Kairi Leivo pani kokku "Viljandi pärimusmuusika festivali lood", mis kirjeldab killukesi selle kahekümne viie aastase festivali ajaloost. Lugusid jutustavad peamiselt festivali korraldamisega algusest peale seotud inimesed. Ando Kiviberg, Ülle Ots, Piret Aus, Raivo Sildoja ja paljud teised. 25 aastat tagasi oli seltskond noori Viljandi tudengeid, kes tahtsid teha midagi suurt ja midagi teistmoodi. Ilma mingite eelteadmiste ja kogemusteta alustati oma festivali korraldamist, abiks tohutu entusiasm ja nooruse energia.Jah, unistada tuleb suurelt ja veel suuremalt tegutseda. Ainult nii jõuab kuhugi. Praegu on naljakas lugeda ja tegijatel ilmselt ka naljakas meenutada, kuidas algusaegadel kõike ise ja põlve otsas tehti. Raivo Sildoja:
Mäletan, kuidas alustasime Aleksander Sünteri vana kastiautoga hommikul poole viiest ringi piimakombinaadist, siis leivakombinaati leiva-saia järele ja meeskonna tüdrukud tegid sellest pillimeestele hommikusööki. Kõik käis tohutu entusiasmiga, öösel sai paar tundi magada ja hommikul läks jälle uus ring lahti. Mingil hetkel muutus festival populaarsemaks ja siis sai hakata publiku käest ka piletiraha küsima, aga enne seda saime tulu ainult meile antud toodete müügist.Jäin mõtlema, mida öelda raamatu kohta inimesele, kes kunagi folgil pole käinud. Aga siis sain aru, et talle ei olegi vaja midagi öelda, sest selline inimene seda raamatut ju ei loe. "Viljandi pärimusmuusika festivali lood" on pigem fänniraamat, kõigile neile, kellel on festivaliga side, olgu siis osaleja või külastajana.
Autor ütleb, et igaühel, kes korragi festivalil käinud, on oma lugu. Kuigi raamatus räägivad oma loo erinevate valdkondadega tegelenud inimesed, siis minu jaoks jäi käsitlus ühekülgseks. Neile, kes on üle pea asja sees, on festival midagi üsna muud kui pealtvaatajale või esinejale või miks mitte šašlõkimüüjale. Selles raamatus on toodud tegijate lood, aga puudu jäi kõrvalpilk. On küll külastajate kirjutatud vahepalad, kuid need on pigem meeleolud, hetkemuljed, mälupildid. Muusiku pilku esindab oma looga Maarja Nuut, aga tema räägib rohkem oma muusikalisest arengust kui Viljandi festivalist. Samas, need kaks on ilmselt vägagi seotud. Kairi, pane kokku veel üks raamat?
Lisaks on neli artiklit, mis on otsapidi pärimusmuusikaga seotud, aga teemade valik (mäng, vabadus, mehe laul, keele areng) tundus juhuslik ja artiklid ei olnud ausalt öeldes eriti huvitavad. Taive Viiding ja Ants Johanson kirjutavad sõna "pärimusmuusika" tekkimise loost, mis on iseenesest põnev
teema, aga kuna see põhineb varem kirjutatud põhjalikumal artiklil ja on varustatud viidetega, siis langes see teose üldisest stiilist välja.
Küll oli huvitav lugeda katkeid, mida ajakirjanduses nende 25 aasta jooksul festivalist kirjutatud on. Lõpus on toodud ka kõigi festivalide plakatid ja esinejate nimekiri aastate kaupa. Tunnistan, tudeerisin seda põhjalikult ja avastasin, et isiklik mälu on alt vedanud. Korraks tekkis isegi kahtlus, et käisin esimest korda Viljandis 1996. aastal, mitte 1995, nagu olen kõik need aastad teadnud. Pärast pikka juurdlemist ja mälusoppides tuulamist, jõudsin järeldusele, et oli ikka 1995. Huhh. Aga neid nimekirju ja plakateid lehitsedes võib küll pikemalt meenutustesse uppuda.
Ja kuna minu lugu raamatusse ei mahtunud, siis kasutan võimalust ja panen selle siin kirja.
