Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" on vanameistri esimene armastusromaan, mille ta kirjutas alles 70 aastaselt. Kuid vähem imalat või romantilist armastuslugu annab välja mõelda ja see oligi autori kavatsus. 

Samas võib romaani võtta ka kui 20. sajandi elulugu. See algab 50ndate Peruus Limas, jätkub Pariisis, Londonis, teeb põike Tokyosse ja lõpeb 1980ndate Madridis. 40 aastat armastust ja 40 aastat ajalugu. 

Peruust pärit noormehe eluunistuseks on elada Pariisis. Ja ongi kõik. Muid ambitsioone tal polegi. Ta asub Pariisis tööle tõlgina ja on eluga rahul. Ta on ju ometi oma unistuste linnas. 

Peruust pärit tütarlapse eluunistuseks on elada turvalist elu. Tema jaoks tähendab see majanduslikku kindlustatust. Selle poole püüdlemisel ta vahendeid ei vali. Kuid siiski ei suuda ta kohanduda ja olla rahul sellega, mida elu talle pakub. Tema traagika seisneb selles, et ikka on vaja midagi uut, midagi, mis elu käima paneks, mis teeks õnnelikuks.

Sellise kahe täiesti erinevate soovidega inimese vahel ei saagi midagi hästi välja tulla. Paha tüdruk ilmub Ricardo ellu ja kaob sealt jälle. Kuni ilmub ootamatult kusagil mujal välja hoopis kellegi teisena. Tšiilitar, geriljavõitleja, Prantsuse diplomaadi abikaasa, kahtlase Jaapani ärimehe armuke. Llosa jälgib seda kummalist armastuslugu 40 aasta vältel, sellega koos ka Euroopas ja kogu maailmas toimuvaid arenguid. 

Autor on öelnud, et armastuslugu on välja mõeldud, aga kõik see, mis romaani tegevuse ajal ajaloos juhtus, on päris. Koos Ricardoga saame viibida 50ndate aastate Limas, 60ndate Pariisis, mis kihas kultuurist, 70ndate psühhedeelses narkootikume täis hipide Londonis ja elada kaasa autori sünnimaa Peruu tõusudele ja langustele. See kõik annab romaanile lisaväärtuse ja täiendab ootamatute pööretega armastuslugu, mis, nagu öeldud, põrmugi romantiline pole.

Kui enamasti kipub romaanides selliste kummaliste kokkusattumuste, kadumiste ja teise näo ja nime all ootamatute väljailmumiste puhul tekkima kiiresti teatud ebareaalsuse ja muinasjutulisuse tunne, siis siin kaob see üsna kähku. Pahas tüdrukus ei ole midagi üleloomulikku, ta on üdini maine, kalkuleeriv ja miskipärast on paipoiss Ricardo temasse ikka ülepea armunud.

Ootamatud pöörded, põnev ümbritsev aeg ja keskkond, huvitavad persoonid, suurepärane tõlge.

Tõlkinud Marianne Ots

Tänan raamatu eest kirjastust Eesti Raamat

Mario Vargas Llosa

Mario Vargas Llosa on kõige tuntum Peruu kirjanik ja eesti keelde on temalt tõlgitud viis raamatut: "Kutsikad", "Kapten ja külastajannad", "Tädi Julia ja kirjamees", "Lituma Andides" ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule".

Vargas Llosa esimene teos oli 1959. aastal ilmunud novellikogu "Los Jefes", eesti keeles 1975. aastal "Kutsikad". Niminovell räägib keskklassi noormeestest, kes kompavad piire, katsuvad omavahel jõudu ja püüavad leida oma elule mõtet ja eesmärki. Olen seda kogu nüüd kaks korda lugenud ja pean tunnistama, et see ei jätnud mulle erilist muljet ja midagi meelde ka sellest ei jäänud.

Tõlkinud Jüri Talvet

Vargas Llosa kirjutab palju oma isiklikust kogemusest, kuid nagu ta "Tädi Julia ja kirjamehe" eessõnas märgib, "ei ole romaanižanr sündinud selleks, et rääkida tõtt, sest tõed muutuvad kunstiks saades alati valedeks (õigemini kahtlasteks ja kontrollimatuteks tõdedeks)."

"Tädi Julia ja kirjamees" kirjeldab autobiograafilisi elemente tema esimesest abielust. Samas eessõnas tunnistab ta ka oma nõrkust melodraama järele. Need kaks asja kokku segades on ta tekitanud tõelise Ladina-Ameerikaliku tohuvabohu.

19-aastane Mario õpib ülikoolis õigusteadust ja töötab raadiotoimetuses, kui tema ellu saabub tädi Julia, kes on temast kolmteist aastat vanem ja lahutatud. Nad armuvad ja püüavad oma suhet kogu suure perekonna eest varjata, mis on loomulikult läbikukkumisele määratud. Samal ajal tutvub Mario Pedro Camachoga, kummalisevõitu mehikesega, kes kirjutab väsimatult raadiokuuldemänge. Need seebiooperid on enam kui melodramaatilised ja autor põimib oma loo vaheldumisi Camacho kuuldemängudega. On tunda, millise mõnuga Vargas Llosa neid seebioopereid kirjutanud on. Ilmselt on see maitse asi, kes liialdusi ja melodraamat silmaotsastki ei kannata, sellel seda raamatut kätte võtta ei tasu, sest ka nimitegelase ja tädi Julia armulugu ei jää suurt Pedro Camacho suurejoonelistest seebiooperitest maha. Sellele raamatule ei tohi liig tõsiste plaanidega läheneda, aga kui seda võtta suurepärase meelelahutusena, siis seda ta just ongi.

Tõlkinud Eva Kolli

Ka raamatus "Lituma Andides" kasutas Vargas Llosa oma isiklikke kogemusi ajast, mil ta presidendiks kandideeris – sissiliikumise Sendero Luminoso hirmuteod olid päris, terve suure alpakade karja mahakõmmutamine oli päris. Tegevus toimub Peruu Kesk-Andides 1980ndate lõpus. Ehk seda teost võiks lugeda ajaloolise romaanina. Lisaks terrorismile on raamatus taustal ka ebausk ja uskumused. Aga teost võiks võtta ka kriminaalromaanina, kus mägedesse saadetud politseinik üritab inimeste vaikimisest hoolimata teada saada, kuhu on kadunud paar inimest.

"Lituma Andides" on üsna sünge teos, inimesed selles on sünged ja karmid, nagu ka maa, kus nad elavad. Autor on siiski ka seda lohutut maailma kaunimaks teinud. Suur armastus kestab hoolimata kogu ümbritsevast vägivallast ja räpasusest. Nii et seda teost võib võtta ka armastusromaanina.

Tõlkinud Ruth Lias

"Kapten ja külastajannad" on seevastu kerge, lõbus ja frivoolne, nagu ka Amasoonase džungel, kus kogu tegevus toimub. Selles raamatus pilab Vargas Llosa sõjaväge ja nende ametlikku kirjavahetust. Mustersõjaväelasest kapten pannakse ülemuste käsul džunglisse sõdurite jaoks lõbumajateenust looma. Selleks, et sõdurid külatüdrukud rahule jätaksid. Kõik peab toimuma suure saladuskatte all, mis omakorda koomiliste lahenduste arsenali kasvatab. Paralleelselt kirjeldab autor usulist fanatismi ja sõjaväelist. Sest kapten Pantoja on omal alal täielik fanaatik. Ta läheneb kõigele, ka seksuaalelu probleemidele "teaduslikult". On hirmus tore lugeda hirmtõsises sõjaväelises stiilis aruandeid, kus teemaks on sõdurite seksuaalsed tegevused.

Kahes viimases raamatus kasutab Vargas Llosa huvitavat tehnikat dialoogide edasi andmiseks – kaks eri kohtades ja aegadel toimuvat dialoogi jooksevad vaheldumisi – ja tekitab niimoodi väga huvitava efekti, mis mind alguses närvi ajas, aga hiljem leidsin selles oma võlu.

Tõlkinud Ruth Lias

Teised kirjutavad:
Kutsikad: Jüri Talvet
Lituma Andides: Loterii; Kalle Käsper, EPL
Kapten ja külastajannad: Loterii
Tädi Julia ja kirjamees:
Sehkendamine
Lembit Liivak, Sirp
Raamatukoi
Loterii
Loterii 2
Südamelähedaselt
Erik Aru, EPL
Kirjad Sõgedate külast

Pudinaid 4

Koondpostitus, ikka parem kui üldse mitte midagi.

Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane"
Mika Waltari „Sinuhe“ on süüdi. Sest keegi peab ju ometi süüdi olema, kindlasti mitte ma ise. Selles, et ma pool aastat ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Alustasin Sinuhet juba tunamullu, vahepeal ta lihtsalt seisis üle poole aasta, enne kui taas julgesin kätte võtta. Siis läks juba ruttu. Sest tegemist on ometigi huvitava raamatuga, täis ajalugu, müüte ja filosoofiat, seiklusi ja armastust. 740 leheküljel antud võimalus viibida kaugel nii ajas kui ruumis ja saada osa vaaraode-aegse Egiptuse ja selle lähiümbruse elust, viibida nii kõige kõrgemate võimukandjate kui ka alamast alama majas. Kannatada ja armastada koos arst Sinuhega. Mida veel ühelt raamatult oodata?

Mario Vargas Llosa "Kutsikad"
Ostsin selle raamatu suvel, et vabaõhufestivalil ootamise aega sisustada, hea õhuke, aga häbematult kalli hinnaga - 2 eurot, mis minu arvates on sellise minuvanuse õhukese raamatu kohta palju. Seda enam, et olen kindel, et raamatumüüja sai selle kellegi pööningult tasuta. Olen Llosat varem veidi lugenud ("Kapten ja külastajannad" olid suurepärane ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" ka täitsa ok). "Kutsikad" aga ei jätnud mingit mälestust. Raamatus on novell "Pühapäev" ja pikem jutustus "Kutsikad", mis räägivad noorte elust 60-ndate Peruus. Mulle tundub, et "Kutsikad" on Llosa loomingus väljapaistval kohal ja räägib olulistest teemadest, aga 2013 aasta Eestis ei tõmmanud eriti kaasa.

Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
Lendamisest ja hüpnoosist. Keda need teemad huvitavad, siis lugegu. Selline mehelik raamat, st meheliku vaatepunkti läbi antud, aga üsnagi poeetiliselt kirja pandud. Pigem autori filosoofilne käsitlus armastusest, vabadusest ja religioonist kui klassikaline romaan.

Jean-Philippe Toussaint "Armastajad"
Mees ja naine sõidavad Jaapanisse, kuigi mõlemad teavad, et nende suhe on lõppemas. Teose lõpuks saabki nende suhe otsa, aga see ei ole mingi üllatus, sest on juba algusest peale selge, et nii läheb. "Armastajad" on pigem seisundi- ja kirjelduste raamat, esmatähtis ei ole see, mida tehakse, pigem kuidas tehakse - tunne, meeleolu ja hetke tabamine. Niisiis seikluste otsijale ei soovita, aga ehk sellele, kes parasjagu samasuguses meeleolus ja tundemaailmas ringi liigub.

Tove Jansson "Reis kerge pagasiga"
Kui Tove Janssoni "Suveraamat" oli suurepärane teos, siis need novellid jätsid suhteliselt külmaks. Ilusasti kirja pandud, aga ei läinud eriti korda. Lehitsesin nüüd raamatut veel ja leidsin, et igatepidi toredad jutud on tegelikult. Tundub, et seda ei tohi lihtsalt kohe pärast "Suveraamatut" lugeda.

Robert van Gulik "Punane paviljon"
Kui tahad lugeda klassikalist krimijuttu, on van Gulik väga hea valik. "Punases paviljonis" lahendab kohtunik Di nagu alati kolme juhtumit, lõpp on natuke õõvastav ja ootamatu, aga moraal on lõpuks ikka selles, et armastus on kõigest ja kõigist üle. Selle nimel tapetakse ja valetatakse ja armastuse tõttu võib isegi pool elu valenime all metsaonnis elada.

James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani"
Huvitaval kombel teadmine, mismoodi üks neetult hea dramaatiline romaan on kokku pandud, milliseid reegleid järgitud ja mida silmas peetud, ei kahandagi sellesama romaani lugemise elamust. Seega võivad Frey teost lugeda ka need, kes ei kavatse ise romaani kirjutada. Sest tegemist on dramaatilise romaani loomise käsiraamatuga. Raamat on küll kirjutatud selles "thumbs up" ameerikalikus stiilis, kus on kõvasti killuviskamist, aga see tähendab ka seda, et igav ei hakka.

Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Claude Duneton on prantslane, kelle isa oli veendunud, et Nõukogude Liit on tõeline heaoluühiskond ja et kõik, mida sellest negatiivselt kirjutati, oli kommunismivastaste propaganda. Ma olen alati imestanud, kui kuulen, kuidas haritud ja tõsimeelsed eurooplased siiani kommunismi ülistavad. Praeguseks peaks ju olema teada, mida NLis tehti? Aga Dunetoni raamatust saab hästi aru, miks see nii on. Ja kurb hakkab. See raamat peaks olema kohustuslik igale kommunismi- või sotsialismiihaldajale, kes siiamaani pole aru saanud, mida Nõukogude Liit ja selle režiim tegelikult tähendasid. Duneton viibis 1990te algul Peterburis ja elas Tamara juures, kes räägib talle oma lapsepõlvest, mis ei olegi nii erinev Dunetoni enda vaesest ja väljapääsmatuna tundunud kodust Prantsusmaa provintsis. Aga siiani oli usutud, et NLis said kõik, mida neil vaja oli.

Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule"

Kuidas kirjutatakse romaani? Mis on oluline ja mis teeb romaanist romaani? Milliseid võtteid kasutavad kirjanikud oma teoste elamapanekuks? Kust pärinevad romaanides jutustatud lood? Mario Vargas Llosa kirjutab "Kirjades noorele romaanikirjanikule" oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta.

Ega neid võtteid nii palju ei olegi. See-eest varieerib iga kirjanik neid kordumatult, et saaks tekkida kordumatu teos. Peamised vahendid ja tehnikad, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, on:
jutustaja
ruumiline vaatepunkt
ajaline vaatepunkt
reaalsuse tase
vaatepunkti muutus
matrjoška
varjatud teave
ühendatud anumad

Llosa analüüsib neid võtteid tuntud romaanikirjanike näidete varal. Marques, Kafka, Melville, Flaubert on kõik meisterlikult kasutanud eelnimetatud vahendeid. Iga romaan põhineb autori isiklikul elul, kuigi tihtipeale pole see seos kuigi nähtav. Ja Llosa ei räägi siin praegu nii lokkavast eluloo- või mälukirjandusest. Aga loogiline ju - ükski autor ei saa romaani kirjutades omaenda elukogemustest, läbielamistest või kasvõi lapsepõlvest pärit teadvustamata hirmudest üle ega ümber. Nii ongi iga romaan osa selle autori elust.

Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju. Teema valikul on kirjaniku vabadus suhteline ja võib olla isegi olematu. Igal juhul on see võrreldamatult väiksem kui kõige selle puhul, mis puudutab kirjandusteose vormi, kus, mulle näib, on kirjaniku vabadus - vastutus - täielik. (lk 15)

Tõlkinud Ott Ojamets

Teised kirjutavad:
Lembit Liivak, Sirp
loterii
Loos on asju
Tsitaate
Lugemik