esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes"

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes," alapealkirjaga mälestusi toidust ja igatsusest. Inglise keeles "Mastering the Art of Soviet Cooking", mis on ilmselge irooniline vihje Julia Childi kuulsale prantsuse köögi raamatule. Naljakas, kurb ja informatiivne ühekorraga. Nõukogude aja absurdsus pakub selleks lugematul hulgal võimalusi. Raamatust saab ka kiirmarsi korras ülevaate eelmise sajandi Venemaa ajaloost ja seda siis eelkõige läbi toidu vaatepunkti. Aga toit on ju alati olnud ükskõik mis ajal või oludes elavatele inimestele kõige tähtsam.
Nõukogude supervõimu kolmesaja-miljonilise endise kodanikkonna esindaja jaoks ei ole toit kunagi niisama individuaalne teema. 1917. aasta leivamässud andsid sädeme tsaari kukutamiseks ja riigipöördeks, seitsekümmend neli aastat hiljem aitab katastroofiline toidupuudus Gorbatšovil hädavaevu õhkuahmiva impeeriumi prügikasti saata. Selle ajavahemiku jooksul hukkub seitse miljonit inimest Stalini kollektiviseerimise põhjustatud nälja tõttu; veel neli miljonit sureb nälga Hitleri sõja ajal. Isegi rahumeelsemail aastail, Hruštšovi ja Brežnevi ajal, ületab igapäevane draama panna toit lauale kõik muud mured. Ühtteist ajavööndit läbiv kollektiivne sotsialistlik saatus seista toidujärjekorras ühendab seltsimehi Nõukogue Liidu viieteistkümnest liiduvabariigist. Toit oli Nõukogude poliitilist ajalugu läbiv teema, millest meie kollektiivne alateadvus on üdini läbi immutatud. (lk 10)
Suure ajaloo vahel on autor kirja pannud ka oma perekonna loo, mis algas vanavanematest Lizast ja Naumist, kes kohtusid NEPi-aegses Odessas. Anya sündis 1963. aastal Moskvas, ema oli juut, aga isa venelane. Nõukogude passi viiendaks punktiks oli rahvus. Autor kirjeldab, et eri rahvusest vanemate lapsena anti talle luba  neist üks ise 16-aastaseks saades viienda punkti alla valida. See eesootav otsus lasus kui kivi tema üheksa-aastase hinge peal. Kas valida keeruline au ja uhkus, astuda väljaheidetute leeri ning kahandada seeläbi dramaatiliselt oma õpingu- ja karjäärivõimalusi? Või valida kergem tee ja ollagi "venelane"? (lk58) Teda päästis valiku tegemisest emigreerumine. Aga kui Nõukogude Liidus oli juudiks olemine vaid rahvus passis, siis Ameerikas selgus ühtäkki, et see on hoopis religioon. 12-aastase tüdruku kohanemine uue elu ja eelkõige toiduga ei läinud kuigi kiirelt.

Siin raamatus on palju asju, lisaks suurele ja väiksele ajaloole killukesi siit ja sealt, selge see, et ta ei jäta puudutamata "Raamatut maitsvast ja tervislikust toidust", lõpus on ka retseptid, aga on üks oluline teema, millest ei saa Venemaast rääkides üle ega ümber. See on muidugi alkohol. Bremzen kirjutab, et Venemaad on võimalik tõeliselt mõista ainult läbi pudelipõhja. Jõid kõik ja nagu Majakovski oli öelnud: "Parem surra viinast kui igavusest." "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes" katab küll sada aastat, paljusid tegelasi ja lisaks Venemaale käiakse ka Ameerika Ühendriikides ja Pariisis, kuid on sellest hoolimata väga isiklik teos. See on ikkagi eelkõige mälestusteraamat, kantud igatsusest millegi järele, mis on püüdmatult läinud.

Tõlkinud Kreet Volmer

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Kultuuritarbija60+
Õhtuleht
Kultuur.err

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Indrek Hargla "Doanizarre udulaam"

Indrek Hargla "Doanizarre udulaamast" ilmus hiljuti uus trükk. On tore, et nüüd, kus autor kuulsust on kogunud, ta oma varasemaid teoseid uuesti välja annab. Kõike küll loota ei ole, näiteks Pan Grpowski uustrükki ei tule, sest pole kunstiliselt piisavalt kõrgel tasemel, autor ise ütles. Aga "Doanizarre udulaam" on täitsa tasemel. Kas ta just seiklusromaan on, aga ulme kindlasti.

Isand Asger elab korraga kahes maailmas – üks on igav oleskelu nüüdisaja Taanis ja teine Doanizarres, mis on linn kusagil maailmas, mis on meie oma moodi, aga mitte päris. Doanizarret aga ähvardab oht – selle poole liigub udulaam, mis paistab oma teel kõik elava hävitavat. Linnaelanikud pole juba kaua midagi kuulnud maadest, mis teisele poole udulaama jäävad. Kuna isand Asger on võõramaalane, kutsutakse ta appi udulaama uurima.

Doanizarre on tore aurupungi maailm, siin ei ole elektrit, aga on üleskeeratavad tõllad ja mehhaanilised inimesed. On linna võimukandjate omavaheline rivaalitsemine, kaunis naine, kes küll riigi kommete kohaselt Asgerile kättesaamatuks jääb.

Lõpplahendus oli natuke pettumus, kuigi kõik sai kenasti ära seletatud ja midagi ripakile ei jäänud. Teose maailma kontekstis oli kõik loogiline ja toimis. Samas ei liikunud teos liiga sirgjooneliselt lõpu poole, oli süžeepöördeid ja ootamatuid käike.

Teised kirjutavad:
Reaktor
Triinu raamatublogi
Ulmekirjanduse baas
Lugemiselamused
Manni lugemisblogi
Kirjanduslik päevaraamat

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Vahur Afanasjev "Serafima ja Bogdan"

2017. aasta romaanivõistluse võidutöö, Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" on igatepidi toekas raamat.

Ma saan väga hästi aru, miks talle romaanivõistluse auhind anti. Romaani on juba nimetatud uueks "suureks romaaniks". Selleks, mida juba mõnda aega otsitakse. Kas "Serafima ja Bogdan" seda on, näitab alles tulevik, aga sobilikke elemente selles ju on. Kõigepealt on ta ligi 600 lehekülge paks, paljude tegevusliinide ja tegelastega, läbib mitut põlvkonda ja püüab anda üldistuse käsitletava aja kohta. Ta tegeleb ka kõrgemate sfääride, mitte ainult inimeste väikeste asjadega, ja temas on ambitsiooni selgitada vägivalla ja kättemaksu ajendeid.

Autoril paistab olevat ka ambitsiooni välisauditooriumi ette või siis vähemasti tulevaste põlvedeni jõuda. Sest ta selgitab nii tekstis kui ka joonealustes märkustes igasugu asju, nii Eesti ajaloo kui ka muu kohta, mis vähemalt mulle selgitust ei vaja.

Veel lähendab teost klassikalistele romaanidele praegusel ajal väga haruldane läbiv autori kohalolu. Autor kommenteerib ja täpsustab, annab vihjeid ja arutleb. Teine nüüdisajal vähekasutatud asi on illustratsioonid – Peeter Alliku graafika, mis toetab teksti igati ja on muidu ka ilus vaadata.

"Serafima ja Bogdan" on aeglane raamat. Esiteks võttis mul nii selle lugema hakkamine kui ka lugemine ise palju aega. Aga teose tempo ongi selline, et kiirustada pole vaja. Päris alguses võttis tegevuse ülessaamine ilmatuma aja ja hiljem mängib autor oskuslikult tempo ja põnevusega. Niipea kui liiga põnevaks läheb, saab jälle paar lehekülge lugeda vanameeste arutlusi jumalast või loksuda Peipsi peal.

Hoolimata pealkirja konkreetsetest nimedest räägib raamat pigem tervest Peipsiveere kogukonnast, algab teise ilmasõja ajal ja lõpeb uue Eesti Vabariigi tulekuga. See on ühe rahva väljasuremise lugu. Peipsiveere vanausulised on oma identiteeti hoidnud nelisada aastat, elanud looduse rütmis jumala hirmus ja armus. Kõigepealt lööb nende elukorraldusse mõra Nõukogude võim, mis küll ei keela kirikus käia, aga mis oma valedele, pettusele ja hirmule rajatud ühiskonnas kaotab sajandeid püsinud kogukonnavaimu. Paljud hakkavad jooma, mitmed kohanevad, mõned ei sobitu uude korda mitte kuidagi. Aga lõpliku hoobi annab siiski vabaduse, globaliseerimise ja kõikelubatavuse vaim, mis saabub koos Eesti Vabariigiga. Tagasi aga staroveride kummalisse maailma, mille usuliste piirangute alt hingub Kristuse-eelsete inimeste siirast hetkeselamist, saab ainult viimaste elusolijate mälestustes ja tundlike inimeste nägemustes (lk 271).

Serafima ja Bogdan on kaksikud, keda elu teineteisest lahku viib ja siis jälle kokku lubab. Romaani alguses on mõlemad noored ja lootusrikkad, kuid väga kiiresti purunevad kõik ootused ja lootused. Neid mõlemaid hoiab elus vaid mõte kättemaksule, mis ükskord tulema peab. Nii liigubki tekst üles-alla inimeste igapäevaste tegemiste ja jutuajamiste juurest kättemaksu planeerimise juurde, arutluste juurest kõigevägevama armu ja inimese kohustuste vahekorrast üle kolhoosiaja sõgeduste kuni lõpukatarsiseni välja. Seksistseene on hulganisti, aga vägivalda ei kirjelda autor otse. Kuigi kusagil poole pealt pidin seda arvamust korrigeerima, sest lõpupooles oli seda ka, aga tundub, et autor pigem ei naudi vägivalla üksikasjalikku kirjeldust.

Romaan on kirjutatud antiiktragöödia vaimus, kus keegi pole süüst puhas ja lõpus on kõik surnud. Kuni lõpuni hoiab lugeja meeli ärkvel küsimus, kes? Ja ehk veel olulisem, miks? Miks kantakse kättemaksu nii kaua enda sees? Ja mida see inimesega teeb.

Teised kirjutavad:
Klassikaraadio Uus Raamat
Ekspress (katkend)
Nädala autor (katkend)
Istu mu pingile...
Sirp
Intervjuu autoriga
Lugemissoovituse blog
Liivametsa lugemised
Lugemissoovituse blog
Marcalt maailmale
Päikesejänku ja sada raamatut
Lugemiselamused
Loterii
Kirjakoi

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.

pühapäev, 14. jaanuar 2018

Šotha Rusthaveli "Kangelane tiigrinahas"

"Kangelane tiigrinahas" on poeem, mille Šotha Rusthaveli kirjutas 13. sajandil ja millest on saanud Gruusia eepos. Kuigi Rusthaveli teostest ongi säilinud vaid see üks ja ainus ja temast endast pole suurt midagi teada, on ta Gruusias igati au sees – pea igas linnas on peatänav temanimeline ja on moodustunud lausa teadusharu – rustveloloogia.

Eepose peategelasteks on kaks vägevat kangelast – Araabia sõdalane Avthandil ja India kuninga poeg Tariel. Mõlemad vaevlevad õnnetu armastuse pärast ja peavad oma armastatu kättesaamiseks tegema hulga vägitükke. Avthandil tahaks abielluda Araabia kuninga tütre Thinathiniga, aga ei tea, kas tolle isa ikka lubab ja lisaks peab ta hoopis sõpra aitama. Sest Tarieli armastatu Nestan-Daredžan on teadmata kadunud, mispärast Tariel juba pikemat aega üksikus koopas elab.

Eeposele kohaselt on kangelased üllad, ausad, tugevad, truud, vaprad ning naised imekaunid ja targad. Ja kuigi tegemist on igati vägevate suurmeestega (lahingus khadžide vastu tappis kumbki ihuüksi kolmsada vaenlast), puhkevad nad igal võimalusel nutma. Pisarateks on muidugi põhjust, sest armastatust eemalviibimine on ometi suur mure, aga minu maitse jaoks oli silmavett selles loos liiga palju. Ma tean küll, et keskaegset kirjandust ei saa mõõta tänapäevase mõõdupuuga, aga kui kangelased lehekülgede kaupa ainult nutavad, siis tüütab ikka ära küll.

Samas rõhutab autor läbivalt naiste ja meeste võrdsust pannes Araabia troonile Thinathini ja õigustab abikaasa valimist südamesoovi kohaselt, mitte poliitilistel põhjustel. Rusthaveli pühendaski poeemi kuninganna Thamarile, kes tol ajal Gruusia kuningriiki valitses.

Uno Ussisoo kirjutab põhjalikus järelsõnas, et teosesse õigeks süvenemiseks tuleb põhjamaisest ümbrusest lahtiöelnult tuhandeid kilomeetreid lõuna poole ja ajas kaheksa sajandit tagasi minna. Mägisele maale, kus ristusid Bütsantsi, Araabia ja Iraani kaubateed, huvid ja kultuurisfäärid, kristlus ja islam. Paljud-paljud pisarad voolavad poeemis. Kuid mitte sentimentaalsusest. Tolleaegses luules olid kangelaste tundeliialdused, meelemärkuse kaotamine ja pisaratevool lausa oodatud. Elamuste ja kõnekujundite hüperboliseeritus iseloomustab keskaegset selletüübilist kirjandust. See tulenes armastajate hinges põlevatest võimsatest kirgedest: ainult tugevad inimesed seisavad traagilistele vapustustele vastu.

Tarieli ja Avthandili kohtumine
Tariel astus tulijale vastu, mõlemad olid kui päikesed,
nad olid kui hele kuuvalgus, mis pilvitust taevast alla orgu langeb.
Isegi sale paplipuu näis nende kõrval äbarik,
nad olid kui seitse taevatähte, millega veel neid võrrelda?!

Nad andsid teineteisele suud, häbenemata, et olid võõrad,
roosiõied avanesid, huulte vahel välkusid hambad,
nad kaelustasid teineteist, nutsid teineteist emmates,
nutust muutusid merevaiguks nende näod, mis olid rubiinid.

Lõpuks lasid nad teineteisest lahti, Tariel võttis Avthandili käe,
nad kõrvuti istet võtsid ja valasid kuumi pisaraid.
Asmath püüdis mõlemat ilusate sõnadega lohutada:
"Ärge tapke end ilmaaegu, ärge võtke päikeselt valgust!"
(lk 51)

Tõlkinud Juta Bedia

neljapäev, 11. jaanuar 2018

Jüri Kolk "Igapidi üks õnn ja rõõm"

Ma olen nüüd järjest lugenud suuri ja raskeid teoseid (Toona "Pagulusse", Kaldmaade "Kaks armastuslugu", Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" ja siis veel need Venemaa eelmise sajandi alguse ajalugu puudutavad teosed, kõiksugu revolutsioonid ja Leninid ja Romanovid), mis on olnud ääretult huvitavad, kaasakiskuvad ja silmiavardavad, aga samas võib niimoodi masendusse langeda, sest hakkab tunduma, et maailm ongi üks suur hädaorg, ära surema pead kord.

Tegelikult mahtus nende lugemise vahele muid asju ka, aga millegipärast on just need mõtetesse kinni jäänud. Muuhulgas avastasin, et olin vahepeal lugenud Jüri Kolgi luulekogu "Igapidi üks õnn ja rõõm". Juba selle pealkiri toob naeru näole. Sisu ka ei peta, tegemist on igati sõbralike luuletustega, mis pealekauba on veel teravmeelsed ja vajutavad natuke ka kaasaja maailma pulsile.

Siin tegutseb jumal, kes kiusab kogu aeg endast nõrgemaid, siin on loodusluuletusi:
hirm talve ees
kahtlustasin rehvipõlengut
eksisin
mustad pilved pagesid
robinal
puulatvade kõrgusel
lõunasse
(lk 37)
ja terve hulga viiteid klassikale ja muudele teostele:
kaua sa kannatad
kaua sa kannatad
paksude talumeeste laulu
oh millal saaksin
ma  mustlasena
võta oma tamasseri rauad
aja roop ahjus kuumaks
tee läve peale kuri märk
aja nad välja nende
madalast, suitsunud tarest
las, sunnikud, rändavad
tassivad neiukesi üle jõe
oh millal saaksin
ma ahju taga
(lk 43)
ja ei ole unustatud ka kaasaja valupunkte:
taamal on puud
taamal on puud
need raiume maha
mets olla peidus
seal puude taga
(lk 55)
Kogust leiab äratundmisrõõmu ja sõnamänge, on tore nuputada, millele ta nüüd jälle vihjab ja rõõmustada leidliku riimi või mõttepärli üle.

Teised kirjutavad:
Rauno Alliksaar, Sirp
Lugemissoovituse blog
Lugemissoovituse blog 2
Kirjandus.err
Aare Pilv, Looming
Mööda netti
Teater, suurem kui elu

esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu"

Mis värvi on armastus? Kas armastust võib olla mitut moodi? Kas armastus teeb haiget? Kas armastus peabki haiget tegema? Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastusluguon ütlemata valus raamat ja räägibki just sellest, mida pealkirjas lubab. Siin on Kätlin Kaldmaa elu lugu läbi kahe kõige olulisema suhte – tema suhe emaga ja tema suhe tütrega.

Raamat algab rõõmsalt – ema ja tütar lähevad koos caminole – Camino de Santiago palverännurajale. Palverännu kirjeldused vahelduvad Kätlini mälestustega lapsepõlvest. Aga need ei ole rõõmsad.

Kätlini lugu on ka 70ndate põlvkonna lugu. Kuigi me oleme peaaegu samast ajast, tabasin end tihti mõtlemast – meie kodus niimoodi ei olnud! Samas tuli ka palju tuttavat ette. Tolleaegne suhtumine – kas ja kuidas laps hakkama saab, ei huvitanud õieti kedagi. Laps ei olnud inimene, teda võis lükata ja tõugata. Ja koduvägivalda ei olnud – see, mis kodus toimus, oli iga pere siseasi. Isegi kui teati, siis keegi midagi ette ei võtnud. Nõukaaegne kool, kus õpetajate WCd olid puhtad ja soojad, aga laste omad õue peal tuultele valla, seinad läbi paistmas. Ma näen siiamaani mõnikord õudusunenägu, et pean oma kooli vetsu minema. Need olid ühed koledad kohad.

Raamatut lõpetades oli lausa kuri – miks on nii, et me ikka otsime vägivallale õigustust ja leiame igasugu põhjusi, miks see inimene, kes meile haiget teeb, on hoopis ise ohver. Põrgu, elu sarnane eksistents, vangis – need on sõnad, mida Kätlin oma lapsepõlve kohta kasutab. Aga see on vist nii inimlik, sest ongi väga raske mõelda, et keegi võiks olla lihtsalt irratsionaalselt kuri. Kõigel peab ju olema põhjus. Kuidagi tuleb ju selgitada, miks ema oma tütart peksab, tema enesehinnangu maatasa teeb, miks tuleb ema karta.

Armastust on mitut moodi. Hirmus on see, kui ei osata armastada teisiti, kui haiget tehes.
Meie majas on ainult üks kirjanik. See ei ole mina.
Ära mitte mõtlegi, et kui sa oskad kolm sõna lauseks kokku pannaa, et sa oled siis mingi kirjanik. Ma lihtsalt kirjutan. Ma ei ole kirjanik, ma lihtsalt kirjutan.
"Õpetaja Ruus üles, et sa oled midagi kirjutanud. Näita siia! No see ei ole ju midagi. Igaüks saaks sellega hakkama. Igaüks, kes grammatikat oskab. Ja mida see koma siin "ja" ees teeb." (Niipea, kui eesti keele tunnis võetakse käsile reegel "ja, ning, ega, ehk, või ette ei panda koma", hakkan välja mõtlema lauseid, kus "ja" ette koma saab panna. "Ja" ette saab koma panna.)
"Too õige see rihm siia."
"Mida?"
"Too rihm siia, ma ütlesin."
?
Ma ei ole kirjanik Ma ei ole kirjanik. Mu tagumik on triibuline. Ma ei ole kirjanik. Ma pean püsti seistes sööma. Ma ei ole kirjanik. Ma pean kõhuli lugema. Ma ei ole kirjanik.
(lk 197)
Ilma vahepaladeta caminolt oleks seda raamatut väga raske lugeda olnud. Need on stiililt täiesti erinevad, camino osa on nagu reportaaž, mille teeb eriti huvitavaks, et kõigepealt kirjutab möödunud päevast Kätlin ja siis kirjutab Hanneleele täpselt samast ajast. On huvitav vaadata, mida kumbki meelde on jätnud või mida kirjapanemisvääriliseks pidanud. Selles ilmneb ka põlvkondadevaheline erinevus.

Ma kujutan ette, et seda raamatut oli väga raske kirjutada. Mina vist samamoodi ei julgeks, aga ühel hetkel vist ei saa lihtsalt teisiti enam edasi olla. Õnneks on Kätlin Kaldmaa kirjutanud ka lasteraamatu "Halb tüdruk on jumala hea olla", kus ta kirjeldab oma lapsepõlve helgemat poolt. Olen selle raamatu kohta kirjutanud: "Hoolimata kõigest turvaline ja soe maailm, kus seiklused käivad asja juurde ja kus halb tüdruk on jumala hea olla." Maailm ei ole must ja valge, aga nii väga sooviks, et seda valget poolt oleks rohkem.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Järjejutt

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Loetud raamatute nimekiri: 2018

  1. Lawrence Durrell, Küprose kibedad sidrunid (audio)
  2. Vahur Afanasjev, Serafima ja Bogdan
  3. Gerald Durrell, Minu pere ja muud loomad
  4. Tiit Pruuli, Minu maailm
  5. Ivo Tšetõrkin, Minu Amazonas (audio)
  6. Gerald Durrell, Linnud, loomad ja sugulased
  7. Terhi Pääskylä-Malmström, Minu Tallinn (audio)
  8. Kaari Utrio, Tuulepistrik
  9. Mario Vargas Llosa, Lituma Andides
  10. Gerald Durrell, Kolm piletit Adventure'isse
  11. Gerald Durrell, Joobnud mets. Sahisev maa
  12. Anne Tyler, Hapu tüdruk
  13. Eva Koff, Sinine mägi (audio)
  14. Mario Vargas Llosa, Kapten ja külastajannad
  15. Mark Adams, Turn Right at Machu Picchu (e)
  16. Alvaro Mutis, Vana kaubaauriku viimane reis
  17. Gabriel Garcia Marquez, Armastusest ja teistest deemonitest
  18. John Forrest, Julia Porturas, Peru - Culture Smart! The Essential Guide to Customs and Culture (e)
  19. Alberto Manguel, Õhtud Borgesega
  20. Guram Odišaria, Presidendi kass
  21. Robert van Gulik, Di Gong An. Kohtunik Di kuulsad juhtumid
  22. Mark Carwardine, Viimane võimalus näha
  23. Juan Gabriel Vásquez, Asjade kukkumise hääl
  24. Nora Ikstena, Emapiim
  25. Ave Ungro, Minu Kolumbia
  26. Pille Gerhold, Minu Brasiilia
  27. Mario Vargas Llosa, Kutsikad
  28. Mirjam Johannes, Minu Toba
  29. Kazuo Ishiguro. Maetud hiiglane (audio)
  30. Peter Tremayne, Kaval madu (audio)
  31. Michael Haag, Durrellid Korful (audio)
  32. Mario Vargas Llosa, Tädi Julia ja kirjamees
  33. Lynnwood Leroy Coppedge, Days and Dazed in Peru (e)
  34. Daniel Galera, Verest nõretav habe (audio)
  35. Burkhard Schröder, Konkistadoorid
  36. Liis Kängsepp, Mina, vandersell
  37. Sergei Põlme, Minu Prantsuse Guajaana (audio)
  38. Inga Kuusik, Maailm on lõputa 
  39. Liis Kängsepp, Minu Argentina (audio)
  40. Liisi Lõo, Minu Tšiili (audio)
  41. Christian E. Hannig, Kondori tiibade all
  42. Liina Org, Minu Suriname (audio)
  43. Gerald Durrell, Jumalate aed
  44. Siret Campbell, Beatrice
  45. Malle Koido, Minu Rio de Janeiro (audio)
  46. Indrek Hargla, Kolmevaimukivi
  47. Neil Gaiman, Norse Mythology
  48. Peeter Sauter, Lapsepõlvelõhn (audio)
  49. Argo Kasela, Taevakirju (audio)
  50. Vello Nelikendkaks, Vello42 maailma avastamas (audio)
  51. Contra, Minu Läti (audio)
  52. Fredrik Backman, Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust (audio)
  53. Miloslav Stingl, Indiaanlased ilma tomahookideta
  54. Bill Bryson, Ülestähendusi väikeselt saarelt (audio)
  55. Karin Bojs, Minu Euroopa perekond (audio)
  56. Amanda Palmer, The Art of Asking (e)
  57. Hope Mirrlees, Lud-In-The-Mist (e)
  58. Diana Wynne Jones, Howli liikuv kindlus (audio)
  59. Bill Bryson, Üks suvi. Ameerika 1927
  60. Timo Maran, Poeetiline punane raamat Eesti
  61. Jens H. Petersen, Seeneriigi illustreeritud entsüklopeedia
  62. Diana Wynne Jones, Kindlus õhus (audio)
  63. Diana Wynne Jones, Paljude radadega maja (audio)
  64. 1001 ööd. Valimik muinasjutte (audio)
  65. Rowan Barnes-Murphy, Naise töö ei saa iial valmis
  66. Rowan Barnes-Murphy, Hea tüdrukuna olen hästi hea – aga halva tüdrukuna olen parem!
  67. Rowan Barnes-Murphy, Keskeakriis ei hüüa tulles
  68. Mervi Marttila, Paranenud ravist hoolimata
  69. Stephen Fry, Mythos
  70. Mark Forsyth, Purjutamise lühiajalugu
  71. J.R.R. Tolkien, Beren and Lúthien
  72. Margaret Atwood, Nõiasigidik
  73. Heiki Pärdi, Eesti argielu
  74. Winifred Watson, Preili Pettigrew' võrratu päev
  75.  Juri Lotman, Suurilma lõunasöögid
  76. M.C. Beaton, Ülbe mehe surm
  77. M.C. Beaton, Unistaja surm
  78. Sophie Hannah, Kolme neljandiku mõistatus
  79. M.C. Beaton, Hamish Macbethi jõulud
  80. M.C. Beaton, Prügivedaja surm
  81. M.C. Beaton, Teletuusa surm
  82. M.C. Beaton, Küla surm
  83. Jüri Kotšinev, Võõrsil
  84. Arkady Fiedler, Kalad laulavad Ucayalis
  85. Boriss Pasternak, Doktor Živago (audio)
  86. Jan Kaus jt, Stiiliharjutused. Hommage à Raymond Queneau
  87. Alexander von Humboldt, Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel
  88. M.C. Beaton, Hambaarsti surm
  89. M.C. Beaton, Agatha Raisin ja Wyckhaddeni nõid
  90. M.C. Beaton, Agatha Raisin ja Fryfami haldjad
  91. Gilbert Keith Chesterton, Mees, kes oli neljapäev