kolmapäev, 26. november 2008

Ugo DiFonte "Toidumaitsja"

Peale mitme mitte eriti põneva mitte-ilukirjandusliku (vahemärkusena - kas see on eestikeelne sõna? ÕS’i järgi igatahes ei ole, seal on hoopis tarbekirjandus) raamatu lugemist tundsin suurt vajadust millegi lihtsa ja ajusid mitte-koormava (ega seegi pole niikuinii eestikeelne sõna, aga mis siis) järele. Ugo DiFonte „Toidumaitsja“ tundus olevat väga sobiv valik.

Ajalooline seiklusromaan on sellele teosele ilmselt kõige sobivam lahter. Tegevus toimub 16. sajandi Itaalias, kus ühest harimata talupojast saab kohaliku hertsogi toidumaitsja. Pidevas surmaohus viibimine teravdab ta meeli ja ta õpib selgeks lugemise ja kirjutamise, temast saab omamoodi õukondlane ning lõpuks paneb kirja sellesama jutu.


Oma ülesehituse ja sisu poolest tundub raamatu sihtgrupp olevat teismelised. Mitte eriti usutavad süžeepöörded, konstrueeritud lahendused, anakronistlikud arutelud. Seiklust ja põnevust see-eest küllaga. Samas mõningaste naturalistlike vägivalla- ja seksikirjelduste tõttu ma seda liiga noortele siiski ei soovitaks. Või olen ma lootusetult ajast maha jäänud ja praegusel ajal loevad (või pigem näevad telekast) selliseid asju lapsed iga päev?


Igav lugedes siiski ei hakanud, aga käest panna kahju ka ei olnud. Teisalt olid näiteks toonaste olude kirjeldused huvitavad ja tundusid autentsed. Toitude kirjeldused olid aga lausa hurmavad:

Kujutage ette sooja pehmet taignapõhja oma kurgulae külgede vastu murenemas, pehme pruuni pirni suhkrust pudedust oma keelel lamamas nagu rahuldatud naist. Eedeni rikkalikke mahlu hammastevahelisi kanaleid täitmas - ja ikka ei oleks see isegi ligilähedane!
Oma eesmärgi raamat selles mõttes täitis, et tõepoolest - ajusid selle lugemisel kasutada ei olnud vaja. Vahepalaks täiesti sobiv.

Tõlkinud Tiina Pai 

esmaspäev, 24. november 2008

Fay Weldon "Mis teeb naised õnnelikuks"

Eneseabiraamatud ei kuulu just minu igapäevase lektüüri hulka, nii et ma ei tea - äkki nad ongi kõik sellised? Fay Weldoni "Mis teeb naised õnnelikuks" oli igatahes imelik. Juba esimeses peatükis teatas autor, et maksimaalne aeg, mil naised õnnelikud saavad olla, on kümme minutit. Sest peale seda tulevad süümepiinad ja kahtlused. Ülejäänud leheküljed ta ainult kinnitas sedasama. Kokkuvõtteks - naised ei saagi kunagi õnnelikuks. Lisaks on see minu loetutest esimene raamat, mis soovitab naistele muuhulgas teeselda orgasmi ja petta oma abikaasat. Aga kui see kellegi õnnelikuks teeb, siis muidugi - eesmärk pühendab abinõu.

Tutvustus ütleb raamatu kohta nii:
Tuntud vaimukas ja sõnaosav kirjanik Fay Weldon püüab oma raamatus aru saada, kuidas võiksid naised õnne saavutada. Ta pakub omaenda kogemusel põhinevaid lahendusi ning vaatleb, kuidas mõjutavad seda õnnetunnet meie elud, töökohad, perekonnad, kehad, ihad, kõlblus ja kohustused. Oma arvamuste illustreerimiseks on ta lisanud raamatusse teravmeelseid mõistujutte. Raamatut läbib küsimus, kas sa saad õnnelikuks, kui sa oled hea. Või on vaja veel midagi muud?
Tutvustus on muide väga tabav - just selline see raamat ongi. Autor kirjutab seda, mida ta ise kogenud on. Aga kas seda just lugeda maksab, on iseasi.

Tõlkinud Krista Suits

Teised kirjutavad:
Aigi Viira, Õhtuleht
Ahto Muld, Keskus

teisipäev, 18. november 2008

Umberto Eco "Minipäevik"

Sissejuhatust Umberto Eco loomingusse alustasin eseede kogumikust "Minipäevik". "Roosi nimi" ootab juba teist aastat riiulis oma järge, kuigi sissejuhatuse olen sellel siiski läbi lugenud :)

"Minipäeviku" esseed on enamuses kirjutatud 60'ndatel ja kujutavad endast paroodiaid ja iroonilises laadis tekste tolleaegsete oluliste teemade kohta. Siin tekkiski kohe probleem, kuna nii aeg kui ruum jäid minu jaoks väga kaugeks, et asjast korralikult mõnu tunda. Selleks, et paroodiast aru saada, on üldjuhul vaja tunda parodeeritavat algmaterjali, aga minu teadmised 60'ndate Itaalia ja selle ajaloo ja inimeste kohta on pehmelt öeldes puudulikud. Siiski ei olnud kõik esseed nii Itaalia-kesksed ja mitme puhul oli minu jaoks tegemist nauditava elamusega. Eelkõige tema raamatuarvustused - kes veel tuleb selle peale, et arvustada Itaalia Panga 50 ooo ja 100 000-liirist kui kunsti- või kirjandusteost. Suurepärane! Samuti ekspertaruanded kirjastustele, kus eksperdid põhjendavad, miks seda või teist käsikirja ei saa olemasoleval kujul välja anda. Käsikirjadeks on muuhulgas Piibel, Homerose "Odüsseia", Dante "Jumalik komöödia", Cervantese "Don Quijote", Kafka "Protsess". Viimase kohta ütleb tundmatu arvustaja järgmist:
Autor aga näib olevat teose kirjutanud tsensuuri surve all. Mida need ebamäärased vihjed, need puuduvad isiku- ja kohanimed peaksid tähendama? Ja miks läheb peategelane kohtu alla? Kui need küsimused ära klaarida, kohta ja aega täpsustada, fakte, fakte ja fakte lisada, selgineks tegevuskäik ja keriks ootusärevus.
Raamatu avaessee "Eilita" parodeerib muidugi Nabokovi "Lolitat", ainult et peategelaseks on keegi Umberto Umberto, kelle suurimaks kireks on vanaeided. Ning "Do Your Movie Yourself" on praeguseks vist juba klassika.

Tõlkinud Mailis Põld

Teised kirjutavad:
Ekspress
KesKus
EPL
Intervjuu autoriga

neljapäev, 13. november 2008

Gerry Olin Greengrass "Koerajooga"

Gerry Olin Greengrass avastas ühel heal päeval oma koeri jälgides, et ... nad tegelevad joogaga - istuvad, sirutavad käppi, hüppavad - kasutades vägagi kõnekaid poose: Kõht ülespoole, Osav koer, Nuhi tuult, Kirglik poos... Autor hakkas koeri jälgima ja nende erinevaid asendeid üles joonistama. Nii sündiski "Koerajooga. 10 000 aastat poose".

Koeraomanikule tekitab raamat teatavat äratundmisrõõmu. Poosid tulevad väga tuttavad ette ja nende kirjeldused on ka toredad. Koerad tõepoolest harrastavad joogat! Kõige parem osa on muidugi pildid - iga poosi kohta on joonistus, nii eesti- kui sanskritikeelne nimetus ja kõrval muhe lühitutvustus.

Piltide nägemiseks tuleb raamatupoes käia, aga kaanepildile seatud poosi Adho Mukha Shavanasana - Alla suunatud poos - kirjeldus kõlab järgmiselt:
See poos on klassikaline ja ka inimesed katsetavad seda pidevalt. Süda puhkab ja rõõm tulvab kogu kehasse.
Asetage esikäpad õlgadega ühele joonele. Ajage käpad laiali. Tõmmake varbad konksu ja suruge tasakaalu hoidmiseks tugevasti vastu maad. Tõstke tagakeha nii kõrgele kui võimalik. Püsige selles poosis.
Õpetage seda poosi ka oma peremehele... kui ta selle korralikult sisse võtab, võib see leevendada valu selja alaosas.
Lisaks võib raamatust leida järgmisi poose: mäepoos (eriti sobiv laua pealt toidu kättesaamiseks), nuusuta linna poos (mis võimaldab tõelist seiklustunnet ja sügavat haistmisalast rahuldust), sõdalasepoos (näilisele lihtsusele vaatamata tõeline väljakutse), mediteeriva koera poos (sobiv eriti juhul, kui teid on pikemaks ajaks üksi jäetud), väljasirutatud käpa poos (mida tuleb korrata lõputult, kuni Peremees sellele suhtlusvormile viimaks järele annab) ja muidugi surnumängimise poos (mis tugevdab sisemist kindlust ja enesekontrolli ning võimaldab mitte reageerida Peremehe käsklustele).

Tõlkinud Ketlin Tamm 

teisipäev, 11. november 2008

Käisin poes vol 6

Sattusin täna Eesti Keele Instituudi majja Roosikrantsi 6 ja avastasin, et seal on lausa kaks raamatupoodi! Ateena ja Bukinist. Esimene müüb uusi raamatuid - Eesti Keele Sihtasutuse omi ja muid ka. Seal oli riiulite viisi raamatuid, mida tavalises raamatupoes pole või kui on, siis ilmselt mõnesse kaugesse nurka või lae alla peidetud. Igasuguseid põnevaid teoseid. Kas te teadsite, et meil on olemas Aseri-eesti sõnaraamat, hetkel müügis soodushinnaga! Bukinist müüb kasutatud raamatuid, aga seekord ei ostnud ma kummastki midagi, kuigi taevas teab - oleksin tahtnud küll.

Õhtul võtsin osa Apollo kirjandusklubist, kus seekord vesteldi Carlos Ruiz Zafóni raamatust "Tuule vari". Seda raamatut on viimasel ajal kõvasti kiidetud, aga ei ole veel selge, kas ma ta ette võtan. Olen üsna kindel, et loen ta huviga läbi (ajalugu, seiklused ja põnevus läheb mulle alati peale!), aga kas ikka maksab, on veel küsimus.

Kuna juba raamatupoes olin, pidin ka seal natuke ringi vaatama, mis muidugi lõppes nagu tavaliselt. Läks õnneks lahkuda vaid ühe raamatuga - Olivia Judsoni Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele. Tutvustuse järgi "unikaalne raamat seksist, milles räägitakse näiteks juhtumitest, millal nekrofiilia pole põlastusväärne, kuidas ja millal on õigustatud kannibalism, millal on parim aega sugu muuta ja millistel puhkudel sobib oma kallim ära süüa." Autor on evolutsioonibioloog.

PS. Viimane Keskus on üle ootuste huvitav, palju ruumi raamatutele, kirjandusele ja kirjanikele.

neljapäev, 6. november 2008

Vana uudis: Lugemine on sama elamusterohke kui filmivaatamine

Novaator kirjutab:
Raamatud suudavad tekitada filmivaatamisega võrreldavaid emotsioone, näiteks rõõmu, valu või vastikust, selgub värskest uuringust.

... filmi vaadates või raamatut lugedes elame tõepoolest mingil tasemel läbi selle, mis tegelastega juhtub, kuna ajus aktiveeruvad samad piirkonnad, mis juhtumisi ise füüsiliselt läbi elades. Emotsiooni läbielamiseks pole oluline selle nägemine näiteks filmis, vaid piisab ka raamatu lugemisest – meie kujutlusvõime aitab meil tõeliselt sündmuste sisse sattuda.
Järjekordne asi, mida ma olen kogu aeg teadnud, on nüüd ka teaduslikult kinnitatud! :)

Pikemalt Novaatoris.