Laupäev, 30. juuni 2012

Täheaeg 10. Juubeliväljaanne

Alustasin kõigepealt Raul Sulbi koostatud kogumiku Täheaeg 10 lõpust, kus oli kaks Ursula K. le Guini ja üks George R. R. Martini lugu, mis olid head ja huvitavad ja haarasid kaasa. Eriti Martini oma, mis lahkas kirjaniku igipõlist dilemmat, kas ja kui palju omaenese ja lähedaste elust raamatutesse valada. Le Guini jutud kuuluvad Meremaa maailma, mis tõtt-öelda minu jaoks väheke arusaamatuks ja kaugeks jäi. Pärast neid tundus Eesti 2011. aasta ulmejutuvõistluse äramärgitud tööde lugemine kui küünega vastu klaasi kriipimine. Mitte keegi ei olnud mind hoiatanud. Kuigi olen lühijuttude kogumikke ka varem lugenud ja nende ebaühtlus on häirinud mind juba varem. Mis puudutab fantasyt, siis kaks Neil Gaimani kogumikku on tekitanud mingi tunde, missugune üks fantaasiajutt olla võiks. Kui ka Gaimani kogumikus mõni jutt ei meeldinud või mõni tundus arusaamatu, oli seal ometi olemas mingi tase või oodatav tulemus, mis võimaldas loetut nautida või vähemasti sellele kaasa mõelda.

Esimene lugu, Liina Laksi "Väike needus", oli algul täitsa huvitav, aga lõpp vajus nii ära kui vajuda saab. Kirjutame kirja ja seletame kõik ära? Järgmised panid lihtsalt õlgu kehitama, et siis sellised ongi Eesti kirjutajate jutukatsetused. Selle asemel, et luua meeleolu, nii et lugeja võiks ise oma fantaasiat rakenda hakata, eelistavad autorid kõike kenasti lahti seletada, võttes sellega ära igasuguse avastamise rõõmu. Peale Marcus Kaasi, kelle "Viimase vahetuse" lõppu lugesin kaks korda ja ei saanud ikkagi aru, milles point oli. Tea Roosvaldi "Öösiti ma nutan" oli lihtsalt üks pikk-pikk soigumine ja jällegi saab kõike lahendada kirjaga jutu lõpus. Taavi Kanguri "Kirjutatud elu" oli päris hea lugemine, kuigi idee ei ole üleliia originaalne ja tegelaste motiive polnud üldse lahti seletatud, oli siin mingi iva, mis pani loetule kaasa elama. Maniakkide Tänava "Must muna" see-eest tundus juba natuke kirjanduse poole kalduvat. Oli õudne ja oli puänt. Kõike ei seletatud üksipulgi lahti, kes peategelane tegelikult oli, selgus jutu käigus tema tegevuse kaudu. Kogumiku rehabiliteeris aga viimase eesti autori, Triinu Merese "Sulavesi ja vereside". Lugu, kus oli olemas nii stiil kui õhkkond, nii sisu kui iva. Natuke ehk oleks võinud juttu tihendada, aga võis ka lihtsalt lugeda Merese mõnusat arhailises stiilis kirja pandud lauseid.

Teised kirjutavad:
Täheaeg 
Ulmekirjanduse Baas
Loterii

Neljapäev, 28. juuni 2012

Tiit Tarlap "Lõhestusjoon"

Mis oleks juhtunud siis, kui Ameerika asukad oleksid esimesena Euroopasse jõudnud? Tiit Tarlapi "Lõhestusjoones" on just niimoodi juhtunud. 400 aastat tagasi tungis kõrgemalt arenenud punane rass Euroopasse ja praeguseks on nad allutanud omale kogu Euroopa ning laiutavad Aafrikas ja Aasias. Kunagise pisikese küla Pariisi kohal asub suurlinn Uus-Copan, kus seisavad ka mayade püramiidid. Valged olid pikka aega orjad ja kuigi nüüd, valgustusajal, on nad orjusest vabastatud, on nad endiselt alam ja põlatum rass, keda kõlbab vaid tööliseks või majateenijaks palgata. Ometi on ühes külmas maanurgas alles vaba riik, kus valged endiselt valitsevad - Põhjala liit keskusega Tarbatus. Samas on ka nende püsimine vaid punaste rahvaste omavahelise kokkuleppe teene, sest sõjajõud on punastel märgatavalt tugevam ja valged ei saaks neile oma viletsa relvastuse ja vähese rahvaarvu tõttu kuigi pikalt vastu seista.

Sellises maailmas elab peategelane Üksiklane, kelles voolab mõlema rassi veri ja kes püüab habrast tasakaalu säilitada aidata. Autor on asja lihtsaks teinud - kõik see, mida meie maailmas tegid eurooplased Ameerikas, on nüüd äraspidiselt juhtunud. "Lõhestusjoones" on Euroopa see, kus jõudude vahekorra määras sissetungijate tugevam relvajõud, laastavad haigused ja üleolev suhtumine "pärismaalastesse":
Ta pööras pea venna poole ja hakkas naerma. "Ega sa eile natuke ülemäära ei joonud? 
Sa mõtled neid räpaseid ja täitanud hõimuliite, mis end siin uhkelt riikideks arvasid?""Noh, kas neil polnud siin siiski ükskord terve Rooma impeerium?" küsis Üksiklane vastu.
"Paistab, et nemad Roomaga ennast ka ammendasid. Ja needki on kindlasti õige liialdatud kuuldused. Me lihtsalt samastame noid müütilisi roomlasi ekslikult meie endi vanaajaga. Ja edaspidi läks siin kõik nagunii ainult allamäge." Lk 140
Seiklusi oli "Lõhestusjoones" vähevõitu, pigem on tegemist strateegiate väljatöötamise ja elluviimisega, suure osa võtab teadlaste arutelu maailma toimimise teemal. Keeruline strateegiline mäng kippus mul vahepeal üle pea käima, nagu ka peaosalisele enesele, kelle näol on tegemist tüüpilise kangelasega - kahe maailma vahepeal, oma tööks hästi välja õpetatud, suuremat pilti nägev üliinimene, kellel ei puudu ka nõrgem ja haavatavam pool. Tegelikult ei ole päris täpne öelda, et seiklusi ei olnud, aga need jäid kuidagi ülejäänu varju, millest tuleb järeldada, et "Lõhestusjoone" näol ei ole tegemist teismelistele mõeldud ajaviitekirjandusega, vaid olulisi teemasid fantaasiavormis käsitleva romaaniga.

Mehelik raamat. Naised on Tarlapi raamatus pigem statistid, samuti klišeeohtlikud. Uakee, peakangelase lapsepõlvearmastus, on rumalavõitu ja igavlev suurilmadaam. Tiina on metsatalus elav Põhjala amatsoon ja Cheili tark teadlane. Seksi pole raamatus üldse, kuigi võimalusi selle sissepunumiseks oleks olnud küll. Hoolimata teose mahust jäid ikkagi mõned asjad minu jaoks ebapiisavaks. Tarlap ei vaevu kuigivõrd mayade uskumusi kirjeldama. On olemas preestrid, kes elutsevad püramiidides, toovad vereohvreid (kuigi need on nüüdseks keelatud) ja ongi kõik. Kas ta eeldab, et lugeja on sellega kursis või viitsib mujalt lisateavet otsida? Mulle meeldiks mõelda, et punaste erinev religioon, minevik ja muu oleks ka nende arengu muutnud teistsuguseks kui eurooplastel, aga see tähendanuks juba päris teistsuguse maailma loomist. Praegune on liiga palju eurooplaste maailm. Punased ehitavad Euroopasse samasuguseid linnu ja ühiskondlik süsteem on väga sarnane meie omale. Valitsev religioon ei ole muidugi kristlus.

Sellest hoolimata on tegemist korraliku alternatiivajaloolise kirjandusega, milles on huvitavad karakterid, intriige ja spioonimänge,"nägijad" ja maailma valitseda tahtev salaselts. Mingit helget lõppu ka ei ole.

Mis veel? Sakala vanematesoo nimed Villu, Jaanus ja Vahur teevad kummarduse Bornhöhele ja Uakee nimi meenutab kangesti Ua-Ta-Uad Iko Marani "Londistest". (Sest muidugi lugesin ma "Londistet" varem kui "Hirvekütti").

Teisipäev, 26. juuni 2012

Juta Raudnask "Samba, sake ja tšillikaun"

"Samba, sake ja tšillikaun" on ühe perekonna ümber maailma reisimise lugu. Ühe toitu ja söögitegemist armastava perekonna lugu. Seega on raamatus ka retseptid, mis otse kutsuvad end järgi tegema. Ühel heal päeval otsustab perekond Raudnask, et aitab küll, nüüd on viimane aeg maailma näha. Nii võtsid nad oma viieaastase tütre ja asusid teele. Muidugi eelnes sellele korralik planeerimisperiood ja "maailm" piirnes nende jaoks siiski valitud riikidega Ladina-Ameerikas, Okeaanias ja Aasias.

Autor kirjeldab inimesi, kellega teel kokku puututi, elamispindu, mis varieerusid kodumajutusest (couch surfing) hotellideni, puudutab eri maade kombeid ja uskumusi. Liigub mööda linnatänavaid või liivarandu. Sekka vaatab tõtt mürgiste madude või ülbete ahvidega. Ja muidugi toit. Seda jagub siin igale poole ja maitseelamuste kirjeldused on ehk parim osa raamatust.

Natuke jäi vajaka kirjanduslikkust, raamat oli nagu pikem blogipost või ajakirjanduslik reisireportaaž. Mis ei tähenda siiski, et teos kohmakalt või piinlikult mõjuks. Kaugel sellest, lihtne ja ladus keel, arusaadav ja kaasaelamist võimaldav stiil. Seega ajakirjanduslik. Mingeid erilisi järeldusi autor kuuldud-nähtud ilmaelu ja kommete kohta ei tee, pigem üritab sobituda keskkonda ja kultuuri. On tunda, et Tai on paari suurim armastus ja seal peatutaksegi pikemalt, samuti on Tai retsepte kõige ohtramalt. Meelde jäi tore seik Austraalia riigipiirilt, kus autor tolliametnikule käsi südamel vannub, et tal ei ole kaasas mitte ühtegi toiduainet (Austraaliasse on teatavasti toiduainete sissevedu rangelt piiratud) ja pärast piiri ületamist avastab, et kotis on nii poolik võileib kui ka üleeilane banaan (või midagi muud sarnast).

Ümbermaailmareisi blogi 
Autori blogi 
Katkend raamatust 
Kuku järjejutt 
Üks retsept raamatust 

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi