Robin Hobb

Lõpetuseks mõned üldised mõtted Robin Hobbi teemal ja spikker tema maailmas orienteerumiseks. Robin Hobb on kirjutanud Elderlingide maailmast 16 raamatut. Need on kirjutatud kronoloogilises järjekorras ja neist esimene, kolmas ja viimane triloogia keskenduvad Kuue hertsogkonna maailmale, kus tegutsevad FitzChivalry ja Narr ja vahepealsed kaks toimuvad lõunas Jamaillias, Bingtownis ja Vihmaorus hoopis teiste tegelastega. Mina jätsin oma suures huvis FitzChivalry ja Narri vastu seitse mujal toimuva tegevusega raamatut vahele. Ärge teie nii tehke. Kuigi" Liveship traders" triloogia ja "The Rain Wilds Chronicles" neli raamatut otseselt Farseerite tegevusi ei puuduta, on neil ometi ühiseid tegelasi ja viimases, "The Fitz and the Fool" triloogias jooksevad otsad kokku. Mina olin sunnitud saaga viimase raamatu, "Assassin's Fate'i" lugemise (mida ma nii olin oodanud) tükiks ajaks edasi lükkama, sest sain aru, et jääksin ilma vahepealseid lugemata paljust ilma. Viimane teos tõmbab kogu maailma otsad kokku ja seal ristuvad kõigi eelnevate raamatute tegelaste teed.

Siin üks ilus pilt Hobbi maailmas orienteerumiseks (klõpsa pildil, et näha suuremalt).

Pilt on pärit siit.

Kui sõbrad mult küsivad, millest Hobbi raamatud räägivad, siis on kõige lihtsam tuua paralleeliks G.R.R. Martini "Troonide mäng". Sellest on ju kõik kuulnud. Aga mulle see võrdlus eriti ei meeldi. Jah, neis on ühisosa – keskaegne fantaasiamaailm, kuninglikud intriigid, võitlused, lohed ja maagia. Aga siin sarnasus ka lõpeb. Ma tegelikult ei peaks sellest vist eriti palju arvama, sest pole Martinit pärast alguses pettumist rohkem lugenud. Erinevalt Martinist ei tapa Hobb oma tegelasi nagu muuseas. Tegelased surevad, kui nii on ette nähtud. Ja teinekord äratatab ta nad hoopis surnust üles. Ka tegelaste hulk on siin piiratud, ei pea kõrvale võtma eri kuningakodade genealoogiat, et üldse aru saada, kes on kes. Põhituumik on igas triloogias üsna ühtne ja uusi tegelasi lisandub mõistlikul hulgal.

Sellegipoolest on need sünged ja julmad lood, mis toimuvad karmis maailmas. Vägivalla poole pealt tundub mulle, et Hobb areneb ja mida edasi, seda filigraansemalt on seda kirjeldatud. Ega ta oma tegelastele armu ei anna. Need saavad ühe hoobi teise järel ja kui nad leiavadki rahuliku elu ja õnne, siis üksnes lühikeseks ajaks. Ta küll ei tapa oma peategelasi nii lihtsalt kui Martin seda teeb, kuid ei kõhkle neid piinamast ja sandistamast. Õnnelikke lõppe tegelikult ei ole.

I found myself speaking softly as if I were telling an old tale to a young child. And giving it a happy ending, when all know that tales never end, and the happy ending is but a moment to catch one’s breath before the next disaster. But I didn’t want to think about that. I didn’t want to wonder what would happen next. (Fool's Quest)

Ses mõttes on "Fitz and the Fool" triloogia esimene raamat "Fool's Assassin" erand, et me tõepoolest saame suurema osa teosest kaasa elada Fitzi ja Molly õnnelikule elule. Aga selleks ajaks on ta peategelase Fitzi juba lugeja jaoks lootusetult armsaks kirjutanud, et seda on täitsa tore lugeda. Leidsin Ulmekirjanduse Baasist väga tabava ütluse: "Fooli raamatutest tõdesin, et Hobb on kirjanik, kes suudab umbes veerandtuhat lehekülge kirjeldada seda, kuidas peategelane oma metsaonnis omletti teeb ja aias porgandeid rohib, ilma, et lugejal (minul siis antud näites) süda veel väga pahaks läheks." Just nii ongi.

Hobbi kangelased ei ole kunagi üheplaanilised (samas kurjamid on üsnagi igavalt ühtemoodi kurjad). Ta ise on selle kohta öelnud nii:

I've always felt that heroism wasn't one moment of doing a great deed but perhaps a lifetime of doing the small hard stuff that needed doing. Ultimately, every person is a hero and a villain multiple times in life. I read many stories where the hero was always calm and brave and true to ideals. It was hard to identify with that character. So I tried to stir a bit of the villain into my heroes. (Ask me Anything!)

What cliché do I hate in a fantasy book? Oh, that is easy. I can't read a story where the hero or heroine is always the best at everything: Lovely to look at, smart, skilled with a sword, can run all day with no water, tames a horse by looking at it. No. How can I identify with such a lucky character. I read one story where a character learned to fight with a sword in one day and won the tournament on the next. No. That is too big of a fantasy even for me to believe! (Ask Me Anything!2)

Ja lugejaid paljuerutanud küsimusele Narri soo kohta vastab Hobb sealsamas, et Fool is just a Fool.

Hobb kasutab väheke vanaaegset keelt ja teeb suuri sõnu, nagu keskajal kombeks. Lõbustasin end vahepeal nuputamisega, kuidas mina seda tõlgiks. Näiteks seovad mehed oma juuksed soengusse, mille nimi on warrior's tail. Kui pony tail on hobusesaba, siis see võiks ju olla sõdalasesaba. Fitz sidus oma niisked juuksed sõdalasesabasse. Kõlab ju küll?

Kuna ma lugesin kõik raamatud ühe jutiga läbi, siis on tunne, et väheks jäi ja tahaks veel. Aga tegelikult on Robin Hobb erakordselt viljakas kirjanik. "Salamõrtsuka õpilane" ilmus 1995. aastal, nii et 22 aasta jooksul kirjutas ta 19 paksu romaani, lisaks portsu lühijutte. See teeb u 630 lehekülge aastas, mis tähendab, et iga jumala päev pidi ta kirjutama ligi kaks lehekülge, arvestamata toimetamisele ja muule kuluvat aega. Nojah, Stephen King kirjutas samal ajal vähemalt 32 teost. Igal juhul muljetavaldav.

Eesti keelde on praeguseks tõlgitud esimesed kaks triloogiat. Kõik raamatud kirjutamise järjekorras:

The Farseer trilogy (Farseeri triloogia):
Assassin's Apprentice (Salamõrtsuka õpilane)
Royal Assassin (Kuninglik salamõrtsukas, eesti keeles kahes osas)
Assassin's Quest (Salamõrtsuka teekond, eesti keeles kahes osas)

The Liveship Traders trilogy (Eluslaevnikud):
Ship of Magic (Võlulaev, eesti keeles kahes osas)
Mad Ship (Hull laev, eesti keeles kahes osas)
Ship of Destiny (Saatuse laev, eesti keeles kahes osas)

The Tawny Man trilogy:
Fools' Errand
Golden Fool
Fool's Fate

The Rain Wilds Chronicles:
Dragon Keeper
Dragon Haven
City of Dragons
Blood of Dragons

The Fitz and the Fool trilogy:
Fool's Assassin
Fool's Quest
Assassin's Fate

Raamatute pealkirjad ajavad muidugi täielikku segadusse: "Assassin's Quest", "Fool's Quest", "Fool's Errand", "Fool's Assassin". Kõik kuuluvad eri triloogiatesse, "Assassin's Fool" on veel vaid puudu. (Ma pidin korduvalt parandama raamatute pealkirju oma Robin Hobbi postitustes, kui avastasin, et olin jälle Assassin's Fate'i asemel Fool's Fate kirjutanud). Sama loovusevabalt käitub Hobb ka peatükkide pealkirjadega, igas raamatus on peatükk "Surprises", "Revelations", "Confrontations" ja nii edasi. Sisu on siiski originaalne, kuigi ei vasta alati just täpselt pealkirjale.

Hobb on kirjutanud ka mõned samas maailmas toimuvad lühijutud. Neist pikim on jutustus "Wilful Princess and the Piebald Prince", mis avab veidi vaistu vihkamise tausta. Kolm juttu on ilmunud kogumikus "The Inheritance & Other Stories", kus "Homecoming" räägib sellest, kuidas esimesed asukad Vihmaorgu jõudsid ja mida nad seal üle elama pidid, "Inheritance" tegevus toimub Bingtownis ja seal on tegemist õnnetu armastuse ja reetmisega ning "Cat's Meat" räägib loo Buckis elavast üksikemast, kus on kass, vaist ja surm. Teised jutud on toredad lugeda, aga ei ole vajalikud ülejäänud raamatute mõistmiseks.

Praegu on teada, et Hobbil ilmub sügisel kogumikus „The Book of Swords“ jutt “Her Father’s Sword”, mis peaks olema seotud „The Fitz and the Fool“ triloogiaga. Hiljutises intervjuus ütles Hobb, et ta teab küll, mis tegelastega edasi juhtub, aga kirja hakkab panema seda alles siis, kui tunneb, et on olemas lugu, mis nõuab kirjapanemist ja mis saab toimuda ainult selles maailmas. Mis tähendab, et on natuke lootust.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas

Robin Hobb "The Fitz and the Fool" triloogia

Robin Hobbi "The Fitz and the Fool" on Elderlingide maailma saaga viimane triloogia, kus otsad väga kenasti kokku tõmmatakse.

Pärast lohe vabastamist Aslevjalil "Fool's Fate'is" on Fitz elanud koos Mollyga paarkümmend aastat õnnelikku elu Withywoodis. Osa vahepealsetest aastatest katab "Rain Wilds Chronicles", mille tegevus toimub kaugel lõunas ja seab valmis maailma, kus Fitzi lugu jätkub. Hobb ütles intervjuus, et kuigi fännid tahtsid rohkem Fitzi elust lugeda, siis oleks "Tawny Mani" ja "Fitz and the Fooli" triloogia vahele jäänud paarikümnest aastast saanud kirjutada vaid kena pastoraalse jutustuse. Kedagi ei huvita ju õnnelike inimeste rahulik elu maal.

Tõele au andes ongi suurem osa triloogia esimesest raamatust, "Fool's Assassinist", kena pastoraalne jutustus. Midagi hakkab päriselt juhtuma alles kahes viimases peatükis. Triloogia esimesele raamatule heideti ette, et midagi ei toimu, tegevus venib, arendatakse edasi tegelasi, kes on juba ammu välja arendatud, ja paljusid muidugi tüütab Fitzi pidev enesehaletsus. Kriitikaga võib nõustuda. Samas ei seganud see mind raamatut nautimast. Sest kas peab just kogu aeg midagi juhtuma? Vahepeal võib ju ka lihtsalt inimeste elust ja mõtetest lugeda. Seda enam, et mulle meeldib Hobbi maailmas olla. Sellegipoolest on raamatus liiga palju loogikavigu. Paaris kohas tuli meelde Fitzi mõte "Fool's Errand'is" prints Dutifuli sõnade kohta: "I could have driven cattle through the gap in his logic." Mis mõttes ei saa väljaõppinud spioon aru, kelle lapsed on Shun ja FitzVigilant? Mees, keda on lapsest saati õpetatud pisiasjadest suurt pilti kokku panema, ei saa nüüd sellise ülesandega hakkama! Seda enam, et isakandidaadiks sobis ainult üks mees.

"Fool's Assassinis" ilmub uus tegelane Bee, kelle vaatepunkt lisandub Fitzi omale. Alguses huvitas see mind eelkõige seetõttu, et niimoodi sai Fitzile kõrvalpilguga vaadata, mida esimeses isikus jutustajaga teha ei saa. Aga Bee osutus nii põnevaks karakteriks, et mida rohkem süveneda, seda huvitavamaks tema osad läksid.

Selge see, et ilus elu maal saab ühel hetkel järsu lõpu ja meie salamõrtsukas peab taas teele asuma, et maailma õigeks pöörata. Aga kuna ta on nüüd vanem ja tasakaalukam, siis kulub teeleasumisele peaaegu terve teine osa, "Fool's Quest". Fitz on sunnitud kolima Hirvelossi ja satub taas selle intriigide keskele.

I had been a different person to every single one of them. What role was I expected to play this night? And if I decided to simply be myself, which self was that? The killer Chade had trained, Dutiful’s protector and mentor, Riddle’s brother-in-arms, Nettle’s negligent father? All me and all not me. (Fool's Quest)

Jälle on Narr see, kes Valge Prohvetina oma Katalüsaatori maailma käiku vahele segama lükkab. Narril on vaja oma ülesanne täita ja ta ei vali selleks vahendeid. Või noh, kõigepealt ta valib Fitzi, kelle veenmine polegi nii lihtne. Narr on selle triloogia kõige kurvem tegelane. Kui ta Bucki tagasi jõuab, on temast järel vaid pime ja sandistatud vrakk, kes mõtleb ainult sellest, kuidas oma piinajatele kätte maksta. Vastased pole aga niisama jõhkardid, vaid ohtlikud ja armutud tegelased, kes pealegi omavad ligipääsu teadmistele tulevikust. Kuidas sa võitled kellegagi, kes teab sinu järgmisi samme enne kui sa ise?

Minu jaoks kõige meeldejäävam koht oli Fitzi taastunnustamine teises osas. Kõigepealt Verity kiri ja kroon ja seejärel ametlik tunnustamine Hirvelossi suures saalis. Fitz pidi elama üle kuuekümne aasta, et lõpuks ometi ametlikult printsiks nimetatud saada ja ta ei olnud üldsegi kindel, kuidas sellesse suhtuma peaks. Ometi oli ta lõpuks saanud selle, mida eluaeg salaja oli ihanud. Hiljem küll selgus, et printsiks olemisel on oma hind, nagu igasuguse privaatsuse puudumine, samuti vabadus ise oma käikude üle otsustada. Aga stseen, kus Chade läbi suure saali Fitzi poole kõnnib, kuidas see äkitselt aru saab, mida too kavatseb ja siis koht, kus ta pöördub näoga saali poole. See pani turjakarvad kerkima (kui kasutada Hobbi väljendit).

The ruckus woke me; I pulled on trousers and dashed down the steps two at a time. By the time Riddle arrived, I had a black eye and two men on the floor and a third cornered. We exiled all three to the inn’s stables for the night and promised the innkeeper that damages would be paid for. As we climbed back up the stairs, Riddle observed, “Usually princes don’t do that sort of thing.”

“I’m not prospering in this role, am I? All the times when I wondered what it would be like to be legitimate and recognized as a Farseer at Buckkeep Castle? I’m finding it more of a liability than a privilege.”

“You’ll get used to it,” he promised me doubtfully. (Fool's Quest)

Lõpuks asub nüüdne prints FitzChivalry Farseer siiski teekonnale kaugele lõunasse Clerres'i, mis muidugi ei lähe üldse nii, nagu ta plaaninud on. Selle asemel, et üksi ja vaikselt oma kättemaksuretkele pühenduda, avastab ta ühel hetkel, et temaga on end kaasa smugeldanud nii pime ja vaevatud Narr, noor ülik FitzVigilant, tallipoiss Perseverance kui ka toatüdruk ja Chade'i õpilane Spark. "Assassin's Questi" lõpus jõuavad kättemaksjad Vihmaorgu ja siin ristuvad nende teed "Eluslaevnike" ja "Vihmaoru kroonikate" tegelastega. Ja muidugi kohtuvad nad lohedega.

Alguse kuumaverelisest ja ägedaloomulisest noormehest on saanud vana mees, kes on küll endiselt sama surmav ja sama enesehaletsuslik, kuid ka aeglasem ja kannatlikum. Fitz pole kunagi erilise kasvatuse ja peenetundelisusega silma paistnud, aga eriti elderlingide ja traderite seltskonnas tundub ta ikka täiesti vales kohas. Buckis oli ta omasuguste veidrike hulgas (võta või näiteks Chade), aga siin normaalsete inimeste seas (niivõrd normaalsete kui selles maailmas võimalik) tundub tema salamõrtsuka mõttemaailm naeruväärne ja vildakas.

Viimases triloogias ja eriti viimases osas, "Assassin's Fate", saavad vastuse paljud lahtiseks jäänud küsimused eelmistest raamatutest ja seotakse kokku eri liine. Selgub, et mitukümmend aastat varem toimunud sündmused on tegelikult kellegi hoolika tegutsemise tagajärg ja paljud asjad omavahel seotud. Valged prohvetid, lohed, Farseerid, välissaarlased, elderlingid ja kõige selle keskmes Narr ja Fitz, Valge prohvet ja tema Katalüsaator.

Kohtumine selle maailma kõige suurema kurjusega oli teatav pettumus. Mismoodi see groteskne seltskond, kes omavahel rivaalitsevad ja üheski asjas kokkuleppele ei saa, üldse nii suure võimu saavutas? Seda pikemalt lahti ei seletata. Selliseid asju, mis selgitamata ja lõpetamata jäävad, on veel. Eriti viimases osas kohtume mitme juba tuttava tegelasega, aga nad jäävad kahjuks fragmentaarseks ja paljusid liine, mille kohta tahaks rohkem teada, edasi ei arendata. Nojah, Hobb oleks pidanud kolme raamatu asemel seitse kirjutama, et kõigi oma maailma tegelaste elu lõpuni arendada.

Kuigi Hobbi raamatud on üldiselt üsna julmad ja armsad tegelased peavad läbi tegema väga suuri katsumusi, siis lõpud on tal siiski olnud lootusrikkad. Ma olin alati lootnud, et Fitz lõpetab samamoodi kui Verity ja samal ajal lootnud, et ta ühineb taas Öösilmaga ja veel lootnud, et ta elab õnnelikult ever after. Lõpp on ühele fantaasiasaagale kohaselt ühtaegu ilus, rusuv, ülev ja kurb ning hoolimata teatud asjade lõplikkusest täis uusi lootusi. Elu läheb edasi teises vormis ja kuna meie teadmised elderlingide ja lohede maagiast on ebatäiuslikud, siis mine tea.

Ma püüdsin sisust mitte kuigi palju kirjutada, aga siin on olemas kõik Hobbi maailma elemendid: verised võitlused, piinamised, tapmised, suur armastus ja ületamatu kaotusvalu, ootamatult leitud julgus ja vaprus, ülim kurjus, mis ei kohku tagasi millegi eest, maagia, mis annab selle kasutajale erakordsed võimed, kuid mis võib kasutaja ka tappa, quest ning muidugi lohed. Veel on siin Hobbi detailirikas ja laialivalguv stiil. Ja kui ma nüüd üle loen, mida ma ülalpool kirja panin, siis see ei ole üldse see, mida ma oleksin tahtnud edasi anda. On seiklused, karakterid ja maagia, kuid Hobbi raamatutes on veel miski, mis vähemasti mind on pannud neile jäägitult kaasa elama. Aga mul on raske sellele näppu peale saada.

Üks suur asi on kindlasti Hobbi karakterid, kelle käekäik läheb korda. Selge see, et kõige olulisem on Fitz, sest kõigepealt on ta keskne tegelane ja me näeme maailma läbi tema. Samas on ta vastuoluline isik, kuid sellele väärastunud mõttemaailma ja painajatega üllale ja armastusväärsele salamõrtsukale lihtsalt tuleb kõigest hingest kaasa elada. Teisalt pole ta aga tegelane, kellesse oleks võimalik armunud olla. Salapäraselt Narrilt aga langevad kiht-kihilt teda varjavad loorid, kui tema kujunemislugu ja teda ümbritsenud maailm lahti rullub. Millest on natuke kahjugi, sest mõistatuslikuna oli ta palju huvitavam.

Hobb on esmaklassiline kirjanik, kõigepealt kogu see maailm ja maagia, mida ta läbi kuueteistkümne raamatu on arendanud. See, et skill (taid) on palju rohkemat, kui ainult telepaatiline viis omavahel suhelda, selgus juba varasemates raamatutes, aga siin areneb teooria edasi. Siin on laps, kellel on kolm isa. Selgitus on selle maailma kontekstis täiesti loogiline.

“You’re not alone when I’m with you. I’m the father that is always with you.”

“How can a wolf be my father?”

“Some things just are.” He stretched out in front of the fire again. “Perhaps I’m the part of your father that never stops thinking about you. Or perhaps I’m a part of a wolf that didn’t end when the rest of me did.” (Fool's Assassin). 

Tema lohed on fantaasiakirjanduses ainulaadsed, ei inimeste teenrid ega vaenlased, aga oma mõttemaailmalt üsna inimesesarnased, mis teeb nad veelgi enam hirmuäratavaks. Eriti lõpupeatükid näitasid tema meisterlikkust kirjutamises, kus ta annab edasi tegelase hääbuvat teadvust, nii et lugejana sa näed ja tajud, kuidas ta järk-järgult maailmast eemaldub.

Kõige lõpus on autori pühendus: "To Fitz and the Fool, my best friends for over twenty years". Kujutan ette, et kui lugejatele on neist lahkumine raske, siis palju raskem oli see kirjanikule, kes tõepoolest elas koos oma tegelastega üle kahekümne aasta.

Robin Hobb "The Rain Wilds Chronicles"

Robin Hobbi "The Rain Wilds Chronicles" ("Vihmaoru kroonikad") on järjekorras neljas tema Elderlingide maailma triloogiatest. See koosneb küll neljast raamatust, aga lehekülgede arv kokku on sama mis teistel (u 2000).

Vihmaoru elanikud on avastanud uue elderlingide linna ja selle juurde asunduse rajanud. Sealsamas jõe ääres koorusid ka lohed, aga kuna nad olid meremadudena liiga kaua maailmas olnud ja liiga hilja koorumispaika jõudnud, siis ei tulnud ilmale ühtegi täisjõus ja lennuvõimelist lohet. Vihmaoru inimesed küll toidavad neid, aga vastumeelselt. Leitakse lahendus – lohed tuleb eskortida ülesvoolu, kus kuulu järele peaks asuma muistne elderlingide linn Kelsingra, mis neile elupaigaks sobib. Lohedele palgatakse saatjateks ja abilisteks seltskond noori, kes isegi sealsete standardite kohta on Vihmaoru poolt liiga tugevalt "märgistatud", ehk nad on moondunud rohkem, kui heaks tooniks peetakse.

See asjaolu märgib ka tetraloogia tooni, sest tegemist on noorte inimestega, kes alles avastavad ennast ja teisi. Nad on pandud tegutsema ühise eesmärgi nimel, kuid peavad ise hakkama saama olukorras, kus endised reeglid enam ei kehti. See tähendab võimumänge, enesekehtestamist, seksuaalsuse avastamist, südamete murdumist, ebakindlust, tülisid ja leppimisi, nagu ikka teismeliste puhul.

Esimesed kaks osa, "Dragon Keeper" ja "Dragon Haven" moodustavad terviku ja räägivadki põhiliselt lohede ja nende saatjate reisist mööda jõge müütilise linna otsinguil. Nendega on kaasas ka eluslaev, mille pardal kapten Leftrin, jahimehed ja noor lohehuviline kaubaisandanaine Alise Bingtownist koos oma mehe sekretäri Sedricuga. Igaühel on oma agenda ajada ja muidugi ei puudu ka siin keelatud armastus.

Järgmistes osades, "City of Dragons" ja "Blood of Dragons" tegevuspaik laieneb ja saab selgeks, et kuigi müütiline elderlingide linn on lõpuks lohede kasutuses, siis kauaks neil seal rahus olla ei lasta. Khaleetia hertsog igatseb ravivat loheverd, Alise'i isekas ja õel abikaasa Hest põhjatut rikkust elderlingide imeasjade kaudu ning paljud teised tahavad lihtsalt oma õnne katsuda. Ja need tegelased on valmis ükskõik milleks, et oma tahtmist saada.

"Vihmaoru kroonikatel" on oma võlu, sest need räägivad eelkõige lohedest. Lohed on julmad, kõrgid ja arrogantsed olevused, kolme riigi – maa, õhk ja vesi – valitsejad, aga ka nemad vajavad süüa ja puhkust. Ja ilma inimestest hooldajateta ei oleks nad üldse õigeteks lohedeks kasvanud. See muidugi ei takista neil ennast ülemaks ja inimesi alamaks pidamast. Aga kui lohede läheduses elamine mõjutab inimesi, siis sama kehtib ka vastupidi. Tegelased arenevad ja muutuvad, seda nii füüsilises kui ka psühholoogilises plaanis. Noorte hooldajate omavahelised suhted on vastuolulised ja tormilised, nende kõrval jäävad veidi vanemate tegelaste armulood kahvatuks. Kui "Tawny Manis" homoseksuaalsusele ainult vihjati, siis siin on see äkki üks olulistest teemadest ja selgub, et nii mõnigi eelistab samast soost partnerit.

Ka kogu ümbritsev keskkond on paeluv – "Eluslaevnikest" tuttav Vihmajõgi ja Vihmaorg on inimestele elamiseks üsnagi ebasõbralikud paigad, aga inimesed teadagi on ellujäämises leidlikud. Väga tore oli taaskohtumine juba "Farseerites" külastatud Kelsingraga, mille võludest ja imedest nüüd palju rohkem teada saab. Veel saab rohkem teada lohede ja inimeste omavaheliste seoste kohta ja kes ja mis elderlingid ikkagi olid.

The dragon wondered how humans had ever managed to survive when they could not keep their thoughts to themselves. The irony was that despite spraying out every fancy that passed through their small minds, they didn’t have the strength of intellect to sense what their fellows were thinking. They tottered through their brief lives, misunderstanding one another and almost every other creature in the world. It had shocked her the first time she realized that the only way they could communicate with one another was to make noises with their mouths and then to guess what the other human meant by the noises it made in response. “Talking” they called it. (Dragon Haven)

Teistest Hobbi teostest enam kannatavad "Vihmaoru kroonikad" venimise all. Liiga palju ebaolulist tühja-tähja, liiga palju sama asja ülekordamist, ehk ka liiga palju eri vaatepunkte. Need vahelduvad üsna kiiresti ja just siis, kui huvitavaks läheb, hakatakse hoopis millestki muust rääkima. Ükski raamat ei ole loetav iseseisvalt, sisuliselt on siin kaks kaheks jaotatud teost. Ainult "Dragon Havenil" on mingi mõistlik lõpetus.

Hobbil võtab auru ülessaamine alati aega, aga esimene osa, "Dragon Keeper" oli isegi minu jaoks katsumus. Aeglane, nii aeglane on tetraloogia algus. Samu asju korratakse mitu korda üle. Raamat algas pika peatükiga lohede koorumisest ja sellest, kui viletsad ja vigased nad välja tulid. Asi selge. Aga ei – sama asja räägitakse järgmistes peatükkides pikalt ja laialt üle vähemalt neli korda. Hobb muudkui kirjutab ja kirjutab, aga lugu edasi ei vii.

Hobbile omaselt ei lähe ühelgi tegelasel asjad nii nagu plaanitud ja neile saavad osaks kõiksugu katsumused, piinad ja alandused. Siinses teoses on ülemkurjamiks Khaleetia hertsog, kes ei kõhkle oma tahtmise saamiseks piinamast, tapmast, sandistamast nii mehi, lapsi kui ka naisi. Seda siis mitte isiklikult, vaid oma truude käsutäitjate abil, kellest paljud on lühikese lõa otsas ja seetõttu äärmiselt julmad. Teine kurjam, kuid pooltki mitte nii hirmus, on Alise'i abikaasa Hest. See tegelane ei pane kaasa elama ei ühes ega teises suunas – millegipärast jätavad temale osaks saavad kannatused lugeja täiesti ükskõikseks – kuigi võiks tunda vähemasti kahjurõõmu, et kuri saab kurja palga.

Ma näen, et ei oleks saanud "Vihmaoru kroonikaid" vahele jätta, sest see annab palju taustainfot sündmuste ja tegelaste kohta, mis on olulised järgmises, "The Fitz and the Fool" triloogias. Aga kogu sarjast on need küll kõige nõrgemad. Samas annan aru, et nooremale lugejale ja eriti lohearmastajale võivad need teosed olla vägagi haaravad.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas: Dragon Keeper, Dragon Haven, City of Dragons, Blood of Dragons

Megan Lindholm, Robin Hobb "The Inheritance & Other Stories"

Megan Lindholm on Robin Hobb on Margaret Astrid Lindholm Ogden. Kui Megan Lindholm kirjutab kaasaegseid linnafantaasiaid, siis Robin Hobb kirjutab epic fantasyt (eepiline fantaasia kõlab natuke tobedalt, või mis?). Megan Lindholm oli juba tunnustatud fantaasiakirjanik, kui ta tahtis kirjutada hoopis teistsuguses stiilis raamatut. Seetõttu valis ta omale uueks pseudonüümiks Robin Hobb ja päris pikalt ei olnud nende kahe omavaheline seos avalik.

"The Inheritance & Other Stories" on esimene ja ainus lühijuttude kogumik, mis sisaldab mõlema autori jutte. Iseenesest ei ole Robin Hobb kirjutanud eriti palju lühilugusid, sest Hobbi stiil on erinevalt Lindholmist laialivalguv ja detailirohke, mis ei ole lühilugude jutustamiseks just kõige sobivam viis. Nii ongi, et raamatus on seitse Lindholmi ja kolm Hobbi juttu, aga ruumi võtavad mõlemad pooled ühepalju.

Megan Lindholmi stiil erineb Hobbi omast kõvasti. See on konkreetsem ja lühem, kuigi ka temale meeldib nokitseda detailide kallal. Kõik seitse lugu tegelevad kaasaegse inimese probleemidega, kuigi mõni neist toimub tulevikus. Samas tuleb silmas pidada, et enamik lugusid on kirjutatud 15-30 aastat tagasi. Siin on vaesus, laste ärakasutamine, narkootikumid, hoolimatus ... ja kassid. Mitmes loos on kass või mitu.

"A Touch of Lavender" on Lindholmi kõige pikem jutt ja mulle meeldis enim. See räägib poisist, kes elab vaesuses koos oma emaga ja kelle elus kõik muutub, kui nad sõbrunevad tulnukaga. Samas toob selline kooselu kaasa hukkamõistu nii inimeste kui ka tulnukate poolt, mis viib vältimatu hukatuseni. Hoolimata kirjeldatud vaesusest, narkomaaniast, hoolimatusest räägib see lugu ennekõike armastusest.

"Silver Lady and the Fortyish Man" kirjutas Lindholm oma abikaasale neljakümnendaks sünnipäevaks ja see on tõesti armas lugu kirjanikuks olemisest, eneseleidmisest ja imede leidmisest igapäevases.

“The only magic that’s left in the world right now is the magic that we make ourselves, deliberately. You’re not going to stumble over enchantment by chance. You have to be open to it, looking for it, and when you first think you might have glimpsed it, you have to will it into your life with every machination available to you.” He paused. He leaned forward to whisper, “But the magic is never quite what you expect it to be. Almost but never exactly.”

"Cut" - siin on KÜSIMUS, mida võib endaga kaasa tuua liialt suur valikuvabadus ja mida sellega peale peaks hakkama. Kelle oma on minu keha? Kas ma võin sellega teha, mida tahan? Kui kaugele me võime minna iseenda keha üle otsustamisel? Aga oma laste keha üle?

"The Fifth Squashed Cat" on kummaline lugu võluväest, mida võib leida niisama lihtsalt, kui tead, kust otsida. Vihje - kass. Ja kui sa selle leidnud oled, siis võid ülejäänud elu elada nagu linnuke oksa peal. Aga siiski tuleb välja, et see ei kehti igaühe kohta ja enamik meist peab ikka oma igapäevast leiba palehigis teenima.

"Strays" - karakterid on selged ja tugevad, kuid lugu ise on karm ja räägib vaesusest, laste ärakasutamisest, narkomaanidest, hoolimatusest ... ja kassidest.

"Finis" on ettearvatava lõpuga lühike lugu, aga nauditav lugeda sellegipoolest. Siin harutab Lindholm klišeed vampiiridest ja proovib sellele läheneda veidi teistsuguse nurga alt.

"Drum Machine" on ka sõnumiga ja erilist muljet mulle ei jätnud. Millalgi tulevikus on laste sünnitamine range kontrolli all. Selle jaoks on vaja saada luba ja siis valitakse sulle välja kõige sobivam lapsetüüp. Peale selle on jutt muusika tegemisest, muusiku väljendusvabadusest versus konformismist ja kõik see on kuidagi omavahel seotud.

Kõik kolm Robin Hobbi lugu on talle iseloomulikult täis süngeid saladusi, surma ja karme valikuid. Ja lootusrikkaid lõppe. Need viivad lugeja tagasi Elderlingide fantaasiamaailma.

"Homecoming" jutustab loo sellest, kuidas kõige esimesed asukad Rain Wildsi (Vihmaorgu) jõudsid ja mida nad seal üle elama pidid. Jutustaja on kõrge üliku hellitatud naine, kellele alles pikkamisi kohale jõuab, et oma abikaasa mahhinatsioonide tõttu on nad kõigest oma varandusest ilma ja reis Vihmaorgu on tegelikult väljasaatmine. Siin on koos kõik oluline ühe jutu õnnestumiseks – iidne maetud linn, oma mugavustsoonist kaugele eemale lükatud inimesed, tundmatu ja ohtlik keskkond, mõistatuslikud juhtumused ja kasvupotentsiaaliga protagonist.

No. What turns my heart to rust this day is that my husband’s return, and the discovery of treasure in the buried city and the talk of returning to Jamaillia, dismantles the life I have built here. That grieves me. It is a hard thing to contemplate. When did I change so completely? This life is harsh and hard. This country’s beauty is the beauty of the sunning snake. It threatens as it beckons. I fancy that I can master it by giving it my earnest respect. Without realizing it, I had begun to take pride in my ability to survive and to tame some small part of its savagery. And I have shown others how to do that. I did things here, and they were significant. Now that will be lost to me. I become again Lord Jathan Carrock’s wife.

"The Inheritance" tegevus toimub Bingtownis ja jutustab tüdrukust, kes saab oma vanaemalt päranduseks vaid ühe medaljoni. Sellega seoses hakkab hargnema lugu, mis on ühteaegu julm ja lootustandev. Siin on reedetud armastust ja püsivust, loobumist ja uut lootust. Tihtipeale on väärtuslikum pärandus mitte materiaalne rikkus, vaid kogemused, mis sellega kaasas käivad.

"Cat's Meat" meeldis mulle ehk kõige rohkem. Buckis ühes väikeses külas elab noor naine, kelle tema peigmees kolm aastat tagasi lapseootel maha jättis. Ta on kuidagimoodi üksi hakkama saanud ja juba hakanud järje peale jõudma. Aga siis ilmub truudusetu mees uuesti tagasi ja nõuab omale kohta Rosemary ja tema poja elus. Aga ta pole arvestanud kassiga! Rosemary kass on otsustanud, et ta ei kavatsegi oma territooriumi mehele loovutada. Mida kõike üks ema pole nõus oma lapse eest tegema ja mida kõike üks kass pole nõus oma territooriumi kaitsmiseks tegema!

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse Baas: Homecoming

Robin Hobb "The Liveship Traders" triloogia

Robin Hobbi Elderlingide maailma teine triloogia, "Liveship Traders" ehk "Eluslaevnikud" algab pärast "Farseerite" triloogia lõppu. Tegevus toimub Bingtownis ja Jamaillias ning Kuus hertsogkonda on siin vaid kauge barbarite maa. Samas on seal toimunu mõjutanud ka Bingtowni, kuna sõda Punalaevnikega lõikas ära nende põhjapoolsed kaubateed. Siin on vaid üks tegelane, kes ka "Farseerites" toimetas. Kuna ma lugesin Hobbi vales järjekorras ja teadsin, kes see on, siis otsisin huviga autori vihjeid tema äratundmiseks, kuid neid on väga napilt. Kui ei tea, siis enne kolmandat osa ära ei arva.

Triloogia keskendub Vestritite perekonna liikmetele. Neil on eluslaev - haruldane võlupuust valmistatud laev, mille käilakuju on elus. Ainult eluslaevad on võimelised sõitma mööda mürgist Vihmajõge ja niimoodi Vihmaorust haruldasi ja maagilisi kaupu tooma. Vihmaorus elavad inimesed on sealse keskkonna tõttu moondunud, kuid kuna neil on ligipääs Elderlingide iidsetele väärisasjadele, siis tundub, et nad on rahul hinnaga, mida selle rikkuse eest maksma peavad. Ka võlupuu tuleb sealt ja maksab nii palju, et eluslaevade omanikud maksavad laeva võlgu veel mitu põlvkonda. Kuna ajad on halvad - sõda põhjas ja tülid Chalcediga (eesti keeles oli vist Khaleetia), kelle orjatöö najal toodetud odavamad kaubad ausate Bingtowni kaupmeeste kasumid ära on söönud, siis mõjutab see kõik ka Vestritite perekonna heaolu.

Nagu ikka, kulub Hobbil maailma ehitamiseks peaaegu terve esimene osa, "Ship of Magic" (Võlulaev). Nagu ikka, selgub, et kõik pole nii, nagu algul näis ja tegelased pole triloogia lõpus enam need, kes nad alguses olid. Erinevalt Farseeritest saavad otsad viimase raamatu lõpus kokku sõlmitud.

Rain Wild traders ehk Vihmaoru inimesed olid eriti põnevad. Kes nad sellised on, miks nad ennast loori taha varjavad ja kuidas nad elavad? Teise osa, "Mad Shipi" (Hull laev)  lõpus viib tegevus lugeja ka Vihmaorgu. Autor harutab saladust lahti vähehaaval ja minu jaoks oli küll sealne eluviis üllatuseks. Ühest küljest on Vihmaoru ohtlikes tingimustes elavad inimesed edukalt kohandunud väliste tingimustega, teisest küljest tundus naeruväärne, et nad olid säilitanud ranged käitumisreeglid ja tavad, mis tundusid täitsa loomulikud Bingtownis, aga mitte sellises maailmas. Minu jaoks läks just siin eriti huvitavaks. Malta ja Reyni suhte areng koos Vihmaoru saladustega viis mu jälle seisundisse, kus raamat varjutas iga muu hetke. Ja siis ilmus veel lohe, suurepärane lohe.

Ma ei teadnudki enne, et mul on selline tõmme lohede poole. Robin Hobbi lohed pole mingid taltsad inimeste sõbrad nagu näiteks Eragonis ega ka julmad ja salakavalad Tolkieni koletised. (Huvitav, millised G.R.R. Martini lohed on?) Hobbi lohed on uhked, võimsad ja arrogantsed. Neil on aastasadade taha ulatuv mälu ja sügaval teadmine oma ülimuslikkusest. Inimesed oma imelühikese eluea ja olematu jõuga ei ole nende jaoks miski. Ometi on nad inimestega tihedalt seotud.

The sky was not blue, oh no. Not once she had taken flight, for compared to her own gleaming self, what could claim to be blue? Tintaglia the dragon arched her back and admired the sunlight glinting silver off her deep blue scales. Beautiful beyond words. (The Ship of Destiny)

Seda lugu jutustab Hobb läbi mitme tegelase vaatepunkti. Autori tugevus on karakteriloome ja tema tegelased panevad tõesti omale kaasa elama. Sind huvitab, mida nad teevad ja mõtlevad, sa tahad, et nad oma eesmärgid saavutaksid ja ootad põnevusega, millise katsumuse autor neile järgmisena välja mõtleb. Triloogia tegelased muutuvad ja arenevad, eriti muljetavaldav on Malta. Malta oli algul eriti üheplaaniline tegelane, tüütu ja isekas tüdruk, kelle juurest tahtsin kiiremini edasi pääseda, aga kelle teekond tujukast ja hellitatud kaupmehetütrest kuningannaks oli mõjuv.

Keegi pole ainult kuri või ainult hea, kõik on inimesed oma nõrkuste ja pahedega. Ka sarja negatiivsed tegelased oskab autor mõistetavaks kirjutada. Isegi Kyle Havenil olid oma kaastunde- ja mõistmiskohad, rääkimata piraat Kennitist, kes oli eriti huvitav kuju. Kusjuures on üks oluline tegelane, Amber, keda me näeme ainult läbi teiste silmade.

Mulle vist ikkagi meeldivad Fitzi lood rohkem. Ehk on asi selles, et Eluslaevnikes on palju rohkem tegelasi, läbi kelle me maailma näeme. Nagu ma juba siin kirjutasin, on lugeja jaoks määrava tähtsusega, läbi kelle silmade ta maailma näeb. Eluslaevnikes näeme seda läbi paljude silmade ja see ühest küljest laiendab meie vaatevälja, teisest küljest killustab seda. Lugesin kokku, siin on viis peategelast, kuus olulist kõrvaltegelast ja veel terve hulk muid tegelasi. Samas on siin palju tugevaid naisi: kangekaelne Althea, kes valitsevatest normidest eriti ei hooli, perekonna matroon Ronica, hellitatud peretütar Malta, satraabi seltsiline Serilla, kes kasutab ära iga ettesattunud võimalust, madrus Jek, teise perekonna matroon Jani, piraadinaine Etta, isegi Keffria, kes ka lõpuks enese eest seisma hakkab. Naised, kes ei lase end lihtsalt oludel kanda, kuigi siin maailmas oodatakse neilt pigem seda. Mehed on ambivalentsemad, näiteks Brashen. Tema on kirjutatud ääretult sümpaatseks, aga ta on seda ilmselt just oma väikeste pahede pärast. Üks antipaatne kuju on satraap Cosgo, kellele küll kuidagi kaasa tunda ei saa. Aga isegi tema teeb lõpuks läbi mõningase arengu. Esimene mulje Serillast kui olude ohvrist hakkas kolmandas osas muutuma, kus paljastus hoopis võimuahne naine, kellele üldsegi enam kaasa ei tundnud.

Ma pean ikka vaatepunkti juurde tagasi pöörduma. Olen hakanud mõistma, kui palju see mõjutab teosest arusaamist. Raamatu inimeste jaoks on meremaod jälestusväärsed ja hirmuäratavad elukad, kellel pole keelt ega mõistust, kes saagi ootuses laevu jälitavad ja kelle jaoks inimene on vaid saak ja söök. Nii võiks see lugeja jaoks jäädagi.

Aga siis kirjutab Hobb peatüki meremadude vaatepunktist. Selgub, et nad on kõrgema teadvusega olendid, kes on palju enamat, kui vaid meremaod. Nad räägivad omavahel, suhtlevad keerukate terminitega, neil on eesmärk ja tahe. Neil on nimed, mälestused ja isegi oma laulikud! Madude vaatepunktist oli eluslaeva uputamine ja hävitamine nende endi ja laeva päästmine. Inimeste seisukohast oli see muidugi õudne hukk ja häving, aga sellest arusaamiseks pidi lugeja ise vaatepunkti muutma.

Viis, kuidas viimase osa, "Ship of Destiny" (Saatuse laev) lõpus kõik otsad ühte kohta kokku jooksevad, on liiga fantastiline. Samas, kui sa saad uskuda, et maailmas elavad lohed, meremadudel on laulikud, laevad on elus ja et on võimalik omavahel suhelda ainult mõtte jõul, siis võid ju uskuda ka sellist lahendust. Enne lõpplahendust läheb Hobbile omaselt kõik ainult hullemaks, tegelased saavad hoope siit ja sealtpoolt ning mõnel hetkel tundub, et nüüd ongi kõik läbi ja et nii hullust olukorrast ei suuda isegi autor välja tulla. Aga isiklik vaprus ja tahtekindlus teeb imesid, eriti kui maagiline maailm kaasa aitab.

Teised kirjutavad:
loterii: Võlulaev I, Võlulaev II
loterii: Hull laev I, Hull laev II
Raamatute mets Võlulaev
Ulmekirjanduse baas: Võlulaev, Hull laev, Saatuse laev
Mariann

Robin Hobb "The Wilful Princess and the Piebald Prince"

Robin Hobbi "The Wilful Princess and the Piebald Prince" on jutustus, mille tegevus toimub Hirvelossis ammu enne FitzChivalry ja Fooli ilmaletulekut. Lugu on loetav täiesti iseseisvana, kui teile pakub rõõmu lugeda rõhutatult vanaaegses ülevoolavas kroonikakirjutamise stiilis kirja pandud teksti. Samas on tal ilmselt suurem tähendus Hobbi maailma austajatele, kuna annab taustainfot "Tawny Mani" sündmusi käivitavate asjaolude kohta.

"Tawny Manis" on seltskond tegelasi, kes end piebaldideks nimetavad. Nad võtsid omale nime kunagise Farseerite prints Chargeri järgi, keda hüüti Piebald Prince'iks, mis eesti keeles võiks olla Lapiline Prints. Jutustuse esimene osa räägib isemeelse printsessi elust, teine tema sohipoja Lapilise printsi omast. Kuigi jutustuse tegevustik oli üsna etteaimatav, siis Hobbi tugevus on tegelased, kes on alati isikupärased ja kellele on lihtne kaasa elada. Kuna jutustajaks on printsessi andunud sõbratar, siis seda enam näeme peategelasi läbi positiivse filtri.

Siit saab teada, kuidas juhtus, et vaistu hakati pidama jälestusväärseks ja selle kandjaid hukkama põletamise, uputamise ja neljaks kiskumise teel. Lisaks aitab teos vastata küsimusele, kas prints Dutiful päris oma vaistu FitzChivalry'lt või voolas see Farseerite veres juba varem, nagu mõned vihjasid.

Jutustajaks on printsessi teenija ja sõbratar, kes oli hiljem tolle poja amm, ja kes peab oma kohuseks panna asjalood kirja nii, nagu need olid. Seda kohust ta kordab iga natukese aja tagant koos tõdemusega, et ta ei ole mingi sõnaseadja ja kirjutab seda aruannet ainult selleks, et anda tulevastele põlvedele võimalus saada teada, mis Lapilise printsiga tegelikult juhtus. Seda seitsmeteistkümnendat korda lugeda oli väheke tüütu. Samas on Hobb kenasti kogu jutu vältel stiilist kinni pidanud ja on lugeja oma asi, et selline vanamoodne still praegusel ajal eriti peale ei lähe.

Aga muidu on ka see raamat täiesti Hobbi maailma vaimus, täis võimuvõitlust, paleeintriige, sohilapsi ja keelatud armastust.

Now, from the beginning, Charger had from his father the tongue of the beasts. This was a magic that in those days some folk owned to having with no shame, for at that time the degradations it might lead to were not well known. So folk would openly claim the Wit, and some made their living from having it, as huntmasters and beast-healers and swineherds and the like, and the Piebald Prince had the Wit in plenty.

Robin Hobb "Tawny Man" triloogia

Juhtus nii, et lugesin Robin Hobbi esimest, „Farseer'ite“ triloogiat viis aastat tagasi ja jätkasin sel aastal „Tawny Mani“ triloogiaga. Ma pole vist eales ühtegi raamatut nii kiiresti lugenud. Kui esimese osa („Fool's Errand“) lugemine võttis aega tavapäraselt (25 päeva), mis tähendas, et vahepeal elasin muud elu ka, siis 736 lk „Golden Fooli“ lugesin läbi seitsme päevaga ja 928 lk „Fool's Fate“ 13 päevaga. Mina, kes ma piisavat und väga tähtsaks pean, avastasin end kell pool kaks öösel raamatut lugemas. Tegelikult elasingi täielikult sisse kusagil esimese osa lõpus. Robin Hobbil võtab auru ülessaamine aega, sama juhtus ka „Farseer'ite“ triloogias, aga siis kui käima läheb, enam pidama ei saa.

Hobbi loodud maailm on nagu skill-pillar, mis tõmbab kasutajat enda poole ja kui hoolikas ei ole, on võimalik ennast sellesse täielikult ära kaotada. Robin Hobbi raamatutel on minu jaoks samasugune tõmme – mida rohkem ennast neisse mässida, seda suuremaks ahvatlus läheb. Edasi juhtus nii, et lugesin uuesti läbi „Farseer'ite“ triloogia, seejärel mõtlesin, et lehisen „Tawny Manis“ natuke huvitamaid kohti, mis lõppes sellega, et lugesin ka need kolm raamatut teist korda läbi. Seejärel võtsin ette "Fitz and the Fool" raamatud. Kuna sain esimesed kaks raamatut läbi 20 päeva enne viimase osa ilmumist, mõtlesin, et nüüd on hea teha vaheaeg ja lugeda näiteks midagi muud või üleüldse pisut elu elada. Pidasin vastu viis päeva ja asusin „Fitz and the Fooli“ üle lugema. Aga kui päris aus olla, siis hetkeks tundsin, et olen väsinud. Pidevast kaasaelamisest ja erutusseisundist. Sest Hobbi maailm ei ole enamjaolt rahulik kulgemine, seal ikka juhtub kogu aeg midagi, millele kaasa elada ja mille pärast kurvastada või rõõmustada.

Hobb kirjutab pikalt ja laialt, kindlasti oleks saanud ligi 2000 lk triloogiat kõvasti lühemaks teha, ilma et tervik kannatada oleks saanud. Väga palju on sellist, mis ei vii tegevust edasi. Aga me anname selle talle andeks. Sest tema maailm on selline, kus tahaks rohkem sees olla ja pikad kirjeldused, kuidas jahiseltskond liikuma hakkab või peategelase enesehaletsuslikud mõtisklused või lihtsad dialoogid võimaldavad nii maailma kui ka tegelasi avardada ning kauem nautida. Lisaks saab palju teada sellest, mida ja kuidas keegi kusagil sõi ja milliseid riideid kandis. Söök on Hobbile väga oluline. Ja juuakse kannude kaupa teed.

Praeguseks olete juba aru saanud, et minu puhul on tegemist lootusetu juhtumiga ja mingit tasakaalustatud arvustust siit loota ei ole. Tegelikult pole üldse mingit arvustust loota, aga see-eest panin kirja igasuguseid mõtteid. Kui te Hobbi maailma alles sisenete, siis palun ärge siit enam edasi lugege. Liiga palju spoilereid, mis võivad avastamisrõõmu rikkuda.

Ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd

Kunagi mitu aastat tagasi ühel Apollo raamatuklubi koosviibimisel, kus arutati ulmekirjanduse üle, teatas Krista Kaer Robin Hobbi “Salamõrtsuka triloogiale” viidates, et ta oli sõpradel külas, ja mõtles, et miks ta ometi ei ole kodus ja ei loe Robin Hobbi Salamõrtsukat. Siis tundus see mõte mulle kuidagi … lugupidamatu. Sõpradega koos olla on ju ometi väga tore.

Olin tööl ja mõtlesin terve päeva, et miks ma ometi ei ole kodus ega loe raamatut. Läksin trenni ja mõtlesin, et miks ma ei ole juba kodus ega loe raamatut. Tulin koju ja … istusin arvuti taha tööd tegema. Pärast kolme lauset võtsin raamatu ja hakkasin lugema.

Veetsin sõpradega toreda õhtu, aga niipea kui olin uksest välja astunud, ei jõudnud ära oodata, millal koju jõuan.

Käisin kinos “Novembrit” vaatamas. Vaatasin seda ilusat hunti ja mõtlesin, ahhaa – Nighteyes/Öösilm!

Mõned arvasid ehk juba ära – raamatuks on Robin Hobbi “Tawny Man” triloogia, mis on järg tema “Salamõrtsuka triloogiale”. Läks vaid viis aastat pärast "Salamõrtsuka" lugemist. Aga siis ei olnud mul veel e-lugerit ja raamatute hankimine tundus nii keeruline ja nii see aeg läks. Nüüd oli nii, et kui olin esimese raamatuga lõpule jõudnud, siis viimasel lehel pakkus Amazon – siin on sarja järgmine osa, kas tahad osta? Vajutasin nupule Buy ja kolme sekundi pärast oli raamat kohal. No mis ma siis ikka tegin – asusin kohe edasi lugema, mis sest et töö ja tähtaeg ootas.

Ja seekord ma tõepoolest “ei maga ja ei söö”, sest mulle niivõrd meeldib olla selle raamatu maailmas. Nüüd juhtus täpselt see, mida olin kartnud – et kaon ülepeakaela raamatu maailma. Aga ma ei ole selle üle üldse õnnetu – seal on väga tore olla. Kui vaid neid muid kohustusi nii palju ei oleks.

Robin Hobb "Farseer'ite" triloogia

Robin Hobbi "Salamõrtsuka" triloogia alustamist lükkasin pikalt edasi. Esiteks oli seda soojalt soovitatud ja kõvasti kiidetud. Teades oma sisseelamisvõimet, kartsin, et upun järjekordselt ühe autori maailma ja ei saa sealt enne välja kui kõik teosed loetud. Ja Hobb on kirjutanud kümneid raamatuid! Teisalt kartsin aga pettuda, nagu juhtus Martini "Jää ja tule lauluga". Martiniga on Hobbil palju ühist. Kuuluvad mõlemad sarjad liiki "mõõga ja mantli lood keskaegse fantaasiamaailma kuningakodades". Ehk siis paleeintriigid, kuningad ja kuningannad, sohipojad, salamõrtsukad, sõjad ja vaenlased.

"Salamõrtsuka" maailmas puuduvad lohed, päkapikud jm taolised, kuid on olemas müütilised Elderlingid. Samuti on olemas vaist ja taid, millest esimene annab võime suhelda mõtte jõul loomadega ja teine inimestega, lihtsustatult öeldes. Veel on seal punalaevnikest vaenlased, kes kuningriigi maid ja inimesi julmalt rüüstavad. Kõige enam on aga paleeintriige. Peategelane on troonipärija sohipoeg, kes elab küll palees, kuid pole õieti ei kuningapere liige ega seisa ka väljaspool seda. Veel on seal noorem vend, kes ise trooni ihkab, vana ja haige kuningas, kaunid naised ja suur armastus. Kõik elemendid on nagu olemas ja kokku on Hobb kirjutanud üsna kaasakiskuva loo. Aga jällegi, ei ole mul seda millegagi võrrelda. Martin jättis mu külmaks ja rohkem ma sellist mõõga ja mantli fantaasiamaailma lugenud ei olegi. Tolkien siia maailma ju ei kuulu. Aa, Eragoni küll lugesin, kuid see, khmm, pole võrreldav.

Farseer'ite triloogia peategelane FitzChivalry Farseer on troonipärija Chivalry sohipoeg, kelle tõttu tema isa troonist loobub. Ta tuuakse kuueaastasena lossi ja sealt edasi on ta osaline palee elus ja intriigides. Kuningas koolitab temast omale salamõrtsuka. Samal ajal ründavad Kuue Hertsogkonna piire Punalaevnikud, kes ei soovi vallutada ega vange võtta, vaid ainult hävitada. Sellest hullem on vaid sepistamine, kus ohvritelt võetakse võime tunneteks, nii et need mööda maad ringi rändavad, tapavad ja hävitavad, sest ainus, mida nad tunnevad, on nälg. Lõpuks muutub kogu olukord riigis nii tõsiseks, et troonipärija Verity suundub lootusetuna näivale retkele müütilisi Elderlinge otsima. Sest pärimus räägib, et viimati, kui võõrad nende riiki ohustasid, küsis ja sai kuningas Wisdom neilt abi. Olukorra kasutab kohe ära kuninga noorim poeg Regal, kes hukutab vana kuninga ja ise võimu haarab.

Esimeses osas "Salamõrtsuka õpilane" kirjeldab Hobb peategelase lapsepõlve ja suurekasvamist, teises osas "Kuninglik salamõrtsukas" oht süveneb ja jätkuvad paleeintriigid, mis tipnevad õukonna kogu senise elu kokkuvarisemisega. Kolmas osa "Assassin's Quest" (Salamõrtsuka teekond) tõmbab otsad kokku, kuid oi kui kaua selleks läheb. Kolmas osa on üks suur rännak ja kuigi Hobb kirjutab suurepäraselt, miska igav ei ole, muutub see ometi lõpuks väheke tüütuks. Peategelane muudkui rändab ja rändab ja vahepeal kiputakse mitmel erineval moel tema elu kallale, tema kaasteelised muutuvad, aga sisu on ikka sama - liikumine eesmärgi poole. Põnevus püsib ja peategelane on mitu korda surma veere peal, aga ometi tead, et vastavalt žanri reeglitele ei saa peategelane surra ja seega peab ta igast katsumusest välja tulema. Pealegi on tegemist minajutustusega. Kolmas osa oleks võinud kõvasti lühem olla, sest lõpp, kus viletsusest välja tullakse, otsad sõlmitakse ja kurjus võidetakse, hõlmab raamatust vaid tühised mõnikümmend lehekülge.

Ja kui ma veel viimase osa keskpaigas olin kindel, et saan lõpetades raamatu kenasti kõrvale panna ja eluga edasi minna, siis viimast lehte pöörates selgus, et tahan ikkagi edasi lugeda. Hobb on suurepärane jutustaja ja on loonud peategelase FitzChivalry näol suurepärase karakteri. Meil ei ole tegemist võitmatu kangelasega, kes ei tunne hirmu ega valu. Tunneb ja kuidas veel. Ta ei ole ise üldse rahul osaga, mis saatus talle määranud on ja ei tunne end kuigivõrd kangelasena. Tal kõhkleb ja kahtleb, kardab ja teeb valesid otsuseid. Aga kuna ta on peategelane, siis jääb ta muidugi alati ellu. Ka kõigil teistel olulistel tegelastel on hästi väljajoonistatud karakterid. Arvan, et oma osa mängib see, et Robin Hobb on naine, kes kirjutab meestegelase isikus. Mispärast see teos teiste sarnaste hulgast nii erinevana esile kerkibki.

Tõlkinud Kaaren Kaer

Teised kirjutavad:
Fantaasiajuttude muljed
Ulmekirjanduse Baas Salamõrtsuka õpilane
Ulmekirjanduse Baas Kuninglik salamõrtsukas
Ulmekirjanduse Baas Salamõrtsuka teekond
loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Siiliste raamaturiiul
Mariann