pühapäev, 1. september 2013

Kätlin Kaldmaa "Lugu Keegi Eikellegitütre isast"

Kätlin Kaldmaa "Lugu Keegi Eikellegitütre isast" on muinasjutt tüdrukust, kes läks oma isa otsima ja mis ta sealt leidis.

Tüdruk oli täiesti tavaline, tema lemmiksöögiks olid ema tehtud pannkoogid ja enamasti tegeles ta igapäevaste tüdrukuasjdega. Mida tüdrukud ikka teevad - näiteks ehitavad omale ja isale lauajuppidest maja. See maja on joonistatud raamatu kaanele ja koos ülejäänud illustratsioonidega (kunstnik Marge Nelk) annab raamatule selle erilise välimuse, mis kutsub seda üha uuesti üle lehitsema ja joonistusi täie põhjalikkusega uurima (valiti 2012 aasta 25 kauneima raamatu hulka). Lugu on osa Kätlin Kaldmaa viimasest kolmikust - mis koosneb sellestsamast muinasjutust, luuleraamatust "Armastuse tähestik" ja romaanist "Islandil ei ole liblikaid". "Lugu Keegi Eikellegitütre isast" on ka romaanis sees, aga seal ei ole ju illustratsioone!

Ühel heal päeval leiab tüdruk, et tal on vaja teada, kes on tema isa ja pärast mõningast planeerimist asubki teele, ema küpsetatud leib kotis. Teel kohtab ta igasugu takistusi, mis aga kõik on heade tegelaste abiga ületatavad, ja kuuleb oma isa kohta palju jutte. Muinasjutt on oma ülesehituselt üsnagi klassikaline, eriliseks teeb selle autori stiil ja keel. Palju kordusi, teistmoodi sõnajärg ja lisaks aitavad ka trükitähed loo jutustamisele kaasa. Need ei püsi mitte ainult sirgetes ridades, vaid teinekord hüplevad lehel nagu tulesädemed või järgivad jõelookeid.
Vesi lõi keema ja kihama, ülaltvoogu ja altvoogu, süvemalt veest ja pealtpoolt veest tuli kohale uimelisi hõbekuuelisi, lõpuselisi kuldastes kombinesoonides, ei läinud neil õieti aegagi tarvis, kui selge neil juba, mis mure on kaldal sel tüdrukul hapral, ja täpipealt selsamal hetkel kui öö ja kuu võtsid üle päeva ja päikese valitsusaja, võtsid kõik need mitu tuhat kohaleujunud vetevaldja käepikendust kalda ja saare vahele ritta, nõnda et täiskuu kõige heledam kuma peegeldus iga soomuse pealt eraldi vastu, ja oli see alles säraline rada, millele Keegi Eikellegitütar nüüd asus. Oh seda küütlemist, õhkeid ja veiklemist, kui kõik need tuhanded kalad ta jalge all tema kerguse all  kergelt vankusid, selg tihedalt vastu selga, külg tihedalt vastu külge, ilma nõela pistmata. Puges ju väikene hirmgi tüdruku põue, aga ei olnud ses kalasillas midagi hirmsamat kui ükskõik millises inimese ehitatud sillas, ja juba ta teisel kaldal oligi. Juba ta saarel oligi. Sild lendas õhku, sulpsas ja hulpsas, ja enne veel, kui tänada jõudis rändurtüdruk, olid kadunud kalad, iga lest ja latikas, prisketest lõhedest kõnelemata. Ülesvoolu ja allavoolu.
See on raamat, mida ma oleksin tahtnud vastavas eas lugeda. Ja ma pidin raamatupoes iseendaga maha pidama tõsise arutelu - kas osta või mitte osta. Sest õigupoolest on nii minu laps kui ka ma ise juba selle raamatu east väljas ja riiulid üleliia koormatud. Kindel on see, et kui mul oleks muinasjutuealine laps, oleksin raamatu kindlasti ära ostnud ja kodus pärast lapsele ettelugemist iseenda riiulisse pannud.

Teised kirjutavad:
Kaarel Kressa, EPL
Mare Müürsepp, Postimees
Pille-Riin Larm, Sirp
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Asjatud mõtted