotuseks tohutul hulgal valke ja ülivähe süsivesikuid. Pikapeale lõpeb selline valguga suur liialdamine ning süsivesikute alatarbimine maksa, kõhunäärme ja neerude tegevuse tõsise häirumisega ja nii talitades tekitad sa ise suure riski mitme raske haiguse tekkeks.

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Nädala autor
Mihkel Zilmeri raadiosari
Toitumistarkus

teisipäev, 19. juuli 2016

Kai Aareleid "Linnade põletamine"

Kai Aareleiu "Linnade põletamine" on ühekorraga nii ajalooline kui ka isiklik. Ülesehituselt on teos sarnane autori eelmise romaani "Vene verega". Samasugune fragmentaarsus, ajas liikumine ja lüheldased peatükid. Põhiline osa tegevusest toimub 50ndate Tartus ja toimumise koht on üsna täpne. Vaatsin kaardi pealt järele - Kastani ja Vanemuise nurgal on üks sinine maja, mille kõrval Korp! Fraternitas Estica maja. Seal see tegevus siis toimuski.

Õhkkond tundub autentne. 50ndate aastate vaikimine ja olme. Kuigi olme tuleb sisse pigem vihjete kui otseste kirjelduste kaudu, on see siiski piisav, et tunda ennast kohal, sealsamas ruumis ja ajas.

Ma ei ole üldse kindel, kelle lugu see oli. Ühest küljest nagu suurekskasvamise lugu. Peategelane on olemas - Tiina, kelle silme läbi kogu tegevus toimub. Aga samas on teoses võrdväärselt juttu ka tema emast ja isast. Värvikad on kõrvaltegelased. Lapsepõlve ja noorusaja pettumusi markeerib Aareleid pigem vihjamisi, aga nii, et tunda on. Väga palju jääb nendel lehekülgedel ütlemata.

Mul on raske selle teose kohta midagi arvata. Arvamisraskused tekivad üldiselt kahel juhul - kui teos ei jätnud mingit muljet või kui mõjus liiga tugevalt. "Linnade põletamise" puhul ei ole kindlasti kummagagi tegemist. Ehk on see lihtsalt liiga täiuslikult kirjutatud? Liiga steriilselt? Sest Aareleid kirjutab väga täpselt, väga napilt - mitte ühtegi ülearust sõna, nagu öeldakse. Mitte millestki ei ole kinni hakata, kusagilt harutamist alustada. Juba enne ilmumist kuulsin teose kohta ülivõrdes sõnu, mis on alati oht. Hakkad ootama midagi erilist, ise tegelikult teadmata, milles see seisnema peaks. Ja siis osutub tegelikkus selliseks tavapäraseks, mitte viletsaks või igavaks, hoidku sellest, kuid selliseks nagu elu ise, mis on just niisugune nagu sa selle ise lood ja mõtled.

Raamat on kujundatud pealkirja motiivi toetama - linnade põletamine on teatavasti kaardimäng ja raamat on lõigatud selliselt, et see meenutab kaardipakki. Tuttav trükikojast ütles, et sellise lõikamisega iga trükikoda hakkama ei saa. Igatahes tundub köide käes hoides ja peale vaadates hoopis erinev kõigist ülejäänutest. Samas jäi pealkirja ja sisu seotus minu jaoks häguseks. Jah, kaardimäng on Tiina isa elus olulisel kohal. Linnade põletamine on üks üsna mõttetu kaardimäng, kus tulemuse määrab ainult juhus või õnn, mänguoskused siin ei aita. Samas on mängul nii pretensioonikas pealkiri. Raamatu kaanel on kaardimajake, mis sümboliseerib enamasti ehitatu kaduvust. Elu on habras ja selle reeglid ja tulemuse määrab keegi teine, mitte inimesed ise? Kas elu sõltub sellest, milline kaart sulle juhuslikult kätte juhtub, või ka sellest, milline kaart on sinu vastasmängijal? Mitte keegi ei saa ise olla oma õnne sepp? Tiina ema proovis oma õnne enese kätesse võtta, kuid lõpuks oli ikka sunnitud endise juurde tagasi pöörduma. Uut elu ei ole olemas.
On ainult see üks kõigi valikute ja eksitustega elu. Kõigi unistuste ja pettumustega, see üks. (lk 258)

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Teine katkend raamatust
Intervjuu autoriga
Sehkendamine
Laiapea
Rabarberibulvar
Istu mu pingile...
Kultuur.err, Jüri Pino
Sirp
Liivametsa lugemised
Maarja Vaino, Looming
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Nädala autor (katkend)
Kirjanduslik Päevaraamat
Päikesejänku ja 100 raamatut

Tänan "Varrakut" raamat eest.

kolmapäev, 29. juuni 2016

Käisin poes ja kirjanduslik reisikiri

Stratford-upon-Avon
Ma pole juba mitu aastat 'käisin poes' postitust teinud. Ega ma eriti enam raamatupoes ei käigi - lugemata teoseid niigi küllalt. Aga kuidagimoodi tulevad raamatud minu juurde ilma, et ma peaksin neil poes järel käima. Vahel siiski käin raamatupoes ja reisil olles astun ikka mõnda sisse. Kuna Ühendkuningriik on praegu kuum teema, siis annan ka oma pisikese panuse ja kirjutan väikese reisikirja kirjanduslikust Inglismaast.

Poed
Inglismaa on muidugi põnevaid raamatupoode täis - kui suured ketid välja jätta, siis Londonis võiks külastada Foyles'i - ma ei tea, mis see oli, aga selles poes oli väga mõnus olla. Oli see hea aura või midagi muud, igatahes oleksin seal veetnud kõvasti kauem aega, kui sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Ostsin Ray Bradbury "Fahrenheit 451", sest polegi seda "armastuskirja raamatutele ja inimestele, kes neist hoolivad" (Maria Popova Brainpickingsist) veel lugenud. Viimane aeg.
Foyles
Siin on kena ülevaade Londoni põnevamatest raamatupoodidest. Foyles'iga samal tänaval asub mitu antikvariaati, "Any Amount of Booksis" leidsime sci-fi riiulilt Indrek Hargla "Apteeker Melchiori ja Rataskaevu kummituse".
Any Amount of Books

Londoni Shakespeare's Globe teatri poest leiab suure hulga Shakespeare'i teoseid igale maitsele, nii klassikalisi, foolioväljaandeid mitusada aastat vanadest tekstidest kui ka mangasid. Shakespeare on muidugi esindatud igas raamatupoes, on ju käimas Shakespeare 400 mälestusaasta.

Oxfordi Broad street on kuulus selle poolest, et seal on kõige rohkem midagi ruutmeetri kohta. Vihjeks - sellel tänaval asub Blackwelli raamatupood, mis müüb aastas rohkem raamatuid kui ükski teine pood UKs. Pealtnäha üsna pisike pood, aga maa all pidid asuma hiiglaslikud keldrid, kõik raamatuid täis. Sealt leiab muuhulgas populaarsete teoste ladina- ja vanakreekakeelsed tõlked. Harry Potter ladina keeles - anyone? Muuhulgas sõime poe kohvikus imehäid skoone - clotted creami ja vaarikamoosiga, nagu peab.

Shakespeare haud Stratford-upon-Avoni
Püha Kolmainsuse kirikus
Shakespeare
Käimas on Shakespeare aasta - 400 aastat bardi surmast. Kuna tema sünniaeg ei ole nii täpselt teada, siis tähistataksegi rohkem surma-aastapäeva, millest tänavu 23. aprillil sai 400 aastat.

Stratford-upon-Avon on teatavasti Shakespeare sünnikoht, kus saab näha maja, milles ta elas ja kirikut, kuhu ta maetud ja mis on üldse üks armas väike linnake ja väärt külastamist vahest ka ilma Shakespeare'ta. Kirikus muide oli infoleht saadaval ka eesti keeles.

Miks Shakespeare Stratford-upon-Avonist Londonisse kolis? Ilmselt läks suuremat raha teenima, aga võib-olla ka põgenes ahistava perekonnaelu eest - naist ja lapsi ta ju kaasa ei võtnud.
Stratford-upon-Avon

Shakespeare's Globe asub Londonis ja praegune teater ehitati 1997 algse Globe Theatre'i asukoha lähedale Thamesi äärde. Seal toimuvad iga päev etendused ja et asi oleks eriti autentne, siis pole ei elektrit ega seisualal katust. Mis tähendab, et talvel etendusi ei toimu, sest siis on lihtsalt liiga pime ja külm. Keegi küsis giidilt, et mis siis saab, kui vihma sajab, millele see rõõmsalt vastas, et siis saavad kõik märjaks! Cool! Teatris mängitakse lisaks Shakespeare'i näidenditele ka muud repertuaari. Viie naela eest saab lunastada box office'ist omale seisupileti. Istekohad on märksa kallimad. 16. sajandil asusid teatri sissepääsu juures kastid, kuhu tuli panna 1 penn seisukoha ja 3 penni istekoha eest. Sealt on ka pärit praegune piletikassa nimetus - box ehk kast.
Shakespeare's Globe

Väike sule ja tindiga kirjaharjutus
Jane Austen
Jane Austen elas oma lühikese elu jooksul päris mitmes kohas, Bathis veetis ta viis aastat ja see on piisav põhjus sinna majamuuseumi loomiseks. Bath on eelkõige kuulus Roomaaegsete termide poolest ja Austeni ajal ning hiljemgi oli tegemist populaarse spaaga. Bath olevat Austenit palju mõjutanud ja kahes romaanis - Northanger Abbey ja Persuasion - toimubki tegevus seal, kuigi nende kirjutamise vahel on palju aastaid ja ka üldine meeleolu hoopis erinev. Muuseas, ta avaldas oma raamatud anonüümselt ja Jane Austeni nime all ilmusid need alles pärast tema surma.

Milline Jane Austeni kangelanna sina oled? (Klikka pildil suuremalt nägemiseks)
Harry Potter
Harry Potterit leiab UKs mitmes kohas. Huvilised võiksid Londonis läbi käia Leadenhall Marketist, kus filmiti Diagon Alley. Kõndige üle Millennium Bridge'i, mille surmasööjad õhku lasid. King's Crossi jaamas asub platvorm 9 3/4, millest on tehtud korralik rahateenimismasin. Pärast pikas järjekorras seismist saad kaela triibulise salli ja kätte fotograafi tehtud pildi. Samas on ka Harry Potteri pood. Eriti suured huvilised võivad osta Harry Potteri ekskursiooni kas Londonis või Oxfordis. Oxfordis kasutati filmimiseks Christchurch College'it, New College'it ja Bodleian Library't. Ja kõige suuremad fännid seavad sammud Londoni Palace Theatre'sse, kus 30. juulil esietendub uus näidend "Harry Potter and the Cursed Child".
Palace Theatre
Neil Gaiman
Reisi viimase raamatu soetasin omale aga hoopiski mujalt kui poest. Õnneliku juhuse tõttu toimus Londonis just sel ajal, mil mina seal olin, kohtumisõhtu Neil Gaimaniga - An evening with Neil Gaiman and Audrey Niffenegger. Samal päeval tuli välja tema uus non-fiction teos "The View from the Cheap Seats". Piletihinna sees oli ka raamat koos autogrammiga. Gaiman on kirjandusmaailma superstaar - üritus oli välja müüdud ja kui me tund enne algust kohale jõudsime, lookles saba pikalt tänava lõppu ja edasi.

Alustuseks tuli lavale Gaiman koos poja Ashiga ja juhatas sisse üllatusesineja - kelleks oli - üllatus-üllatus - Amanda Palmer, kes esitas ühe laulu koos oma isaga. Hiljem sebis Palmer lava ees, taga ja külje peal, üritades ennast jagada kuulamise ja poja vahel.

Kahjuks ei saa ma edasi anda kõike seda, millest Gaiman ja Niffenegger rääkisid. "The View from the Cheap Seats" on paks ja raske kui telliskivi ja nagu ikka, oli lugudest valikut teha väga raske. Gaiman ütles, et ta pole kunagi ühegi oma raamatu ilmumise suhtes olnud nii närvis kui seekord. Sul on võimalik ennast ilukirjanduse taha ära peita, kuid sul ei ole võimalik peita ennast asjade taha, millest sa mõtled ja millesse sa usud.

"The View from the Cheap Seats" on saadaval ka audioraamatuna. Siin hoiatas Gaiman, et kui kellelgi on plaanis välja anda oma non-fiction kogumik ja ta selle ise audioraamatuna sisse kavatseb lugeda, peaks raamatust välja jätma intervjuud teiste autoritega. Sest kui ta peab lugema ette iseenda küsimusi ja seejärel kehastuma nt Ray Bradburyks, et neile vastata, siis selline ümberkehastumine on üsna segadusttekitav ülesanne. Gaiman lahendas selle lõpuks nii, et luges eraldi sisse oma küsimused ja siis eraldi intervjueeritava vastused. Gaiman on muide väga hea lugeja ja selles veendumiseks kuulake näiteks, kuidas ta loeb Dickensi "Christmas Carolit".
Pimedas saalis rõdu pealt kahjuks telefoniga suurem asi pilte ei saa