Kuvatud on postitused sildiga George R.R. Martin. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga George R.R. Martin. Kuva kõik postitused

pühapäev, 9. jaanuar 2022

Pudinaid 12

Seekord eriti lühidalt viimasel ajal loetud raamatuist.

Vilmos Kondor "Patune Budapest", "Budapesti spioon"
Salapärase Ungari autori kriminaalromaanid ajast, mil mehed olid rauast, ei vaevelnud mingite komplekside käes ja kui vaja, virutasid vastase nokauti. Esimene osa oli "Budapest noir", mis tutvustas krimiajakirjanikku Zsigmond Gondorit, kes uurimise käigus ka ise pidevalt täbaratesse olukordadesse sattus. Raamatute suur võlu on selles, et need tutvustavad meile ajaloolist Ungarit ja eelkõige Budapesti kõige selle tänavate ja kohvikutega, samuti ajaloolisi poliitilisi tegelasi. Süžee on tihedalt seotud ajalooliste sündmustega ja täis huvitavaid tegelasi. 

Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa"
Tore seikluslugu, aga ei midagi enamat. Idee on huvitav, ajaloolased teevad ajarände, et teada saada, kuidas asjad siis ikkagi tegelikult juhtusid. Aga selgub, et kuripahad saboteerivad üritust ja ajavad oma asja. Niisiis läheb lahti paras seiklus, kus on muu hulgas dinosaurused. Dinosaurused on toredad, kuigi ohtlikud. Aga otse loomulikult on inimesed veel ohtlikumad.

Fritz Leiber "Mõõgad ja nõidus"
Klassiku esimene eestindus. Nagu ikka nii vanade lugudega, tunduvad need natuke kulununa, sest hiljem on neist ju teised autorid šnitti võtnud ja seega oled sarnaseid asju juba lugenud. Teisalt on tegu ikkagi originaalse maailmaga. Mulle väga meeldisid kurjad lumenaised, kes mehi oma tahtele allutasid. Leiberit võiks veel tõlkida.

Johannes Kivipõld "Väike viperus"
Üllatavalt tore ulmelugu kahest natuke käpardlikust tulnukast, kes satuvad maa peal pigisse. Üks satub vastusündinuna Eesti ökovanemate perre ja teine Ameerikas kuulsa laulja kehasse. Sekeldusi kui palju.

George R. R. Martin "Haviland Tufi reisid"
Neist järjest loetud ammustel aegadel kirjutatud ulmejuttudest oli Martini kogumik kõige toredam. Haviland Tuf on kassiarmastajast väikekaupmees, kes olukorda osavalt ära kasutades saab suure seemnelaeva valdajaks. Sealt edasi rändab ta kosmosemaailmas ja aitab eri paikades ökoloogilist tasakaalu säilitada. Maailmad on oma eripalgelisuses huvitavad ja mitte kõik seal elavad olendid pole inimesesarnased, kuigi suhelda saavad omavahel kõik. On tore, kui ulmeraamat pole sünktõsine maailmade hävitamise lugu, vaid mõnusalt loetav ja humoorikas. Võrreldes Frank Herberti "Düüniga" on tegu palju kergema teosega, viimase maailm oli küll huvitav ja seiklused põnevad, kuid see oli siiski tõsine ökoloogiline ulmeromaan, mille edasisi osi ma kindlasti lugeda ei taha.

Eva Roos "Teistmoodi mööblipoe" sari
Nii toredad lasteraamatud, ootan järge! Peategelaseks on kõva krunniga hallijuukseline mööblipoe omanik Aramilda, kes pole just miski tore ja lahke tegelane. Teiseks peategelaseks on mööblipood ise, kes on tõepoolest teistmoodi, sest teeb ise, mida tahab ja kuidas tahab. Aramilda puutub kokku kõiksugu olendite ja inimestega ja peab mitmest kitsikusest välja tulema.

Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte"
See on hämmastav, kuidas nii pikka aega tagasi kirjutatud lood võivad ikka veel kõnetada.

Andrei Beljanin "Jaht pruutidele"
Beljanini neljas raamat muinasjuttude aegsest Venemaast, kus on tsaar Gorohh, Baba-Jaga, surematu Kaštšei ja nende seas sinna nüüdisajast sattunud miilits. Seekord mängitakse kogu südamest hokit ja üritatakse tsaarile naist leida. Hea, et need raamatud ilmuvad pika aja tagant, sest järjest lugedes oleks naljadest üleküllastus kiire tulema, aga niimoodi üks raamat korraga võib lugeda küll. Kuigi neljandaks osaks on uudsus kadunud ja need suurvene šovinistlikud naljad on vahel pisut üle võlli.

Arto Paasilinna "Jänese aasta"
Olen tahtnud seda raamatut lugeda ajast, mil lugesin Tuomas Kyro "Kerjust ja jänest". No mis võiks olla lihtsam, kui minna raamatukokku ja see endale laenutada, aga näe, seitse aastat võttis. Tore, et Loomingu Raamatukogu selle järgmisel aastal oma Kuldsarjas uuesti avaldab. On seda väärt küll.

Hans Rosling "Faktitäius"
Maailm ei olegi nii hull paik, kui uudistegentuurid meile paista lasevad. Tuleb vaadata fakte ja need näitavad, et maailm areneb tagasilöökidest hoolimata pidevalt paremuse suunas ja asjad, mida me koolis õppisime või ka praegu uudistest kuulame, et ole enam täpsed. Rosling selgitab, miks me kaldume ümbritsevat tumedates toonides nägema ja õpetab ka, kuidas selles üle saada.

Jonas Jonasson "AS Kättemaks On Magus"
Nagu ikka, pilab Jonasson meie ilma rikkaid ja ilusaid. Mis mind Jonassoni puhul häirib, on see, et kuritööd jäävad lahendamata ja karistamata. Muidugi tapetakse siin enamasti poolkogemata ja ainult kuripahasid, aga siiski. Aga muidu, üsna pretentsioonitu üle võlli meelelahutuslik lugemine.

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"
See oli küll üks vuhisev lend. Meenutas veidi Jim Butcheri Harry Dresdeni lugusid, sest tegevus toimub linnas, siin on võlurid ja on koletised. Algus tundus täieliku jandina, aga mida edasi, seda rohkem hakkas siginema ka tõsisemaid noote, kuigi nalja sai ikka pea igal leheküljel.

Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast"
Rootsis elav Kreeka päritolu autor on ümber kirjutanud antiikaja kuulsaima eepose eesmärgiga see tänapäeva lugejale lähemale tuua ja arusaadavaks teha. Minu jaoks oli ikkagi liiga palju taplust, aga raamat on toredasti raamjutustusena edasi antud, kus saab tuua paralleele antiikaja metsikuste ja II maailmasõja koleduste vahele.

laupäev, 30. juuni 2012

Täheaeg 10. Juubeliväljaanne

Alustasin kõigepealt Raul Sulbi koostatud kogumiku Täheaeg 10 lõpust, kus oli kaks Ursula K. le Guini ja üks George R. R. Martini lugu, mis olid head ja huvitavad ja haarasid kaasa. Eriti Martini oma, mis lahkas kirjaniku igipõlist dilemmat, kas ja kui palju omaenese ja lähedaste elust raamatutesse valada. Le Guini jutud kuuluvad Meremaa maailma, mis tõtt-öelda minu jaoks väheke arusaamatuks ja kaugeks jäi. Pärast neid tundus Eesti 2011. aasta ulmejutuvõistluse äramärgitud tööde lugemine kui küünega vastu klaasi kriipimine. Mitte keegi ei olnud mind hoiatanud. Kuigi olen lühijuttude kogumikke ka varem lugenud ja nende ebaühtlus on häirinud mind juba varem. Mis puudutab fantasyt, siis kaks Neil Gaimani kogumikku on tekitanud mingi tunde, missugune üks fantaasiajutt olla võiks. Kui ka Gaimani kogumikus mõni jutt ei meeldinud või mõni tundus arusaamatu, oli seal ometi olemas mingi tase või oodatav tulemus, mis võimaldas loetut nautida või vähemasti sellele kaasa mõelda.

Esimene lugu, Liina Laksi "Väike needus", oli algul täitsa huvitav, aga lõpp vajus nii ära kui vajuda saab. Kirjutame kirja ja seletame kõik ära? Järgmised panid lihtsalt õlgu kehitama, et siis sellised ongi Eesti kirjutajate jutukatsetused. Selle asemel, et luua meeleolu, nii et lugeja võiks ise oma fantaasiat rakenda hakata, eelistavad autorid kõike kenasti lahti seletada, võttes sellega ära igasuguse avastamise rõõmu. Peale Marcus Kaasi, kelle "Viimase vahetuse" lõppu lugesin kaks korda ja ei saanud ikkagi aru, milles point oli. Tea Roosvaldi "Öösiti ma nutan" oli lihtsalt üks pikk-pikk soigumine ja jällegi saab kõike lahendada kirjaga jutu lõpus. Taavi Kanguri "Kirjutatud elu" oli päris hea lugemine, kuigi idee ei ole üleliia originaalne ja tegelaste motiive polnud üldse lahti seletatud, oli siin mingi iva, mis pani loetule kaasa elama. Maniakkide Tänava "Must muna" see-eest tundus juba natuke kirjanduse poole kalduvat. Oli õudne ja oli puänt. Kõike ei seletatud üksipulgi lahti, kes peategelane tegelikult oli, selgus jutu käigus tema tegevuse kaudu. Kogumiku rehabiliteeris aga viimase eesti autori, Triinu Merese "Sulavesi ja vereside". Lugu, kus oli olemas nii stiil kui õhkkond, nii sisu kui iva. Natuke ehk oleks võinud juttu tihendada, aga võis ka lihtsalt lugeda Merese mõnusat arhailises stiilis kirja pandud lauseid.

Teised kirjutavad:
Täheaeg 
Ulmekirjanduse Baas
Loterii

neljapäev, 1. märts 2012

George R. R. Martin "Fevre'i unelm"

Selgub, et ma polegi siiani ühtegi vampiiriraamatut lugenud. "Intervjuu vampiiriga" ja "Dracula" on kodus küll olemas, aga seal riiulis on lisaks neile veel üle 400 läbilugemata raamatu...

Sedasama "Fevre'i unelmat" olen ka vähemasti kolm korda juba riiulist välja võtnud ja siis millegipärast ikka tagasi pannud. Aga pärast mõningate mitte üleliia põnevust ja kaasaelamist tekitavate teoste lugemist oli vaja just midagi sellist, mis raamatu ette naelutaks ja muude asjade peale mõelda ei laseks. Päris nii hull "Fevre'i unelm" küll pole, aga põnevust kerib kenasti ja igavust igatahes ei tekita. Lisadimensioon G.R.R Martini teoste lugemisel on veel see, et kunagi ei tea, kas peategelased ikka jäävad lõpuni ellu ja nii ei saa lugemisel ennast kuidagi lõdvaks lasta. Igatahes, mulle "Fevre'i unelm" meeldis, kohe väga, erinevalt "Troonide mängust". Kujutan ette, et "Fevre'i unelm" on ka pigem meestele meeldiv teos, sest palju on juttu laevadest ja nende mootoritest ja naised on seal üsna kõrvalised tegelased. Verd lendab ja kõrisid rebitakse välja, mõningaid päris õõvastavaid vahejuhtumeid kirjeldab Martin mõnuga ja pikalt.

Peamine intriig ja suhtlus käib siiski kahe mehe vahel. Või kui nüüd täpsemalt öelda, siis ühe mehe ja ühe vampiiri vahel. Sest ärge arvake midagi, et mõni inimene võiks vampiiriks saada, isegi kui ta seda tahaks. Vampiirid on hoopis eri liik ja inimesi on neil tarvis vaid oma "punase janu" rahuldamiseks ja muude vajaduste teenimiseks.

Peaaegu pankrotis laevafirma omaniku Abner Marshi juurde ilmub 1857. aastal salapärane võõras Joshua York, kes pakub talle partnerlust ja raha kõige uhkema laeva ehitamiseks, mis Mississippil kunagi sõitnud on. Milline kapten sellisele pakkumise ära suudaks öelda? See oli aeg, mil mööda Mississippit sõitsid tuhanded aurulaevad, veeti reisijaid, kaupu ja orje. Aeg enne raudtee ehitamist, mil jõgi oli tähtsaim ühendustee eri paikade vahel. Nii ehitab Marsh kõige uhkema laeva ja nimetab selle "Fevre'i unelmaks". Muidugi selgub üsna varsti, et partner Joshua York ja tema sõbrad on kummaliste eluviisidega, tõde avaneb vähehaaval. Selgub, et ka vampiiridel on omavahel erimeelsusi ja nõnda satub Marsh vampiiride võimumängude vahele. Kus inimene arusaadavalt on nõrgem pool.

Kuigi raamatu põhiintriig on seotud vampiiridega, on ta vähemalt samapalju ka Mississippist ja laevadest. Sest need mehed seal armastavad oma laevu ja armastavad oma jõge. Mõningase pildi saab ka ajastust, kuid kuna tegelased liiguvad kas laeva pardal või jõeäärsete linnade urgastes, siis ehk pisut ühekülgse.

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:

pühapäev, 18. mai 2008

George R.R. Martin "Troonide mäng. Esimene raamat. Jää ja tule laul"

George R.R. Martini "Troonide mängust" kirjutan ainult seetõttu, et minu isiklik arvamus ei ühti laia lugejaskonna omaga. Aga hirmsasti tahaks välja öelda:) Alustuseks lugesin Indrek Hargla arvustust, et mitte öelda kiidulaulu. Kui Hargla ütleb, et Martin on palju parem kui Tolkien, siis PEAB see ju ometi hea olema! (Tõsine Tolkieni fänn nagu ma olen.) Tsiteerin: "Mis puutub kirjanduslikku stiili, tegelastesse, süžee- ja sündmustearendusse, põnevusse, maailmaloomisse, usutavusesse ja realismi, siis on Martin Tolkienist mäekõrguselt üle."

Enne kui raamatu kätte võtsin, toimus ka Apollo kirjandusklubis fantaasiakirjanduse õhtu, kus kohal olid Martini teoste tõlkija Mario Kivistik ja fantaasiakirjanduse asjatundja Juhan Habicht. No kui tõsised fännid raamatu üle särasilmi arutlevad, mis võiks veel suurem argument olla!

Niisiis sai raamat kätte võetud väga suurte ootustega. Liigagi suurte ehk. Ei saa kuidagi nõustuda Hargla arvamusega. Oma maailmaloomises jääb Martin kuhugi poolele teele. Me ei saa teada, kuidas see maailm üldse toimib, mis jääb selle piirest väljapoole, ega isegi mitte seda, mis jääb sissepoole. Ta lihtsalt on. Fantasyt selle tavapärases mõttes (nõiakunst, üleloomulikud olendid, jms) ka eriti ei leia, kui proloog välja arvata.

Minu jaoks ei olnud selles raamatus piisavalt ei põnevust ega usutavust. Kogu see tegelaste virr-varr tekitas vahepeal lihtlabast igavust. Ükski neist ei pannud endale kaasa elama. Ainuke elavam teema oli pagenduses kuningalaste oma. Igatahes järgmised osad jäävad minust lugemata. Peale raamatu lõpetamist lugesin ka Baasi arvustusi, millest suurem osa olid ülivõrdes. Ausõna, mul oli tunne, et mina lugesin hoopis ühte teist raamatut.

Teised kirjutavad:
Paberiõgijad
Postimees
Nädala autor
Loterii