Melchiori sarja neljas raamat, seekord üsna karm. Põhiline tegevus toimub, nagu pealkirja järgi arvata võibki, Brigitta kloostris, kus tegutseb kägistaja. Isand Melchioril tuleb mõrvari leidmiseks sukelduda üsna kaugesse ajalukku, lisaks sellele tegeleda ka omaenese perekonnaga, kus asjalood kurvapoole pöörduvad. Panin tähele, et seda teost kiidetakse Hargla Melchiori-sarja raamatutest kõige paremaks. Ei oska nõustuda või vastu vaielda, mulle on nad kõik meeldinud.
Indrek Hargla "Süvahavva. Esimene suvi"
Mulle meeldis! Ma saan muidugi aru, et see pole üldsegi mingi adekvaatne arvamus. Aga ... mulle meeldis! Seriaali ma näinud ei ole, seega lugesin täiesti puhtalt lehelt. Olen muidugi Harglalt lugenud nii Frenchi ja Koulu lugusid kui ka apteeker Melchiori omi, seega ehk mitte nii puhtalt lehelt. Selline Eesti oma etnoõudus - peeglitagused maailmad, salaühingud, ammu unustatud armulood, surnute vaimud - ja selle keskel täiesti tavaline eesti pere, kes kõigega kuidagi toime peab tulema. Üsnagi loogiline oma ülesehituselt ja põnev ka. Ei saanud kuidagi käesti panna. Ootame kannatamatult järge.
Hille Karm "Taevas ja maa"
Hille Karm kirjutab oma elust 50-60ndate Eestis kirikuõpetaja tütrena. Südamlik tagasivaade oma vanematele ja nende loodule. Selles ajas ei olnud kirikuõpetajana lihtne elada. Kirik ei sobi sellesse riiki. Ja kuna meie pere on isa kaudu kirikuga seotud, ei sobi ka meie sellesse riiki (lk 109). Kuid lapsepõlv on kõigest hoolimata ikkagi ilus aeg, eriti 50 aastat hiljem tagasi vaadates.
Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"Milline ood kaduvale maailmale, mis ongi vist juba praeguseks suuresti kadunud (teos ilmus 2012). Noore mehe vahel gerontofiilseks tõmbuvad kirjeldused vanadest naistest, siis kui nad noored olid ja siis kui nad vanad on ja natuke ka siis, kui nad vahepeal mehel olid. Aga samal ajal ka autori lapsepõlve kirjeldus selles Peipsi-äärses külas ja ümbritsevates metsades. Ja kaduva maailma kirjeldus - kõik need pööningud ja aiad ja kokkukukkuvad vanad majad, kus leidub nii palju põnevad ja unustatutki. Kõiksugu tööriistad ja muud riistad, mille nimed ei ütle praegu midagi ja mille otstarvet enam ei tea, pitsist ja siidist pesu vanades kopituse järgi lõhnavatest kummutisahtlites.
Tõnu Õnnepalu "Mandala"
Üks hõre ja mõtlik raamat. Kassid toovad väheke särtsu ja elu sisse. Mina vähemasti ei ole varem lugenud ühegi kassi mõttemõlgutusi. Päris värskendav on iseennast vahepeal kassi silmade läbi vaadata. Aga tegelikult ei ole kassid siin raamatus ainukesed, rohkem avab teos ühe maja ja ühe koha siseelu.
Justin Petrone "Misjonäripoos"
Mõnusad lood. Ilma pingutamata kirja pandud, lihtsalt kirjutamise lustist. Paljud "Misjonäripoosi" lugudest on varem naisteajakirjades ilmunud ja mõni pole ka ehk enam liiga ajakohane. Teemad on seinast seina, mõni jutt on igavavõitu, samas ongi niimoodi tekste igale maitsele ja ebahuvitavad teemad võib ju ometi vahele jätta. Paari jutu puhul sai ka südamest naerda, näiteks selles, kus Petrone kirjeldab eesti keele õppimise valu ja vaeva.
Krister Kivi "Üksteist"Kohe ei tahagi selle raamatu kohta midagi öelda. Ei oska ka hästi. Tundus rohkem selline teismelise armuvalus noormehe soigumine olevat. Millal tuleb armastus? Ikka vist ei tule. Aga äkki siiski? Ootan veel siin arvuti taga natuke, ehk ta ikkagi kirjutab mulle veel. Nii üksi on olla. Kui ta ainult minust natukenegi hooliks.
Olavi Ruitlane ja Herkki Erich Merila „Eesti edulood“
Suure meediakära saatel ja Hooandja toel ilmunud luulekogu Ruitlase tekstide ja Merila fotodega. Teosel on isegi isiklik koduleht ja puha. Aga huvitaval kombel ei ole sellest raamatust keegi teine peale Kaur Kenderi midagi arvanud. Ma muidugi ei otsinud üleliia põhjalikult. Kellele Ruitlase luule meeldib, see kindlasti loeb. Või vaatab Merila pilte. Kogus oli terve hulk setokeelseid tekste, mis võõramaalasele raskusi valmistasid. Kindel, et sisu oli sama lahe kui eestikeelsetel, aga no lihtsalt ei saanud midagi aru.
Peeter Laurits "Sild sinna ja tagasi"See on eelkõige kunstialbum, mis sisaldab tähtsamat osa Peeter Lauritsa Kütioru perioodi loomingust alates 1997. aastast. Raamatu esimeses osas on kaks Eero Epneri teksti. Esimene neist räägib Kütiorust, paigast, kus Laurits pikalt elas ja kunsti tegi. Teine aga on vestlus Peeter Lauritsaga, mis on korraga nii huvitav kui ka hariv. Kahes keeles, sobib ka kinkimiseks kunstihuvilisele välismaa sõbrale. Raamatu teine pool sisaldab Lauritsa pildikollektsioone Taeva atlas, Uputus, Psühhosoikum, Mullatoidu restoran ja Labürint.
Jüri Kuuskemaa "Hea töö headele inimestele"
Ilus teos keskaegse Tallinna käsitöömeistritest. Mis olid tsunftid ja kuidas neid majandati, millised olid reeglid ja seadused. Kaua pidi töötama sellina ja millise meistritöö tegema meistriks saamise jaoks. Kokku ülevaated 14 käsitöölise ametist, nende seas näiteks kiviraidur, tinavalaja, raamatuköitja, rätsep, lihunik ja mündrik. Huvitav ja toredad pildid pealekauba.
Mari Saat "Lasnamäe lunastaja"
Kuidas tulevad toime need eesti keelt mittekõnelevad eestimaalased, kes elavad kusagil Lasnamäel ja valivad Savisaart? Mis võib juhtuda, kui keskealine venelannast üksikema kaotab töö, aga korteri eest on vaja maksta ja tütre breketid maksavad tuhandeid? Mari Saat pani ühe võimaliku loo kirja.
Armin Kõomägi "Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof"
Ei ole midagi öelda, Kõomäe novellid on täitsa korralik tükk lugemist. Võib lugeda ka edaspidi.
Ma olen leidnud ääretult põnevaid isiksusi, kellega koos tunnen end hästi. Näiteks Arved. Arved istub alati minu vasakul käel. Ta mõõdab ja kaalub igal hommikul üle oma naise, kaks puberteediealist last ja iseenda. Tal on koostatud kaheksateistkümne aasta pikkune perekonna statistiliste andmete kogum, mille abil arvutab ta välja pereliikmete kehamõõtmete dünaamilised projektsioonid tulevikuks. Kolme aastaste alamperioodide kaupa. Arvestades samas ka maailmaturu trende, elukallidusindekseid ja keskpanga konjunktuuri prognoose on ta koostanud perekonna eelarve matemaatilise mudeli, mille abil on ta võimeline välja arvutama, kui palju kulub raha riiete ja toidu peale aastal 2014 näiteks. Tõenäosusega 98,5 protsenti. Me kõik peame Arvedist väga lugu. (Anonüümsed logistikud)
