Pean tunnistama, et miskit edetabelit ma loetud raamatutest teha ei saa, sest kõik nad olid ühel või teisel moel nauditavad. Mõned üksikud panid õlgu kehitama, näiteks Fay Weldoni "Mis teeb naised õnnelikuks" või Nick Hornby "Speaking with the Angel" ja mõne puhul oli tükk tegemist, et neist läbi närida, aru saada ja ennast veel peale seda hästi tunda. Siia kategooriasse kuulusid muidugi Umberto Eco "Minipäevik" ja ka Richard Brautigani "Arbuusisuhkrus", mis ennast minu jaoks ei avanudki.
Aga kui peaks nimetama mõne sellise raamatu, mis ehk pani mind maailmale veidi teise pilguga vaatama, siis:
- Anton Nigovi "Harjutused" kõigepealt - kuni luuüdini alasti ja aus.
- Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus" - palju me teadsime Balkani poolsaarel 1990-ndatel toimunud genotsiidist? Mind tabas järsult arusaamine, et kõik need tapatalgud ja julmused toimusid ju alles hiljuti, siinsamas, "tsiviliseeritud" Euroopas.
- Andres Saareste "Kaunis emakeel" - Kaunist eesti keelest, selle kujunemisest ja ajaloost.
- Roberto Calasso "Kadmose ja Harmonia pulmad" - Vana-Kreeka müütide tõlgendused. Üks ilusamaid raamatuid, mida olen lugenud.
- Anthony Bourdaini "Avameelselt köögist" - Toit on seks. Toit on valu. Toit on kirg.
- Ja last but not least Amalie Skrami "Ära antud". Ega sellel teosel muud tähtsust maailma kirjanduselus ei ole, kui et ta oli mulle ajendiks selle blogi loomisel.