teisipäev, 17. oktoober 2017

Howard Jacobson "Shylock on mu nimi"

Teine raamat Hogarth Shakespeare'i sarjast on "Shylock on mu nimi", milles Howard Jacobson jutustab ümber "Veneetsia kaupmehe".

"Veneetsia kaupmehe" Shylock on üks kirjanduse ebameeldivamaid mehi – õel ja kättemaksuhimuline juut, kes lõpuks saab oma teenitud palga. Või oli ta hoopis olude ohver, kes püüdis vaid õiglust jalule seada? Shakespeare'i aegne Inglismaa ei olnud juutide suhtes sugugi paremini meelestatud kui mõni teine riik varem või hiljem. Autor Howard Jacobson on samuti juut, täpsemalt juudi soost inglise kirjanik, ja tema jaoks oli "Veneetsia kaupmees" Shakespeare'i teostest kõige häirivam ja kõige väljakutsuvam näidend.

Ta tegelebki sellega läbi juudiprisma. Peategelane Simon Strulovitch on rikas kunstikoguja, kes elab Loode-Inglismaal. Tema tütar armub jalgpallurisse, kes ei ole juut ja sellega ei saa isa mitte kuidagi leppida. Ta esitab mehele ultimaatumi ... ja hakkabki juba tuttav lugu end lahti kerima.

Raamatus arutatakse igasugu juudi identiteedi ja muidu keskealiste meeste probleemide üle. Jacobson võtab põhjalikult läbi juudiks olemise, isaduse, perekonna, ümberlõikamise, kättemaksu. Raamat on tihe ja kõigel, mida tehakse või öeldakse, tundub olevat tähendus. Ka nimedel – siin on Ophelia-Jane, D'Anton, jalgpallur Gratan ja Plurabelle (täpsemalt Anna Livia Plurabelle Cleopatra On Ilu Igikestva Rõõmu Läte Christine).

Juba esimeses peatükis kohtub Strulovitch Shylockiga ja kutsub ta omale külla. Shylock on täiesti elus ja reaalne inimene, mis tekitab romaanile mõningase sürrealistliku mõõtme. Autor ei seleta, mis asja oli Shylockil tänapäeva Loode-Inglismaale ja miks ta surnud ei ole. Strulovich selle üle ei imesta ja kõik on täiesti normaalne. Kaks meest peavad pikki vestlusi ja kuigi Strulovitch püüab igati välja uurida Shylocki tegude motiive, siis ei ole see eriti huvitatud nende avamisest. Aga pinge püsib – mida see mees tegelikult Strulovitchi juurest otsib? Lunastust? Kättemaksu? Jacobson siiski annab "Veneetsia kaupmehest" õhkujäänud küsimustele mõningaid vastuseid. Näiteks, kas Shylock astus ristiusku või mitte.

Õnneks ei piirdu autor ainult juudiprobleemide üle arutamisega, kuigi see võtab raamatust olulise osa. Siin on tegelasi ja tegevust ka. "Veneetsia kaupmehe" sisututvustuse ülelugemine aitab kaasa, seega on laias laastus teada, mis juhtub, aga miski ei ole Jacobsonil liiga sirgjooneline. Ja tegelikult ei tea ju kuni päris lõpuni, mismoodi autor loo lahendab – kas tuleb lunastus või kättemaks? See aitas mind vastu pidada juudi identiteedi alaste mõttevahetuste ajal, sest ütleme ausalt – need jäid kaugeks, ei haakunud kuidagi minu enda probleemidega ja tõenäoliselt ei saanud ma paljudest vihjetest lihtsalt aru. Teos on tihe ja kogu aeg peab tähelepanelik olema, seda raamatut ei saa lugeda muude tegevuste ja mõtete kõrvalt.

Kõrvaltegelaste galerii on värvikas ja vaimukas, Jacobson kirjeldab neid mõnusalt ja kogu teos on täis kuiva ja sarkastilist huumorit. Seda näitab juba nimede valik. Siin näiteks lõik sellest, kuidas rikas pärijanna Plurabelle omale meest otsis.
Oma kahekümne esimesel sünnipäeval käis Plurabelle Alderley Edge'is partnerivahetuspeol, teinud enne aruka ettevaatusabinõuna kindlaks, et seal pole tema ema. Tal oli Vormel 1 juhi ülikond seljas, sõiduprillid ees ja ta kõlgutas kõigi oma autode – Volkswageni Põrnika, BMW Alpina ja Porche Carrera – võtmeid. Kindlustanud külaliste enamiku tähelepanu, viskas Plurabelle võtmed jää-ämbrisse ning läks välja Põrnikasse ootama. See, et võideldi BMW ja Porsche pärast, kuid keegi ei järgnenud talle Volkswagenisse, teda õigupoolest ei üllatanud, arvestades, et tegemist oli Cheshire'ga, kuid ta tundis, et on saanud hindamatu õppetunni. Mehed, kes lasksid end eksitada välisel ilul ja säral, polnud võimelised nägema sisu, rääkimata selle hindamisest. Plurabelle'ist sai aastaks lesbi, ta sai pühitsetud sakramentide asjus juhatust nunnalt, kes oli kord tema isa juures sekretäriks olnud, proovis kätt modelli- ja ajakirjanikuametis, fotograafias ja kineetilises skulptuuris, laskis rindu vähendada ja, ehkki tal polnud kokanduslikke oskusi, otsustas lõpuks restoranipidamise kasuks hoonetes, mis olid kunagi olnud Old Belfry tallid. (lk 28)

Tõlkinud Riina Jesmin

Teised kirjutavad:
Sõber Raamat

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

teisipäev, 10. oktoober 2017

Loone Ots "Kuulsad ja naljakad eestlased"

Loone Ots pani kirja 250 tõestisündinud lugu, mis on juhtunud Eesti tuntud inimestega. "Kuulsad ja naljakad eestlased" katab üsnagi pika ajavahemiku – alates Simon Wanradti patuelust 16. sajandil kuni käesoleva aastani (2017) välja, kus isa Vello Salo lööb ristilöödu kinni. Ka teosesse valitud kuulsad ja naljakad on igasugu elualade pealt. Kuigi rangelt võttes polnud ei Wanradt ega paljud teised 18-19 sajandi tegelastest ju eestlased, siis Eestimaaga seotud olid nad igal juhul.

Lood on kirjas tegelaste nimede järgi tähestikulises järjekorras, mis järjest lugemisel tekitab segadust, sest pead pidevalt hüppama ajas päris pikalt edasi ja tagasi. Ots paneb tänuväärselt kirja ka aastaarve, aga mitte alati. Kuigi üldiselt on kirjelduse järgi ajastut võimalik ära arvata. Tihti pole ta pidanud vajalikuks täpsustavaid aastaarve lisada juhul, kui tegemist on viimase aja tuntud eestlastega. Mis on natuke riskantne, kuna mina tean küll, kes on näiteks Hardi Tiidus, Mati Unt ja Ants Antson, aga ma pole üldse kindel, et noorem põlvkond neid kõiki teab. Aga nõukaaeg on ammendamatu jaburuste varasalv ja seega pärineb just selles ajast palju toredaid lugusid.

Teose sihtgrupp ongi ilmselt kesk- ja vanemaealiste põlvkond. Sellised lood lähevad korda tegelikult ju ainult siis, kui sul on mingigi seos inimestega, kes neis toimetavad. Naljakaid juhtumeid, mis toimuvad täiesti tundmatute inimestega, võib ju ka lugeda, aga sellest ei teki samasugust tähendust, kui lugeda kellegi kohta, keda sa tead, oled teleekraanil näinud või kellest oled lugenud. Mitte kõik inimesed polnud mulle tuttavad ning vanemate ja vähemtuntud tegelaste puhul on autor ka lühikese tutvustuse kirja pannud, mis on väga hea.

Ei tohi lasta end eksitada pealkirjast, mitte kõik lood pole naljakad. Paljud on suisa traagilised, sest on toimunud kas sõja või küüditamise käigus. Samas avavad sellised lood nende inimeste senitundmatuid tahke. Jutud on ebaühtlased, nii pikkuse kui ka olemuse poolest. Mõni pani turtsatama, mõni õlgu kehitama. Aga see on tegelikult täitsa ok, sest tõenäoliselt mõjuvad lood eri lugejatele erinevalt.

Arvan, et see raamat võiks olla hea kingitus emale ja vanaemale, kuigi kujundusega oleks võinud pisut rohkem vaeva näha.

Maitse saab suhu Rahva Raamatu blogist ja Elutargast (1, 2, 3), kus on terve hulk juhtumisi ära toodud.

Teised kirjutavad:
Loetu kaja
Lugemispäevik
Sehkendaja

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.