Nii hämmastas mind, et ligemale kolm aastat tagasi, 2007. aasta suvel loetud Ann Patchetti romaani „Bel canto” (tlk Evelin Schapel) Eestis peaaegu et ignoreeriti. Ometi polnud tegu mitte lihtsalt erakordselt kauni ja poeetilise raamatuga, vaid ka teosega, mis hämmastas oma musikaalsusega. Raamat mitte ainult ei rääkinud muusikast, vaid tegi ka seda viisil, mis ise meenutas muusikat, klassikalise heliteose ülesehitust. See tõi muidugi kohe meelde Alejo Carpentieri „Kaotatud rajad”.Ega mul Helmele suurt midagi lisada ei olegi, hea ja ilus raamat on (eriti 20 krooni eest). Puhas Stockholmi sündroom, kuid väga elegantselt ja poeetiliselt kirja pandud. Armastusromaan, seda kindlasti, aga ka psühholoogiline põnevik.
Ei teagi, kas PEN/Faulkner Award’iga pärjatud Patchett oli siinse lugeja jaoks ikkagi liiga tundmatu või oli põhjus tõesti selles, et raamatuid ilmub liiga palju, kuid on kurb, et sedavõrd ilus ja sügav romaan peale allakirjutanu kedagi sellest kirjutama ei ajendanud. Aga vähemalt on see raamat nüüd eesti keeles olemas ja näiteks Apollo raamatupoes 20 krooni eest saadaval. Suurepärane!
Helme on sellest ka EPLis kirjutanud. Ja väike guugeldamine teeb tõesti selgeks, et peale Helme ja nüüd minu ei ole seda raamatut mitte keegi lugenud :)
Tõlkinud Evelin Schapel
Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Minule see raamat kohe üldse ei istunud, tundus tol hetkel naeruväärselt naiivsena. Tõenäoliselt oli asi selles, et enne seda olin just lugenud Sabine Adleri "Ma pidin surema musta lesena" läbi ja tekkis liiga suur kontrast. Aga tore on näha ka teisest nurgast seda vaadatuna :)
VastaKustutaEhh,sellest on ikka tükk aega, kui ma seda raamatut lugesin. Kui sa nii ütled, siis naiivne võis ta tõepoolest olla. Ebareaalne ja -loogiline igatahes. Selline kaasaegne muinasjutt.
VastaKustutaNo mina igatahes võtsin rampsist just sinu postituse tõttu. Loodetavasti jaksan läbi lugeda. Praegu erilise lugemise soone peal just ei ole.
VastaKustuta