Kolmapäev, 19. august 2015

Indrek Hirv "Kassitoome"

Indrek Hirve "Kassitoome" on ilus raamat - hall, nukker ja ilus. Autor soovitab, et raamatu paremaks mõistmiseks tuleks teha jalutuskäik marsruudil Inglisild–Kassitoome–Tähtvere tänav–Valgeveski käär. Need on minu lapsepõlvepaigad ja tõesti - midagi tuli tuttav ette. Nagu Hirvelegi:

Tere
mu lapsepõlve järv
mu elupäevade janu
peegeldub su siledal näol
eatu vesi tõotab igavest puhkust

pääsukesed
õhulises erutuses
lõikavad sinise taeva
valusateks kildudeks -
teravateks mälestusteks
unustuse pilvede all

kaldapõndaku rohelus
avab nooreea lõhnad -
kaotatud ja leitud unistused

lõhnad mis ärkavad
igal kevadel uuesti -
täitumatud unistused
mis juhivad meid
lõpuks tagasi
lapsepõlve

Aga siin ei ole ainult loodus ja vesi, siin on ka armastus ja igatsus ja üksiolemine. Ja toredaid lühikesi lauseid ja hetki.

Kui ma hommikul
rääkima hakkan
kaob uni kuhugi

kui ma päev otsa 
ilusasti vakka olen
tuleb uni tagasi

*

Mu luuletus kestab seni
kuni kestab su armastus

nagu puri
ilma tuuleta

nagu uni
ilma valguseta
tähtede tagant

jääb mu luuletus tühjaks
ilma sinu armastuseta

*

Su põgus pilk
vastab kõigile mu piidlemistele
üksainus su sõna
lõpetab mu vaikimised

su naeratus
ravib mu haavad
su minevikuviibe
kisub nad kõik uuesti lahti

*

Ära oota
et keegi midagi niisama annaks
ära oota
et keegi midagi tagasi tooks

võta oma kivid ja kõnni

kui tee ära lõpeb
astu edasi

üks tee tuleb veel

Neljapäev, 13. august 2015

Jan Guillou "Ristisõdade triloogia"


Jan Guillou "Ristisõdade triloogia" tegevus toimub aastatel 1150-1210, mil toimusid ristiretked nii Pühale Maale kui ka Läänemere siinpoolsele kaldale, tegutsesid templirüütlid ja Põhjalas käis kibe võitlus võimu nimel.

Triloogia peategelane on Arn Magnusson, Götamaa üliku poeg, kes antakse viieaastasena kloostrisse kasvatada. Seal saab ta õpetust nii raamatu- kui ka sõjakunstis, mistõttu erinevalt teistest oma aja rüütlitest räägib ta mitut keelt, suudab vestelda Aristotelesest ja arutada piibli üle ning kuna teda õpetas endine templirüütel, siis oskab ta mõõka ja vibu käsitseda ülejäänud kohalikest oluliselt paremini. 

Esimene raamat, “Tee Jeruusalemma”, kirjeldabki Götamaa elu-olu, Arni kloostriaastaid ja kujunemist ning tema suurt armastust Cecilia Algotsdotteri vastu. Aga armastajad satuvad kohalike võimumängude ohvriks ja süüdistatuna raskes patus saadetakse Arn kahekümneks aastaks Pühale Maale templirüütliks ja Cecilia suletakse sama kauaks kloostrisse õela ja vaenuliku abtiss Rikissa käe alla. 

Teine raamat, “Templirüütel”, jälgib vaheldumisi nii Arni tegevusi Pühal Maal templirüütlina kui ka Cecilia kannatusi kloostris. Pean tunnistama, et minu jaoks olid Cecilia osad oodatumad kui pikad lahingute ja strateegiate kirjeldused, aga kindlasti on paljude jaoks just vastupidi. Vastupidi igasugustele tõenäosustele jäävad mõlemad ellu ja taaskohtuvad kolmandas osas, “Riik tee lõpus”, mille tegevus toimub taas Rootsimaa pinnal ja kus mõlemad peategelased uuesti kohalikesse intriigidesse ja võimuvõitlusesse kistakse.

Kuigi peategelane on väljamõeldud, siis teda ümbritsev ajalooline taust ja paljud isikud on ajaloolised. Ma ei hakanud Rootsi ajalugu üle kontrollima, aga usun, et need kuningad ja kuningannad, kes teoses figureerivad, on ajaloolised isikud. Püha maa kuningate ja väepealikute nimed tulid igatahes varasematest loetud raamatutest tuttavad ette. Muuhulgas kirjeldab Guillau suurt kangelast Richard Lõvisüdat kui alatut sõnamurdjat ja selle suurimat rüütlit Sir Wilfred Ivanhoed uhkeldava ja viletsa sõjamehena. 

Arn Magnusson on igatahes üsnagi üliinimese joontega - ta on parim sõjamees ja vibulaskja, peajagu üle kõigist teistest Göta rüütlitest, peale selle veel aus ja jumalakartlik, tugev strateeg sõjaväljal ja kindel ja kirglik oma armastuses ühe ainsa naise vastu. Ühtegi negatiivset joont tal igatahes ei ole, nagu ka tema armastatud naisel Cecilial. 

Kuningad ja teised ülikud on rohkem inimesed nii positiivsete kui ka negatiivsete joontega, kuigi mõne tegelase jaoks ei jätku ühtegi positiivset omadust. 

Ristisõdijate triloogia kolm raamatut olid mul riiulis juba ammu, aga millegipärast ma kartsin, et äkki on igav. Näiteks Karl Ristikivi “Kroonikate triloogia” oli ju mõnevõrra igav. Kuna ristisõdade aeg on tihedalt läbi põimunud kristluse ja religiooniga, siis on sellistes raamatutes enamasti pikki filosoofilisi teemaarendusi jumala ja ristiusu teemadel. Ütleme ausalt, need ei ole just eriti põnevad. Ka siin oli pikki arutlusi jumala ja patu üle, samas olid need kirja pandud üsnagi arusaadavalt ja selgelt, nii et ka ristiusust kaugemal seisvad lugejad suudavad kaasa mõelda. 

Teos haaras kaasa, peategelased läksid korda ja panid endale kaasa elama. Seiklusi ja nappe pääsemisi oli siin muidugi ka ja palju ning tervikuna oli tegemist laiahaardelise ajaloolise seiklusromaaniga, kust ei puudu vaprad teod, üllad sõjamehed, reeturlikud vaenlased ja kõikevõitev armastus. Kulutasin aasta kõige kuumemad päevad lugemisele, sest kui ma parasjagu ei lugenud, siis keerlesid mõtted raamatu ümber ja raske oli seda käest panna.


Tõlkinud Vladimir Beekman

Reede, 7. august 2015

Olavi Ruitlane "Vee peal"

Olavi Ruitlase “Vee peal” räägib ühe poisi lapsepõlvest Võru linnas Tamula järve ääres 80-ndate aastate alguses. 

Sellest raamatust on ilmumisest alates nii palju igal pool kirjutatud. Ma ei mäletagi, millal viimati mõnest ilukirjandusteosest nii palju juttu oleks olnud. Ruitlase “Naine” muidugi välja arvatud, aga sellest raamatust kirjutati hoopis teistel põhjustel ja hoopis teistmoodi.

“Vee peal” ongi teistsugune raamat. Ennekõike on ta soe ja positiivne. Kuigi lapsepõlve juurde käib ju nii palju pettumusi ja ebaõiglust, mis lapsele täiskasvanute poolt osaks saab, on seal samas ka palju rõõmu. Ruitlase raamatus igatahes on. Kaheteistaastase poisi väikesed ja suured rõõmud. On tore, et autor ei kirjelda negatiivseid asju üleliia palju. Neid muidugi on, sest ei saa kuidagi positiivseks lugeda kogu seda aguliseltskonda, kes teda ümbritsevad. Samas kirjeldab ta neid elu heidikuid neutraalselt, lapse silmade läbi, kes veel ei anna hinnanguid nagu täiskasvanud. Endine vang Valter, kes peksab oma naist Merikest, nii et tollel vererada järel, Kalju, kes purjus peaga oma jalad ära külmetab, nii et need ära lõigatakse, Selma, kes punkrit peab, Sigrid, kellel mehed ööd ja päevad uksest sisse-välja voorivad. Värvikas seltskond, kuid vähemalt sama värvikas on see seltskond, kes Tamula järves elab. Latikad, haugid, linaskid ja särjed, igaühel oma iseloom ja välimus.  

Esimene armastus ja mõned poisikesetembud, nagu pärnapuu otsast lahtiriietuvate tüdrukute vahtimine, aga kõige tähtsam on vee peal. Vee pealt saab kala. Poisi kõige suurem rõõm on järve pealt kala püüda, isegi sünnipäevakingiks valib ta võrri asemel paadi. Milliseid kalu Tamula järves on, kust ja kuidas neid kõige parem püüda, sellest rõõmust, kui sinul näkkab paremini kui teistel ja pettumusest, kui läheb vastupidi, kuidas püüda kala talvel jää peal ja suvel paadisillalt, kuidas saada jää pealt kaldale, kui sinu ja kalda vahel on sada viiskümmend meetrit lahtist vett. Neid rõõme on nii palju ja Ruitlane on need osanud kirja panna nii, et lugeda võivad nii suured kui ka väikesed. Lisaväärtus on mahlakas võro kiil. Neid lauseid tuleks kõva häälega lugeda, siis saab alles õige maitse suhu.

Teised kirjutavad:

Pühapäev, 2. august 2015

Stefan Klein “Da Vinci pärand ehk kuidas Leonardo maailma uuesti avastas”

Leonardo da Vinci (1452-1519) oli renessansiajastu multitalent - teadlane, arhitekt, maalikunstnik, leiutaja, käsitööline, maailma uurija. Temast jäi järele 10 000 lehekülge märkmeid, millest meie ajani on säilinud umbes pool. Stefan Klein jälgib Leonardo elu sünnist surmani, kuid eesmärk on tema tohutu elutöö kirjeldamine ja mitte biograafia. Klein soovib seda erakordset inimest tundma õppida justkui seestpoolt - näha maailma läbi tema silmade. Sest nagu Klein kirjutab: “Kes tahab tema olemusele lähemale jõuda, leiab kasutuskõlblikke vihjeid mitte niivõrd naljalugudest ja legendidest, mida teised on tema kohta levitanud, vaid tema enda kirjutistest” (lk 205).

Klein kirjutab kirega, kui nii võib selle tegelikult üsnagi õhukese teose kohta öelda. Igatahes on tunda, et ta ise on Leonardost suures vaimustuses. Mingeid erilisi sensatsioonilisi teadmisi siin ei ole, Klein mainib nagu muuseas, et Leonardo ei abiellunud kunagi ja et ta oli “täielik meestearmastaja". Suurt rohkem isiklikke teadmisi sellest raamatust ei leia. 

Eraldi peatükk on pühendatud maailma kõige kuulsamale maalile - Mona Lisale. Klein proovib leida põhjust, miks just see maal siiamaani inimesi niimoodi lummab. Piisab kahest sõnast - ta elab. Põhjus on ennekõike erilises viisis, kuidas Leonardo seda maalis - ta oli põhjalikult uurinud inimese lihaste liikumist (mille jaoks ta ka laipu lahkas), ta valdas meisterlikult maalimise tehnikat ja tegi seda hoopis teistmoodi kui kunstnikud enne teda.  

Leonardo pärandi hulka kuuluvad lisaks maalidele ka tema leiutised. Ta uuris terve elu lendamise võimalikkust, joonistas hulganisti lennumasinate plaane, leiutas esimese arvuti (see töötas veega, mitte elektriga), konstrueeris mehhaanilisi seadeldisi, muuhulgas iseliikuva lõvi, mis õukonnas hästi peale läks. Veel uuris ta inimese sisemust, teda ei rahuldanud ainult pealispind, ta tahtis teada, kuidas inimekeha ja loodus tervikuna toimib. 

Leonardol oli sedavõrd palju huvisid, et ta suutis oma võimalusi lahendada mõni konkreetne probleem harva täiel määral ammendada - kuna tal puudus aeg. Seal, kus uurimus oleks tänu veel ühele lisakatsele täpsuse võitnud, ahvatles juba järgmine, alles täiesti tundmatu maa. Ja kuna ta töötas endale, mitte teistele, oli oma arusaamade avaldamine viimane asi, millele ta mõtles. (lk 173)

Raamatu lõpus on ajaskaala, kus Leonardo elu on kõrvutatud samal ajal toimunud tähtsündmustega maailmas, kirjanduse loetelu, nime- ja aineregister. Nuriseks illustratsioonide üle. On hulk must-valgeid jooniseid, enamasti Leonardo enda märkmed ja joonistused. Autor kirjeldab põhjalikult mõnda Leonardo teost või märkmelehte ja isegi viide on tekstis olemas. Väga tahaks pilti vaadata. Mida aga pole, on pildid ise. Illustratsioonide loetelus on värvitahvlid nimetatud, aga kirjastus on need miskipärast teosest välja jätnud. Siin on kirjas, et värvitahvlid läksid kaotsi kogemata ja et kirjastus plaanib need eraldi trükkida ja raamatute vahele lisada.

Kes tahab Leonardo kohta veel midagi lugeda, siis soovitan soojalt Jonathan ja Shelagh Routhi “Leonardo köögimärkmeid ehk Romanovi koodeksit”. Selles raamatukeses on toodud Leonardo da Vinci märkmed toiduvalmistamise ja lauakommete kohta ja see on igatahes üks väga lõbus lugemine. Retseptid ja õpetused, nii lauakommete parandamise kui köharohu valmistamise kohta. Ja muidugi tema leiutatud geniaalsed köögimasinad. 

Tõlkinud Krista Räni

Teised kirjutavad:

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.