Ray Bradbury "Fahrenheit 451"

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on raamat ajast, mil raamatud ja lugemine on saanud kuriteoks. Kuidas see juhtus? Selline asi ei saanud juhtuda nii, et ühel heal päeval tegi valitsus otsuse, protsess oli ikkagi pikem. Eelkõige inimesed ise – nad ei lugenud enam raamatuid, meelelahutus oli tähtsam ja seda pakuti ekraanide vahendusel. Adrenaliini sai koguda autodega kiirteedel kihutades ja et niimoodi pidevalt palju inimesi surma sai, oli lihtsalt igapäevane paratamatus. Nii juhtuski, et raamatutes sisalduvat hakati pidama ohtlikuks – nende lugemine paneb inimesed oma peaga mõtlema ja küsimusi esitama. Aga siis ei ole nad enam rahul sellega, mida neile eluks pakutakse.

Bradbury oli mõelnud, et mis siis juhtub, kui kõik areneb samas suunas edasi, nagu ta nägi seda arenevat. Raamatute asemel kiire meeleahutus ekraanide vahendusel. Ja teos on kirjutatud 1953. aastal. Ühest küljest tundub, et teema on tänapäeval veelgi aktuaalsem, teisalt muutub maailm viisil, mida keegi ette ei oska näha.

Fahrenheit 451 on temperatuur, mille juures raamatud süttivad. Kas see ka tegelikult nii on, ei tea, sest Bradbury olla helistanud esimesse ettejuhtuvasse tuletõrjedepoosse ja küsinud, millisel temperatuuril raamatud põlevad. Keegi vastas, et 451 Fahrenheiti. Ta ei kontrollinud seda kunagi üle.

Mul on tunne, et pean raamatu veel kord ette võtma, et aru saada, mis temas nii ikoonilist oli. Jah, tegemist on armastuskirjaga raamatuarmastajatele, aga mulle ei meeldi eriti hoiatusromaanid.

Soovitan kuulata ka Neil Gaimani novelli "The Man Who Forgot Ray Bradbury", mille Gaiman kirjutas Bradburyle 91 sünnipäeva kingituseks ja mille autor ise ette loeb. Lisaks võib vaadata Ralph Steadmani illustratsioone teose 50nda aastapäeva väljalaskele.

Teised kirjutavad:
kultuur.err
Veerand loetud lugudest
Sehkendaja
Kiiksu lugemisarhiiv
Paber ja Pliiats
Siiliste raamaturiiul
Tütarlaps linnast

Loterii
Ulmekirjanduse baas
Brainpickings (Neil Gaimani mõtted teosest)

Pudinaid 7

Veel mõned pudinad.

Hardo Pajula "Majanduslik inimene ja poliitiline loom"
Pajula seob siin raamatus ajaloo ja majanduse. Kõike, mis praegusel ajal maailma majanduses toimub, on võimalik taandada kunagi ammu-ammu toimunud sündmustele. Nii alustabki ta Soloni reformidest 6. sajandil eKr, mis olid võrreldavad nüüdisaegse IMF-i struktuurse kohanemise programmiga. Ühest küljest huvitav teos, eriti ajaloohuvilisele, teisalt ei olnud seda üleliia lihtne lugeda, eriti, kui ei ole ajalooga nii väga sina peal. Ja huumorimeelt on Pajulal ka: "Siin tasub meeles pidada, et senisest kahest suurest valuutasõjast on pooled lõppenud päris sõjaga."

Hille Karm "Midagi head"

Lühijuttude kogumik. Jälle! Tuleb välja, et mullu oli tegemist lühijutu-aastaga. Tõepoolest - lugesin kokku 15 jutukogumikku. Tean, et paljud peavad vaid pikki romaane lugemistväärivaks. Aga niimoodi jätavad nad ennast paljustki ilma. Ka mõne paarileheküljelise jutukesega on võimalik väga paljut öelda. Hille Karmi jutud räägivad kaasaja naistest ja tõepoolest oli hea lugemine. Eriti, kuna teost täiendab Piia Lehti graafika. Kõik Karmi jutud lõpevad ikka positiivse tundega, kui mitte muud, siis tuleb lõpuks päike välja. Kaasaegne Eesti naine, nimega Krõõt, kes teatab jutu lõpuks Andresele: "Mina enam ei kaeva". Jah, aeg on edasi läinud. 

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"
Õnnepalu eraldus üksikule saarele ja kirjutas seal päevikut. Päris üksi ta seal saare peal muidugi ei olnud, aga sisemine eraldatus on olulisem kui see, mis toimub ümberringi. Siin on nö klassikalised Õnnepalu teemad - üksindus ja igatsus, ebakindlus, surm ja hall ilm.

Üldse on romaanides midagi imelist, kuigi, ma olen nõus, nad on tühised või minu pärast koguni kõlvatud. Aga nad teevad meiega midagi, mida ei tee ükski traktaat ega õpetus. Nad teevad mingi koha lahti. Ühe hetke jooksul me ei mõtle mitte üldse oma elu ja iseenese peale. Ja selle hetke jooksul toimub vabanemine.

Mart Helme "Kaks mõõka. Hiina jutud"
Kellegi raamatute lugemiseks või kunsti nautimiseks ei pea ju olema tema maailmavaatega ühel nõul. Hiina jutud on sündinud Hiina armastusest ja siin on mõned Hiina muinasjuttude ümberkirjutused kui ka algupärased Hiina-ainelised lood. 

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"
Ulmejutt sellest, mis võib juhtuda, kui üks hullude ideedega maailmavallutaja tüüri juurde saab. Aga selleks, et ta sinna saaks, peab ka ümbritsev keskkond seda võimaldama. Inimesed on kaugele jõudnud - näiteks geneetiliselt muundatud loomad, keda kasutatakse teaduses ja toiduvalmistamiseks. Siit ei ole kaugel ka geneetiliselt muundatud inimesed. Katastroof ei jää tulemata. Atwoodi küsimused on lihtsad: "Mis juhtub, kui me jätkame seda teed, mille me juba oleme? Kui libe see on? Millised on meie päästeinglid? Kellel on tahet meid peatada?"

Stanley Wells "Kas on tõsi, et Shakespeare ...?"

Hulk legende ja fakte Shakespeare kohta. Autor püüab siin raamatus ühtesid teistest eraldada, mis alati ei õnnestugi. No kes see ikka praegu enam teab, mis seal 16. sajandil täpselt juhtus. Saab natuke targemaks.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back"
Neverwhere'i lisalugu, mis eraldiseisvana ilmselt suurt midagi ei paku. Neverwhere'i lõpus teatavasti jäi Markii oma erakordsest kuuest ilma ja pealkirja järgi võib juba arvata, millest see teos räägib. London Below's ei ole midagi ega kedagi enesestmõistetavat ja elu säilitamiseks tuleb olla korraga nii osav kui ka nutikas. Teose lühidus tähendab, et mõne koha peal liigub tegevus nii kiiresti edasi, et enne kui lugeja arugi saab, on ta juba ülejärgmises pildis. Ma pidin vahepeal tagasi minema ja üle lugema, et mõista, ah siin see pööre juhtuski. London Below'ga tutvust teinutele soovitan igatahes soojalt.

Theodor Storm "Kimliratsur"
See on Saksa 19. sajandi romantismi näide, pisike ja lühike, kuid siiski põnevusega loetav. Oh, raamatu sisekaanetutvustus ütleb, et jutustus on "realismisugemetega". Võib-olla tunduvad nüüd, 300 aastat hiljem, raamatu sünge ja müstiline õhkkond, tegevusaeg ja tegelased romantilised. Raamat on kirjutatud 19. sajandi lõpus, aga tegevus toimub 17. sajandil. Põhja-Saksamaal peetakse põlist võitlust merega. Peategelane on talupoeg, kes on tugev matemaatikas ja kes soovib saada tammivardjaks. Aga tammivardjad on siinkandis ajast-aega olnud rikkamate meeste pärusmaa. Tasapisi rühib ta oma sihi poole ja saab, mida on soovinud, hoolimata ümbritsevast hoolimatusest ja piiratusest. Aga looduse stiihiale vastu ei saa.

Neil Gaiman "Odd and the Frost Giants"

Neil Gaimani "Odd and the Frost Giants" on lastelugu Skandinaavia mütoloogia ainetel. Odd on poiss, kes elas nii umbes tuhat aastat tagasi ühes Norra külas, tema jalg on murtud ja isa jäi ühel retkel kadunuks. Ühel päeval otsustab ta kõige viletsuse eest jalga lasta ja kohtab metsas rebast, karu ja kotkast. Edasi satub ta Asgardi, et päästa Norra jumalad külmahiiglaste käest.

Gaiman kirjutas selle World Book Day jaoks,  mis piiras ära teose mahu. World Book Day on üritus UKs, kus koolilapsi julgustatakse raamatuid lugema ja pakutakse spetsiaalselt selleks päevaks kirjutatud raamatuid. Maksimaalne maht on 15 000 sõna, mis on umbes veerand romaani tavapärasest mahust. Mis on põhjuseks, miks lõpplahendus on selline nagu ta on.

Kui autoril oleks olnud rohkem ruumi, oleks ta ehk kirjutanud lõpu tavapärasemaks - peategelane võidab hiiglased võitluse ja kavalusega. Aga praegune lahendus pole ju üldse halvem. Ehk just selline, kus kurja hiiglase saab võita teadmistega, lihtsalt temaga rääkides, veendes, mis on ju suurepärane õpetus. Lasteraamatud peaksid siiski seikluste kõrval ka lapsele midagi maailmast õpetama.

Igatahes, kes ei ole veel tüdinud Lokist, Odinist ja Thorist või alles avastavad Skandinaavia mütoloogiat, neile peaks see raamatuke meeldima küll.

Katkend
Arvustused Goodreadsis

Käisin poes ja kirjanduslik reisikiri

Stratford-upon-Avon

Ma pole juba mitu aastat 'käisin poes' postitust teinud. Ega ma eriti enam raamatupoes ei käigi - lugemata teoseid niigi küllalt. Aga kuidagimoodi tulevad raamatud minu juurde ilma, et ma peaksin neil poes järel käima. Vahel siiski käin raamatupoes ja reisil olles astun ikka mõnda sisse. Kuna Ühendkuningriik on praegu kuum teema, siis annan ka oma pisikese panuse ja kirjutan väikese reisikirja kirjanduslikust Inglismaast.

Poed
Inglismaa on muidugi põnevaid raamatupoode täis - kui suured ketid välja jätta, siis Londonis võiks külastada Foyles'i - ma ei tea, mis see oli, aga selles poes oli väga mõnus olla. Oli see hea aura või midagi muud, igatahes oleksin seal veetnud kõvasti kauem aega, kui sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Ostsin Ray Bradbury "Fahrenheit 451", sest polegi seda "armastuskirja raamatutele ja inimestele, kes neist hoolivad" (Maria Popova Brainpickingsist) veel lugenud. Viimane aeg.

Foyles

Siin on kena ülevaade Londoni põnevamatest raamatupoodidest. Foyles'iga samal tänaval asub mitu antikvariaati, "Any Amount of Booksis" leidsime sci-fi riiulilt Indrek Hargla "Apteeker Melchiori ja Rataskaevu kummituse".

Any Amount of Books

Londoni Shakespeare's Globe teatri poest leiab suure hulga Shakespeare'i teoseid igale maitsele, nii klassikalisi, foolioväljaandeid mitusada aastat vanadest tekstidest kui ka mangasid. Shakespeare on muidugi esindatud igas raamatupoes, on ju käimas Shakespeare 400 mälestusaasta.

Oxfordi Broad street on kuulus selle poolest, et seal on kõige rohkem midagi ruutmeetri kohta. Vihjeks - sellel tänaval asub Blackwelli raamatupood, mis müüb aastas rohkem raamatuid kui ükski teine pood UKs. Pealtnäha üsna pisike pood, aga maa all pidid asuma hiiglaslikud keldrid, kõik raamatuid täis. Sealt leiab muuhulgas populaarsete teoste ladina- ja vanakreekakeelsed tõlked. Harry Potter ladina keeles - anyone? Muuhulgas sõime poe kohvikus imehäid skoone - clotted creami ja vaarikamoosiga, nagu peab.

Shakespeare haud Stratford-upon-Avoni
Püha Kolmainsuse kirikus

Shakespeare
Käimas on Shakespeare aasta - 400 aastat bardi surmast. Kuna tema sünniaeg ei ole nii täpselt teada, siis tähistataksegi rohkem surma-aastapäeva, millest tänavu 23. aprillil sai 400 aastat.

Stratford-upon-Avon on teatavasti Shakespeare sünnikoht, kus saab näha maja, milles ta elas ja kirikut, kuhu ta maetud ja mis on üldse üks armas väike linnake ja väärt külastamist vahest ka ilma Shakespeare'ta. Kirikus muide oli infoleht saadaval ka eesti keeles.

Miks Shakespeare Stratford-upon-Avonist Londonisse kolis? Ilmselt läks suuremat raha teenima, aga võib-olla ka põgenes ahistava perekonnaelu eest - naist ja lapsi ta ju kaasa ei võtnud.

Stratford-upon-Avon

Shakespeare's Globe asub Londonis ja praegune teater ehitati 1997 algse Globe Theatre'i asukoha lähedale Thamesi äärde. Seal toimuvad iga päev etendused ja et asi oleks eriti autentne, siis pole ei elektrit ega seisualal katust. Mis tähendab, et talvel etendusi ei toimu, sest siis on lihtsalt liiga pime ja külm. Keegi küsis giidilt, et mis siis saab, kui vihma sajab, millele see rõõmsalt vastas, et siis saavad kõik märjaks! Cool! Teatris mängitakse lisaks Shakespeare'i näidenditele ka muud repertuaari. Viie naela eest saab lunastada box office'ist omale seisupileti. Istekohad on märksa kallimad. 16. sajandil asusid teatri sissepääsu juures kastid, kuhu tuli panna 1 penn seisukoha ja 3 penni istekoha eest. Sealt on ka pärit praegune piletikassa nimetus - box ehk kast.

Shakespeare's Globe

Väike sule ja tindiga kirjaharjutus

Jane Austen
Jane Austen elas oma lühikese elu jooksul päris mitmes kohas, Bathis veetis ta viis aastat ja see on piisav põhjus sinna majamuuseumi loomiseks. Bath on eelkõige kuulus Roomaaegsete termide poolest ja Austeni ajal ning hiljemgi oli tegemist populaarse spaaga. Bath olevat Austenit palju mõjutanud ja kahes romaanis - Northanger Abbey ja Persuasion - toimubki tegevus seal, kuigi nende kirjutamise vahel on palju aastaid ja ka üldine meeleolu hoopis erinev. Muuseas, ta avaldas oma raamatud anonüümselt ja Jane Austeni nime all ilmusid need alles pärast tema surma.

Milline Jane Austeni kangelanna sina oled? (Klikka pildil suuremalt nägemiseks)

Harry Potter
Harry Potterit leiab UKs mitmes kohas. Huvilised võiksid Londonis läbi käia Leadenhall Marketist, kus filmiti Diagon Alley. Kõndige üle Millennium Bridge'i, mille surmasööjad õhku lasid. King's Crossi jaamas asub platvorm 9 3/4, millest on tehtud korralik rahateenimismasin. Pärast pikas järjekorras seismist saad kaela triibulise salli ja kätte fotograafi tehtud pildi. Samas on ka Harry Potteri pood. Eriti suured huvilised võivad osta Harry Potteri ekskursiooni kas Londonis või Oxfordis. Oxfordis kasutati filmimiseks Christchurch College'it, New College'it ja Bodleian Library't. Ja kõige suuremad fännid seavad sammud Londoni Palace Theatre'sse, kus 30. juulil esietendub uus näidend "Harry Potter and the Cursed Child".

Palace Theatre

Neil Gaiman
Reisi viimase raamatu soetasin omale aga hoopiski mujalt kui poest. Õnneliku juhuse tõttu toimus Londonis just sel ajal, mil mina seal olin, kohtumisõhtu Neil Gaimaniga - An evening with Neil Gaiman and Audrey Niffenegger. Samal päeval tuli välja tema uus non-fiction teos "The View from the Cheap Seats". Piletihinna sees oli ka raamat koos autogrammiga. Gaiman on kirjandusmaailma superstaar - üritus oli välja müüdud ja kui me tund enne algust kohale jõudsime, lookles saba pikalt tänava lõppu ja edasi.

Alustuseks tuli lavale Gaiman koos poja Ashiga ja juhatas sisse üllatusesineja - kelleks oli - üllatus-üllatus - Amanda Palmer, kes esitas ühe laulu koos oma isaga. Hiljem sebis Palmer lava ees, taga ja külje peal, üritades ennast jagada kuulamise ja poja vahel.

Kahjuks ei saa ma edasi anda kõike seda, millest Gaiman ja Niffenegger rääkisid. "The View from the Cheap Seats" on paks ja raske kui telliskivi ja nagu ikka, oli lugudest valikut teha väga raske. Gaiman ütles, et ta pole kunagi ühegi oma raamatu ilmumise suhtes olnud nii närvis kui seekord. Sul on võimalik ennast ilukirjanduse taha ära peita, kuid sul ei ole võimalik peita ennast asjade taha, millest sa mõtled ja millesse sa usud.

"The View from the Cheap Seats" on saadaval ka audioraamatuna. Siin hoiatas Gaiman, et kui kellelgi on plaanis välja anda oma non-fiction kogumik ja ta selle ise audioraamatuna sisse kavatseb lugeda, peaks raamatust välja jätma intervjuud teiste autoritega. Sest kui ta peab lugema ette iseenda küsimusi ja seejärel kehastuma nt Ray Bradburyks, et neile vastata, siis selline ümberkehastumine on üsna segadusttekitav ülesanne. Gaiman lahendas selle lõpuks nii, et luges eraldi sisse oma küsimused ja siis eraldi intervjueeritava vastused. Gaiman on muide väga hea lugeja ja selles veendumiseks kuulake näiteks, kuidas ta loeb Dickensi "Christmas Carolit".

Pimedas saalis rõdu pealt kahjuks telefoniga suurem asi pilte ei saa

Neil Gaiman "Trigger Warning"

"Trigger Warning: Short Fictions and Disturbances" on Neil Gaimani järjekordne lühijuttude kogumik. Enamik jutte on varem avaldatud, aga rosinaks on täesti uus ""Ameerika jumalate" lugu. Siin on kaks muinasjutu taasloomet, austusavaldusi teistele autoritele, nagu Ray Bradbury, Arthur Conan Doyle, Arthur C. Clarke ja David Bowie. Viimast saab lugeda siin. Mõned luuletused, mille kohta ta ise ütleb, et need tulevad pealekauba (sa ei maksnud nende luuletuste eest, seega ära porise, et sa luulet ei loe. Proovi hoopis). Hea kombena jätkab Gaiman ka selles raamatus iga jutu lühitutvustustega - kuidas mõte tuli, miks ja milleks ja nõnda edasi. Tundub, et see kogumik on lühem kui tema eelmised - Fragile Things ja Smoke and Mirrors, kuigi kokku siiski 23 lugu. 

Siin on üsna õudne õuduslugu (Click-Clack the Rattlebag) ja natuke vähem selgelt õudsed lood, üks Doktor Who lugu (Nothing O'Clock). Ma ei tea viimasest üldse mitte midagi, aga lugu mõjus häirivalt, et mitte öelda, oli ka õudne, kuigi mitte nii otsesel moel, kui mõni teine. Siin on ära trükitud ka Calendar of Tales, mis oli Gaimani internetiprojekt.

Ma tooks esile "The Truth is a Cave in The Black Mountains" - see on tõeliselt tume lugu armastusest, vihkamisest ja kättemaksust. Lugu on ilmunud ka eraldi raamatuna koos illustratsioonidega, mida ma ükspäev Apollos lugemas käisin. Soovitan teil sama teha, kui raamat just praeguseks ära ostetud ei ole. Samamoodi on eraldi ilmunud "The Sleeper and the Spindle", millel on imeilus kuldne kaas ja suurepärased illustratsioonid. Tegemist on "Okasroosikese" muinasjutu ümberjutustusega, mis on ääretult originaalne ja võiks isegi öelda, et feministlik.

Nagu ikka lühijuttude puhul - ühele meeldib üks ja teisele teine lugu, aga kokkuvõttes leiab igaüks omale midagi. 

Teised kirjutavad:

The Guardian

Tor.com

Hayley Campbell "The Art of Neil Gaiman"

Ma ei tea, kuidas teiega oli, aga mina veetsin aasta viimase nädala (ja natuke peale) Neil Gaimani maailmas. Ja mulle meeldis seal! Kohe kahju oli, kui otsa sai. Võtaks ja loeks või Ameerika jumalad uuesti üle. Aga kahest korrast aitab küll, pealegi võtab see tellis liiga palju aega. See-eest Graveyard Booki või Stardusti võiks küll kolmandat korda lugeda.

"The Art of Neil Gaiman. The Story of a Writer with Handwritten Notes, Drawings, Manuscripts & Personal Photographs" on just see, mida pealkiri ütleb. Ühe loomeinimese elu läbi tema loomingu. Gaiman on praegu 55 ja seega loob ta loodetavasti veel palju, aga ka kuni siiamaani on tema haare muljetavaldav. Koomiksid, romaanid, lasteraamatud, stsenaariumid, filmid, lühijutud, luuletused.

Hayley Campbell on tundunud Neil Gaimanit lapsest saadik. Ta tuhlas tema Addams Family stiilis maja pööningul, kus on hoiul kastide ja kohvrite kaupa igasugu träna. Kirjanduslikku träna. Gaimani märkmed, dokumendid, fotod ja muu, mis aastate jooksul kõrvale on pandud. Osa neist leidis tee raamatu kaante vahele. Kahjuks on Gaimani käekiri suhteliselt loetamatu, aga sellegipoolest on lahe näha, kuidas autor oma mõtteid tillukestele märkmepaberitele kirja paneb. Põhimõtteliselt teeb ta seda lihtsalt igale kättesaadavale paberitükile, nii on palju märkmeid kirjutatud näiteks hotellide logodega paberikestele. Sest Gaiman kirjutab igal pool - lennukites ja hotellides ja sõprade kodudes ja vahel peidab ta end pooleks aastaks kuhugi metsamajakesse.

Pildil klikates näeb suuremalt. Allikas: Ilex Press (seal näeb veel paari lehekülge. Peale selle saab Google'i pildiotsingust ka). 

Paljud teavad Gaimanit eelkõige koomiksikirjutatajana. Sest sellega ta kõigepealt kuulsaks sai. Sel ajal ja seal kohas, kus mina noor olin, koomikseid ei olnud (kui legendaarne "Piilupart, Miki ja teised" välja arvata) ja seega on see maailm minust suure kaarega mööda käinud. Tuleb välja, et mujal (siin räägitakse küll Ameerikast ja Suurbritanniast), on koomiksid suur ja oluline maailm. Ühest küljest oli seda väga huvitav lugeda, kõik oli uus. Teisalt oli just see probleem, kuna suur osa kirjutatust jooksis mul mööda külgi alla, kuna ma tõesti ei saanud aru, kuidas neid koomikseid siis täpselt kirjutatakse, joonistatakse ja kirjastatakse ja kõik see autoriõiguste ja suurkorporatsioonide värk sinna juurde. Aga põnev oli ikkagi.

Rohkem äratundmisrõõmu pakkus "Beyond Comics" peatükk, kus juttu Gaimani romaanidest, lühi- ja lastejuttudest. Iga teose kohta lühike peatükk, kus tausta lahti kirjutatud - kuidas see raamat tuli ja miks ja milleks autor selle kirjutas.

Mulle väga imponeerib Gaimani suhtumine - kõike tuleb teha suurepäraselt. Kui ei ole võimalik teha suurepäraselt, siis on parem mitte teha. Näiteks Graveyard Book oli ta peas olemas üsna kaua, kakskümmend kolm aastat, kui täpne olla. Aga ta ei hakanud seda kunagi kirja panema, kuna ootas, et ta oskused paremaks muutuksid. Sest tegemist oli nii vinge looga, et  ta ei tahtnud seda keskpärase kirjutajana ära rikkuda. Kuni lõpuks otsustas, et ega ta paremaks enam ei muutu ja tuleb asi kirja panna.

Peale kõige muu on Gaiman osalenud ka mitme filmi ja seriaali stsenaariumi kirjutamisel. Beowulf, Neverwhere ja Doctor Who ehk tuntumatest. Tegelikult on kirjutatud stsenaariume palju rohkem, kui neid, mis teoks on saanud. Sest Hollywood on üks hirmus paik, nagu välja tuleb. Hetkel on igatahes teada, et "How to Talk to Girls at Parties" on tõepoolest tegemisel (juttu ennast saab lugeda siin).

Neil Gaimani koduleht
Gaimani käsikirjanäidised

Neil Gaiman "A Calendar of Tales"

A Calendar of Tales on üks tõeliselt interaktiivne projekt, kus lugejate ja autori vahel käis pidev kommunikatsioon. See käis nii, et Neil Gaiman küsis Twitteris küsimuse iga kalendrikuu kohta ja valis siis fännide vastuste hulgast ühe, mille ta loo kirjutamiseks aluseks võttis. Kokku on kaksteist lugu - üks iga kuu kohta. Valmis tekstide põhjal joonistasid lugejad omakorda illustratsioonid. Seejärel luges Gaiman lood ise linti ja palus kuulajatel nende põhjal midagi kas filmida või animeerida. Hulga piltide ja videote hulgast valiti välja kõige sobilikumad. Kõik see kokku on interaktiivne veebiteos, kus segunevad paljude inimeste fantaasiad. Ma ei saa isegi öelda raamat, sest raamat on minu jaoks ikkagi pigem tekstikogumik, mitte selline klikitav/kuulatav/vaadatav veebileht.

Kalendrijutud on üsna erinevad, ühendavaks jooneks muidugi Gaimani vohav fantaasia. Esindatud on kõiksugused žanrid. Soovitan kuulata, jutud on lühikesed ja Gaiman loeb suurepäraselt. Väga selge diktsiooniga ja kõik rõhud on õigel kohal. Minu lemmik oli Oktoobri lugu. See oli lihtsalt nii soe ja ilus.

@neilhimself asked: “What mythical creature would you like to meet in October? (and why?)”
@elainelowe replied: “A djinn. Not to make a wish. But for the very best advice on how to be happy w/ what you already have.”

Blackberry algatusel tehtud projekti kohta näeb pikemalt siit.
Raamatut saab lugeda/kuulata/vaadata/alla laadida siit.

Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane"

Pikisilmi oodatud uus täiskasvanutele mõeldud romaan Neil Gaimanilt. "The Ocean at the End of the Lane" on küll pigem lühiromaan, alla 200 lehekülje, mis neile, kes armusid Gaimanisse "Ameerika jumalaid" lugedes, on selgelt liiga vähe. Lühidusest tuleneb ka see, et erinevalt "Ameerika jumalatest" või "Anansi Boys'ist" on tegu üsna sirgjoonelise, ühe selge tegevusliiniga teosega. Ei mingeid kümneid eri tegelasi oma eripäraste eludega või paljusid põnevaid tegevuspaiku.

Gaiman on rääkinud, et see on tema kõige isiklikum teos ja põhineb lapsepõlves läbielatul. Tegevus on antud läbi seitsmeaastase poisi silmade.

Lugedes valdas mind teatav pettumus - see tundus täieliku lasteraamatuna. Samas, lastele lugemiseks ei ole "The Ocean at the End of the Lane" kindlasti sobiv, mitte enne teismeiga. Aga see vist ongi hea kirjanduse tundemärk, et esmapilgul selged ja lihtsad asjad tegelikult seda ei ole. Gaiman oskab edasi anda, kuidas täiskasvanute maailm paistab ühele seitsmeaastasele lapsele. Ja see maailm on õõvastav. Täiskasvanud on suured ja tugevad, neil on alati õigus ja nende käes on alati jõud. Gaiman on meisterlik õhkkonnalooja, õudus ei torma lugejale toore jõuga peale, see tunne tekib tasapisi, siis muudkui suureneb, kuni oledki kirjaniku meelevallas.

I liked myths. They weren’t adult stories and they weren’t children’s stories. They were better than that. They just were.

*

We picked some pea pods, opened them and ate the peas inside. Peas baffled me. I could not understand why grown-ups would take things that tasted so good raw, and put them in tins, and make them revolting.

*

Adults should not weep, I knew. They did not have mothers who would comfort them.

*

I wished I could have seen who was talking. If you have something to fear, rather than something that could be anything, it is easier.

Ilmunud ka eesti keeles nime all "Ja tee lõpus on ookean."

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Katkend raamatust
Wikipedia
Veerand loetud lugudest
loterii
Rabarberibulvar
Raamaturiiulike
Tilda ja Tarakanid
Gaiman loeb raamatut: "Talks at Google"
(Tegelikult, ärge lugege seda Wikipedia artiklit. See laob ilma igasuguse stiilita ette raamatu narratiivi, jättes kõrvale kõik selle, mis teosest tegelikult teose teeb. Lugege ikka raamatut ennast, luban, et see läheb ruttu.)

Neil Gaiman "Tähetolm"

Pärast väikest vaheaega Neil Gaimanit lugedes tuli hirmus isu "Stardust" uuesti üle lugeda. Kuna vahepeal oli raamat eesti keelde tõlgitud (tõlkija Sash Uusjärv), siis otsustasin maakeelse versiooni kasuks. Olen seda ka varem märganud, et eestikeelne versioon tundub võõrkeelse originaaliga võrreldes palju lihtsam ja lapselikum. Sest "Tähetolm" on ikkagi muinasjutt, kuigi mitte just kõige väiksemate jaoks mõeldud. Ühest küljest päris muinasjutt, seal on nii kurjad nõiad, head haldjad kui ka positiivne kangelane. Teisest küljest on romaanis vägivalda ja seksistseen ja ka üks f-tähega sõna, mis küll väga pisikeses kirjas. Tõlkele midagi ette heita ei saa, ega ma muidugi ei hakanud seda originaaliga võrdlema, aga ühtegi sellist asja, mis silma oleks kriipinud, küll ette ei tulnud. Huvitav vaste oli kärvamets, inglise keeles serewood.

"Tähetolm" on niisiis muinasjutt, kus armunud noormees Tristran Thorn läheb haldjamaale oma armastatule taevast langenud tähte tooma. Tee peal satub ta mitmesugustesse eluohtlikesse seiklustesse, kohtub erinevate põnevate tegelastega, leiab, kaotab ja taasleiab oma tähe ning lõpuks peab valima, millisel teel jätkata.

Mulle meeldisid eriti Tormikantsi vendade mõnusalt soojad perekondlikud suhted. Sest see näitab ju ometi perekonna kokkukuuluvust, kui omaenda vendade poolt mõrvatud vennad rändavad vaimudena nendega koos ja veel elusolevate vendade tegudel silma peal hoiavad. Vend, kes esimesena leiab kindluse võtmed, mille nende isa surres taevasse oli lennutanud, saab kantsi uueks isandaks. Võtmed on aga tähe käes. Seega läheb lahti jaht. Ühes õiges muinasloos peab olema ka kuri nõid ja "Tähetolmus" on neid kogunisti mitu. Ka Lilimite õeskonna liikmed jälitavad langenud tähte, sest tema abil saavad nad jälle tagasi oma nooruse.

Gaiman segab omaenda vohava fantaasia traditsiooniliste muinasjuttude ja müütide elementidega ja tulemuseks on suurepärased lood, mis ühest küljest on nagu tuttavlikud, kuid siiski ei korda neid. Seitsmepenikoormasaapad ja lendav laev saavad siin täitsa uue kuju.

"Ehk kõneled mulle, mis asju sa ajad?" küsis väike karvane mehike, kui nad maas istusid ja teed jõid.
Tristran mõtles hetke ja ütles siis: "Ma tulen Müürikülast, kus elab noor neiu nimega Victoria Forrester, kellele pole naiste seas võrdset, ja temale, ning ainuüksi temale, olen ma kinkinud oma südame. Ta nägu..."
"Tavaline komplekt?" küsis väike olend. "Silmad? Nosu? Ammad? Nigu ikka?"
"Muidugi."
"Noh, siis võib sellest osast üle üpata," sõnas väike karvane mees. "Ma usun, et kõik on nigu sa ütled. Mis totulotu asja see noor daame on su tegema pand?"
Tristran asetas puust teetassi rohule ja tõusis solvunult.
"Mis paneb sind arvama," küsis ta häälel, mis oli tema arvates tulvil kõrkust ja põlgust, "et mu armsaim daam saatis mu teele mingi totra ülesandega?"
Väike mees vaatas oma süsimustade silmahelmestega tema poole üles. "Sest see on ainumas põhjus, mis siukse nolgatsi nõnna lolliks ajab, et üle Haldjamaa raja tulla. Ainuksed, kes teie maadelt seiepoole tulevad, on laulikud, armunud ja ullpead. Ja laulumehe moodi sa jüsku ei paista, vaid oled - andeks mu sõnad, poiss, kuid see on tõsi - sama arilik kui leivapuru. Nõnna et see piab olema armastus, ma arvan."
"Sest," teatas Tristran, "igal armunul on hullumeelse süda ja lauliku meel." (lk 78)

Ja siis on mul veel üks rõõmusõnum kirja panna. Minu kaasaegne teismeline, kes vastavalt  kaasaegsete teismeliste kommetele raamatuid ei loe, sest need on igavad, pikad ja tüütud, ja raamatu lugemise ajal ei saa ju facebookis hängida, on lugenud ühe soojaga läbi kaks Gaimanit ("Graveyard book" ja "Tähetolm"). Ma olen küll varemgi talle lauanurgale omaarust põnevaid raamatuid poetanud, aga siiani ei midagi. "Kääbik" loeti läbi näiteks ainult sellepärast, et see oli kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kommentaar oli, et väga hea raamat ja et film ei ole üldse raamatu moodi ja raamat on kõvasti parem. Järgmisena lubas ette võtta "Viimase ükssarviku", kohe kui Vampiiripäevikute kaks osa läbi on loetud. Nii et lootust veel on!

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Päevik, Lugemispäevik
Never judge a book...
Ulmekirjanduse Baas
Mareki asjad
Nädala autor
loterii
Segane maailm
Raamatuarmastus

Triinu raamatublogi

Neil Gaiman "Fragile Things"

"Fragile Things" oli viimane Neil Gaimani raamatutest minu riiulil, mis seni veel järge ootas. Viimati sain tema lühijuttudest mürgituse ja võttis mõne aja, enne kui Gaimani teise lühijutukogumiku kätte julgesin võtta. Seekord ei olnud pooltki nii hull. Ilmselt on kogumiku jutud omavahel palju sarnasemad kui "Smoke and Mirrorsis" või on lihtsalt tähtede seis teine. Jällegi oli huvitav lugeda iga jutu kohta lühikest sissejuhatust, et mis asjaoludel see kirja sai pandud.

Nobody is going to like everything, nagu Gaiman ise sissejuhatuses märgib, ja paar juttu olid küll sellised, mille oleks võinud vabalt vahele jätta. "Strange little girls" on imelik kollektsioon pisikestest nupukestest, millel polnud saba ega sarvi. "Diseasemaker's Croup" on peatükk väljamõeldud haiguste raamatust. Sellest tekstist ei saanud ma ausalt öeldes mõhkugi aru ega tundunud see ka nii huvitav, et sõnaraamatu abil sellest läbi närima hakata. Kusjuures kardan, et sõnaraamat poleks siin suurt aidanud. Diseasemaker's croup on väljamõeldud haiguste väljamõtlemise väljamõeldud haigus. Täpselt nii ja edasi ka. Rosinaks aga on kogumiku viimane jutt - "The Monarch of the Glen", "Ameerika jumalate" lühiromaan (novella), kus tegevus toimub ligi kaks aastat pärast romaani tegevuse lõppu. Shadow on jõudnud Šotimaale ja saab ühe tööotsa, mis aga ei osutu üldsegi selleks, mis ta alguses näis.

Igatahes tekkis tohutu tahtmine "Stardust" uuesti üle lugeda. Ja pikisilmi Gaimani järgmist raamatut ootama jääda.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Baas

Neil Gaiman "Neverwhere"

Esialgu oli BBC seriaal. Kui Neil Gaimanil sai villand, et paljud tema kirjutatud stseenid prügikasti visati, otsustas ta need raamatusse panna. "Neverwhere" (eesti keeles "Eikusagi") räägib Londonist, mis asub allpool Londonit. London Below kujutab endast linna kanalisatsioonitorustikus ja mahajäetud metroojaamades eksisteerivat paralleelmaailma, mis maapealse London Above'iga eriti kokku ei puutu.

Richard Mayhew otsustab aidata tänaval lamavat haavatud tüdrukut, mille tagajärjel ta kaotab oma maailmas koha ja on sunnitud ühinema London Below'ga. Järgnev lõik tema mõttelisest päevikust annab pisut aimu, millega ta kõigepealt kokku puutus.

Richard went back to writing his mental diary. There are hundreds of people in this other London. Thousands maybe. People who come from here, or people who have fallen through the cracks. I'm wandering around with a girl named Door, her bodyguard, and her psychotic grand vizier. We slept last night in a small tunnel that Door said was once a section of Regency sewer. The bodyguard was awake when I went to sleep, and awake when they woke me up. I don't think she ever sleeps. We had some fruit cake for breakfast; the Marquis had a large lump of it in his pocket. Why would anyone have a large lump of fruit cake in his pocket? My shoes dried out mostly while I slept. 
I want to go home.

"Neverwhere" on väga filmilik raamat, siin on äratuntavad stseenid, näidatakse vaheldumisi eri tegelaste asjaajamisi ja pilt kerkib silme ette väga kergesti. Siiski ei suutnud teos kohe esimesest peatükist kaasa haarata. Alles lõpuosas hakkas midagi põnevat toimuma. Kuni sinnani liiguti esmapilgul sihitult ühest kohast teise, põgeneti mõrtsukate eest, suheldi igasugu kummaliste olenditega ja see kõik ei olnudki üleliia põnev. Maailma loomine võtab muidugi aega, aga teisalt ei saanud selle kohta just üleliia palju teada. Linna-alust maailma asustavad "inimesed, kes on kukkunud läbi pragude", aga ka endistest aegadest pärit tegelased. Seal on vanaaegne keeruline seisuste süsteem ja rotid, kes on täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Autor on tahtnud all-maailmas kõverpeegeldada pealmaailma. Nii toimub allilmarahva regulaarne "floating market" ehk ujuv turg Harrodsi kaubamajas ja müüakse seal palju põnevamat kaupa, kui kallis kaubamaja eales pakkuda suudaks. Näiteks õudusunenägusid ja "absolutely useless crap'i" ehk viisakalt väljendudes täielikku pahna. Aga kõige toredam on Londoni kohanimede otsene ärakasutamine. Blackfriarsis elavad mustad mungad ja The Angel, Islington ongi ingel nimega Islington, Down Street viib tõesti täiesti alla, Earl's Court metroojaamas aga asub krahvi õukond. Metroo ja -jaamad on üldse väga olulised paigad raamatus ning mind the gap saab hoopis uue tähenduse.

Neverwhere'ist saab tõmmata paralleele "Ameerika jumalatega", eelkõige selles, et mõlemas toimib meie tavapärase maailma kõrval veel mingi teine, mida tavalised inimesed ei näe, aga mis ometi meie oma mõjutab. Samuti tuli mulle ette "Anansi Boys", milles väga sarnaselt kujutatakse peategelase meheks kasvamise teekonda. Peategelane Richard on muide üsna tuhm tüüp ja kui lugejal on asi ammu selge, läheb temal veel tükk aega sellest aru saamiseks. Teised tegelased jäävad parajalt salapärasteks, nad lihtsalt on ja sellega tuleb leppida.

Ilmus 2017. aastal ka eestikeelsena nime all "Eikusagi" Sash Uusjärve tõlkes.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Ulmekirjanduse Baas
Never Judge a Book...
loterii
loterii 2
Mariann
Reaktor
Sõber raamat
Tilda ja Tarakanid
Vahel ma kirjutan ka
Reaktor
Triinu raamatublogi
Õhtuleht

Raamatureporter

Neil Gaiman "Anansi Boys"

Neil Gaiman oma tuttavas headuses. "Anansi Boys" on komöödia, kus reaalsus seguneb müütide, legendide ja lugudega, mis peaksid olema täiesti ebausutavad, kuid Gaimani raamatus sobib kõik omavahel kokku ja tundub täiesti loogiline. Fat Charlie Nancy saab pärast oma isa surma teada, et see oli tegelikult ämblikjumal Anansi ja et tal on vend, kellest tal siiani aimugi ei olnud. Kui ta venna ettevaatamatult välja kutsub, pöörab see tema elu pea peale. Lühikese aja jooksul jääb Fat Charlie ilma oma tööst ja pruudist ning satub politseiuurimise alla.

Ämblik Anansi on Aafrika mütoloogias trikster - see kes teistele vingerpussi mängib ja ise alati puhtalt välja tuleb. Maailma alguses kuulusid kõik lood Tiigrile, need olid julmad ja sünged ja ka maailm oli seetõttu julm ja sünge. Aga siis sai need omale Anansi ja kõik lood, mida inimesed edaspidi rääkisid, muutusid Anansi lugudeks ja maailmast sai hulga rõõmsam paik. Jutud on nagu ämblikuvõrk, kõik omavahel seotud ja kõik niidid viivad vältimatult ühte kohta - võrgu keskele, sest keskpaik on lõpp. Iga inimene on niit jutus.

Raamat, mida oli rõõm lugeda. Naljakas, positiivne, absurdne, kuid mitte ebaloogiline. Hulga toredate tegelastega ja tegevuspaikadega. Teose viimane kolmandik on küll palju süngemas toonis kirjutatud ja ulatub lausa õuduseni välja, kuid nagu komöödias ikka, saavad tegelased lõpuks selle, mida nad vajavad ja kõik on õnnelikud ja head.

Fat Charlie was thirsty and his head hurt and mouth tasted evil and his eyes were too tight in his head and his teeth twinged and his stomach burned and his back was aching in a way that started around his knees and went up to his forehead and his brains had been removed and replaced with cotton balls and needles and pins which was why it hurt to try and think, and his eyes were not just too tight in his head but they must have rolled out in the night and been reattached with roofing nails; and now he noticed that anything louder than the gentle Brownian motion of air molecules drifting softly past each other was above his pain threshold. Also, he wished he were dead.

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Mareki asjad
loterii
Baas 
Fantaasiajuttude muljed

Järgmise lõigu raamatust (lk 186-188) tõlkisin päris ise (ilukirjandustõlke koolituse tarbeks):

Neil Gaiman "American Gods"

Lugesin Neil Gaimani raamatut "American Gods" juba mitu kuud tagasi ja inglise keeles. Ajal, mil sõitsin ühistranspordiga. Seega lugesin raamatut nii 10-15 minutiliste lõikude kaupa ja ega see süvenemisele eriti kaasa ei aita. Nüüd sain poolkogemata ka eestikeelse tõlke omanikuks ja pärast loterii poolt saadud inspiratsiooni võtsin eestikeelse versiooni ette. Pean tunnistama, et emakeeles läheb lugemine ikka palju libedamalt. Isegi tõlkija joonealused märkused on abiks. Teist korda üle lugedes on ka näha, kuidas autor igale poole vihjeid sisse poetab. Esmasel lugemisel said paljud asjad mulle alles päris lõpuks selgeks, nüüd näen, et jah, ole vaid mees ja märka, mida autor teksti vahele peidab!

Inimesed usuvad, mõtles Shadow. Seda inimesed teevadki. Nad usuvad. Ja siis ei taha nad oma uskumuste ees enam vastutada; nad mõtlevad asju välja, aga ei usalda väljamõeldisi. Inimesed asustavad pimedust: kummituste, jumalate, elektronide ja muinasjuttudega. Inimesed kujutlevad ja inimesed usuvad; ning just see usk, see kivikõva usk sünnitabki asju. (lk 583)

Järgnevad seosetud mõtted loetu teemal.

Pean tunnistama, et raamatu algus läks üsna vaevaliselt. Sissejuhatus Ameerika jumalate maailma oli pikk. Paljudele asjadele algul vaid vihjati ja nii mõnigi seos selgus alles raamatu lõpus.

Kui vanal maailmal on oma jumalad kogu aeg olemas olnud, siis kuidas on Ameerikaga? Sinna asusid inimesed elama ju alles tükk aega hiljem. Kas nad võtsid oma jumalad kaasa või leiutasid uuel maal omale uued? Neil Gaiman arvab, et mõlemat.

Jumalad on Ameerikas tõesti olemas. Aga praegusel ajal neid enam ei kummardata ega mäletatagi õieti. Kunagi võtsid ümberasujad nad endaga kaasa, kuid unustasid siis. Vanad jumalad üritavad oma eluga uuel maal hakkama saada nii hästi kui suudavad. Aga kui inimesed oma jumalaid enam meeles ei pea, hääbuvad need. Kunagine Seeba kuninganna töötab prostituudina, Egiptuse jumalad peavad surnukuuri, paljud olelevad niisama kuidagi oma päevi õhtusse. Gaimani jumalad on väga inimeste-sarnased. Niivõrd, et inimene võib nad füüsiliselt tappa, näiteks püstolilasuga. Lisaks peavad vanad jumalad toime tulema uutega - praegusel ajal on Ameerikas jumalateks televisioon, tehnoloogia ja kiirteed. Neid kummardatakse, kui vanad jumalad on peaaegu unustatud.

Millegipärast tuli meelde Joan Osbourne'i laul:

What if God was one of us
Just a slob like one of us
Just a stranger on the bus
Trying to make his way home

Huvitav, kas ta oli "Ameerika jumalaid" lugenud?:)

Kui jumalad võitlevad, siis jääb inimestel üle vaid varju pugeda. See on nii olnud määramatutest aegadest saadik. Sest nende teele ette jäänud inimene lihtsalt hävitatakse. Jumalad vajavad ohvreid.

Lugedes oli mul küsimus, et kui kõik need vanad jumalad on nüüd Ameerikas, siis kuidas on vana maailmaga? Kas need on nüüd ilma jumalateta? Raamatu lõpus saab sellele küsimusele ka vastuse, kuigi oleks võinud ju algusest peale arvata, et jumal ei ole inimene. Jumal saab olla üheaegselt nii siin kui seal.

Gaimani raamatus tegutsevad peamiselt Skandinaavia, Slaavi ja Aafrika jumalad. Mõned on Egiptusest ja Idamaadest, kuid õnneks mitte ühtegi Kreeka või Rooma jumalat. See oleks liiga lihtne ja praeguseks niivõrd läbi- ja ümber- ja ülekirjutatud ala. Mina isiklikult ei taha hetkel ühesti Kreeka jumalast midagi lugeda. Muud ja suuresti tundmatud jumalad on hoopis põnevam aines.

Tõlkinud Tiina Randus

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Baas
Sven Vabar, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Nuxxbooks
loterii
Jüri Kallas, EPL
Sex, Drugs and Great Books
loterii 2
Tilda ja Tarakanid
Hyperebaaktiivne

Lugemissovituse blog

Neil Gaiman "The Graveyard Book"

Palju on lasteraamatuid, mille kogu tegevus toimub surnuaias? Mille enamik kõrvaltegelasi on surnud ja need, kes ei ole, on kurjategijad? Neil Gaimani "The Graveyard Book" on igasugu ninnu-nännu ilusate, "eakohaste" ja lapsi "mitte traumeerivate" lasteraamatute kõrval kui sõõm värsket õhku. Peategelane on siiski elus. Tema vanemad mõrvati, kui ta oli alles aastane ja üsna kogemata satub ta surnuaeda, kus ta pärat pikka vaidlust omaks võetakse. Ta saab omale uue nime ja uued vanemad. Nobody Owens elab surnuaias üsna harilikku lapse elu, mängib teistega, käib koolis, satub pahandustesse. Aga väljaspool surnuaiamüüre ootab teda mees, kes tappis ta perekonna. Vähesed kokkupuuted eluga väljaspool surnuaeda ei ole kuigi julgustavad, kuid lõpuks on siiski selge, et elus inimene ei saa koos surnutega kogu oma elu mööda saata.

Väga positiivne ja elujaatav raamat. Räägib sellest, mis on elus oluline - armastus ja hoolimine ja sõprus. Julgus riskida ja oma hirmudest võitu saada. Õppimine.

Kuulsin, et raamatu eestindamine juba käib ning et raamatu põhjal valmib varsti ka film.
Absoluutselt ja tungivalt soovitatav igas vanuses inimestele.

Teised kirjutavad:
Vaata, kuidas Neil Gaiman loeb ette terve raamatu
Autori koduleht
Wikipedia
Mareki asjad
Baas
Intervjuu autoriga, New Yorker
Kronotoop
Kuula audioraamatu full cast treilerit (inglise keeles)

Nüüd ka eesti keeles nime all "Kalmisturaamat"

loterii
Blogistaja
Triinu Meres, Reaktor
Raamatuid siit ja sealt

Terry Pratchett ja Neil Gaiman "Head ended"

Olen lugenud kunagi ammu ühe Pratchetti Kettamaailma loo ja see mulle erilist muljet ei avaldanud. Pärast Terry Pratchetti ja Neil Gaimani kahasse kirjutatud "Head ended" läbilugemist hakkasin mõtlema, et kust ma küll selle mõtte sain, et just seda raamatut lugeda? Lõpuks tuli meelde, et Marek kunagi ammu soovitas Gaimani raamatuid. Eks ta mul siiani aju tagaküljel tiksus. Ega mul lugema hakates mingeid ootusi või ettekujutusi polnud, seega tuli päris üllatusena, et tegemist on maailmalõpu-raamatuga, mis aeglaselt, kuid vääramatult vältimatu lõpu poole veeres. Olin vist kujutanud midagi hullude nõidadega seoses - alapealkirjast tulenevalt.

Esialgu oli minu jaoks liiga palju absurdi (see Pratchetti osa), aga keskpaiku hakkas juba paremini minema. See oli ilmselt siis, kui taipasin, millest raamat räägib ja mis lõpuks tuleb. Lõpp oli ilus ja õnnelik, just nagu mõne Hollywoodi filmikese oma, etteaimatav ka. Halb sai ravitud, üksikud said kokku ning inimesed olid taas õnnelikud ja head. Teoses oli päris palju ühiskonnakriitikat - nelja surmaingli tegevus, ja tõdemus, et ükski deemon ei suuda nii hulle asju välja mõelda, kui inimaju. Telefonimüüjad muidugi ka, kelle surmast inimkonnale ainult kasu saab tulla.

Huvitav, mismoodi kirjutavad kaks isikupärast kirjanikku ühte raamatut kahepeale? Üks kirjutab ühe peatüki ja teine järgmise? Ilmselt mitte. Raamatut lugedes ei osanud mina küll seda kuidagi osadeks jaotada, et aru saada, mis on ühe, mis teise mehe kirjutatud. Kuigi Gaiman oli mitmes kohas väga äratuntav. Ja mis ma oskan ütelda. Pratchetti lugejad kiidavad, et parem kui "tavaline" Pratchett, Gaimani austajaid siis, kui raamat ilmus, ilmselt siin veel eriti palju ei olnud. Mina kui Gaimani austaja võiks siis ehk öelda, et polnud viga.

Tõlkinud Tiina Randus

Teised kirjutavad:
Baas 
Johanna blogi
Juku-Kalle Raid, EPL
loterii
Raamatumoor
Mariann

Neil Gaiman "Smoke and Mirrors"

"Smoke and Mirrors" on Neil Gaimani esimene lühijutukogumik. Avastasin Gaimani kõigepealt tema lastejuttude kaudu, jätkasin "American Gods'iga" ja siis julgesin lühijutud ette võtta. Alustasin õhinaga lugemist, kuni kusagil poole peal panin raamatu kõrvale ja ei lugenud terve kuu mitte midagi. Ei seda pooleliolevat raamatut ega midagi muud. Lõpuks võtsin ikka ette ja lõpetasin ära. Tahtejõu abil. Et saaksin midagi lõpetatud ja seejärel uuega alustada. Pole ammu ühte raamatut lõpetades kergendust tundnud.

See ei ole raamat, mille võiks rahulikult pooleli jätta, sest lood on ju enamasti suurepärased. Pikemad ja lühemad, rohkem või vähem fantastilised, sekka poeeme ja päris lühikesi nupukesi. Paljud jutud on kirjutatud minavormis, mis tekitas vahel segadust, kui oleks tahtnud eelmise jutu tegelast uude juttu üle kanda. Hoolimata oma fantastilistest süžeedest mõjub Gaiman väga realistlikult, kõik on loogiline ja seega usutav.

Iga jutu kohta on lühike eessõna, millest minusugusele oli palju kasu. Sai teada loo tausta ja näiteks selle, kust ta selle kirjutamiseks idee sai. Üllatav oli minu jaoks asjaolu, et enamik tema lühijuttudest olid kirjutatud tellimuse peale, näiteks mõne antoloogia jaoks. Kardan, et mitme jutu puhul läks autori idee minu jaoks kaduma ja palju oli ka sellist, mis mulle (eesti lugejale?) võõraks jäi. Näiteks teiste juttude või autorite ainetel kirjutatud lood. Ma ei ole lugenud Lovecrafti ega tea midagi näiteks Michael Moorcockist või paljudest teistest. Ning muidugi peab arvestama ka seda, et need lood on kirjutatud kakskümmend aastat tagasi. Samas olid muinasjuttude ümberjutustused suurepärased. "Troll Bridge" ja eriti kogumiku viimane lugu "Snow, Glass, Apples", mille tutvustuses autor hoiatab, et pärast selle lugemist ei saa te enam kunagi lugeda Lumivalgekese muinasjuttu samamoodi kui varem. Täiesti õige!

Mis siis juhtus? Üledoos ilmselt. Lugesin hiljuti kusagilt (kahjuks tõesti ei mäleta, kust), et romaani lugemine nõuab lugejalt tohutut pingutust just teose alguses ja lõpus, aga lühijuttude puhul on see ju mitmekordne. Lugeja peab end kokku võtma mitu korda päevas, kui lõpetab ühe ja alustab teise jutuga. Kardan, et nii oligi, liiga intensiivne kogemus. Eile lõpetasin lugemise, kuid praegugi tunnen, et uut raamatut nii kohe kätte võtta veel ei saa. Peab vahet pidama. "Neverwhere" ja "Fragile Things" ootavad veel riiulis, aga arvan, et teen Gaimaniga nüüd pisikese pausi.

Nüüd ka eesti keeles nime all "Suits ja peeglid".

Teised kirjutavad:
Baas
Mareki asjad
Never Judge a Book... 

Reaktor

Neil Gaiman "Coraline"

Neil Gaimani "Coraline" on lastele kirjutatud õudusjutt, mis aga sobib igas vanuses lugejale. Coraline on väike tüdruk, kes kolib koos vanematega elama ühte vanasse majja. Vanemad teevad kogu aeg arvuti taga tööd ja laps peab ise vaatama, mida teha, et igav ei oleks. Selleks uurib ta korterit ja leiab sealt ukse, mille taga on telliskivimüür. Kuid teistkordsel avamisel avaneb ukse taga koridor, mis viib ta pealtnäha samasugusesse majja, kus elavad samasugused elanikud ja tema teine ema ja teine isa. Õige pea aga selgub, et see kõik on kurja nõia kätetöö, kes on röövinud tema vanemad selleks, et Coraline tema juurde tagasi tuleks ja teda armastama hakkaks. Nüüd peab Coraline kokku võtma kogu oma julguse, et päästa oma vanemad ja ka iseennast nõia käest.

Algul tundub teos üsna lihtne ja lastepärane, õudne küll mitte. Kogu atmosfäär on unenäolik, justkui liiguksid ringi mingis poolenisti lõpetamata maailmas, kus ükski asi ei ole see, mis ta algul näib. Kuid edenedes kerkis pinge ja lõpuks hoidsin ka mina hinge kinni - kas tal õnnestub pääseda, mis on selle ukse taga, mida nõid nüüd ette võtab? Nagu tihti juhtub, tundusid tüdruku teod ja käitumine liiga täiskasvanulikud. Kuid ei mingit moraalilugemist, mida lasteraamatutes tihti ette tuleb. Ainukeseks reaalse eluga seotud tegelaseks oli kass, kes teise reaalsusesse minnes ei muutnud, kes ei olnud "teine kass", vaid ikka tema ise ja kelle suust tulid ka teose sügavamad mõtteavaldused. Ning lõpuks - milline suurepärane kaanekujundus.

Tõlkinud Aivo Lõhmus

Teised kirjutavad:

Baas
Argo Ideon, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Circus, tsitaate