Esmaspäev, 21. märts 2011

Robert van Gulik "Keisri pärl"

Van Gulik on mõnus, isegi kui seekordne teos, "Keisri pärl", võistleb aegadeülese vihkamise ja väärdunud ihade poolest Hargla Rataskaevu viirastusega. Puyangi sünged saladused, mineviku vari - jõejumalanna kultus - ja väikeste inimeste suured tunded keerutavad selles mõrvaloos palju segadust üles ja kohtunik Dil pole sugugi lihtne saladuste jälile jõuda.

Kohtunik Di peab lahendama paatide võistlusest osavõtnud sõitja mõrva, millega seoses kerkib esile salapärane keisri pärl - linnumunasuurune täiuslik ese, mis sada aastat varem keisrinnal kaduma läks ja mida arvatakse uuesti välja tulnud olevat. Asja ajab segasemaks võimalik jõejumalanna sekkumine - tema kultus on siiski veel elus - ja laipu tuleb muudkui juurde. Jällegi on siin truud ja mittetruud armastajad, mitu võimalikku kahtlusalust, ja krimikirjanduse parimate traditsioonide kohane puänt piiratud ruumis.
Kohtunik Di jäi endast väljas võõrustajat jahmunult silmitsema. Siis lajatas ta aga rusikaga lauale ja hüüdis:
"Rumal inimene, ma käskisin teil tõtt rääkida! Teie aga söandate ajada mulle sihukest jama mingist keisri pärlist. Püha taevas, kui ma alles laps olin, rääkis hoidja mulle seda lugu unejutuks! Keisri pärl, või veel!"
Kohtunik sakutas vihaselt habet.
Kou võttis uuesti istet. Ta pühkis varrukaga otsaesiselt higi ja ütles siis siiralt:
"Vannun teile, Teie Ausus, et kõik on tõsi! Ambra nägi pärlit oma silmaga. See on tuvimunasuurune, võrratult ovaalne ning kaunilt valge säraga, mida nii väga on kiidetud."
"Ja mis udujuttu siis Tong Mai selle kohta rääkis, kuidas ta selle kuulsa keiserliku väärtasja endale sai?"
"Tong sai selle ühelt õnnetult vanaeidelt, kes elas tema maja lähedal. Tong aitas teda kord ja surivoodil kinkis eit talle tänutäheks selle pärli. Eidel sugulasi polnud ja nõnda võis ta Tongile paljastada kohutava iidse saladuse, mida tema perekond oli hoidnud kahe inimpõlve vältel." (lk 47)
Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe blogi

Kolmapäev, 16. märts 2011

M.C. Beaton "Laimukirjade läkitaja surm"

M.C. Beaton jätkab Agatha Christie traditsiooni ja sellepärast ta mulle meeldib. Kuigi tema krimkade süžeed ei ole kuigi usutavad ja loogilised. Aga mis siis. Mõnus ühe-õhtu-põgenemiskirjandus.

Šotimaal toimuva kriminaalromaani edasiviivaks jõuks on kohalik konstaabel Hamish Macbeth. Linnakeses on lahti läinud massiline laimukirjade levik, aga politseil pole käekirjaeksperdi kaasamiseks raha. Kuni leitakse esimene laip, laimukiri kõrval. Macbethi elu teeb keerulisemaks pealinnast kohale sõitnud neiu, kellel on kindel plaan ta ära võrgutada ja samal ajal tuleb tal tegemist teha ka kohaliku ajakirjaniku Elspethiga. Tegevus toimub 2002. aastal, kuid tunne on, nagu vähemalt 40 aastat varem. Sügavalt usklikud vanemad, kes oma tütart välja ei luba, rääkimata siis mõne poisiga suhtlemisest, endiselt nii olulised klassivahed, konservatiivsed vanapiigad, kes ei tea, mis on stringid, riietuse tähtsustamine. Ühesõnaga, Beatoni krimkad ei olegi mõeldud kuidagi praegusaja elu kajastama, kuigi mõningaid elemente nagu oleks (ajakirjanikud kasutavad sülearvuteid), ja kogu tegevus toimub sellises müütilises paralleelmaailmas, kus hea ja kurja vahekord on selge ning aeg liigub autori tahtele vastava kiirusega.

Tõlkinud Marja Liidja

Kolmapäev, 9. märts 2011

Liia Merino "Läbi raskuste ilu poole"

Liia Merino "Läbi raskuste ilu poole" annab ülevaate sellest, kuidas naised läbi aegade ennast ilusaks on teinud. Ajad algavad eelmise sajandi 20ndatega ja lõpevad aastal 1989. Natuke põigatakse ka varasemasse aega. Raamat on jaotatud kahte ossa, esimene hõlmab aastaid 1920-1949 ja teine 1950-1989. Need omakorda peatükkidesse teemade kaupa nagu mood, juuksehooldus, parfüümid, kehahooldus, meik. Kuna selline liigendus on üsna meelevaldne ja katab päris pikka ajavahemikku, siis on peatükid üsna hüplikud. Segamini on meie Eesti olud ja see, mis muus maailmas toimus. Loed, kuidas 50-ndatel võeti šnitti ülinaiselikest, hoolitsetud, meelelistest filmikangelannadest, näiteks Audrey Hepburnist filmis "Hommikueine Tiffany juures" (lk 94) ja mõtled, et siin Staliniaegses Eestis küll sama olla ei saanud. Aga üldiselt kirjutab autor mõlemast, toob paralleele, kuidas meil samal ajal asjad olid. Peab tunnistama, et oleme siin Eestis kogu aeg muust maailmast väheke maas olnud, aga see pole muidugi takistanud ka meil kõike kaasa tegemast, vaid väikese viivitusega.

Raamatu eesmärgist täpselt aru ei saanudki. Ajalooraamatuks oli see liiga kerge ja hüplik, ilunippide saamiseks oli vaid viimane peatükk ja niisama kerge meelelahutus see ka päris ei olnud.

Aga huvitavaid fakte ja teadmisi sealt ikka sai. Näiteks selliseid:
20ndatel oli kõige populaarsem viis oma juuste värvimiseks põline haaremisaladus henna. Juuksepigmendi muutmiseks eksperimenteeriti ka vesinikülihapendiga. Siin olid aga mürgitused kerged tulema, kuid ega see naisi eriti tagasi ei hoidnud. 30ndatel polnud võrdset plaatinablondidele soengutele, milles kristallid või briljandid sädelemas. Eks ikka Veenus-jumalanna Mae West oli selle taga.

Juuksevärve Eesti selleaegsete poodide kaubanimekirjadest ei leia. Ehk kasutati kodus vanarahvatarkust, milleks polnud muud vaja kui kaaliumpermanganaati ja destilleeritud vett. Selline vedelik pidi andma "juuste värvuse valkjaspruunist kuni tumepruunini, sest mida vähem vett, seda valkjam-pruuni värvuse ta annab. Enne tarvitamist juuksed soodaveega puhtaks pesta." Seevastu blondeerimas käidi juuksurite juures 30ndatel päris usinasti. Muidugi teati, et värvimine frisööri juures rikub juukseid, kuid keda see enne takistanud oli? (lk 37)

[II Maailmasõja ajal] Sõdurpoisid võisid ju vaenlasi tuuseldada ja kodust kaugel olla, naised ei jätnud end sööti ja rõhusid just sõja ajal tasemel välimusele. Kes tulid selle peale, et terava kivikilluga saab täitsa edukalt rasuuri teha? Eks ikka britid. Muidugi juhtus ka äpardusi, piisas, kui käsi korra ettevaatamatult (võib-olla nõrkusest) nõksatas ja oligi verenire taga, aga mis seal ikka, vähemalt üldmulje oli sile. Siis söepulgaga joon säärele, sest joonega sukad olid ikkagi väga moes. Sukki endid ju enamasti võtta polnud või kui, siis heal juhul viimane paar. Kui needki olematuks kulusid, muutus säärte värvimine aktuaalseks. Seda sa teha lasta, kuid samahästi teostada ka isetegevuslikus korras. (lk 52)

Puhtus, puhtus ja veel kord puhtus! "Käsi tuleks pesta sageli sooja vee ja seebiga, seejärel aga määrige neid kohe vesinikülihapendi, glütseriini ja odekolonni võrdsetes osades seguga." (lk 122)
Teised kirjutavad:
Elu24

Laupäev, 5. märts 2011

Simon Majumdar "Minu maailma maitsed"

Simon Majumdari "Minu maailma maitsed" on kirjeldus ühe mehe maailmarännakutest, kus ta proovis süüa võimalikult palju võimalikult erinevat ja võimalikult maitsvat toitu. India-Walesi segaperest pärit Majumdar on gurmaan, ja nagu ta kirjutab, on rohkem kui üks naine ta maha jätnud sellepärast, et ta ei suuda oma arvamust viletsa toidu või veini kohta endale hoida. Aasta jooksul käis ta kolmekümnes riigis, kus proovis kohalikku toitu koos kohalike inimestega. Sissejuhatus kõlab paljutõotavalt, kuid edasi lugemisel ind kaob.

Majumdar on väga vaimukas, viskab võrdlusi ja märkusi, kuid need tunduvad ometi punnitatuna ja eelkõige ebaoriginaalsetena. Ka ei ole see raamat, kus saaks palju teada eri maade toitudest ja toidukultuurist. See muidugi ei olnudki autori eesmärk, tema soovis kirjeldada oma isiklikke elamusi. Majumdar kirjeldab pikalt konkreetseid söömaaegu ja hulka toredaid inimesi, kellega neid pidas. Sarnase raamatu kirjutas mõned aastad varem Anthony Bourdain. Selle lugemisest on juba mõned aastad möödas, kuid mäletamise järgi oli "Koka rännakud" palju kaasahaaravam lugemine. Kuigi Majumdar on oma toitumise koha pealt väga kirglik, ei suuda ta lugejat kaasa haarata ja jätab tihti lihtsalt külmaks.

Tõlke üle on juba palju pahandatud, minu arvates pole tõlkija Kadri Mäger oma tööd lihtsalt üle lugenud. Raamat on täis konstruktsiooni- ja hooletusvigu, sõnad on küll eesti keelde ümber pandud, kuid eesti keel see siiski veel pole. Sisulise poole pealt siiski tundus, et tööd on tehtud, joonealuseid märkusi on palju, vähemasti on tõlkija uurinud, mida see või teine toit endast kujutab. Aga mida tegi toimetaja? On lauseid, millel pole saba ega sarvi ja täiesti silma karjuvaid vigu.

Kahju, et heast ideest on esmalt autori lähenemise ja seejärel viletsa tõlke ja toimetamise tõttu suurem osa kaduma läinud. Samas ei ole "Minu maailma maitsed" ka täiesti lootusetu teos, siit leiab ühe inimese subjektiivse sissevaate teiste rahvaste eluolusse, millest eriti värvikad on tema elamused Hiinas, seda nii toidu- kui ka näiteks peldikukultuuri koha pealt. Tänuväärne on autori püüd rehabiliteerida oma kodumaa toitu, nii käib ta Suurbritannia ja Iirimaa väikestes juustu- ja pirukavabrikutes, kuid ühe Iirimaa pubi lõunasöök kinnitab siiski reeglit (paneeritud kana, ahjukartul, kartulipuder (ehk tänane aedviljavalik), rasvas praetud banaan, kõrvale margariiniga kaetud saiaviilud). Veel proovib ta koeraliha, madu, kiirelt praetud rotte, et lugejatele öelda - mina olen need nüüd ära proovinud ja teie seda enam tegema ei pea. Ühe suurema elamuse saab autor aga siitsamast lähedalt Soomest, kus söödud värske kevadise keedetud kartuli ta oma reiside üheks tipphetkeks ülendab. Jah, kahju on inimestest, kes sellise asja söömiseks võõrsil käima peavad, ja hea meel iseenda üle.
Minust paremat kätt istus vanaldane meesterahvas, kes tellis leti taga olevalt kokalt toitu, mida polnud lindil. Ta ahmis selle sisse märgatava isuga ja tellis uue. See oli ilmselgelt midagi head, seega näitasin žestidega, et soovin endale sama.
Kokk vaatas mind väga kahtlevalt, kui asetas minu ette taldriku, millel oli äädikaga maitsestatud riisikuhila otsas rasvane punnis paunasarnane ollus. Pistsin selle tervelt suhu ning pidin peaaegu naabri täis oksendama, enne kui suutsin selle salvrätiku sisse poetada. Kokk huilgas naerust ja siis näitas märke, mis ilmselt tähendas ujuvat kala ja millele järgnesid masturbeerimisliigutused, mis on tuttavad igale väravavahile Suurbritannias. Hiljem näitasin Yukale oma toidust pilti. Tema naeris veel valjemini. 
"Simon, sa sõid tursaspermat." (lk 81)

Nagu traditsioon nõudis, luges Pertti ette lõigu maa-andide jagamise rõõmudest ja siis hakkasime õgima. Meeldejääv söömaaeg, kus pea kõik, mis laual, oli pärit nende maalt või taevast pea kohalt. Kõige muu hea hulgas olid värsked isekasvatatud pisikesed kartulid. Pistsin neist ühe endale suhu. See oli parim kartul, mida ma eales olen saanud. Kartul ei vajanud enda kõrvale mingit soola ega võid, vaid oli magus kui maius ning tunnistan, et aeg-ajalt hiilisin laua ligi, et juurde võtta. Sõime seni, kuni meid võis laua juurest eemale veeretada, ning suundusime siis elutuppa, et juua teed ja süüa õunakooki. "Minu maailma maitsed" räägibki just sellistest hetkedest, kus istun koos inimestega, kes veel hiljaaegu olid täiesti võõrad, ent nüüd jagavad minuga oma parimat toitu. (lk 128)
Teised kirjutavad:
Love Asia
EPL, Peeter Helme
Õhtulehe blogi

Teisipäev, 1. märts 2011

Friedebert Tuglas "Õhtu taevas"

Ei saa mitte näitamata jätta – kõik mu oma töö! Kõigepealt käisin Tallinna rahvaülikoolis raamatuköitmiskursusel. See 1920. aasta väljaanne tundus hea õhuke raamat käeharjutamiseks. Teda oli juba korra ümber köidetud, aga nüüdseks oli ka see köide juba vana ja narmendas. Uus tulemus ületas aga minu ootused, mis igaks juhuks polnud enne alustamist eriti kõrged.

Lugesin siis raamatu läbi ka. Kogumikus on Tuglase ekspressionistlikud novellid, mis kõik räägivad naistest ja armastusest. Naise armastusest mehe vastu siis muidugi. Väga paljusõnaliselt. Ekspressionistlik kirjandus ei ole ikka minu stiil. Ära tüütab kellegi õhkamistest lugeda. Tahaks edasiviivat tegevust. Kuigi "Suveöö unenägu" oli päris tore – kuidas karjapoiss ja teenijatüdruk lõpuks ikka teineteist leidsid.