Aino Pervik "Matlena teekond"

Matlena (rõhk esimesel silbil) on Aino Perviku vaarvanaema. Vaarvanaemal on vaja minna pealinna tooma oma Krimmi sõjas kadunuks jäänud mehe surmatunnistust, sest muidu ei pane kirikuõpetaja teda vaarvanaisa Alleksiga paari, aga laps juba tulemas. Ja ilma paariminemiseta ei saa külas last saada. Sest küla ei salli selliseid asju, mis tema tavadest ja arusaamadest kõrvale kalduvad. Milles aga laps süüdi, et tema vanemate patud tema peale nuheldakse. Nii et kuigi hirm on suur, tuleb minna suurde ja võõrasse linna.

Vaarvanaema patt on nüüd paljalt paberi taga. Kui on paber, ei pane Jumalgi pahaks, vaid võtab pühasse abiellu vastu. Kui on paberiga lesknaine, siis võib uut elu õnnistada, siis saab vanem patust puhtaks ja laps on küla ees õige. Nii on küla tahtmine: et oleks paber.
Praegu on muud paberid, kuid paberid ikka. Paberi peal peaks siis olema tõde näha.
Või ta on. Küla tahtmine on näha, see ongi kogu tõde. (lk 48)

Sujuvalt vaheldub minajutustaja, kord on see Aino, kord Matlena, siis räägitakse Matlenast kolmandas isikus. Vahel ei saagi aru, kus algab Matlena mõte ja kus lõpeb autori oma. Aga see ei olegi oluline, sest teda ja tema lapsi ning lapselapsigi ühendab Matlenaga nähtamatu side. Ikka vaarvanemast põlvnevad lapselapsed, üks ja sama niit on meil peos olnud.

Aino tahaks olla sealsamas Pika Jala nurga peal, kus Matlena üles Toompeale kõndimiseks julgust kogub, et teda toetada. Peab ju olema võimalik ka tulevikust end tunda anda, mõistagi mitte lihas ja luus, vaid ikka mõttes.

Jutustus on lühike, vaevalt 70 lehekülge pisikeses formaadis. See on nagu mõtisklus elu pidevuse ja jätkuvuse üle. Selle üle, kuidas praegu on kõik nii teistmoodi ja nii palju kergem, aga kas ka lihtsam? Lisaks on see ka minevikus toimuv lugu, konkreetne asi - kirjeldus Matlena teekonnast pealinna päästva paberi järgi. Nii palju asju nii vähese sees. Lugu on isiklik, perekonnapärimus ja Pervik on selle pihtimuslikku ja poeetilisse vormi valanud. Kuid nagu autor kirjutab, siis ega ta peale ettekujutluse muud ei teagi, oli see lugu siis ülepea nõnda, nagu ta arvab, või oli see kuidagi teisiti. Oli see siis kuidas ta oli, ilus on seda nüüd lugeda.

Teised kirjutavad:
Rein Veidemann, Postimees
Peeter Helme Klassikaraadio saates "Uus raamat"
Holger Kaints, Sirp
Intervjuu autoriga, EPL
Liivametsa lugemised
Nõudmiseni