Pühapäev, 13. oktoober 2019

Villu Zirnask "Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat"

Villu Zirnask alustab "Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat" palju kaugemast ajast. 1858. aastal hakkas Tartus tegutsema St. Antoni gildi laenukassa – esimene krediidiühistu Eestis ja ka Vene impeeriumis, kuid see polnud veel eestlaste pank. Veel tükk aega pidid meistrid ja väikekaupmehed pöörduma krediidi saamiseks suurkaupmeeste poole, mis polnud mõistagi kuigi odav tegevus. Talurahva laenuvajadust aga rahuldasid 18. sajandi teisel poolel magasiaidad, kust sai teraviljalaenu. Kaubandus-tööstuskassasid ja hoiu-laenuühistuid hakati hoogsamalt asutama 1870ndatel. Laenude tagatiseks antud ehitisi sai aga kindlustada "vastastikku tulekinnituse seltsides", millest esimesed loodi 1852. aastal Eestimaal ja 1863. aastal Liivimaal.

Eestlaste esimese päris oma panga rajamiseni jõuti 1902. aastal Tartus, kui asutati Eesti Laenu Hoiu-Ühisus. Täielikult Eesti kapitalil põhinev kindlustusselts sündis samuti Tartus – 1907. aastal rajati Eesti Vastastikune Tulekinnituse Selts.

Esimese Eesti Vabariigi ajal arenesid pangandus ja kindlustus edasi, kuigi algus oli segane ja vaevaline. Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919. aastal ja esialgu tegutses see laialdaselt ka tavalise pangana. Puudutatakse ka kullaäri Nõukogude Venemaaga, pankrotte ja skandaale.

Okupatsioonide ajale pühendab Zirnask vaid paarkümmend lehekülge, aga ega sellest ajast väga palju kirjutada ju pole. Suurema osa nõukogude ajast tegutses Eestis kolm panka – NSV Liidu Riigipank, NSV Liidu Ehituspank ja Riiklikud Tööhoiukassad ning kindlustust pakkus Eesti Riiklik Kindlustus.

Üle poole raamatust käsitleb uut iseseisvusaega. See on muidugi kõige põnevam osa, sest seda aega paljud juba mäletavad. Tartu Kommertspank, Sotsiaalpank, Põhja-Eesti Aktsiapank, Eesti Maapank – nende 90ndatel kokkuvarisemise mõju ulatub veel siiamaani.

Nuriseda tahan selle üle, et kindlustusest oli väga vähe juttu. Selge see, et võrreldes pankadega ei ole see pooltki nii põnev teema, aga pealkirjas oli ju lubatud. Zirnask vabandab lõppsõnas, et kuigi uuel iseseisvusajal on kindlustusalal toimunud küll hulgaliselt seltside liitumisi ja omanikevahetusi, konkurentsivõtluse õhinas on ette tulnud ülepingutamist, isegi mõned pankrotid, aga pangandusega võrreldavaid draamasid pole kindlustuses seni ette tulnud (lk 193).  Kui Peeter Raidla "Tagasi vanasse maailma" välja jätta, siis ei ole Eesti kindlustuse ajaloost ju mitte ühtegi raamatut kirjutatud. Ma ei tea, ehk pakub väike ülevaade Eesti kindlustusfirmadest ja nende ühinemistest-omanikest tõepoolest huvi ainult minusugustele. Olen laias laastus poole oma tööelust töötanud panganduses ja teise poole kindlustuses ja tahtsin tõesti sellest raamatust rohkem just kindlustuse kohta teada saada.

Ka raamatus pikalt käsitletud Hoiupanga Daiwa-afääri ja sellel järgnenud ühinemise ajal Hansapangaga töötasin Hoiupangas. Mida Zirnask ei maini, on nende kahe panga täesti erinevad töökultuurid. Mäletan, kui tuli uudis ühinemise kohta, valitses majas leinameeleolu. Siis teatati, et ühinemist ikka ei tule. Kõik rõõmustasid. Varsti aga selgus, et me siiski polnud pääsenud. Ma ei tea, mida Hansapanga töötajad tol ajal mõtlesid, aga arvata on, et ka nemad selle ühinemise üle ei rõõmustanud.

Samal ajal ühinesid ka Tallinna Pank ja Ühispank. Pärast ühinemise väljakuulutamist kästi töötajatel telefonile vastata: "Hansa-Hoiu ühinenud pank". Kiiruga öeldes kõlas see rohkem nagu "Hansa-Hoiu-Ühispank" ja kliendid ei saanud üldse aru, kuhu nad helistavad. Mõni lõpetas viisakalt kõne: "Vabandust, ma vist eksisin numbriga, Ühispanka ma küll ei tahtnud."

Tänan raamatu eest Postimehe kirjastust.