Laupäev, 23. august 2014

Ian Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale"

Kes ei tahaks reisida keskaegsele Inglismaale? See oleks hirmus põnev, näha oma silmaga kõike seda, millest ainult raamatutest ja piltidelt aimu saab. Tegelikult ka? Oled sa ikka kindel? Nojah, esimene asi, mis sind linna jõudes tervitab, on hais. Üle Exeteri kõrgub võimas katedraal, selle väravaid ääristavad kaks uhket torni ja ümbritseb võimas linnamüür. Aga linnavärava lähedal läheb porine tee üle oja. Selle kallastel on näha prügihunnikuid, katkisi anumaid, loomaluid, sisikondi, inimese väljaheiteid, roiskuvat liha. Ega seda oja asjata Sitaojaks kutsuta. 

Niimoodi algab käsiraamat 14. sajandisse rändajale. Ian Mortimeri "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale" on mõeldud selleks, et te ei peaks ise sinna reisima. Sest praegusaja inimesele ei ole keskaeg eriti mokkamööda koht. 

Peamine põhjus, miks tasuks vältida elu keskaegsel inglismaal, ei ole mitte vägivald, lame huumor, kehvad teed, klassisüsteemis peituv ebaõiglus, suhtumine religiooni ja hereesiasse ega ka äärmine seksism. Selleks on hoopis haigused. (lk 225). 

Keskaeg oli suurte kontrastide ajastu, aga paljud üldlevinud arvamused lööb Mortimer uppi. Näiteks arvamuse, et keskaeg oli hirmus räpane ja keegi ei pesnud ennast kunagi. Selge see, et keegi ei käinud iga päev duši all, isegi mitte kuningas, aga nii oma keha kui kodu puhtuse eest hoolitseti siiski nii hästi kui see aeg võimaldas.

Mortimer käib läbi peamised karakteristikud nagu maastik, rahvas, keskaegne karakter, seadus, hügieen. Ta annab nõu, mida selga panna, süüa ja juua, kuidas ühes paigast teise reisida ja kus peatuda. Ma ootasin antuke rohkem kaasaegse reisijuhi moodi raamatut, aga põhiosas on tegemist siiski ajastule iseloomulike asjade kirjeldustega. Samas tavalisest ajalooraamatust eristabki "Ajaränduri teejuhti" just vaatepunkt. 

Autor kirjutab keskaegse Inglismaa elavaks kogukonnaks. Kui ajalookirjutus käsitleb oma ajastut kui surnut ja maha maetut, siis see, mida tema kohta väita saab, piirdub rangelt teemadega, mis tulenevad meile teada olevatest andmetest. Aga kui seda käsitleda elava paigana, on ainsaks piiriks autori kogemused ja see, kuidas ta tajub lugejate vajadusi, huvisid ja uudishimu. (lk 344). 

Mortimer ei pillu igal leheküljel vaimukusi nagu Bill Bryson (kes oma "Ringkäigus kodumajas" muuhulgas ka Inglismaa keskajast kirjutab ja mis lugedes vahel meelde tuli), aga ta oskab hästi välja tuua ajastu kontrastid ja selles ka huumorit näha.

Kui teil on piisavalt süüa ning õnnestub vältida kõikvõimalikke surmaga lõppevaid nakkushaigusi, sünnituste käigus ellu jääda, tinamürgistus ja ühiskonnas lokkav vägivald üle elada, võib te eluiga üsna pikaks kujuneda. Ainus, mille pärast teil muretseda tuleb, on arstid. (lk 249)

Kui 14. sajandil on midagi, mida ilmtingimata nägema peab, siis on see piigivõitlus. Kus mujal näeksite te ühiskonna kõige priviligeeritumaid liikmeid riskimas haavatasaamise ja surmaga selleks, et teistel meelt lahutada? Kus mujal terves ajaloos võiksite näha rikkaid ja vägevaid mehi maksmas privileegi eest murda oma kael ja läbi torgata teise oma? (lk 303)

Rahumeelsed piigivõitlused, mille käigus võideldakse kaetud teravikega piikidega, lõpevad surmaga õige harva. Mõnikord murrab rüütel kaela hobuse seljast kukkudes, mõnikord katkeb kiivririhm või leiab piik prao turvise plaatide vahel. Enamik vigastusi piirdub korraliku marrastusega, hammaste kaotamisega ja murtud luudega. Seega on need lõbusad sündmused. Neid käib vaatamas palju rahvast. (lk 305)

Tõlkinud Victoria Traat, Inger Traat.

Muide, Mortimer on kirjutanud ka "Ajaränduri teejuhi Elizabethi-aegsele Inglismaale". 

Teised kirjutavad:
Vaata näidislehekülgi
Seriously? (koos ühe raamatus toodud õõvastava pildiga, kus põletatakse templirüütleid, aga mis on raamatus sellepärast, et pildilt on hästi näha, millised olid tol ajal aluspüksid.)

Teisipäev, 19. august 2014

Albert Trapeež "Armastades"

Armastades 1

kui sa öösel tuled mu juurde
kui sa öösel tuled mu juurde
uksekell heliseb
ksülofon
mis mängib hümni
kui astud treppidest üles
kui astud treppidest üles
juuksed lehvimas
tuuletuses
minu kehas ja hinges

suu suul
kohtume
kallistame
suu suul
meis vohab elu
olemine enne olemist
olematus pärast lahkumist

öösel tuled mu juurde
öösel tuled mu juurde
ööst saab igavik

Armastades 2

Vabaduse väljak on ümmargune
Vabaduse väljak on ümmargune
kui mõtlen sinule
kui ma üldse midagi muud ei mõtle
kui tunnen
kui haistan
kui katsun
seda keha
täis vabadust
ja iha

kui mõtlen sinule
muud midagi ei mõtle
suudeldes huuli
mis pilvedena hõljuvad üle taeva
ja Kaarli puiestee
lõpmatusse häbemesse
meelitab mind
üks põõsastes
siutsuv lind

igatsen sind

Esmaspäev, 18. august 2014

Ruth Reichl "Küüslauk ja safiirid"

Ruth Reichli "Küüslauk ja safiirid", alapealkirjaga Toidukriitiku salaelu on segu heast jutuvestmisoskusest, heast toidust ja heast huumorist.

Ruth Reichl töötas 1993-1999 ajalehe New York Times restoranikriitikuna. Selleks, et saada külastatud söögikohtadest taskaalustatud ja õige mulje, oli hädavajalik, et teda restoranides ära ei tuntaks. Sest niipea, kui see juhtus, sai ta maailma parima personaalse teeninduse osaliseks, talle toodi spetsiaalselt tema jaoks valmistatud toidud, kõik muidugi selle nimel, et saada ajalehte kiitev arvustus. Sest restoraniomanikud teavad väga hästi, kuidas positiivne või negatiivne arvustus väga otse nende sissetulekutele mõjub. Reichli pilt rippus iga New Yorgi restorani teadetetahvlil. Hea näide toidukriitiku tähtsusest on siin: ühe Chicago restorani köögi seinal rippus selline silt: Kuidas tunda ära toidukriitikut.

Niisiis leidis Reichl omale parukapoe ja koos tuttava näitlemisõpetaja abiga alustas muutumismängu. Ta kehastus erinevateks naisteks, muuhulgas oma emaks, mis oli üsnagi hirmutav kogemus. Aga teiste naiste kehastamine hakkas lõpuks mõju avaldama - võõraste riiete, paruka ja meigi all hakkas kaduma tema ise ja esile tõusid võõrad mõtted ja tunded.
Carol ei käinud peale. "Niisiis loobud maskeeringutest ja lähed oma näoga?"
Raputasin pead. "See poleks õige. Tead küll, kuidas siis on, kui ma maskeeritud ei ole: lihalõigud on suuremad, toit saabub kiiremini ja istekohad on mugavamad. Ükski restoran ei saa hetke ajel toitu muuta, kuid kui kohale ilmub New York Timesi kriitik, siis head äraolemist pakkuda on ikka võimalik. Köök valib välja suurimad vaarikad.
Maitre d' annab talle vaikse laua söögisaali keskel ja ainult temale pühenduva kelneri. Sommeljee kannab hoolt, et iga vein, mida ta tellib, oleks hea ja et ta klaas poleks kunagi tühi. Magustoidukokk teeb lisajõupingutuse." Viipasin meie suurele kabiinile. "Sa tead, et ma ei saa sellel iga kord juhtuda lasta, kui välja sööma lähen." (lk 323)
Reichl oskab hästi jutustada. Tema kirjeldused restoranidest, toitudest, oma muutumismängust, emast on kõik huvitavalt kirja pandud. Pärast restoraniskäigu vabas vormis kirjeldamist toob ta ära ka selle arvustuse, mille ajalehele kirjutas. Lisaks on raamatus ka retseptid. Retseptid on lihtsad ja järeletehtavad ja tunduvad väga maitsvad.

Tõlkijad Lii ja Talvi Tõnismann on olnud oma töös väga püüdlikud, üleliia püüdlikud. Ühest küljest on tõlge lihtne ja ladusalt loetav, aga siis komistad sõnade otsa, mis panevad heal juhul kulme kergitama ja halvemal juhul detektiivitööd tegema. Pärast kaukaasia rassi ja gruusia aktsenti (New Yorgis!?) panid rugalad lihtsalt naerma. Aga tõsist uurimistööd pani tegema hoopis lappeliha. No misasi on lappeliha? Isegi kõikvõimas google leidis vaid mõne tulemuse.

Et teil ei oleks vaja vaeva näha, siis siin on minu lingvistilise uurimistöö tulemused:

Kõigepealt tsitaat - eestikeelses raamatus lk 76, peatükis "Umamit otsimas", kohas kus Ruth on koos Raymond Sokoloviga, kes oli Timesi toidukülje toimetaja seitsmekümnendate alguses, Kang Suh' nimelises Korea restoranis menüüd uurimas:
Uurisin veel minuti menüüd ja küsisin: "Kas sa arvad, et me võiksime leida mõne eufemismi, mis muudaks grillitud lappeliha Ameerika publikule ahvatlevaks?"

Eesti murrete sõnaraamatus on termin täiesti olemas ja selgub, et tegemist on sea küljetükiga. Huvitav on, et seda ei saagi mõne kindla piirkonnaga seostada, vaid sõna on kasutatud nii lõunapool kui ka rannikul. Mõnel pool kasutatakse ka varianti lapeliha.

lappeliha
  • (sea) külje- või vaheliha lappe liha on vaheliha, [mis] on sisikoǹna, `kopsu ja südame vahel Jõelähtme (rannikumurre);
  • lappe liha [on] küĺle liha /Tori;
  • lappeliha one pekine liha - - one kubeme liha /Kodavere (idamurre);
  • kinsu liha ja teene on lappe liha; lappe liha ei taha `soolduda /Pilistvere;
  • siä lappeliha lõegati kõik tükkides /Kolga-Jaani;
  • nüid om lappeliha, mõni `ütleb lape, aga vanast üteldi vaheliha /Nõo;
  • lappeliha [on] tsia küĺleluie pääl /Kambja;
  • lappõliha iks kõgõ parõmb liha /Põlva;
  • t́sialiha om kõrdlikanõ, kõrd `valgõt, kõrd verevät tu̬u̬ lappõliha siseh /Setu
Ma olin pool aastat teadmatuses, miks sea küljeliha ameeriklastele ometi peale ei lähe. Aga nüüd läheb veel põnevamaks, sest sain ingliskeelse versiooni ja originaalis kõlab sama lause niimoodi:
"I studied the menu for another minute and then asked, "Do you think we could come up with any euphemism that would make grilled tripe enticing to an American audience?"

Tripe! Tripe on looma võrkmagu või ka laiemalt öeldes rupskid. Igatahes tundub, et eestikeelse lappeliha näol on tegemist sea küljest pärit tükiga, millel loomamaoga midagi ühist ei ole.

Tänan tähelepanu eest, selleks korraks on lingvistilise uurimistööga ühel pool.

Teised kirjutavad:

Kolmapäev, 13. august 2014

David Suchet ja Geoffrey Wansell "Poirot ja mina"

Agatha Christie ja Hercule Poirot fännid loevad seda raamatut niikuinii. David Suchet mängis BBC filmides Poirot'd 25 aastat ja on saanud enamiku vaatajate jaoks Poirot võrdkujuks. Siiski on raamat pigem suunatud Briti lugejale või siis sellisele lugejale, kes on hästi kursis Briti näitlejate ja filmidega. Sest Suchet loetleb mõnuga üles terve hulga näitlejaid, kellega ta koos nendes filmides mängis. Lisaks ka need näitlejad ja lavastajad, kellega ta Poirot filmide vahepeal teatris koos mängis. Ehk vahepeal on raamat natuke kuiv ja isegi igavavõitu.

Huvitav on see osa, kus ta kirjeldab, kuidas ta jõudis Poirot'le iseloomuliku hääle, kõnnaku ja stiili juurde. Suchet on peaaegu sama suur pedant kui Poirot ise oli ja ei tee lavastajale mingeid järeleandmisi selles, kuidas tema Poirot'd ette kujutab. Tema moto oli - võimalikult autoritruu. Olemata kuigivõrd kursis näitlemise või filminäitlemisega, oli minu jaoks huvitav, kui palju tööd ja vaeva näitleja näeb sellega, et tema kehastatav tegelane ekraanil võimalikult loomulik ja elutruu välja paistaks. Või kui tähtis on see, et ka vaatajad rahule jääksid. Suchet luges põhjalikult läbi kõik Christie Poirot' teosed, tegi omale pika nimekirja talle iseloomulikest joontest ja harjutas-harjutas-harjutas.

Muuhulgas saab teada üht-teist ka proua Christie enda kohta, aga kes on tema mälestusteraamatut lugenud, sellele ei midagi uut.
Tulin ühel hommikul oma kodunt Pinneris metrooga Londonisse, lugesin omaette ja mõtisklesin oma mõtteid kuni rong linna jõudis, kui korraga - ootamatult - keegi vagunis täiest kõrist hüüatas: "See on Poirot!"
Tõstsin pilgu ja nägin, et hüüdjaks oli olnud kombekohaselt riides nunn, kes nüüd mööda vagunit minu poole jooksis. Ta tuli ja istus otse minu vastu, pressides end kahe pahaaimamatu reisija vahele, krabas mul käest ja raputas kõvasti, öeldes, kui hea meel tal on minuga kohtumise üle. Ma naeratasin nii kenasti, nagu oskasin, ja noogutasin viisakalt.
Aga sellega asi ei lõppenud. Nunn seletas mulle, et lõpetas just "vaikimisperioodi" ja rõõmustab, et saab väljendada heameelt minu nägemisest. Edasi rääkis ta kogu vagunile, nii kõvasti kui hääl lasi, et talle ja teistele kloostriõdedele meeldib pühapäevaõhtuti pärast pimeduse saabumist Poirot'd vaadata, isegi kui kloostri reeglid seda päriselt ei lubanud.
"See on üks meie keelatud saladusi," luksus ta naerda. "See on päris tore."
Selleks ajaks olin ma näost punane nagu peet ega tahtnud midagi rohkem, kui et vagunipõrandas avaneks luuk ja pillaks mu rööbastele, ükskõik mis, aga peaasi, et sealt pääseksin - tundsin ennast nagu oleksin staar mingis pornofilmis, mida iga pühapäeva õhtul kloostris näidatakse. (lk 214)
Tõlkinud Ragne Kepler

Lühike klipp, kus Suchet näitab, mismoodi ta Poirot hääleni jõudis:


Teised kirjutavad: