esmaspäev, 21. märts 2011

Robert van Gulik "Keisri pärl"

Van Gulik on mõnus, isegi kui seekordne teos, "Keisri pärl", võistleb aegadeülese vihkamise ja väärdunud ihade poolest Hargla Rataskaevu viirastusega. Puyangi sünged saladused, mineviku vari - jõejumalanna kultus - ja väikeste inimeste suured tunded keerutavad selles mõrvaloos palju segadust üles ja kohtunik Dil pole sugugi lihtne saladuste jälile jõuda.

Kohtunik Di peab lahendama paatide võistlusest osavõtnud sõitja mõrva, millega seoses kerkib esile salapärane keisri pärl - linnumunasuurune täiuslik ese, mis sada aastat varem keisrinnal kaduma läks ja mida arvatakse uuesti välja tulnud olevat. Asja ajab segasemaks võimalik jõejumalanna sekkumine - tema kultus on siiski veel elus - ja laipu tuleb muudkui juurde. Jällegi on siin truud ja mittetruud armastajad, mitu võimalikku kahtlusalust, ja krimikirjanduse parimate traditsioonide kohane puänt piiratud ruumis.
Kohtunik Di jäi endast väljas võõrustajat jahmunult silmitsema. Siis lajatas ta aga rusikaga lauale ja hüüdis:
"Rumal inimene, ma käskisin teil tõtt rääkida! Teie aga söandate ajada mulle sihukest jama mingist keisri pärlist. Püha taevas, kui ma alles laps olin, rääkis hoidja mulle seda lugu unejutuks! Keisri pärl, või veel!"
Kohtunik sakutas vihaselt habet.
Kou võttis uuesti istet. Ta pühkis varrukaga otsaesiselt higi ja ütles siis siiralt:
"Vannun teile, Teie Ausus, et kõik on tõsi! Ambra nägi pärlit oma silmaga. See on tuvimunasuurune, võrratult ovaalne ning kaunilt valge säraga, mida nii väga on kiidetud."
"Ja mis udujuttu siis Tong Mai selle kohta rääkis, kuidas ta selle kuulsa keiserliku väärtasja endale sai?"
"Tong sai selle ühelt õnnetult vanaeidelt, kes elas tema maja lähedal. Tong aitas teda kord ja surivoodil kinkis eit talle tänutäheks selle pärli. Eidel sugulasi polnud ja nõnda võis ta Tongile paljastada kohutava iidse saladuse, mida tema perekond oli hoidnud kahe inimpõlve vältel." (lk 47)
Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe blogi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar