Salapärase Ungari autori kriminaalromaanid ajast, mil mehed olid rauast, ei vaevelnud mingite komplekside käes ja kui vaja, virutasid vastase nokauti. Esimene osa oli "Budapest noir", mis tutvustas krimiajakirjanikku Zsigmond Gondorit, kes uurimise käigus ka ise pidevalt täbaratesse olukordadesse sattus. Raamatute suur võlu on selles, et need tutvustavad meile ajaloolist Ungarit ja eelkõige Budapesti kõige selle tänavate ja kohvikutega, samuti ajaloolisi poliitilisi tegelasi. Süžee on tihedalt seotud ajalooliste sündmustega ja täis huvitavaid tegelasi.
Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa"
Tore seikluslugu, aga ei midagi enamat. Idee on huvitav, ajaloolased teevad ajarände, et teada saada, kuidas asjad siis ikkagi tegelikult juhtusid. Aga selgub, et kuripahad saboteerivad üritust ja ajavad oma asja. Niisiis läheb lahti paras seiklus, kus on muu hulgas dinosaurused. Dinosaurused on toredad, kuigi ohtlikud. Aga otse loomulikult on inimesed veel ohtlikumad.
Klassiku esimene eestindus. Nagu ikka nii vanade lugudega, tunduvad need natuke kulununa, sest hiljem on neist ju teised autorid šnitti võtnud ja seega oled sarnaseid asju juba lugenud. Teisalt on tegu ikkagi originaalse maailmaga. Mulle väga meeldisid kurjad lumenaised, kes mehi oma tahtele allutasid. Leiberit võiks veel tõlkida.
Johannes Kivipõld "Väike viperus"
Üllatavalt tore ulmelugu kahest natuke käpardlikust tulnukast, kes satuvad maa peal pigisse. Üks satub vastusündinuna Eesti ökovanemate perre ja teine Ameerikas kuulsa laulja kehasse. Sekeldusi kui palju.
Neist järjest loetud ammustel aegadel kirjutatud ulmejuttudest oli Martini kogumik kõige toredam. Haviland Tuf on kassiarmastajast väikekaupmees, kes olukorda osavalt ära kasutades saab suure seemnelaeva valdajaks. Sealt edasi rändab ta kosmosemaailmas ja aitab eri paikades ökoloogilist tasakaalu säilitada. Maailmad on oma eripalgelisuses huvitavad ja mitte kõik seal elavad olendid pole inimesesarnased, kuigi suhelda saavad omavahel kõik. On tore, kui ulmeraamat pole sünktõsine maailmade hävitamise lugu, vaid mõnusalt loetav ja humoorikas. Võrreldes Frank Herberti "Düüniga" on tegu palju kergema teosega, viimase maailm oli küll huvitav ja seiklused põnevad, kuid see oli siiski tõsine ökoloogiline ulmeromaan, mille edasisi osi ma kindlasti lugeda ei taha.
Eva Roos "Teistmoodi mööblipoe" sari
Nii toredad lasteraamatud, ootan järge! Peategelaseks on kõva krunniga hallijuukseline mööblipoe omanik Aramilda, kes pole just miski tore ja lahke tegelane. Teiseks peategelaseks on mööblipood ise, kes on tõepoolest teistmoodi, sest teeb ise, mida tahab ja kuidas tahab. Aramilda puutub kokku kõiksugu olendite ja inimestega ja peab mitmest kitsikusest välja tulema.
Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte"
See on hämmastav, kuidas nii pikka aega tagasi kirjutatud lood võivad ikka veel kõnetada.
Andrei Beljanin "Jaht pruutidele"
Beljanini neljas raamat muinasjuttude aegsest Venemaast, kus on tsaar Gorohh, Baba-Jaga, surematu Kaštšei ja nende seas sinna nüüdisajast sattunud miilits. Seekord mängitakse kogu südamest hokit ja üritatakse tsaarile naist leida. Hea, et need raamatud ilmuvad pika aja tagant, sest järjest lugedes oleks naljadest üleküllastus kiire tulema, aga niimoodi üks raamat korraga võib lugeda küll. Kuigi neljandaks osaks on uudsus kadunud ja need suurvene šovinistlikud naljad on vahel pisut üle võlli.
Arto Paasilinna "Jänese aasta"
Arto Paasilinna "Jänese aasta"
Olen tahtnud seda raamatut lugeda ajast, mil lugesin Tuomas Kyro "Kerjust ja jänest". No mis võiks olla lihtsam, kui minna raamatukokku ja see endale laenutada, aga näe, seitse aastat võttis. Tore, et Loomingu Raamatukogu selle järgmisel aastal oma Kuldsarjas uuesti avaldab. On seda väärt küll.
Maailm ei olegi nii hull paik, kui uudistegentuurid meile paista lasevad. Tuleb vaadata fakte ja need näitavad, et maailm areneb tagasilöökidest hoolimata pidevalt paremuse suunas ja asjad, mida me koolis õppisime või ka praegu uudistest kuulame, et ole enam täpsed. Rosling selgitab, miks me kaldume ümbritsevat tumedates toonides nägema ja õpetab ka, kuidas selles üle saada.
Jonas Jonasson "AS Kättemaks On Magus"
Nagu ikka, pilab Jonasson meie ilma rikkaid ja ilusaid. Mis mind Jonassoni puhul häirib, on see, et kuritööd jäävad lahendamata ja karistamata. Muidugi tapetakse siin enamasti poolkogemata ja ainult kuripahasid, aga siiski. Aga muidu, üsna pretentsioonitu üle võlli meelelahutuslik lugemine.
C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"
See oli küll üks vuhisev lend. Meenutas veidi Jim Butcheri Harry Dresdeni lugusid, sest tegevus toimub linnas, siin on võlurid ja on koletised. Algus tundus täieliku jandina, aga mida edasi, seda rohkem hakkas siginema ka tõsisemaid noote, kuigi nalja sai ikka pea igal leheküljel.
Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast"
Rootsis elav Kreeka päritolu autor on ümber kirjutanud antiikaja kuulsaima eepose eesmärgiga see tänapäeva lugejale lähemale tuua ja arusaadavaks teha. Minu jaoks oli ikkagi liiga palju taplust, aga raamat on toredasti raamjutustusena edasi antud, kus saab tuua paralleele antiikaja metsikuste ja II maailmasõja koleduste vahele.
