kolmapäev, 31. august 2011

Yrsa Sigurðardóttir "Kolmas märk"

Yrsa Sigurðardóttiri "Kolmas märk" viib lugeja Islandi kaugesse ajalukku, tegeleb piinamiste, nõidumiste ja nõiaraamatutega. Peategelane Thora Gudmundsdottir on lahutatud jurist, kes palgatakse saksa keele oskajana ühe Islandi ülikoolis õppinud saksa noormehe surma uurima. Tema partneriks on keskealine ilma ühegi huumorivälgatuseta saksa mees, endine kriminaalpolitseinik. Ei pääse ka see romaan peategelaste omavaheliste suhete arengust, mis algsest teineteisemõistmatusest üsna etteaimatavalt voodisse jõuab. Niisiis on "Kolmas märk" kirjutatud krimikirjanduse tüüpilisi malle järgides. Siin pole küll ühte hiilgavat detektiivi, kuid see-eest tandem mehest ja naisest, kus mees muidugi algul naisesse üleolevalt suhtub. Politsei on üldiselt juhm ja ei saa millestki midagi aru. Järgmine kohustuslik element on peategelase keeruline pereelu: lahutatud abikaasa, kellega suhe on endiselt terav, kuueteistaastane poeg kõigi oma teismelise-vaevadega ja kuueaastane tütar. Autor paistab teismeliste käitumisega üsna tuttav olevat. See-eest stseen Thora poja pruudi vanematekodus küll erilise mõistlikkusega ei hiilanud. Selliseid inimesi leiab küllap ainult raamatutest või filmidest.

Eelnevast ei maksa arvata, et "Kolmas märk" on tüütu ja igav ja etteaimatav. Sest siin on midagi veel - õhkkond. Islandi talv, praktilise islandlanna sulejoped versus saksa snoobi lakk-kingad. Peamine intriig aga on seotud keskaja ja nõidumisega. Mõrvatud üliõpilane nimelt tegeles keskaegse nõiajahi uurimisega ja oli enda ümber kogunud seltskonna noori, kellega omavahel siis vanu kombeid elustati. Mõrva lahendamiseks peavad uurijad sukelduma Islandi kaugesse ajalukku, kus olid nõiad ja loitsud ja piinamised. Keskseks tegelaseks muutub keskaja populaarseim teos, inkvisitsiooni käsiraamat "Nõiahaamer". Teisalt ei ole vaja karta, et raamat on täis õudusi, piinamiste ja teiste jälkuste kirjeldusi või muud taolist. Kõik see on loos olemas, kuid taustal ja ühegi vastikuse päris otsese kirjeldamiseni Yrsa Sigurðardóttir ei lasku, sama käib ka seksisteenide kohta. Antakse ainult vihjeid, edasi tuleb igal lugejal oma kujutlusvõimet rakendada.
Tryggvit ei jahmatanud mitte koridori põrandale kukkunud raamaturiiul ega neljakäpukil raamatukuhjal roomav dekaan. Veidi eemal, alkoovis asuvast printerikapist poolenisti väljas, lebas laip. Tryggvi tundis, kuidas kõhus keerama hakkas. Mis asjad, taevas halasta, tal silmade ees olid? Kas rinna peale oli midagi joonistatud? Ja keel - mis sellel viga oli? Naised piilusid Tryggvi selja selja tagant koridori ja ta tundis, kuidas nad teda särgist sikutasid. Ta püüdis asjatult end nende haardest vabastada. Dekaan sirutas abi paludes käe välja. Tundus, et mees on õudusest täiesti aru kaotanud. Ta oli näost tuhakarva hall ja hoidis kätt südame kohal. Siis vajus ta külili. (lk 11)
Tõlkinud Askur Alas

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Industrial Snowflake
Õhtulehe raamatublogi
Keskus
EPL 

laupäev, 27. august 2011

Maire Aunaste "Mitte ainult meestest"

Pean muidugi tunnistama, et sellist sorti isiklikel mälestustel põhinevaid raamatuid loen harva. Teisalt oli Maire Aunaste teoseid kiidetud, just nende kirjandusliku väärtuse tõttu. Ja mis ma ikka vabandan, ega raamatul "Mitte ainult meestest" ju midagi viga ei olnud. Ainult et natuke igavaks jäi. Sain aru, et mind siiski ei huvita eriti võõraste inimeste mured ja rõõmud.

Aunaste kirjutab oma lapsepõlvest karmide vanemate kodus ja õpinguaastatest ja muidugi oma meestest. Sellest, kuidas tahtejõud viib sihile - mis sest, et 7 aastat hiljem, kuid televisiooni tööle ta siiski sai. Niikaua kuni ta kirjeldas seda ajastut - läbi oma koolide, tuttavate ja tegevuste, oli huvitav lugeda. Inimesi kirjeldada oskab Aunaste suurepäraselt. Tal on silma situatsioonikoomikale ja jutt jookseb kenasti. Lõpp aga oleks võinud küll palju lühem olla. "Reisile sinuga" saatesarja tegemine jääb praeguseks täpselt nii kaugele minevikku, et enam huvitav ei ole, kuid ajalookroonikalikku väärtust ka veel mitte. Ning igasugused heietused mineviku ja tuleviku teemadel on tüütud.

Teised kirjutavad:
Katkend teosest
Sehkendaja
Kärt Hellerma, EPL
Valgus
Oli, mis oli

kolmapäev, 24. august 2011

Neil Gaiman "Fragile Things"

"Fragile Things" oli viimane Neil Gaimani raamatutest minu riiulil, mis seni veel järge ootas. Viimati sain tema lühijuttudest mürgituse ja võttis mõne aja, enne kui Gaimani teise lühijutukogumiku kätte julgesin võtta. Seekord ei olnud pooltki nii hull. Ilmselt on kogumiku jutud omavahel palju sarnasemad kui "Smoke and Mirrorsis" või on lihtsalt tähtede seis teine. Jällegi oli huvitav lugeda iga jutu kohta lühikest sissejuhatust, et mis asjaoludel see kirja sai pandud.

Nobody is going to like everything, nagu Gaiman ise sissejuhatuses märgib, ja paar juttu olid küll sellised, mille oleks võinud vabalt vahele jätta. "Strange little girls" on imelik kollektsioon pisikestest nupukestest, millel polnud saba ega sarvi. "Diseasemaker's Croup" on peatükk väljamõeldud haiguste raamatust. Sellest tekstist ei saanud ma ausalt öeldes mõhkugi aru ega tundunud see ka nii huvitav, et sõnaraamatu abil sellest läbi närima hakata. Kusjuures kardan, et sõnaraamat poleks siin suurt aidanud. Diseasemaker's croup on väljamõeldud haiguste väljamõtlemise väljamõeldud haigus. Täpselt nii ja edasi ka. Rosinaks aga on kogumiku viimane jutt - "The Monarch of the Glen", "Ameerika jumalate" lühiromaan (novella), kus tegevus toimub ligi kaks aastat pärast romaani tegevuse lõppu. Shadow on jõudnud Šotimaale ja saab ühe tööotsa, mis aga ei osutu üldsegi selleks, mis ta alguses näis.

Igatahes tekkis tohutu tahtmine "Stardust" uuesti üle lugeda. Ja pikisilmi Gaimani järgmist raamatut ootama jääda.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Baas

esmaspäev, 22. august 2011

Mart Laar "101 Eesti ajaloo suursündmust"

Kuulun kahjuks või õnneks sellesse põlvkonda, kelle ajalooalane haridus üsna lünklikuks jäi. Minu keskkooliaeg langes suurte muutuste aega ja ajalooprogramme muudeti igal aastal. Nii õppisime kolm aastat järjest Eesti vanemat ajalugu. Võin iga kell Ümera lahingust jutustada (1210!), aga kõik see, mis juhtus pärast rahvuslikku ärkamisaega, on kahtlane. Ja ega need ajalootunnid nüüd just eriti inspireerivad ka polnud. Siis on selline raamat, kus olulisemad sündmused kronoloogilises järjekorras üles loetud, vägagi kasulik lugemine. Mart Laari "101 Eesti ajaloo suursündmust" just seda teeb. 

Miks just need ja mitte mõned teised sündmused, on muidugi jälle vaidluskoht, aga las teised vaidlevad. Sarnaselt sarja järgmisele raamatule, ühe teise Mardi "101 Eesti popmuusika albumile", kuulub viimasele ajale palju suurem rõhk, kui vanemale ajaloole. Ligi pooled kirjeldatud sündmustest toimuvad pärast 20. sajandi algust. Lahingute kirjeldused olid ka vähe tüütud. Ei ole mina sõjajaloo huviline, kuigi paraku koosnebki ajaloolaste kirjapandud ajalugu peamiselt lahingute ja sõdade kirjeldustest. Mitmes kohas spekuleerib Laar, et mis kõik oleks saanud, kui oleks juhtunud hoopis naa, aga mitte nii. Aga üldiselt on ta siiski suhteliselt neutraalne. Taasiseseisvumispäeva paiku sobivalt patriootlik lugemine.

Teised kirjutavad:
Andrei Hvostov, Ekspress
Marek Kahro mõtteait
Ahto Muld