Pühapäev, 15. mai 2022

Tiit Tarlap "Tuleriitade öö"

Väikesesse Metsiku Lääne linnakesse saabub siit ammulahkunud poeg oma pärandit välja nõutama. Algus oli jube põnev, kohe hakatakse tema elu kallale kippuma, hool ja hoobil pole vahet, aga kuna tegemist on eriti karmi kutiga, siis tuleb ta sellest eluga välja. Aga mis ja mispärast?

Kuigi juba varsti hakkas häirima, kui autor kogu aeg seletas, et jah, ikka ei tea ma veel kogu tõde ja ikka koban pimeduses ja hirmsasti tahaks teda, milles asi on. Selle võrra oleks raamatut saanud väheke lühendada. Aga kui kusagil keskpaigas Suur Saladus ära seletati, käis vedru maha. Vähemasti minu jaoks. Jälle mingid templirüütlid, jälle mingid vabamüürlased ja kadunud ürikud. Raamat on kirjutatud 22 aastat tagasi, selliste teemade laineharjal, nii et selle võib andeks anda, on lugeja enda viga, et see temas eriti elevust ei tekita. Aga vedru käis maha ka selles mõttes, et edasi ei toimunud enam suurt midagi, üks paigal passimine, ettevalmistuste tegemine ja ootamine. Midagi suurt ja hirmsat on tulemas! Selle teadustamise ja asjade üle arutlemisega sai täita kümneid lehekülgi. On raamatuid, kus on täiesti ok, et midagi ei toimu, aga see ei ole see raamat.

Ma ei taha öelda, et raamatut ei tasunud lugeda, seiklusi ja põnevust jagus, suuri tundeid ka natuke ja kamaluga müstikat. Väheke tihendamist oleks siiski ära kulunud. 

Teised kirjutavad:

Ulmekirjanduse baas

Sündmuste horisont

Loterii