Ajalugu kirjutavad võitjad. Ja valivad selleks oma vahendid, mis ei ole just alati tegeliku asjade käiguga kooskõlas. Aga mida on rääkida kaotajatel? Selgub, et "Sõrmuste isanda" kõige kurjuse kehastuse Sauroni Mordor on tegelikult valgustatud riik haldjate ja võlurite võimu all oleva tagurliku Keskmaa kõrval. Kuna võitjatele oli tarvis igas mõttes oma vastased allutada, tegid nad seda ajalugu moonutades. Lõunarahvast orokueenidest, kellel oli pilukil silmad, said metsikud koletised orkid, heatathtlikest ja osavatest meistrimeestest trollidest aga eriti juhmid olevused. Sauron oli vaid ilma erilise võimuta kuningas, sest Mordorit juhtis tegelikult valitud parlament, Sauron langes Pelennori väljade lahingus teiste seas, aga kuna ta oli reamehe riietuses, siis teda ära ei tuntudki.
Raamatu tegevus toimub vahetult pärast Sõrmuste sõja lõppu, kus eri huvigrupid oma asju ajavad. Sekka antakse ülevaade ka lõunapoolsete maade - Khandi ja Umbari - ajaloost. Hoopis haldjad ja Gondori sõjamehed on need koletised, kes Mordori rahulikke elanikke rüüstavad ja tapavad ning pealegi tahavad haldjad Keskmaad oma võimu all hoida. Selle pärast nad Mordori vastu sõtta läksidki, sest need olid oma ülikoolide ja teadusliku tegevusega jõudnud juba nii kaugele, et oleksid varsti suutnud iseseisvalt haldjate ülemvõimu ohustada.
Suur osa teose algusest kulub Pelennori väljade lahingu taktika ja käigu kirjeldamisele ja siis läheb edasi eri osapoolte salateenistuste spioonimängudega. Need on aga nii peened ja nii paljude osapooltega, et vägisi kipub vahepeal järg kaduma. Päris põnevaks läheb alles raamatu lõpupoole, kus konflikt haldjate ja mordorlaste vahel kulmineerub ning kõigi osapoolte sepitsused kokku jooksevad ja lõpplahenduseni jõuavad.
Millegipärast on vene autorite kirjutatud alternatiivfantaasiad eksimatult venepärased. Zotovi põrgu oli venelaste põrgu ja Jeskovi Keskmaa on venelaste Keskmaa. Kui Tolkienil oli meie omast selgelt eraldiseisev maailm, siis Jeskovi Keskmaa näeb üsna meie maailma eelkäija moodi välja. Kääbikuid mainitakse vaid ühe korra möödaminnes ja päkapikud on pigem mingid müütilised koopaolendid kui reaalsed tegelased. Umbari salateenistuse liikmed kannavad nimesid nagu Jacuzzi ja Makarioni. Nuusutatakse koknarit. Jeskov pillab teksti vahele üldtuntud väljendeid, näiteks lk 308: Tead, kuidas Umbaris öeldakse: "Ainsam lõi inimesed tugevateks ja nõrkadeks, aga arbaleti väljamõtleja tegi nad võrdseteks". No hea küll, aga kui mägilased söövad hatšapurit ja küpsetavad šašlõkki, siis see oli minu arvates juba liig.
Autor on öelnud, et soovis täita lüngad, mille Tolkien oli jätnud, kui tegelikult tekitab ta ise lünki ja küsimusi juurde. Mulle meeldis Jeskovi idee kirjutada Tolkieni eepilisele ja paatoslikule maailmale vastukaaluks "kuidas asjad tegelikult olid". Esialgne hirm, et see on tehtud nii hästi, et võiks murendada minu Tolkieni illusioone, ei realiseerunud. "Viimane sõrmusekandja" on Tolkieni maailmaga tegelikult üsna lõdvalt seotud, hoolimata samas keskkonnas ja osaliselt samade tegelastega toimuvast sisust. Lugejale, kes Tolkieni maailmast midagi ei tea, ilmselt igav ja mõttetu raamat. Tolkieni fännidele ei anna see raamat kah tegelikult midagi juurde, aga ei võta ka ära. Võib lugeda, aga ei pea.
Tõlkinud Tatjana Peetersoo
Teised kirjutavad:
Nuxxbooks
Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Avaldatud mõtted
loterii
Raamatu alguspeatükk
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar