Reede, 24. august 2018

Lõuna-Ameerika reisiraamatud


Teiste riikide ilukirjandus on suurepärane viis kohalikust kultuurist ja vaimulaadist arusaamiseks. Aga kui tahta midagi konkreetsemat ja ülevaatlikumat, siis aitavad kaasaaegsed reisiraamatud. Olen neid viimastel kuudel lugenud/kuulanud terve posu ja püüan väikese ülevaate anda.

Ses mõttes on reisikirjandus väga tänuväärne, et näitab meile väga erinevate inimeste maailma. Ega ma muidu ei oleks huvitunud vahetusõpilase tegemistest (Liisi Lõo "Minu Tšiili") või pensionärist ameeriklase omadest (Lynnwood Leroy Coppedge "Days and Dazed in Peru") või hoopis jalgpallimaailmast (Malle Koido "Minu Rio de Janeiro"). Kaks raamatut on kirjutanud noored lastega tegelevad vabatahtlikud/maailmaparandajad (Liis Kängsepp "Minu Argentina" ja Mirjam Johannes "Minu Toba") ja siis kõiksugu muid karvaseid ja sulelisi, nagu ümbermaailmareisi tegev viiekümnendates naine (Inga Kuusik "Maailm on lõputa"), ameeriklane, kes tahab Hiram Binghami jälgedes jala Machu Picchule jõuda (Mark Adams "Turn Right at Machu Picchu"), Saksa vanamees, kes sõidab ihuüksi jalgrattal üle Andide (Christian E. Hannig "Kondori tiibade all"), kaks liblikauurijat ja -püüdjat vihmametsas (Pille Gerhold "Minu Brasiilia" ja Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana") ja last but not least, telestaar koos zooloogiga, kes rändavad mööda maailma ohustatud loomade otsinguil (Mark Carwardine "Viimane võimalus näha"). Kõigi ühine joon on see, et nad on mingil ajal kusagil Lõuna-Ameerikas.

Ja mida ma siis kõigist neist raamatutest olen teada saanud? Tegelikult mitte just liiga palju sellist, millest enne ei teadnud. Muidugi on huvitav lugeda elust kusagil, kuhu ma ise vaevalt satun, nagu vihmametsa liblikaid püüdma, Andidesse jalgrattaga sõitma või vahetusõpilaseks. Aga päris praktilise teabega on ikka nii, et seda tuleb siiski pigem inimeste käest otse või internetist otsida või siis Lonely Planetist. Sellised raamatud ongi pigem selle raskestisõnastatava tunnetuse saamiseks. Mille puhul mulle tegelikult tundub, et seda on paremini võimalik leida hoopis ilukirjandusest.

Hästi lühidalt sain teada järgmist: Lõuna-Ameerikas on väga suured käärid inimeste elatustasemes. On superrikkaid ja supervaeseid. Selline kihistumine toob kaasa suurenenud kuritegevuse, sest noh, sul on ju raha omale uus mobiiltelefon osta, aga minul mitte. Oma asjadel tuleb igal hetkel silm peal hoida, sest kõik, mis ei ole sinu otseses valduses, võib järgmisel hetkel kuuluda kellelegi teisele. Narkootikumid on teema. Kokaleht ei ole narkootikum. Inimesed on enamasti sõbralikud ja lahked, aga turistilt üritatakse ikkagi natuke rohkem ära võtta kui vaja oleks. Boliivia on väga odav. Aeg on suhteline. Harva juhtub midagi kindlaksmääratud ajal. Ühistransport tihtipeale vana ja logu. Loodus on imeline ja esindatud on enam-vähem kõik, mida maailmas pakkuda on: värvilised mäed, vulkaanid, džungel, ookean, imelised kosed, liustikud, linnud ja loomad.

Millest ma veel aru sain, on see, et Petrone Prindi Minu-sarja raamatud ei ole reisiraamatud. Need on elamise raamatud. Nende autorid elavad võõras kultuurikontekstis lühemat või pikemat aega ja kirjeldavad oma igapäevast elu oma kirjutamisoskuste kohaselt. Selle elu hulka kuuluvad enamasti kultuurikonfliktid, imestamine kohalike imelike kommete ja käitumise üle ning palju isiklikke suhteid. Ja kuigi reisihuviline saab neist raamatutest pisut midagi kõrva taha panna, siis reisile minemise koha pealt neist suurt abi ei ole. On mõned erandid, kus on raamatu lõpus eraldi peatükk ka turistile (näiteks "Minu Kreeka" ja "Minu Amsterdam").

Lugemissoovituse annaksin kindlasti Ave Ungro "Minu Kolumbiale". Siin oli elu ja draamat. Autor sukeldus pea ees kohalikku ellu ja portreteerib väga huvitavalt kohalikke inimesi.

Teiste Minu-sarja raamatutega kippus vahel igavaks kätte minema. Käid küll iga päev slummis lastega mängimas, aga terve raamatu jaoks jääb põnevusest väheks. Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana" võlus oma eksootilise asukohaga – kämping keset vihmametsa, kust autor 11 kuu jooksul hulka metsaretki ette võttis, seda lisaks igaöisele liblikate ja muude putukate püüdmisele. Ka tema kirjeldab kohalikke päris huvitavalt. Selles raamatus on peategelaseks loodus.

Ka Liina Oru "Minu Surinames" oli loodus väga olulisel kohal. Mulle meeldis, et ta ei kirjeldanud ainult oma linnaelu, vaid selleks, et päriselt kohalikust elust osa saada, käis ka Suriname väikestes külades, ja mitte vaid turistina, vaid elas kohapeal ka pikemalt. Niimoodi on võimalik saada kohalikku ellu palju sügavam sissevaade, kui vaid kiirelt läbi sõites. Sellest raamatust sai teada, kuidas tuleb käituda kuumas kliimas (Suriname on suuremalt jaolt vihmamets). Nagu kohalikud – aeglaselt. Algul tundus autorile eestlasele tüüpiliselt, et kohalikud on laisad ja ei tee suurt midagi peale päevade kaupa toolil istumise ja aeglaselt ringi loivamise. Pikapeale selgus, et tegelikult on see viis kuumas kliimas ellujäämiseks ja millegi ära tegemiseks, kiirustades ei juhtu muud, kui et oled ruttu võhmal ja lõppkokkuvõttes ei suudagi millegagi hakkama saada. Isegi eestlane suutis sellise elustiili lõpuks omaks võtta.

Maailma kõige igavama raamatu tiitli saab minult aga küll Lynnwood Leroy Coppedge, kelle "Days and Dazed in Peru" on päevaraamat, kuhu autor aasta jooksul pani iga päev kirja, kuidas ta Peruus elas. Sellises korralikus koolikirjandi stiilis. (Sun 26 Jul: We turn off our computers and go to sleep at one thirty and are up and seven. After desayuno and after Yobani leaves for a day with her sister we check online ...) Sain selle küll lõpuks läbi loetud, lootuses midagi kohalike inimeste ja tavade kohta teada saada, aga seda vähest oleks palju lühemalt kirja panna saanud.

Inga Kuusiku "Maailm on lõputa" on samuti päevik, mis eriti alguses üsna tuim oli. Aga raamatu edenedes autor avaneb ja lõpupoole on elu-olu ja reiside kirjeldused juba täitsa toredad lugeda. Autor reisis kaheksa kuu jooksul ümber maailma, mis tähendas tegelikult enamikust paikadest päris kiiret läbijooksmist. Puudust tundsin kohalike inimeste ja nendega suhtlemise kirjeldamisest. Autor rõhub pigem ikka kohtadele ja vaatamisväärsustele. Neid muidugi nii pika reisi korral jagub.

Liis Kängsepa raamatus "Mina, vandersell" on just sellist kohalikega suhtlemist ja dialooge palju, mis paneb raamatu palju rohkem elama. Tema rändas ka mitu kuud, aga ainult Lõuna-Ameerikas. Mulle see raamat väga meeldis. Rikkalik sõnavara, dialoogid, kohalik elu. Kohe alguses on peatükk sellest, kuidas rumal gringo saab alati petta koos kõiksugu näidetega, kuidas kedagi oli röövitud või kuidas asjad ei läinud nii nagu lubatud. Ei olnud alustuseks just kõige julgustavam. Ja millest Kängsepp veel kirjutab, on reisiväsimus. Ma imestasin, et Inga Kuusik seda oma raamatus kordagi ei maini. Sest kui sa oled kuude kaupa pidevalt liikumises, pead igal teisel õhtul taas kogu oma maise varanduse seljakotti pakkima, kui sul pole kunagi oma isiklikku ruumi ega riidekappi, siis ühel hetkel saab sellest kõigest oksendamiseni küllalt.

Kängsepp sõnastab oma raamatus väga kenasti midagi, mida ka ise olen mõelnud.
Millegipärast arvatakse tihti, et seljakoti selga võtmine või teise riiki kolimine on julgustükk, milleks suuremal osal inimestel piisavalt söakust pole.
...
"Kus see julgus siin on?" ei saa ma viimasel ajal enam hästi aru. "Minu meelest on palju suurem julgus võtta koos kellegagi 30-aastane majalaen ja saada kolm last."
 
"Ma ikkagi arvan, et sa oled julge," on üks minu hea sõber siiski veendunud. "Enamus inimesi ei söanda kunagi oma unistusi jahtida. Palju lihtsam on mööda stereotüüpset rada käia, et oma eluga kuidagi hakkama saada. Aga sina oled teistsugune." 
Võib-olla on sellel sõbral õigus, ehk olengi keskmise inimesega võrreldes uljam. Aga igal mündil on kaks poolt. Rändurid ei arva, et seljakoti selga võtmine on tohutu julgus, see on lihtsalt midagi, mida nad teha tahavad. Tihtipeale ei taha me seda endale küll tunnistada, aga meid seob ühine joon – me põgeneme millegi eest. (lk 31)
See on nii täpselt öeldud ja on kõigi nende loetud raamatute läbiv joon. Nende autorid on julgenud oma unistusi ellu viia, nad on teinud raske otsuse olemasolev maha jätta ja pea ees tundmatusse hüpata.

Aga kõige suurema elamuse reisiraamatute hulgast pakkus mulle Christian E. Hannigi "Kondori tiibade all". Sakslasest autor sõitis üksi jalgrattaga üle Andide. Ta alustas oma teekonda Boliiviast ja eesmärgiks oli Lima Peruus. Jalgrattaga mööda kõrvalisi teid sõites on võimalik näha seda tegelikku elu, mis turistidel nägemata jääb. Ja tegelik elu on Altiplanol karm. Vaenulik kliima, ääretu vaesus, valitsustepoolne hoolimatus. Kohe alguses satub ta revolvritoru ette, kui ta koos väikese reisigrupiga Boliivia soolaväljadel kogemata salakaubavedajate teele ette jääb. Seejärel aga algavad Boliivias külaelanike meeleavaldused, mis tähendab teeblokaade. Ka see on ohtlik, sest vihased elanikud ei ole just vaimustatud kellegi läbilaskmisest. Aga autor on juba vanem kogenud mees ja oskab valida õige käitumisviisi, nii ta saab siiski kõigist teesulgudest lõpuks mööda ja jõuab Peruu piiri äärde. Ta ööbib tihtipeale pisikestes külades, kuhu mõnesse ei ole varem sattunud ühtegi välismaalast. Elektrit neis ei ole, toit on lihtne ja odav, kogu töö tehakse käsitsi iidsetest aegadest pärinevate tööriistadega.

Teose meeleolu on melanhoolne, tuleb see autori iseloomust või teda ümbritsevast maastikust või ehk hoopis sellest tõelusest, mida ta ümberringi nägi. Autori pilk on terav ja ta oskab tabada tähenduslikke hetki ja olukordi. Kahjuks ei ole tõlget üldse toimetatud. Toimetaja nime raamatus ei ole, aga isegi tõlkija pole oma esimese korraga kirjapandut üle lugenud. Ja kogu raamat oli nii viletsas liimköites, et kippus vägisi laiali lagunema.

Üks hoopis teistmoodi reisiraamat on Mark Carwardine'i "Viimane võimalus näha". Zooloog Mark Carwardine sõidab koos kuulsa telesaatejuhi Stephen Fry'ga mööda maailma ja otsib ohustatud loomi. Kakskümmend aastat tagasi sõitis Mark koos kirjanik Douglas Adamsiga ringi ja nüüd teeb ta seda taas koos Stephen Fry ja BBC võttegrupiga. Carwardine kirjutab väga mõnusa huumoriga ja Fry on muidugi selline sell, kellest ei ole keeruline naljakaid lugusid välja võluda.

Panen siia ka nimekirja kõigist reisiraamatutest, millest ülalpool juttu.
  1. Mark Adams, Turn Right at Machu Picchu 
  2. Mark Carwardine, Viimane võimalus näha
  3. Ave Ungro, Minu Kolumbia
  4. Pille Gerhold, Minu Brasiilia
  5. Mirjam Johannes, Minu Toba
  6. Lynnwood Leroy Coppedge, Days and Dazed in Peru 
  7. Liis Kängsepp, Mina, vandersell
  8. Sergei Põlme, Minu Prantsuse Guajaana 
  9. Inga Kuusik, Maailm on lõputa 
  10. Liis Kängsepp, Minu Argentina
  11. Liisi Lõo, Minu Tšiili
  12. Christian E. Hannig, Kondori tiibade all
  13. Liina Org, Minu Suriname
  14. Malle Koido, Minu Rio de Janeiro
Lisaks olen varem kirjutanud samuti Lõuna-Ameerikas ringi rännanud Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonasest"  ja Tiit Pruuli "Minu Maailmast".

Reede, 17. august 2018

Burkhard Schröder "Konkistadoorid"

Burkhard Schröderi "Konkistadoorid" andis võimaluse vaadata ajas 500 aastat tagasi, mil esimesed eurooplased läbi vaenuliku Uue Maailma kulda ja Eldoradot otsisid. Selles raamatus kirjeldatud konkistadooride otsinguretk toimus praegustel Venezuela ja Colombia aladel. Schröder on muuhulgas õppinud ajalugu ja seiklusjutt põhineb tõestisündinud sündmustel ja ajaloolistel isikutel.

Seltskond Saksimaa kaevureid on koos peredega meelitatud pikale ohtlikule merereisile uuele maale, kus neile tööd, maad ja head palka lubatakse. Kohale jõudes selgub, et tööd ja palka ei paista eriti kusagilt. Nii otsustavad mõned, et niisma passimise asemel lähevad kaasa kuulsat kullalinna Eldoradot otsivate konkistadooridega. Algab ränk teekond läbi vaenuliku maa.

Päris poistekas seiklusjutt see ei ole, pigem täiskasvanutele, just seetõttu, et oli pigem pisut raskemeelne see teos. Samas jagub nii seiklusi, õudusi kui ka armastust. On olemas nii seksistseenid kui ka kirjeldused rängast võitlusest loodusstiihiate või vaenulike pärismaalastega. Need esimesed on siiski üsna kahvatud. Peategelane on päris noor mees (18-aastane), kes uuele maailmale avali silmi otsa vahib, samas uue ja võõra kergemini omaks võtab. Kokkuvõttes oli täitsa loetav ajalooline seiklusjutt, millele annab juurde asjaolu, et umbes nii see kunagi ka päriselt juhtuda võis. Kõik tegelased, välja arvatud mõned erandid, on ajaloolised isikud, kaasa arvatud peategelane Burckhardt Ansorg. Raamatus kirjeldatud retk toimus Georg Hohermuth von Speyeri juhtimisel 1535-1538 ja selle sündmused on suuremas osas ka aset leidnud.

Tõlkinud Anna-Liisa Sutrop

Reede, 10. august 2018

Juan Gabriel Vásquez "Asjade kukkumise hääl"

Kui plaanid minna elama või reisima võõrale maale, siis kuidas ennast selle elu ja inimestega kurssi viia? Bukahoolik pöördub muidugi ennekõike raamatute poole. Võib lugeda reisiraamatuid, aga võib lugeda ka ilukirjandust. Pigem ongi ilukirjandus see, mis avab võõrale rahva olemust ja hinge.

Colombia kirjaniku Juan Gabriel Vásquezi "Asjade kukkumise hääl" just seda minu jaoks tegi. Colombia kõige kuulsam kirjanik on muidugi Gabriel Garcia Marquez, kelle "Armastusest ja teistest deemonitest" ma ka hiljuti lugesin. Aga Garcia Marquezega on see häda, et tema raamatute tegevus toimub kauges minevikus (või vähemalt nende, mida mina lugenud olen). Vasquez seevastu kirjutab minuvanustest inimestest praegusel ajal. Ühest küljest on nad siinpool maakera olijatele väga sarnased, nagu ikka. Aga tulenevalt selle maa karmist lähiminevikust (narko- ja geriljasõjad, inimesi tapeti lihtsalt tänaval) vaatavad inimesed seal maailmale teisiti kui mina seda teen.

Nii kirjutab Vasquez, kuidas tema põlvkonna inimesed kohtudes ikka küsivad, et mida sa tegid või kuidas elasid sel ajal, kui tapeti Lara Bonilla. Või kui tapeti Galan. Või kui lasti õhku Avianca lennuk. Ja kõik mäletavad. Sedasi, veendudes, et nad pole ainsad, neutraliseerivad nad sellel ajastul kasvamise tagajärjed või leevendavad haavatusetunnet, mis on neid väsimatult saatnud. (lk 195) Tegemist oli poliitikutega, kes narkoparun Pablo Escobarile ette jäid. Avianca lennukisse pani ta pommi, et tappa üht teist poliitikut, kes aga polnudki pardal. Autor puudutab ka colombialaste vastuolulist suhtumist Escobari, kes tappis nii palju süütuid inimesi, kuid keda mõned ikkagi kangelaseks peavad. See raamat andis mulle mingisuguse tunnetuse, kuidas Colombia inimesed mõtlevad ja tunnevad ja maailma asjadele vaatavad.

Siin on kaks lugu – minajutustaja Antonio ja tema tuttava Ricardo Laverde lugu. Antonio ise ütleb, et Laverde lugu on tema enda lugu, aga mul oli siiski raskusi nende kahe vahel paralleelide tõmbamisega. Nad on ühtemoodi laias inimlikus mõttes. Inimesed tutvuvad, armuvad, saavad lapsi. Neil on probleeme. Aga kellel ei oleks? Mõnes mõttes on siin ka krimilugu, kus minajutustaja uurib Laverde mõrva tagamaid. Kes seda tegi ja miks?

Vasquez jätab otsad lahti. See võiks olla pettumus, aga nagu tema tegelane küsib: "Kas see teadmine muudab midagi? Mis vahet seal on?" Mõtled hetke järele ja saad aru, et tõepoolest, ei ole vahet. Aga lugejana oled harjunud, et autor sinuga mängureeglite järgi käituks. Mis ei vähenda lugemiselamust, sest "Asjade kukkumise hääl" ei ole krimilugu.

Mis häält teevad asjad kukkudes? Mis häält teeb elu, kui see pöördumatult allamäge veereb? Ja millisel hetkel selles osaleja aru saab, et nüüd on hilja? Et murdepunkt on möödas ja et juba ta ongi üle lauanurga libisenud?

Aga ei tasu arvata, et tegemist on masendava raamatuga. Laverde lahtirulluv elukäik on huvitav ja koos sellega avaneb ka riigi minevik.

Tõlkinud Mai Tõnisoo

Teised kirjutavad:
Margus Haav, ERR
Loterii
Istu mu pingile...
Tuuli filmiblogi
Nõudmiseni
Manni lugemisblogi
Kirjakoi