reede, 30. juuli 2010

Rein Sikk "Minu Ugrimugri"

Rein Sikk kirjutab "Minu Ugrimugris" oma uskumatutest seiklustest soome-ugri ilmas, mis ulatub Kamtšatkast läbi laia Venemaa, üle Soome- ja Lapimaa Ameerikase välja. Ei tohi unustada, et ka meie siin oleme ugrimugrid, nii on raamatus hulga pajatusi eestlaste suurematest ja väiksematest tegudest, üks naljakam kui teine.

Rein Siku ugrimugri on rõõmsameelne segu meie lähematest ja kaugematest keelekaaslastest, ülistus ugrimugride taibule ja ettevõtlikkusele, nende oskusele ellu jääda. Autor maalib meile rõõmsa ja humoorika pildi soome-ugri rahvastest. Peamiselt need rahvad tantsivad ja laulavad. Kui nad just saunas end vihaga ei peksa. Sikk ei karda naerda, ka mitte enda üle. Ta üritab 90-ndate algul kilu faksida ja hirmutab mari trummiga piirivalvureid, rääkimata alasti segasauna minemisest. Kõik puhas soome-ugri loogika! Veel on soome-ugrid hirmus kavalad ja kõige kavalamad on soomlased:
Nemad müüvad nimelt... õhku. Sest milleks muuks kui õhumüümiseks pidada seda, kui kusagil kaugel kolkas istub oma toolil üks vanamees. Maailmas istub igal hetkel ju mõnede toolide peal vähemasti miljard vanameest. Aga ligi pool miljonit inimest sõidab just sinna Soome kolkasse kohale, et näha just seda vanameest ja just selle tooli peal istumas.

Lugesin kohe pärast raamatut Jaak Prozese artiklit Sirbis, mis räägib Venemaa aladel elavate soome-ugride elust viimase kümne aasta jooksul ja sealt joonistub hoopis süngem pilt. Ei usu, et Sikk seda sünget osa ei tea, pigem on ta valinud meelega positiivse ja elujaatava stiili. Kus isegi väikerahvaid jalge alla tallava suurriigi kohta vaid väga leebelt kirjutab: suur ei ole loomu poolest paha, aga samas ei mahu suure pähe tihti see, kuidas üht rahvast võib olla alla miljoni. Raamatu lõpul avaldab Rein Sikk meile ugrimugride suurima saladuse. Aga selle teada saamiseks peate juba ise raamatu läbi lugema.

Ma ei suuda ikkagi hoiduda "Minu Ugrimugri" võrdlemast teiste Petrone Prindi seniloetud raamatutega, mida küll eriti palju ei ole. Mis Siku raamatu puhul silma torkas, oli selle teose väga hea komponeeritus, oskus nagu muuseas jutulõnga veeretades see ometi kindlalt pihus hoida ja nii oli iga peatükk loogiline tervik alguse, keskpaiga ja lõpuga.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

kolmapäev, 28. juuli 2010

Dorothy L. Sayers "Nebukadnedsar"


Ma ei ole just suurem asi krimikirjanduse austaja, kui Agatha Christie välja jätta. Aga Sayersi lühijutud kulusid kuumal suvepäeval hästi ära. Need ei ole ka klassikalised mõrv-lahendus tüüpi jutud. Mõnes on mõrv vaid kujutlustes ja mõnes saab teoks kogemata. Kõik ikka inimliku rumaluse, hoolimatuse, kadeduse või ahnuse tõttu.

Tõlkinud Kati Murutar 

teisipäev, 20. juuli 2010

Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?"

Epp Petrone on kirjutanud dokumentaalse reisiromaani, mida tagakaanel nimetatakse tema seni kõige paremaks teoseks. Selles osas kaasa rääkida ei oska, teisi raamatuid lugenud ei ole, kuid pärast „Kas süda on ümmargune?“ läbilugemist olen nõus, et raamat on siiras, otsekohene ja aus. Autor jutustab siin sellest, kuidas ta kümme aastat tagasi kogu oma senise elu sinnapaika jättis ja karismaatilise hipiga ümber maailma rändama läks. Asjad aga ei läinud üldsegi nii, nagu ta algul plaaninud oli.

Taas saab kinnitust tõsiasi, et tegelik elu on palju põnevam kui mis tahes väljamõeldud seebiooper. Need karakterid, keda autor maalib, on lausa uskumatult kummalised. Alates muidugi esimese kõrvaltegelase – Harri Hommikuga, aga ega minategelane isegi on vahel päris kummaline. Tegelikult juba loo alguspunkt – et üks abielus ja korraliku töökohaga naine tahab minna „psühhopaadiga“ üksi ümbermaailmareisile ja selle ka lõpuks teoks teeb ja et tema mees teda sinna laseb, ei tundu just tavapärane. Kuni päris seebiooperliku kohtumiseni Franciga. Nii tuleb endale vahel meelde tuletada, et vähemasti autori enda väitel on see dokumentaalromaan. Ja tahtmatult tekkis võrdlus Olavi Ruitlasega, kes igal pool väidab, et tema „Naine“ on väljamõeldis ja et ta ei räägi seal endast ega oma endisest naisest. Kui Ruitlase puhul vähemalt mina seda uskuda ei suutnud, sest raamatust kumas läbi ärategemissoov, siis Epp Petrone raamatu puhul on olukord teine. Ta ei ürita kellelegi ära teha, kedagi paika panna ega isegi mitte süüdistada. Seda, MIKS Harri Hommik ikkagi nii hirmus inimene on, et kõik Epule temaga suhtlemist lõpetada soovitasid, raamatust välja ei tule. Räägitakse küll tema käitumisest oma naise ja lastega, mis teda muidugi heast küljest ei näita, kuid mida ta Epule siis tegi, jääb selgusetuks. Ümbermaailmareis jäi ära ja lõpuks oli Epp talle 500 eurot võlgu, kuid need seigad iseenesest nii negatiivseks hinnanguks alust ei anna.

Selle raamatu puhul ajas edasi-tagasi hüppamine sobis ja lugemist ei seganud, pigem aitas pinge tekitamisele kaasa. Välja arvatud raamatu lõpuosas, kus Cliffhanger jäi kalju külge liiga pikaks ajaks rippuma. Kuidas läks Harri ja tema poja esimene kohtumine? Selle asemel saab lehekülgede kaupa lugeda Epu siseheitlusi, mis mõnes muus kohas oleksid ehk rohkem kaasamõtlemist pakkunud. Nüüd ootasid vaid, millal ometi eelmine liin jätkub.

Nimetus reisiromaan on mõneti tinglik, sest plaanitud ümbermaailmareis jäi ju ära. Samuti ei toimu tegevus ühes riigis ega isegi mitte samas ajas. Tegelasigi, kes reisivad ja oma lugu jutustavad, on mitu. Pigem on see reis läbi iseenese.

Kogutud lingid

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.

neljapäev, 15. juuli 2010

M. C. Beaton "Teenijanna surm" ja "Klatšimoori surm"

M. C. Beaton on Šoti krimikirjanik, kelle humoorikaid raamatuid on tõlgitud juba kahekümnesse keelde. Tegevus toimub Šoti pisikeses mereäärses linnakeses, kus elab pikatoimeline šotlane Hamish Macbeth, kes on kohalik külakonstaabel ja sellega rahul. Muidugi toimuvad seal mõrvad ja Macbeth need lõpuks ka lahendab, hoolimata sellest, et teda kui kohalikku ja kogenematut juurdluse juurde eriti ei oodata.

Selline agathachristielik miljöö, linnake täis igasugu rahvast, kellel kõigil oma saladused varjata. Kohalik konstaabel, keda keegi eriti ärksaks ei pea, toimetab vaikselt ja tasapisi juurdlust. Juuakse liitrite kaupa teed ja öeldakse üksteisele ja üksteise kohta inetusi. Kuigi tegevus toimub nüüdisajal, jälgitakse ikka veel seisusevahesid ja riietutakse õhtusöögiks ümber. 

Raamatud mõjuvad konstrueerituna, eriti "Klatšimoori surm", seda isegi krimikirjanduse võtmes. Ühtegi karakterit välja ei joonistata, isegi peategelane jääb üsna fragmentaarseks. Peale tema šoti aktsendi, mis erutusseisundis tugevneb, ning asjaolu, et ta armastab koduloomi ja on naiste suhtes natuke saamatu, temast eriti muud teada ei saagi. Teistest tegelastest saab veel vähem aimu. Aga kirjaniku stiil on lihtne - lühilaused ja ei mingeid võõrsõnu, parasjagu huumorit ja irooniat. Lugeda on lihtne ja aeg läheb lennates. Lõpuks tõdesin üllatusega, et päris tore lugemine oli.

Tõlkinud Marja Liidja (Teenijanna surm) ja Mall Pöial (Klatšimoori surm)

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
loterii