esmaspäev, 31. august 2009

Käisin poes vols 12-19

Nüüd ma olen nii palju poes käinud, et lugemine läks sassi ja uued raamatud on ka kõik laua peal hunnikus. Seoses riiuliliigutamisega ei ole ma siiani suutnud oma raamatuid kuidagi ära paigutada ja hetkel on nad lihtsalt riiulisse pistetud, ilma mingi korra ja loogikata. Seetõttu ei ole uusi raamatuid mõtet sinna lisada, enne kui selle korra ja loogika välja mõtlen. Nii nad kuhjuvad laua- ja kapinurkadele.

Aga mõned, mille üle eriti hea meel on: Hannele Klemettilä "Keskaja köök", mis Raamatuklubis lõpuks ometi mulle vastuvõetavaks hinnati, Boyd'i "Üks inimsüda", erinevate autorite "Eesti kirjanduslugu" (ma olen optimistlik inimene ja arvan, et siiski loen seda ükspäev), paar kokaraamatut ja veel üht koma teist.

Viljandi antikvariaadist leidsin lõpuks ometi Baturini "Karu südame", mis ei maksnud ligi 200 krooni nagu Raamatukois. Kuigi kaalusin tükk aega - sain aru, et mulle ikkagi ei meeldi teiste loetud ja kasutatud raamatud. Ma tahaks uut ja päris oma! Aga ostsin siiski ära ja selle üle on mul väga hea meel.

Viimane poeskäik väärib siiski pikemat jäädvustamist. Saksamaale komandeeringusse sõites torkas hommikul Kopenhaageni lennujaama raamatupoes uidates äkitselt pähe, et tahan lugeda Neil Gaimani "The Graveyard Book'i". Miks, ei teagi. Lugesin selle kohta mõni aeg tagasi Mareki arvustust, millest oli meelde jäänud vaid see, et pidi positiivne raamat olema. (Heh, tervelt aasta tagasi - on mul alles hea mälu;)) Positiivsust oli mulle sel hetkel väga hädasti tarvis. Ja hiljuti loetud Gaimani "Coraline" oli hea. Lennujaamas seda muidugi ei olnud.

Saksamaale kohale jõudnuna linna peal ringi uidates jäi teele raamatupood - korralik, 4-korruseline. Muidugi oli seal kõik saksakeelne, aga ühel korrusel oli neil ka rahvusvaheline osakond. Otsisin seda ka siit riiulilt ja ei leidnud. Igaks juhuks küsisin müüja käest ka, ja oligi olemas! Teisel riiulil lihtsalt - eraldi välja pandud. Veel ostsin Longmani Dictionary of Contemporary English koos CD-ROMiga. Ma ei saa aru, miks meil korralikke sõnaraamatuid ei müüda! 34 euro eest saab rohkem sõnaraamatut, kui kõik need asjad kokku, mida Tea 1000 kr eest müüa üritab. Ning ühekeelsete sõnaraamatute valik on meil olematu.

Õhtul Gaimanit lugedes kasutasin sõnaraamatu lähedalolu ära ja kuigi harilikult ma tundmatuid sõnu lugedes üles ei otsi - sisust saab enamasti ilma selletagi aru - siis selles sõnaraamatus oli kõik olemas. Lisaks haarasin poest Jerome K. Jerome'i "Three Men on the Bummel". "Three Men in the Boat" mul juba on. Ma olen mõlemaid varem lugenud, aga selline raamat võiks kodus olla küll - mõlemad teosed on parim masenduse ravi, mida mina tean.

Raamatutega poest väljudes tundus maailm äkitselt üks väga ilus paik. Nii vähe ongi õnneks vaja!

pühapäev, 23. august 2009

Zmitrok Bjadulja "Hõbedane tubakatoos"

Zmitrok Bjadulja "Hõbedane tubakatoos" oli üks mu lapsepõlve lemmikutest, mis ikka aeg-ajalt meelde tuli. Leidsin selle nüüd riiulilt ja lugesin uuesti läbi. Eks ma olin suurema osa sisust ära unustanud. Meeles oli vaid, et oli Iidisa, kes surma omale tubakatoosi aheldas ja et see raamatu lõpul sealt kogemata välja pääses. Mäletasin lummavat tegevustikku ja omamoodi jutustamisstiili.

1940.aastal Valgevene kirjaniku poolt kirjutatud muinasjutt on ühest küljest tõeline muinasjutt, kus ei ole mingit tavamaailma loogikat, aga teisest küljest vastandab see teos tugevalt vaeseid töölisi ja talupoegi rikaste isandatega. Eriti suure naeruvääristamise osaliseks saavad igasugu paavstid ja papid ja mungad. Kui teose algul see eriti tunda ei olnud, siis lõpus toodi küll juba sisse vihjeid rahva võimust. Raamat lõpeb tõdemusega, et tööinimeste ja surma rüütlite (ehk siis kõik tööinimeste rõhujad) sõda kestab tänase päevani. "Rahvas tahab elada, aga surma rüütlid püüavad teda ära hävitada."

Samas see lugu, mis mulle raamatust meeleoluna meelde oli jäänud, oli siiski olemas. Vaprast jänesest Iidisast, kes surma kinni püüdis, igasugu tegelastest, kes seda uuesti valla tahtsid päästa. Tänamatutest inimestest ja muidugi harakast, kellest lõpuks sai kuninganna kuningas Ping Pongi kuningriigis. Huvitaval kombel lapsena ei pane selliseid vihjeid tähele, aga see lugu on tegelikult tugevalt läbi imbunud nõukogude retoorikast ja tolle aja mallidest, kuigi maskeeritud talupojajutustuse raamidesse. Mis praegu lugedes oli kurb. Mõnes mõttes ma nüüd üle lugemisega purustasin selle müüdi, mis mul sellest raamatust lapsepõlves oli tekkinud.

Tõlkinud Paul Mõtsküla

neljapäev, 13. august 2009

Maurice Druon "Zeusi mälestused"


Sobiv jätk Müüdiraamatutele oli Maurice Druoni "Zeusi mälestused". Ka see on omamoodi müüdi ümberjutustus, mis keskendub Zeusiga seotud müütidele.

Zeus on paar tuhat aastat maganud, nüüd üles ärgates vaatleb ta muutunud maailma ja räägib oma loo - "nii nagu see tegelikult oli"- maailma loomisest, oma sünnist ja oma laste sünnist, maailma valitsejaks saamisest. Ta lükkab ümber mõnedki "väärarusaamad", näiteks selle, et Athena sündis tema peast. Suurema osa teosest kirjeldab Zeus oma kohtumisi erinevate jumalannadega ja kuidas ja kui palju ta igaühega lapsi sai. Jumalannasid kirjeldatakse igaühte eraldi ja niimoodi tehakse neid "inimlikuks". Aphrodite on vaid ennastimetlev ja teistest mittehooliv koketeerija, Demeter ennastsalgav maa-ema jne.

Zeus ei ole siin äikesenooli pilduv ja hiilgav isand, pigem on ta vana mees, kes meenutab oma noorusaega. Ning vastavalt sellele rollile jagab ka isalikke manitsusi tänapäeva inimestele.

Oluline on aegsasti ära tunda, milline töö teie loomuse isaärasustega kõige paremini sobib, ja püüda siis seda laitmatult teha. Ma kordan: seda, kes oma saatusega lepib, seda saatus talutab; seda, kes leppimast keeldub, lohistatakse järel. (lk 123)
Raamatut oli vahepeal igav lugeda. Tuli see nüüd sellest, et olen kõigi nende müütidega juba erinevate nurkade alt erinevate raamatute kaudu tutvunud, aga ka autori stiil oli veidi kuiv ja targutav. Läbi Zeusi sõnade saab ta avaldada omaenda seisukohti abielu ja abielurikkumise kohta, manitseda inimesi olema alandlik ja mitte üritama ise jumalateks hakata. Midagi uut ja rabavat siit teada ei saanud, huumorit oli vähevõitu, kuigi autor vist ikkagi üritas seda sisse põimida. Ehk lihtsalt üks lisandus paljudesse kreeka müüte tutvustavate raamatute ritta.

Martin on ülevaatlikum ja Calasso poeetilisem. Need siin aga hoopis omamoodi.

Tõlkinud Heino Rajandi 

esmaspäev, 10. august 2009

Aphra Behn "Oroonoko ehk kuninglik ori"

Aphra Behn "Oroonoko ehk kuninglik ori" on jutustus orjakaubanduse hiilgeaegadest 17. sajandil Inglismaa Lõuna-Ameerika koloonias. Autor nimetab seda "tõestisündinud looks", mis võib ju ka niimoodi olla, aga ega sellel mingit tähtsust tegelikult ei ole. Lühidalt võib jutustust kirjeldada kui hea ja kurja võitlust, kus aga peale jääb kuri. Ehk siis nii tavaline vastandus - julm ja alatu valge mees versus õilis ja uhke pärismaalane. Oroonoko on kuninglik prints ühes Aafrika riigis, kust ta aga pettusega orjaks tehakse ja Surinamesse suhkrurooistandusse tööle viiakse. Tegevustik iseenesest oli banaalne - suured tunded ja armastajate lahutamine ja usaldava metslase altvedamine.

Jutustuse keel on suurejooneline ja paljusõnaline. Kõik on nii õilsad ja kaunid ja ülevad. Aga tuleb meelde tuletada, et jutustus kirjutati 1688. aastal ja naise poolt, mis tollal sugugi nii tavaline ei olnud. Laused on hiiglapikad moodustised ja lugeda on hoolimata kurvast sisust lõbus. Selline naiivne-lapselik imestamine maailma imelisuse ja kummalisuse üle. Indiaanlased on alasti, aga valged on riides ja oi kui riides veel - autoril on peas mustade sulgedega taftkübar ja üldse olid nad "kullas ja karras, nagu see soojadele maadele kohane" ning jätsid endast alasti indiaanlastele "erakordselt peene mulje". Tegeldakse lõbustustega, näiteks käiakse tiigrijahil (Ameerikas!) ja põgenetakse rohkem kui korra raevunud ematiigri eest. Ning ei lakata imestamast looduse suursugususe üle - Amazonas on peaaegu niisama lai kui Thames!

Lugege, mida tõlkija Kätlin Kaldmaa raamatu eestindamise valude ja vaevade kohta kirjutab. Näiteks seesama elektriangerjas - loen ja mõtlen, et mis pagana asi on "tuim angerjas". See on angerjas, kes "elusast peast on külm, aga samal hetkel kui söödast kinni võtab, sellise tuimusega lööb, mis neist mõneks ajaks igasuguse tunde ära võtab". Külm - tuim - elekter; ütleme nii, et seos on ootamatu. Teose vanaaegne ja arhailine kirjutamisstiil tuleb tõlkes küll hästi välja.
Ma peaksin teile ütlema, et kristlased ei võta kunagi ühegi orja nime üle, vaid annavad neile mõne oma nime, sest nende algupärased nimed on tõenäoliselt väga barbaarsed ja rasked hääldada; nii andiski härra Trefry Oroonokole nimeks Caesar, see nimi elab kui tema nimi sellel maal ja pole sugugi vähem kuulus kui kuulsa roomlase oma, sest on ilmselge, er Oroonoko ei ihanud kübekestki teise Caesari isiklikust vaprusest, vaid mängis oma elu nii mälestusväärseks, et oleks see juhtunud mõnes teises maailma nurgakeses, kus on oma inimesed ja ajaloolased, oleks ta selle nime auga välja teeninud.
Kes tähele ei pannud, siis see oli kõik üks lause.

Teised kirjutavad:

reede, 7. august 2009

Jakob Wassermann "Caxamalca kuld"


Jakob Wassermanni "Caxamalca kuld" räägib loo Inkade riigi anastamisest hispaanlaste poolt 16. sajandil. Autor on valinud suurest ajaloost kirjeldamiseks selle lõigu, mil Pizarro ja tema kaaslased vaid paarikümne mehega suutsid saada võitu Atahuallpa hiiglaslikust ja hästi korraldatud armeest. Jutustajaks on (üllatus! üllatus!) endine sõjamees ja Pizarro kaaslane, kes nüüd kloostris mungana patte kahetseb.

Et lugesin hiljuti samast teemast ja ajast kirjutanud Colette Davenati "Väljavalitut", siis tekkis pidevalt võrdlus, et kas mingi asi oli nii või oli see autori fiktsioon. Tarmo Kulmari kirjutatud järelsõnast selgus, et mõlemad autorid on järginud ajaloolisi sündmusi üsna täpselt, aga nende vaatepunkt oli erinev. Kui Davenati raamatus oli jutustajaks pärismaalasest naine, kes Atahuallpat isegi hispaanlastest enam oma verivaenlaseks pidas, siis Wassermanni jutustuses annab tegevust edasi hispaanlane. Et teos on kirjutatud 1928. aastal, siis patroneerivast hoiakust pärismaalaste suhtes ei ole autor vabaneda suutnud ja kolonialismile nii omane "metslaste" üksikute omaduste idealiseerimine ja kõige arusaamatu hukkamõistmine prevaleerib ka siin. Ennekõike vastandatakse valgete meeste tohutu suurt kullajanu, mille nimel ollakse valmis absoluutselt kõigeks, ja inkasid, kelle jaoks kuld oli vaid vahend ümbritseva kaunimaks muutmisel.

Tõlkinud Katrin Kaugver

Teised kirjutavad:
loterii

kolmapäev, 5. august 2009

Müüdiraamatud

Müüdiraamatud on Päevalehe kirjastuse sari, kus tuntud kirjanikud jutustavad ümber vanu müüte. Tegelikult on see küll Canongate kirjastuse sari, mida Päevalehe kirjastus eesti keeles välja annab. Eesti keelde on neist tõlgitud vaid viis. Kirjastus võiks ju ometi sarja tõlkimist jätkata. Sest need viis olid nauditav lugemine. Muidugi, sarja ülejäänud autorid olid vähemalt minu jaoks võõrad nimed. Kas siin peitub iva? Et ei julgeta tõlkida meie lugejale võõraid autoreid, sest kardetakse, et see ei müü? Winterson, Atwood ja Pelevin on ilmselt kindla peale minek. Kuigi... ka mina ostsin need raamatud alles siis, kui nad 49 kroonile alla olid hinnatud. Aga nüüd - lugemise järjekorras!


*


Jeanette Wintersoni "Taak" jutustab ümber Heraklese ja Atlase müüdi. Selle, kus Herakles saab ülesandeks tuua kuningas Eurystheusele Hesperiidide õunad. Ta pöördub aia rajaja Atlase poole ja niikauaks, kuni Atlas talle aiast õunu toomas käib, võtab maailma raskuse enda kanda. Autor kirjeldab Atlase mõtteid ja Heraklese sisemisi hingepiinu ja hiljem ka ühe inimese (jumala?) mõtteid. Atlas, kellele jumalad tegid ülesandeks meie maad ülal hoida, hakkab lõpuks ülesande mõttekuses kahtlema. Siin on mitu toredat vunki, mis muidu veidi raskemeelse teose vähe rõõmsamaks teevad. Näiteks koer Laika, kes kosmosesse sõitis ja seal Atlasega sõbrunes. Ja lõpp, kus selgus, et Atlase kahtlustel oligi alus.


*


Ilmselt on kõik koolis käinud inimesed teadlikud Trooja sõjast ja Odüsseuse reisidest. Minu esimene kokkupuude sellega oli koolis ajalootunnis, kus ma sain neist aru kui tegelikult toimunud sündmustest. Selle üle, kas Trooja oli tegelikult olemas ja Odüsseus tõesti kükloopide ja sireenidega maadles, on vaieldud ja ilmselt vaieldakse ka edaspidi. Minu seisukohalt on need tegevused toimunud, sest mille alusel me saame väita, et need seda ei ole? Illusioon ja reaalsus ei tarvitse üldse olla teineteisele vastandlikud jõud, mis tuleb hästi välja sarja järgmisest, Viktor Pelevini kirjutatud teosest "Õuduse kiiver". See räägib ümber Minotauruse müüdi - sellesama, kes elas Kreetal labürindis ja kelle Ariadne abiga reetlikult surmas Theseus. Vormiliselt ei ole siin tegemist enam mingi müüdi ümberjutustusega, vaid sisu on edasi antud interneti jututoa vestluse vormis. On hulk imelike nimedega tegelasi, kes on enda teadmata sattunud kuhugi (labürindi sisse?) ja kes omavahel saavad suhelda arvuti vahendusel. Nende vestlust aga kontrollib keegi - kas Minotaurus? Raamatu tutvustuses räägitakse praegusest ajastust, kus infot on ülikülluses, aga teadmist pole ollagi. Kas see oligi teose eesmärk? Sest mina ei saanud lõpuks enam midagi aru, kes on kes ja miks nad niiviisi teevad ja mis kogu selle värgi mõte oli. Sest tõepoolest - infot muudkui voolas iga tegelase sõrmede alt, aga mida see mulle andis? Vahepeal küll tekkis illusioon, et ma hakkan midagi taipama, aga see kadus ruttu. Sest info üksi teadmist ei taga.


*


Tagasi Odüsseuse juurde. Margaret Atwoodi jäi painama mõte kangelasliku Odüsseuse truust kaasast Penelopest. Sel ajal kui mees kakskümmend aastat kodust eemal vägitegusid tegi, pidi naine kodus üksi hakkama saama. "Penelopeia" ongi jutustus Penelope enese suust, et mis siis tegelikult juhtus naise ja tema kaheteistkümne teenijatüdrukuga, kelle Odüsseus tagasi jõudes üles puua lasi. Sarja teiste raamatute hulgas võiks seda teost lugeda kõige lineaarsemaks, selgemaks ja jutustavamaks. Penelope räägib lihtsalt oma lugu, see vaheldub teenijatüdrukute lauludega. Lahendusi on mitu, nagu ka vaatepunkte. Kõigepealt muidugi Homerose oma, siin raamatus lisandub Penelope, aga ka teenijatüdrukute oma. Mitte midagi ei ole siin maailmas ühene ja igaühel on oma tõde.


*


Alexander McCall Smith kirjutab raamatus "Unenägude Angus" ümber aga hoopis keldi müüti keldi ja šoti unenägude ja armastuse jumalast Angusest. Esmalt tundus tema lähenemine kõige traditsioonilisem - esimene peatükk kirjeldab Anguse sündi. Aga edasi tuleb peatükk hoopis kaasajast. Ja niimoodi läbisegi Angusest oma jumalate maailmas ja Angusest inimeste maailmas. Samas on iga peatükk iseseisev jutustus ja igas neist osaleb ka Angus.


*


Neid viite müüdiraamatut oleks täiesti mõttetu omavahel võrrelda või ritta panema hakata. Kuigi sihteesmärk kõigile autoritele oli sama, siis lähenemine oli igaühel täiesti erinev. Traditsiooniliselt ei suhtu müüti ükski autor, kõige uudsemalt võtab teemat vahest Pelevin. Ja kõik loovad seoseid tänapäevaga, kes otse, kes ümbernurga. Neid ümberjutustusi võib vabalt lugeda ka kui uut ilukirjandust. Aga kui ikkagi võrrelda, siis kõige enam meeldis mulle Unenägude Angus. Ma vist armastan unenägusid...


*


Samas sarjas on ilmunud ka Karen Armstrongi "Lühike müüdi ajalugu", mille võiks kõigepealt, enne müütide juurde asumist, läbi lugeda.

Teised kirjutavad:

EPL, EPL
Taak: Ekspress, Kirjandusest
Penelopeia: Ekspress
Kiiver: baas
Angus: Sehkendaja, EPL
Lühike müüdi ajalugu: Ekspress, Sirp