Isabella Beeton "Mrs Beeton's Household Management"

Võib-olla mõni lugeja mõtleb teinekord, et huvitav, mida see Bukahoolik teeb? Siia ta igatahes suurt midagi ei kirjuta. Noh, Bukahoolik loeb muidugi raamatuid. Kui muust tegevusest aega üle jääb. Näiteks luges Bukahoolik aprillist oktoobrini 160 aastat tagasi välja antud majapidamise käsiraamatut. Selle läbisaamine võttis seitse kuud. Sest ma lugesin seda enamasti vaid hommikusöögi ajal ja suur osa suvest polnud üldse kodus. Aga teos on ka 1108 lehekülge pikk, pisikeses tihedas kirjas. Ja see oli järjekordne hoop minu murenevasse müüri, mis arvas, et üks raamat ei saa elu muuta. Saab küll, isegi kui tegemist on majapidamise käsiraamatuga. Aga sellest veidi hiljem.

Arvan, et võib öelda, et "Mrs Beeton's Household Management" on Briti kirjanduse tüvitekst, seda küll mitte klassikalises mõttes, vaid kodumajapidamise kontekstis. 

Isabella Beeton sündis 1836. aastal, vanim kahekümne ühest lapsest, ega olnud mingi keskealine suure perekonna matroon, nagu võiks arvata. Ta oli vaid 22 aastat vana, kui selle tohutu tööga valmis sai. Isabella abiellus 1856. aastal jõuka kirjastaja Samuel Beetoniga ja hakkas kirjutama tema väljaannetesse artikleid kokandusest ja majapidamisest. Need anti 1861. aastal välja eraldi raamatuna, mis sai kohe tohutult populaarseks. Ta suri vaid 28 aastaselt, kuid selleks ajaks oli tema tööd müüdud juba miljonites ja müüakse seniajani.

Lõviosa raamatust on toiduretseptid, kuid see sisaldab ka õpetusi riietumise, etiketi, laste ja koduloomade kasvatamise, mürkide, esmaabi ja maja pidamise kohta. Teos annab suurepärase ülevaate Victoria ajastu keskklassi igapäevase elu-olu kohta. Kust ta kogu selle teadmise nii noorelt ja üsna vähese kogemusega võttis? Tegelikult on kõik retseptid võetud teistest kokaraamatutest, mõned isegi 17. sajandi omadest, ja talle saadetud lugejakirjadest. Ta kirjutab üksikasjalikult teenijate palkamisest ja nende töödest, alates uksehoidjast, kokast, toapoisist ja -tüdrukust, lõpetades piimatüdrukute ja pesunaistega. Tegelikult tal endal polnud kunagi tervet seda hulka teenijaid, kelle töid ta kirjeldab, vaid enamasti vaid üks maid-for-all. Kelle tööülesandeid lugedes võis talle vaid kaasa tunda - tolleaegse majapidamise pidamine oli ikka väga palju rasket tööd. 

Kui üldine arvamus Briti varasema köögi kohta pole just eriti soosiv - pudruks keedetud vesised aedviljad ja hautatud liha - siis siin vaatab vastu hoopis teine pilt. Ja kuigi mõni retsept paneb kulmu kergitama - makarone keedetakse kolmveerand tundi ja siis hautatakse veel veerand tundi puljongis, siis enamasti hoiatab ta ülekeetmise eest. Ajal, mil kogu toit valmistati elaval tulel, oli kasvõi sellise lihtsa asja nagu röstsaia tegemine paras ettevõtmine. Peatükk pesu pesemise kohta pani iseäranis head meelt tundma, et elame elektri ja masinate ajastul. Eriti kui meenutada, et tolle aja kleidid sisaldasid meetrite viisi kangast, pitse ja satse.

Beeton rõhutab pidevalt puhtuse, hügieeni ja toidu värskuse tähtsust, samuti seda, kui oluline on kohalik ja hooajaline toit. Ta oli mitmes asjas oma ajast eest, näiteks soovitab ta end iga päev pesta. Ajal, mil vannid ja kraanist voolav vesi olid vaid üksikute rikaste käsutuses ja üleüldse peeti liigset vett kahjulikuks. Raamatus on ka joonistusi ja pilte, lisaks vürtsitab ta teksti luuletustega.

Tema ekskursid ajalukku on üsna lõbusad. Nii kirjutab ta, kuidas primitiivsed inimesed sõid ainult juurikaid ja puuvilju, seejärel õppisid küttima ja kala püüdma, mille järel hakkasid karja pidama, enne kui said korralikeks talunikeks. Sidrunit varasematel aegadel ei tuntud üldse ja roomlased hakkasid sidrunit kasutama alles väga hilisel perioodil ja siis ka vaid selleks, et riietelt koisid eemal hoida. Nende jaoks oli sidrun liiga hapu ja Pliniuse aegadel, kristliku ajastu alguses, kasutati sidrunit peamiselt vaid suurepärase antidoodina mürkide vastu (455). 

Beeton alustab raamatut õpetustega noorele perenaisele (1. peatükk "The Mistress"). Ta võrdleb perenaist ettevõtte juhi ja sõjaväe juhatajaga. Kõige olulisemad omadused on puhtus, kokkuhoidlikkus, külalislahkus. Hea perenaine tõuseb vara, valib hoolega sõpru ja on heatujuline. Lugesin, kuidas tuleb hommikuseks külaskäiguks riietuda, et tutvumikülastus ei tohi kesta rohkem kui 15-20 minutit, lapsed ja koerad tuleb tingimata koju jätta. Äärmisel juhul võivad lapsed tõllas oodata, niikaua kui ema naabrit külastab. Õhtusöögid on eriti olulised sotsiaalsed sündmused, seega tuleb neiks hoolikalt valmistuda ja Beeton kirjeldabki mitmel leheküljel täpselt, kuidas tuleb külalisi istuma panna, mis järjekorras toite serveerida ja mis pärast juhtub.

Kõike seda lugedes tekkis hirmus tahtmine seda visuaalselt toetada. Tuli meelde Autumn de Wilde'i film "Emma" Jane Austeni romaani järgi. See on küll veidi varasemast ajastust, aga ajas asja ära. Vaatasin filmi mitu korda ja hakkasin huvi tundma, kes on see näitleja, kes mängib hirmus šarmantselt mr Knightleyt. Selgus, et selleks on Johnny Flynn. Siis selgus, et ta on lisaks ka muusik ja edasi leidsin end kuulamas tema muusikat, vaatamas tema filme, lugemas temaga tehtud intervjuusid ja kuulamas podcaste. (Ka praegu mängib taustaks tema viimane plaat.) Kusjuures nende filmide kättesaamiseks tuli teha jõupingutusi ja kulutada aega, sest Eesti on ikka selline perifeeria, et netist otse ei saa vaadata isegi mitte raha eest. Lisaks leidsin Flynni kaudu Briti looduskirjaniku Robert MacFarlane'i. Niisiis ostsin ja lugesin ka tema kirjutatud raamatuid, mida sai kokku viis. Kõik aga algas sellest, et võtsin riiulist seal juba viisteist aastat oodanud majapidamise käsiraamatu. Ütle siis veel, et üks raamat ei saa elu muuta! 

Lõpetuseks ka üks retsept, mille järele proovisin: Honey Cake - meekook. Sest selles ei olnud hiigelkoguseid, see ei sisaldanud searasva ja arutul hulgal võid ja seda ei pidanud vees keetma :)

Koostis: 1/2 hommikusöögitassitäit suhkrut, 1 hommikusöögitassitäis paksu hapukoort, 2 hommikusöögitassitäit jahu, 1/2 tl soodat, mett maitse järgi 

Valmistamine: sega suhkur ja koor, puista peale jahu koos niipalju meega, et see annab segule kenasti maitset, sega hästi, nii et kõik ained oleksid korralikult segunenud. Lisa sooda ja klopi kooki hästi veel 5 minutit. Pane see võitatud vormi, küpseta 1/2 kuni 3/4 tundi ja söö soojalt. Keskmine hind: 8 penni, piisab 3-4 sööjale, hooaeg: igal ajal.  

Kuna mul pole aimugi, milline oli Mrs Beetoni aegne hommikusöögitassitäis, siis kasutasin tavalist klaasi. Jahust pool klaasi panin täistera- ja ülejäänud tavalist kõrgema klassi jahu (mul on tunne, et tolle aja perenaistel ei olnud nii peent ja puhast jahu, nagu meie praegu kasutame, aga ega ma ei tea muidugi). Mett panin pool klaasi (suhkrut ainult veerand) ja tuli mõnusalt magus kook, millel oli eriti mõnus tekstuur - pisut nagu nätske, aga mitte ebameeldivalt.

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi"

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi" on pühendatud joogikultuurile Eestis kesk- ja varauusajal ning hoolimata pealkirjast räägitakse siin kõige rohkem õllest. Sest vesi oli tol ajal kahtlane jook, vein kallis ja viin polnud siiski peamine joogipoolis.

Autor on ka varem samal teemal kirjutanud, aga see raamat on pühendatud just joogile. Sest võrreldes toiduga on sellele Eesti ajalookirjutuses vähem tähelepanu jagunud. Tõsi on see, et joogikultuur kätkeb endas paratamatult vägijookide lugu, kuid joogikultuur on siiski laiem. Kesk- ja varauusaja algul oli Eestis jookide valik vaeste ja jõukate laual üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust ning tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas eelkõige joogi kvaliteet, ent ka joomakombeid iseloomustas mõlemal poolel sundimatu tahumatus. Tulenevalt siinse piirkonna geograafilisest asendist oli tähtsaim kohapeal valmistatud jook õlu, millele järgnesid muud teraviljast või meest kääritatud rüüped. Alles varauusaja lõpul hakkas õlu kaotama oma positsioone põletatud viinale.

Alkohoolsed joogid kuulusid kesk- ja varauusajal Eestis kõikides sotsiaalsetes kihtides lahutamatult pidustuste ja seltskondliku ajaveetmise juurde. Sellega kaasnesid muidugi ka pahed nagu liigjoomine, alkoholism ja kuritegevus. Hilisemal ajal jõudsid eliidi lauale uued joogid nagu tee, kohv ja kakao, aga sel ajal kui rikkad seda igapäevast ergutust nautisid, jõid vaesed inimesed üha enam odavat viina. 

See oli lühike kokkuvõte raamatust, milles kirjutatakse jookidest, mida Eesti aladel on tarbitud ja sellega kaasnevast kombestikust. Vanal ajal joodi kalja, taari, mõdu ja õlut. Vett muidugi ka, aga seda pigem siis, kui muud võtta ei olnud. Ilmekas tunnistus veejoomise seostamisest eeskätt puuduse ja vaesusega pärineb Eestimaa asehalduri Andreas Lennartssoni 1603. aaasta kirjast Rootsi kuningale. Selle järgi oli aadlimees Dietrich Stryck sõja, nälja ja katku tõttu langenud nii suurde viletsusse, et ei saanud endale isegi mitte toopi õlut lubada, vaid pidi jooma vett (lk 33). Viinamarju siinkandis ei kasvanud, nii toodi vein kaugelt, mis tähendas, et see oli kohale jõudes kallis ja ka kvaliteet võis pika reisi vältel kannatada saada. Lahjat õlut aga joodi iga päev ja palju, sest see oli eelkõige janukustutaja ja täiendus söögisedelile, joovastav mõju oli teisejärguline. Siiski oli tol ajal pidu ilma joovastavate jookideta mõeldamatu. 

Jookide puhul ei saa kuidagi üle vaadata ka majanduslikust tähtsusest. Jookide valmistamise ja müügiga teenisid paljud inimesed endale elatist, aga näiteks suure viinapõletamisega kaasnes ulatuslik metsaraie, kuid mõisnikud rikastusid. Mõdu valmistamine oli seotud mesindusega, vein hansakaubandusega.

Raamat tekitas tahtmise lugeda üle apteeker Melchiori lugusid või mõnda muud keskajast šnitti saanud teost, näiteks fantaasiakirjandust, kus tegelased ikka söögilauas pidusööki ja -jooki nautisid või kõrtsis asju ajasid. Siin on palju toredaid pilte ja ka jookide valmistamise õpetusi, kuigi paarsada aastat vana õlleteo õpetus oli küll selline, et mina ei suutnud kuidagi selle tegemist ette kujutada.

Teised kirjutavad:

Sirp

Vikerkaar

Tänan raamatu eesti kirjastust Argo

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes"

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes," alapealkirjaga mälestusi toidust ja igatsusest. Inglise keeles "Mastering the Art of Soviet Cooking", mis on ilmselge irooniline vihje Julia Childi kuulsale prantsuse köögi raamatule. Naljakas, kurb ja informatiivne ühekorraga. Nõukogude aja absurdsus pakub selleks lugematul hulgal võimalusi. Raamatust saab ka kiirmarsi korras ülevaate eelmise sajandi Venemaa ajaloost ja seda siis eelkõige läbi toidu vaatepunkti. Aga toit on ju alati olnud ükskõik mis ajal või oludes elavatele inimestele kõige tähtsam.

Nõukogude supervõimu kolmesaja-miljonilise endise kodanikkonna esindaja jaoks ei ole toit kunagi niisama individuaalne teema. 1917. aasta leivamässud andsid sädeme tsaari kukutamiseks ja riigipöördeks, seitsekümmend neli aastat hiljem aitab katastroofiline toidupuudus Gorbatšovil hädavaevu õhkuahmiva impeeriumi prügikasti saata. Selle ajavahemiku jooksul hukkub seitse miljonit inimest Stalini kollektiviseerimise põhjustatud nälja tõttu; veel neli miljonit sureb nälga Hitleri sõja ajal. Isegi rahumeelsemail aastail, Hruštšovi ja Brežnevi ajal, ületab igapäevane draama panna toit lauale kõik muud mured. Ühtteist ajavööndit läbiv kollektiivne sotsialistlik saatus seista toidujärjekorras ühendab seltsimehi Nõukogue Liidu viieteistkümnest liiduvabariigist. Toit oli Nõukogude poliitilist ajalugu läbiv teema, millest meie kollektiivne alateadvus on üdini läbi immutatud. (lk 10)

Suure ajaloo vahel on autor kirja pannud ka oma perekonna loo, mis algas vanavanematest Lizast ja Naumist, kes kohtusid NEPi-aegses Odessas. Anya sündis 1963. aastal Moskvas, ema oli juut, aga isa venelane. Nõukogude passi viiendaks punktiks oli rahvus. Autor kirjeldab, et eri rahvusest vanemate lapsena anti talle luba  neist üks ise 16-aastaseks saades viienda punkti alla valida. See eesootav otsus lasus kui kivi tema üheksa-aastase hinge peal. Kas valida keeruline au ja uhkus, astuda väljaheidetute leeri ning kahandada seeläbi dramaatiliselt oma õpingu- ja karjäärivõimalusi? Või valida kergem tee ja ollagi "venelane"? (lk58) Teda päästis valiku tegemisest emigreerumine. Aga kui Nõukogude Liidus oli juudiks olemine vaid rahvus passis, siis Ameerikas selgus ühtäkki, et see on hoopis religioon. 12-aastase tüdruku kohanemine uue elu ja eelkõige toiduga ei läinud kuigi kiirelt.

Siin raamatus on palju asju, lisaks suurele ja väiksele ajaloole killukesi siit ja sealt, selge see, et ta ei jäta puudutamata "Raamatut maitsvast ja tervislikust toidust", lõpus on ka retseptid, aga on üks oluline teema, millest ei saa Venemaast rääkides üle ega ümber. See on muidugi alkohol. Bremzen kirjutab, et Venemaad on võimalik tõeliselt mõista ainult läbi pudelipõhja. Jõid kõik ja nagu Majakovski oli öelnud: "Parem surra viinast kui igavusest." "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes" katab küll sada aastat, paljusid tegelasi ja lisaks Venemaale käiakse ka Ameerika Ühendriikides ja Pariisis, kuid on sellest hoolimata väga isiklik teos. See on ikkagi eelkõige mälestusteraamat, kantud igatsusest millegi järele, mis on püüdmatult läinud.

Tõlkinud Kreet Volmer

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Kultuuritarbija60+
Õhtuleht
Kultuur.err

Fuchsia Dunlop "Haiuim ja Sichuani pipar"

Inglanna Fuchsia Dunlop läks 1994. aastal Hiina Chengdu linna Sichuani ülikooli tegema uurimustööd Hiina poliitilisest suhtumisest vähemusrahvustesse. Tol ajal oli välismaalaste seltskond Chengdus tilluke. Dunlop kirjutab, et nüüd, mil maailm joobub Hiinast, on keeruline mäletada, kui marginaalne see 1990. algul tundus. Ka Londonis suhtusid sõbrad tema hiina keele õpingutesse kui ekstsentrilisse, et mitte öelda lõbustavasse vahejuhtumisse. Hetkest, mil ta Hiina jõudis, oli ta peaaegu ülejäänud maailmast ära lõigatud. Kõigele lisaks peeti teda salateenistuse agendiks. Mis mõttes sõidab noor naine Hiina selleks, et seal kokakunsti õppida?

Tegelikult oli Dunlop hellitanud lootust professionaalseks kokaks õppida, aga õppelaen tahtis maksmist ja niimoodi oligi ta jõudnud punkti, kus tegi igavat tööd. Võimalus sõita Hiina pakkus teretulnud vaheldust. Seal sukeldus ta ülikooliõpingute asemel Hiina köögikunsti saladustesse. Hiljem pöördus ta Hiinasse mitu korda tagasi, nüüd juba toiduajakirjanikuna. Dunlop on kirjutanud lisaks nendele mälestustele ka mitu Hiina köögi ainelist kokaraamatut ja siit saab lugeda, kui põhjalikult ta nende jaoks uurimustööd tegi.

Dunlop otsustas algusest peale, et sööb kõike, mida pakutakse. Hiina köök on lääne inimese jaoks igal juhul eksootiline, sest esiteks süüakse ära kõik, mis süüa annab, nagu näiteks kanajalad, skorpionid või meripurad. Teisalt muidugi on igapäevane toit palju igavam ja koosneb enamasti riisist ja sealihast, samuti on Hiina suur ja selle eri osades süüakse üsna erinevat toitu.

Peale Hiina söögikunsti kirjeldamisele saab raamatust teada päris palju Hiina ajaloo kohta, näiteks on eraldi peatükk Hiina viimase keisri kohta. (Kelle elu polnud üldsegi mingi meelakkumine, eriti toidu mõttes). Poliitilisest olukorrast kirjutab autor ka, aga siiski üsna vähe. Ta kirjutab oma mälestusi segamini Hiina kultuuri ja kommete kirjelduste ja toiduretseptidega. Nauditav kompott, täpselt nagu Hiina ja Hiina köök ise.

Tõlkinud Kreet Volmer

Teised kirjutavad:
Uus raamat Klassikaraadios
Ekspress
Kultuuritarbija 60+
Raamatud ja Kassid ...
Õhtulehe raamatublogi
Õhtuleht

Adeline Tannbaum "Moodne perenaine"

Adeline Tannbaumi keedu- ja majapidamisjuht "Moodne perenaine" ilmus 1937. aastal ja oli tema viimane ja kõige mahukam teos. Raamat anti 2013 uuesti algupärasel kujul välja.

Kui teoses "101 Eesti toitu ja toiduainet" jäi põnevaid leide väheks, siis siin on neid küllaga. Eelkõige on toitudel naljakad nimed.

Kirjutasin mõned välja:
75. Lenivki (kohupiimakäkid)
88. Erutav suupiste (sibulatest)
109. Isuheeringas (heeringas tükeldatakse, segatakse muude ainetega ja vormitakse uuesti heeringakujuliseks)
111. Segatoit (rosolje)
145. Mõnukurgid (täidetud hapukurgid)
146. Rammutoit (böff)
147. Eesti rahvustoit (kamararullid)
148. Pidu lõpp (popurrii) - Kõiksuguste järelejäänud toitude jätted jaotatakse ühesuurusteks tükkideks, segatakse vähese tomatikastme või majoneesi või koorega ja seatakse sügavale vaagnale.
280. Pikantne õlg (kiluküpsised)
320. Ihatav kalasupp (kalaseljanka) ja 321. Ihatav lihasupp (lihaseljanka)
400. Lamba-ootusroog - kõlbab külmalt süüa aedviljaga
415. Keelepärane koondus (magus koorekreem)
439. Rõõmuroog (veiniga ülekallatud apelsinid)
497. Rauakoogid (vahvlid), samas järgmise retsepti nimi on vahvlid - tundub, et kummagi puhul kasutatakse eri liiki raudu
506. Veevullid (keedutainast rasvas küpsetatud koogid)
556. Nõmmeliiv (küpsised)
623. Vanaeit (kulitš või baba)
709. Sooja - on tarvilik külmade toitude maitse tõstmiseks. Valmistatakse šampinjonide vartest, mida hapendatakse, keedetakse paksuks ja seejärel pannakse teelusikatäis toidutele maitseks.

Õpetatakse tegema järeletehtud oliive ploomidest (710), rabarbrilehtedest spinatit (746), aga tehakse ka kurgiga magusat torti (736) ja kohvisaia (738). Moosivahust saab teha kisselli (749), koorevahukreemi rukkileivaga süüakse ilma kõigeta (449). Hapukoorejuustu valmistatakse mullas (5) - hapukoor segatakse köömnete ja soolaga, seotakse valge riide sisse ja maetakse mulla alla. 2-3 päeva pärast on juust valmis!

Ploomikeedise vedelik jääb sirgeks. Sirokluu-aparaadiga pumbatakse purkidest õhk välja. Puru on porrulauk, maisipähik maisitõlvik, kodumaa pähklid ilmselt sarapuupähklid. Üks asi jäi mulle küll arusaamatuks - 276. vasikapiim. See loputatakse, puhastatakse veristest nahkadest ja keedetakse mõni minut soolatud vees, pannakse sõelale nõrguma. Mis asi see küll on?

Lisaks toiduretseptidele on raamatus ka majapidamisjuhised, kust selgub, et Persil oli juba tol ajal pesemiseks väga soovitatav pesupulber ja tolmuimeja oli Elektrolux.

Järgmist retsepti mõtlen katsetada - biskviit, milles on jahu asemel manna.

594. Mannatort
Ained: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.
6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud ning tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalgevaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitatud ja riivsaiaga riputatud vormis umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib torti traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. (251) järgi täita kui ka pealt ilustada. Täitmiseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja kaunistamiseks sukaadi.

Roosa kreem on želatiiniga paksendatud piima-keedukreem sidruniõliga.

Teised kirjutavad:
Tiramisust ja Fata Morganast - palju rohkem infot Adeline Tannbaumi kohta, siit leiate ka keelepärase koonduse retsepti
Kirjandusministeerium

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath "101 Eesti toitu ja toiduainet"

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo ja Ulrike Plath on "101 Eesti toitu ja toiduainet" kirjutamisel teinud ära aukartustäratava töö. Kuna tegemist on ajaloolastega, siis räägitaksegi rohkem toitude kasutamisest ja toiduainete kasvatamisest Eestimaa alal läbi aegade ning ka sellest, kuidas on meid mõjutanud naabrid. Inna Põltsam-Jürjo on muuseas kirjutanud väga huvitava „Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”, kust leiab ka keskaegseid toiduretsepte - erinevalt kõnealusest teosest.

Raamatust leiab ka esmapilgul üllatavad valikud, nagu näiteks hirss ja mais, vein, kalamari või lõunamaised puuviljad. Autorid ei ole tahtnud piirduda ainult traditsioonilise talurahvaköögiga. Eesti on ju palju enamat - me oleme kogu aeg olnud avatud võõrastele kultuurimõjudele, niimoodi ei saa kuidagi üle ega ümber Baltisaksa köögist. Peale selle on meie toidukultuuri mõjutanud Vene, Rootsi ja Soome. Selge see, et keskaegse linnakodaniku toidulaud erines Baltisaksa mõisate köögist, rääkimata talurahva toidulauast. Seega püüavad autorid iga toiduaine juures anda ülevaade kõigist neist eri ajastutest ja klassidest.

Artiklid jälgivad üldiselt sama struktuuri - alustatakse kõige vanemast teabest, mis on meieni jõudnud enamasti arheoloogiliste kaevamiste või vanade kroonikate kaudu. Sealt edasi kirjeldatakse, kuidas toitu või toiduainet keskajal kasutati, jätkatakse baltisakslastega ja niimoodi läbi uusaja 19. sajandi lõppu, sõdadevahelisse aega, sealt edasi nõukogude aega ja lõpuks jõutakse tänapäeva. Kuna see kõik tuleb anda kahel leheküljel, siis on teave paratamatult väga napp ja kokkusurutud. Põnevateks leidudeks ja infokildudeks ei ole kahjuks üldse ruumi jäänud. See teeb teose veidi kuivaks, kuid kuna artiklid on tähestiku järjekorras, siis satud lehte pöörates alati täiesti teistsuguse toidu juurde. Mis sunnib aga muudkui jälle lehte pöörama.

Silma jäi 17. sajandist pärinev Tuddi-nimeline salat, mis koosnes metspüü rinnafileest, vasikapraest ja härjamokast, õunast, peedist, kartulist, heeringast, anšoovisest, silmudest, kapparitest, marineeritud melonitest, suitsuvorstist, selle kõige kastmeks äädikas ja oliiviõli (lk 108). Selle kõrval kõlavad kaalikapuder, magus kapsapuding ja äädikases vees siniseks keedetud haug juba täitsa proovimistväärivate toitudena.

Mõnetiseks üllatuseks sain paljude toiduainete kohta teada, et neid on siinmail juba ammust aega kasutatud, samas kui mõni jällegi üsnagi hiline. Austreid veeti siia juba 18. sajandil, kurk ilmus eliidi pidulauale hiljemalt 16. sajandi keskpaiku, samas oli talurahvas üsnagi tõrges uuendusi omaks võtma ja seetõttu pidid 20. sajandi alguse kokaraamatud juhendama ja õpetama, kuidas üht või teist toiduainet kasutada.

Muidugi ei piirduta vaid 101 toiduga, paljudes artiklites kirjutatakse tegelikult korraga mitmest toiduainest, samas on ka sarnaste toitude kohta eraldi artikleid, näiteks leiva- ja saiatoidud, pagarileib, rukkileib ja võileivad on eraldi artiklid, samuti kringel, küpsised, sai ja sepik ning saiakesed.

Hoiatan, et raamatut ei tasu lugema asuda tühja kõhuga. Lugedes tekivad kogu aeg isud - küll tahaks kiluleiba, siis jälle piparkooki.

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust: Artikkel aiamarjadest
Uus raamat
Tiramisust ja Fata Morganast
Õhtulehe raamatublogi
Lugemiselamused

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Ruth Reichl "Tender at the Bone" ja "Comfort Me With Apples"

Eesti keeles on ilmunud Ruth Reichli autobiograafiliste teoste viimane osa - "Küüslauk ja safiirid". Kokku on ta kirjutanud kolm mälestusteraamatut. Esimeses raamatus - "Tender at the Bone" - räägib Reichl oma lapsepõlvest ja kujunemisest 50ndate New Yorgis. Teises - "Comfort Me With Apples" - aga kirjeldab ülikooliaega, abiellumist, elu kommuunis, kõik seda, mis tegi temast toiduspetsi. Ikka läbi toidu. Toit on tema elus olnud väga olulisel kohal alates varasest lapsepõlvest ja on määranud ka tema ülejäänud elukäigu. Reichl on töötanud restoranides kokana ja ajakirjanikuna. "Küüslaugus ja safiirides" kirjutab ta oma elust New York Timesi restoranikriitikuna.


Läbivaks jooneks tema raamatutes on erakordselt tundlikud toiduelamuste kirjeldused. Isegi kui kõik muu kõrvale jätta, siis piisab juba sellest oskusest, et Reichli raamatuid naudinguga lugeda. Aga oli väga huvitav lugeda tema kirjeldusi lapsepõlve New Yorgist ja eriti inimestest. Ka neid oskab Reichl suurepäraselt portreteerida. Huvitavaid inimesi oli tema elus küllaga, alates maniakaal-depressiivsest emast ja lõpetades kõigi nende kuulsate kokkade ja muude toidutegelastega, kelle nimed, tõsi küll, mulle suurt midagi ei öelnud. Illustreerimiseks lõik raamatust "Comfort me with apples":

"Now taste this." He put the softest little ball of sweet, buttery cheese in my mouth. I swallowed and it was like sunshine and green fields. 

The foie gras was molten velvet in my mouth, and when I took a sip of wine the flavour became even more intense, richer and rounder than it already was.

The scrambled eggs with truffles were even better than the foie gras. Minutes earlier I would not have thought it possible. Each forkful was like biting off a piece of the sun. It was like musk and light, all at once, and suddenly I burst out: "This is what I always imagined sex would taste like".

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju"

Vincent Schiavelli oli Sitsiilia päritolu tuntud Ameerika näitleja, praeguseks küll siit ilmast lahkunud. Ühel hetkel hakkas ta oma juurte vastu huvi tundma ja sõitis koos tolleaegse kihlatuga Sitsiiliasse vanemate kodukülla Polizzi Generosasse. Algus ei olnud just üleliia paljutõotav, sest eht itaallaslikult anti neile võõrastemaja kohta vastukäivaid juhiseid, vihma sadas jne. Pärast järelpärimisi ta siiski leidis oma sugulased ja sellest sai loomulikult jälle eht itallaaslikult suurepärane vastuvõtt ja väga soe suhtlus, mis jäi tema ellu kuni lõpuni.

"Tanti Beddi Cosi" ehk "Palju ilusaid asju" on Sitsiilia väljend, millega soovitakse teistele kõike parimat. Raamat on soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri. Siit saab teada paiga ajaloost ja muidugi selle inimestest.

Raamatus on ka hulganisti toiduretsepte, sest paljude ilusate asjade seas on toit muidugi see kõige ilusam. Schiavelli on lisaks kirjutanud veel mitu Sitsiilia köögi ainelist kokaraamatut.

Lisan siia isutekitamiseks ühe retsepti.

Vaese mehe kartulid
Seda lihtsat ja isuäratavat toitu võivad süüa kõik, olenemata nende majanduslikust seisundist.
Maitse muidugi paraneb, kui kartuleid küpsetada 'a bbrascera sütel. Kui seda luksust pole kusagilt võtta, võib neid küpsetada ahjus. 

Igale sööjale
1 punane kartul (250-300 g)
meresoola
extra virgin oliiviõli
musta pipart 

Eelsoojendage ahi 190 kraadini. Hõõruge kartulit köögiviljaharjaga. Keerake kartul fooliumi ja küpsetage 1 tund. Keerake kartul lahti, lõigake pikuti pooleks ja hakkige sisu jämedalt. Lisage soola, kallake ohtralt oliiviõli peale ja raputage heldelt musta pipraga üle. Serveerige. (lk 304)

Tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik

Teised kirjutavad:
Love the World

Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Anne Lill "Normaalne söömine"

Mina olen üles kasvanud teadmisega, et rasv on paha. Rasv teeb paksuks ja haigeks. See kole kolesterool! Nädalas tohib süüa maksimaalselt pool muna jne. Siis leiti, et rasva võib süüa küll, aga paha on hoopis süsivesik. Suhkrust rääkimata. Valge surm! Tühjad kalorid! Tahaks kohe kuri olla. Mulle on eluaeg valetatud! Selliseid sügavalt sissejuurdunud õpetusi ei muuda üleöö, seda enam, et pidevalt ilmub uusi ja üksteisele vastukäivad teateid toidust ja toitumisest.

Praegusel ajal on infot toitumise kohta rohkem kui kunagi varem. Ühel päeval loed internetist, et kohv on paha, järgmisel, et väga kasulik. Piim aga polevat üldse mingi inimese toit. Pole ime, et inimesed kõiges selles infouputuses segaduses on.

Autorid rõhutavad, et "Normaalne söömine" põhineb ainult kõige uuemal teaduslikult tõestatud informatsioonil. Uuringutel, mis on tehtud inimestega, mitte loomade peal. Sest kuigi uuringud võivad näidata, et näiteks suhkur võib tõsta  äädikakärbse Alzheimeri tõve riski*, on inimene siiski teistsugune loom oma unikaalse seedesüsteemiga ja teiste olendite peal tehtud katsed ei päde mitte.

Normaalne söömine tähendab, et tuleb süüa kõiki vajalikke toitaineid vajalikus koguses. Nii rasvu, suhkruid kui ka süsivesikuid, valkudest rääkimata. Nii taimset kui ka loomset toitu, nii süsivesikuid, suhkrut, piimatooteid kui ka rasva. Täitsa normaalne. Ainuke päris uudis minu jaoks sellest raamatust oli, et maasikad ei sisaldagi rauda nii palju, kui arvatud on. Rauda saab pigem ikka lihast, verivorstist ja maksast, ka näiteks naturaalsetest täismahladest ja paljudest taimedest, kuid neis sisalduv tugevalt seotud taimne raud imendub inimkehas halvasti. Maasikad tasub siiski süüa, kuna nad sisaldavad rikkalikult mangaani, C-vitamiini ja B9-vitamiini.

Raamat koosneb kolmest peatükist. Esimene on normaalse söömise kiirkursus, kus seletatakse lihtsalt ja kiirelt ära, mis see on. Teine peatükk räägib sedasama, aga põhjalikumalt, võttes ette kõik olulised toitainete grupid ja toiduained ja kirjeldab, miks neid vaja on, mida nad kasulikku annavad jne. Viimane peatükk on maitse asi. Autor (kes neist?) muheleb elu ja söömise üle.

Olen kindel, et ka selle raamatu teesidele saab esitada vastuväiteid, aga iga inimene peab omale lõpuks leidma mingi pidepunkti, eriti mis puudutab sööki ja söömist, sest nagu ütlevad autorid: "üha intensiivsemaks muutuvas infomöllus on läinud kaotsi lihtne elutõde – meie kui bioloogiliste isendite sisu ja toimimine sõltub sellest, mida ja kuidas me sööme." Ja veel: söömise pärast pole vaja muretseda, paanitseda, tõmmelda. Oma kehakaalu tuleks suhtuda lugupidamisega, sest keha koos oma heade ja halbade külgedega on iga inimese geenikogumi reaalne väljund." Mulle igatahes tundub selline lähenemine väga mõistlik erinevalt enamasti internetis levivatest "absoluutsetest tõdedest".


*see näide on illustreeriv

Mõned väljakirjutused normaalse söömise kohta:

Hommikusöök. Ei maksa peljata, et hommikune väike tordilõiguke vööümbermõõtu paisutaks. Inimkeha ainevahetus on korraldatud nii, et hommikul söödud süsivesikute muundumist ülemääraseks rasvaks ei toimu. Rasvaga hommikuti liialdada ei maksa. Mis ei tähenda seda, et hommikune söögikord peaks olema rasvavaba. Kasuta võid, mitte margariini! Ära alusta oma päeva vorstivõileibadega. Neis on rasva hommikuks natuke liiga palju. Samal põhjusel ei ole sobiv süüa mitu korda nädalas sardelle või viinereid. Kalarasv probleeme ei tekita, nii sobib hommikusöögiks hästi tükike rasvasemat kala: heeringat, kilu, lõhet või forelli. Saad korraliku portsu oomega-3 rasvhappeid ja olulise koguse ka kõrge bioväärtusega toiduvalke.

Lõunasöök. Naudi rahulikult lõunasööki, mis peaks olema võimalikult mitmekesine, meeldiv ja maitsev.

Õhtusöök. Ära liialda õhtusöögi kogusega (liigsus läheb nüüd juba rasvaks!). Õhtueine peaks sisaldama väga vähe süsivesikuterikkaid toiduaineid. Hästi sobivad õhtusöögiks puuviljad ja juurviljad. Õhtusöök peaks andma kõrge bioväärtusega toiduvalku, st siia sobib kala, linnuliha, väherasvane juust, kohupiim, kvaliteetne biokeefir. Pane tähele! Mida hilisem on õhtusöögi kellaaeg, seda rohkem hoia eemale tärkliserikastest toiduainetest: saiake, pannkook, magus koogike, pasta- ja kartulitoit jms. Samuti peaks õhtusöögil vältima liigrasvast toitu.

Kui vahel siiski juhtub, et sööd mõned päevad veidi valesti, ei sünni sellest kohe paha, juhul, kui eelnevatel päevadel oled järginud normaalse söömise põhireegleid, sest inimese ainevahetus pole jõuetu värk, mis kohe tõrkuma hakkab.

Iga päev tuleks tingimata süüa midagi täisteraviljatoodete (leib, helbetoidud, pudrud) ja piimasaaduste (kohupiim, kodujuust, probiootiline keefir, pett, juust) hulgast, süüa juur- ja puuvilju, tarbida täismahla, kvaliteetset külmpressitud õli ja puhast vett. Edasi, et ainevahetus töötaks laitmatult ja tervis oleks korras, peaksid sööma linnuliha (kana, kalkun jm) vähemalt kolm korda nädalas, kala vähemalt neli korda nädalas, muna (kanamuna, vutimuna jm) vähemalt neli korda nädalas ja punast tailiha (sea-, lamba-, veiseliha) mitte harvemini kui kord-paar nädalas.

Inimese toidu põhi-süsivesikuks sobib looduses laialt levinud liitsüsivesik tärklis. Inimorganism on evolutsiooniliselt kujunenud seda kasutama seetõttu, et tärklis koosneb glükoosijääkidest, st annab seedimisel vajaliku kiirusega verre glükoosi (veresuhkur!), mille sobiv tase on inimelu jaoks asendamatu.

Sahharoos on normaalses koguses tarbituna inimorganismile sobiv toidusüsivesik, andes verre üheaegselt ülivajalikku glükoosi ja teatud koguse vajalikku fruktoosi. Nii et pole ta ei valge ega pruun surm, ega ole tema puhul tegemist mingite tühjade kaloritega! Neid silte hakati sahharoosile külge kleepima tehismagustajate turule toomiseks! Viimastel on aga palju võimalusi tekitada inimorganismis tasapisi probleeme. See, et osa inimesi kipub sahharoosi pidevalt liiga palju tarbima, on tarbimise probleem, mitte sahharoosi kui ühendi probleem!

Ja veel! Mis tahes toiduaine pidev ülemäärane tarbimine tekitab probleeme.

Umbes 75% toidulipiididest võiks pärineda taimsest toidukraamist. Toit peaks sisaldama vajalikul hulgal kolesterooli. Mitte üle 250 mg päevas (kui seda hulka mõni päev ületada pole see probleemiks). Seega: vältida lipiidide puhul pidevat alatarbimist või liigtarbimist, tarbida neid õigetes vahekordades ehk olla normaalne sööja.

Kuna petis leiduv vesi on seotud põhiliselt valkudega, imendub see soolestikust väga aeglaselt, mis tõstab peti ettepoole igasugusest tarbitavast veest, olgu see siis tavaline või maitsestatud.

Parim taimse ja loomse toidukraami suhe inimese igapäevatoidus jääb järgmiste protsentide vahemikku: 75…85% taimset ja 15…25% loomset päritolu toiduaineid.

Rasvhapete õiged kogused ja vahekorrad on kenasti paigas, kui sööme päevas vähemalt näiteks 250 g puuvilja, 250 g aedvilja, nädalas kolm-neli korda head rasvast kala, tarbime külmpressitud taimeõli, tarbime järjekindlalt mitmesuguseid piimatooteid, linnuliha, mune ning vähemalt kord nädalas pisut kvaliteetset tailiha. Lihtne, kas pole? Ja säästlik ka, sest pole vaja raha välja anda libasõnumite järgi toimides.

Jälgi, et sinu päevane söömine tagaks organismi tervisliku ja täisväärtusliku talitluse kogu päeva jooksul. Selleks söö hommikul mõõdukas koguses komplekssüsivesikuid ja piisavas koguses häid toiduvalke; lõunasöök peaks olema hästi mitmekesine, naudi seda hoolega; õhtusöök peaks olema süsivesikute vaene (väldi tärkliserikast toitu) ja sisaldama rohkem kvaliteetseid toiduvalke. Ära tee oma organismile kahju, järgides tervisele ohtlikke libanõuandeid. Näiteks tarbida kiireks kaalukaotuseks tohutul hulgal valke ja ülivähe süsivesikuid. Pikapeale lõpeb selline valguga suur liialdamine ning süsivesikute alatarbimine maksa, kõhunäärme ja neerude tegevuse tõsise häirumisega ja nii talitades tekitad sa ise suure riski mitme raske haiguse tekkeks.

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Nädala autor
Mihkel Zilmeri raadiosari
Toitumistarkus

Liis Klaar "Mulgivanaema meekook"

"Mulgivanaema meekook" on üks väga ilus raamat (kujundaja Kadi Pajupuu). Kas ma olen juba öelnud, et ma armastan ilusaid raamatuid? Liis Klaar on kirja pannud loo oma suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Teksti osa on suhteliselt napp, peatutud on kõige olulisemal, ehk ei tule karta pikki heietusi elumurede teemal. Samas on autori enda elukäik olnud väga huvitav - sündinud 1938. aastal, tegi ta koos vanematega läbi põgenemise üle mere, kus nende laev torpeedotabamuse sai, kuid siiski veepinnale jäi. Järgnes elu Saksamaa põgenikelaagris läbi lapse silmade, hiljem kolimine Rootsi, abiellumine ja elu maailma eri paigus ning lõpuks kolimine Eestisse.

Lisaks on palju fotosid perekonnaalbumitest. Kogu loo taustaks on autori mulgivanaema toiduretseptid, mille too oma peene käekirjaga kunagi kaustikusse kirja pannud. Ehk siit leate autentseid retsepte - meekoogi, mulgi korbi, aleksandrikoogi, hapukapsasupi, mulgi pudru, kringli, pasha, kilupirukate ja kreeka pähkli koogi tegemiseks. See meekook on mul igal juhul tegemist ootavate asjade nimekirjas.

Hiljem: Nüüdseks on meekook tehtud. Soovitan teistelegi.

Teised kirjutavad:

intervjuu autoriga

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Carl Mothanderi kirja pandud "Kulinaarsed vested" on sajanditagune toidublogi. Mothander oli Rootsi seikleja, kes abiellus Saksa parunessiga ja seejärel elas mõnusat elu Kohilas Tohisoo mõisas ja linnamajas Tallinnas. Ta kirjutas 1920ndatel toiduvesteid Rootsi ajalehtedele.

Enamasti on need sellised, et mees on mõnusasti oma kodus ja plaanib just Kalli Kaasaga idüllilisele paadiretkele minna, kui keegi ootamatult külla tuleb. Aga külalisele on ju tingimata vaja kehakinnitust pakkuda. Siis läheb Carolus aeda ja sahvrisse ja keldrisse ja võtab sealt üht ja teist ja kolmandatki, segab selle kõik kunstipäraselt kokku ja õige pea ongi imemaitsev lõunasöök külalisele valmis. Ning suud vesistama panevalt kirja pandud.

Lugege ise rootsipärase suupistelaua kirjeldust:

Esiteks muidugi suupistelaud, kerge ja meeldiv. Napsiküsimuse lahendan ma viinaga, millele on lisatud paar tilka köömneõli ja tsipa suhkrut. Koduõlu friseerin natukese suhkru ja tera hiniiniga - aga ainult terakesega, maitse ja kuumuse nimel. Keldris on kõige paremat marineeritud heeringat, see pannakse ilusti väljaraiutud jäätükile ja ümbritsetakse õrnalt tilliga. Värsked kartulid on kasvulavas juba valmis. See on kõige tähtsam. Rediseid ja värsket kurki - samuti jää peal jahutatud - süüakse poole sentimeetri paksuste lõikudena ainult vähese soolaga. Selle juurde minu ema suurepärane leiutis: viis hakitud karbikilu, üks kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja kiiresti heas võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt röstleival. Ja siis veel vana kodune köömnejuust. (lk 34)

Muuhulgas pannakse mehele mõned nõbud ja kostitatakse peremehe poissmeestest sõpru. Üks veste eristub veidi - see kirjeldab Tallinna salongielu ja ühte Toompea salongide hirmuvalitsejat - krahvinna von Smasquensi - kelle korraldatud bridžiõhtutel kõik käisid, kuigi keegi ei tahtnud. Ja kus pakuti soolapulki, mida keegi kunagi ei söönud. Kuni Carolus läks ja aastatepikkust tabu rikkus - olles sellega haavanud nende seltskonnaelu kõige pühamaid traditsioone. 

Väga muhedad vested ja kui raamat läbi sai, oli väga kahju, oleks tahtnud neid veel ja veel lugeda. Nii mõnegi toidu tegemise kirjeldus tekitas huvi seda järele teha. Aga nii mõnigi ei tekitanud. Sest praegusel ajal ei arvata enam eriti palju liiga paljude toiduainete omavahel kokkusegamisest. Näiteks järgmine magustoit:

Magustoit: kaussi pannakse kõigepealt üsna magusat aprikoosikompotti. Selle peale paks kiht mandlibiskviiti. Selle peale koorest, meest ja võist keedetud karamellikastmest kate. Selle peale põldmarjamoos ja lõpuks jõhvikamahlaga toonitud roosa pilv vahukoort. Kui keegi protesteerib, siis visatakse ta lihtsalt välja. (lk 71)

Tõlkinud Anu Saluäär-Kall

Teised kirjutavad:

Kultuur.err (katkend)

Sehkendaja

Vein ja Raamat

Kultuuritarbija 60+

Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Ekspress, P. Hõbemägi
Tõlkes leitud
Tiramisust ja Fata Morganast
Lugemiselamused

Keskaeg

Keskaeg on põnev. Millegipärast palju põnevam kui näiteks rauaaeg. Ilmselt on peapõhjuseks see, et ka teistele on keskaeg huvi pakkunud ja seda on lihtsalt palju uuritud ja huvitavaid käsitlusi ja romaane kirjutatud. Kuidagi on niimoodi juhtunud, et möödunud suvi möödus minu jaoks keskaja tähe all. Lugesin enam-vähem järjest raamatuid, mis ühel või teisel moel keskaega käsitlevad. Kõik need raamatud on üksteist kenasti täiendanud. Aga nüüd kõigist järgemööda.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"
Melchiori-sarja viies lugu. Siin tegutseb apeeker Melchiori kõrval ka tema poeg, kes Lübeckis haridust omandab ja põnevatesse seiklustesse satub, muuhulgas ka sajandi armastuse leiab. Samal ajal peab tema isa Melchior Wakenstede toime tulema mõrvade, salapärase kroonika, näitemängu korraldamise ja innuka leskprouaga. Keskajale omaselt on tegemist aeglase ja rahulikult kulgeva looga, autor võtab selgitamiseks aega, lõpplahendus on jällegi selline, mida lugejal ei oleks võimalik olnud ära arvata. Muide, kas te panite tähele, et kaanel olev kangelane kangesti isand Hargla nägu on.

Inna Põltsam-Jürjo „Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas”
Raamatu aluseks on 1996. aastal Tartu Ülikooli juures kaitstud magistritöö, mille teksti on täiendatud ja lisatud illustratsioonid. Sissevaade keskaegse Tallinna söögi-joogikommetesse, üldsegi mitte igav ja akadeemiline. Kuna söömisel-joomisel on ajaloos oluline osa, siis saab siit palju teada ka lihtsalt Tallinna mineviku ja üldisemalt keskaja kohta. Lõpus on ka valik tolleaegseid retsepte – imestamiseks ja järeletegemiseks.

Johann Huizinga "Keskaja sügis"
Johann Huizinga 1919. aastal ilmunud teos on üks 20. sajandi kultuuriajaloo säravamaid saavutusi, teaduslikult põhjalik, ent ilukirjandusena loetav uurimus hiliskeskaja vaimu- ja tundeilmast. Keskendudes 14.–15. sajandi Prantsusmaa ja Madalmaade kultuuriloole, et paremini mõista kuulsate kunstnikest vendade Van Eyckide loomingut, esitab Hollandi ajaloolane Johan Huizinga (1872–1945) haarava sissevaate hiliskeskaja ilu- ja kangelasunelmatesse, armastuse ja pühaduse vormidesse, surma- ja teispoolsuse kujutelmadesse, rüütlite ja kunstnike maailma.

Selline on kirjastuse raamatutvustus ja sellele on raske midagi juurde lisada. Ilukirjandusena loetav on ta siiski pigem sellele, kellel on sobivad alusteadmised, mis aitavad teksti paremini mõista. Mina nägin teosega ikka kõvasti vaeva. Vahepeal läks nagu paremini, aga siis jällegi ei saanud midagi aru. Ehk see tuttav tunne, et kõik sõnad on tuttavad, aga kokku ei anna mingit tähendust. Teisalt muidugi on "Keskaja sügis" tõepoolest huvitav ja valgustav sissevaade keskaja inimese maailma. Huizinga toob muuhulgas ära keskaja kõige kuulsama "Roosiromaani". Ma olin sellest küll kuulnud, aga tegelikust sisust ei teadnud midagi. Praegusaja inimesele on "Roosiromaan" üsnagi mõistetamatu teos. Kui Ian Mortimer oma "Ajaränduri teejuhis keskaegsele Inglismaale" kirjutas rohkem keskaegse maailma toimimisest üldiselt, siis Huizinga kirjutab justnimelt keskaegse inimese mõttemaailmast, niipalju kui seda olemasolevate materjalide põhjal rekonstrueerida annab. Ilmumise ajal oli teos väga uuenduslik, sellisel viisil ei olnud keegi ajaloole varem vaadanud.

Tõlkinud Mati Sirkel

Bill Bryson "Kõiksuse lühiajalugu"
"Kõiksuse lühiajalugu" ei räägi muidugi ainult keskajast, Bryson tahab anda ülevaate kõigest, mis meie ümber on. Inglise keeles ongi teose pealkiri Short History of Nearly Everything. Universumist, planeedist Maa, inimesest ... Bryson kirjutab sellest kõigest läbi teadlaste, ehk nende inimeste, kes oma mõtte- ja teadustööga jõudsid nende asjade lahtiseletamiseni.

Keskaeg ei olnud teaduse arengus just kuigi viljakas aeg. Sest keskaja inimese mõttemaailm oli hoopis teistsugune, siis mõeldi pigem nii, et midagi ei tohi muutuda, siis on maailm korrastatud ja õige. Seetõttu on mõistetav, et selline suhtumine ei aidanud kuigipalju kaasa teaduse arengule. Samas päris ilma suurte teadlaste ja avastusteta ei saanud läbi ka keskaeg. Näiteks sellised nimed nagu Roger Bacon, Kopernikus, Galileio Galilei ja muidugi Leonardo da Vinci.

Tõlkinud Henn Käämbre

Ka oma "Ringkäigus kodumajas" puudutab Bryson keskaega. Nii et need kaks populaarajalooteost annavad samuti kena täiendust keskajast huvitatule.

Karl Ristikivi "Põlev lipp", "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud" 
Karl Ristikivi kolm teost "Põlev lipp", "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud" üldnimetusega "Kroonikate triloogia" lisavad kõigele eelnevale ka ilukirjandusliku käsitluse. Ma ei oska ausalt öeldes nende kohta enam midagi asjalikku arvata, kui lugemisest juba nii palju aega möödas on. "Põlev lipp" oli ehk kõige staatilisem ja sisaldas liiga palju arutlusi ja liiga vähe seiklusi, samas "Surma ratsanikud" oli täitsa põnevik. "Viimne linn" jäi siis kuhugi vahepeale. Panen siiski kirja teoste lühiülevaate Wikipedia järgi.

"Põleva lipu" sündmused leiavad aset Lõuna-Saksamaal ja Itaalias aastatel 1266–1268. Lugu jälgib Švaabi hertsogi ja Staufenite koja viimase võsu, Konradini luhta läinud katset ühendada Saksamaa ja Itaalia ühise kuninga võimu alla. Konradin on sündmuste alates 16 aastane ja Ristikivi kujutab teda ausa ja õilsana, ta on pühendunud oma ülesandele võita tagasi Sitsiilia kuningriik, mis tema vanaisa Friedrich II sohipoja Manfredi käest on langenud Anjou Charles'i kätte.

"Viimne linn" manab lugeja silma ette apokalüptilise nägemuse Püha Maa viimase ristisõdijate linna Akko langemise moslemite kätte aastal 1291. Kroonika jutustaja on Ateena hertsogi valdustes sündinud hospitaliit Roger Blondel de Tressalin, kes räägib oma elu lugu. Põgenemine viib Rogeri Küprosele ja Akkosse, kus ta liitub Templiorduga. Pärast aastatepikkust ausat teenistust heidetakse ta ordust reeturliku valesüüdistuse peale välja, misjärel ta võetakse Hospidaliordusse. Romaani kolm viimast peatükki kirjeldavad dramaatiliselt Akko langust ning viimaseid lahinguid selle eel.

"Surma ratsanikud" viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Romaan kirjeldab Roger de Flori juhitud ajaloolise palgasõdurite kompanii Kataloonia Suure Kompanii seiklusi 14. sajandi alguses Vahemere piirkonnas.

Ruth Reichl "Küüslauk ja safiirid"

Ruth Reichli "Küüslauk ja safiirid", alapealkirjaga Toidukriitiku salaelu on segu heast jutuvestmisoskusest, heast toidust ja heast huumorist.

Ruth Reichl töötas 1993-1999 ajalehe New York Times restoranikriitikuna. Selleks, et saada külastatud söögikohtadest taskaalustatud ja õige mulje, oli hädavajalik, et teda restoranides ära ei tuntaks. Sest niipea, kui see juhtus, sai ta maailma parima personaalse teeninduse osaliseks, talle toodi spetsiaalselt tema jaoks valmistatud toidud, kõik muidugi selle nimel, et saada ajalehte kiitev arvustus. Sest restoraniomanikud teavad väga hästi, kuidas positiivne või negatiivne arvustus väga otse nende sissetulekutele mõjub. Reichli pilt rippus iga New Yorgi restorani teadetetahvlil. Hea näide toidukriitiku tähtsusest on siin: ühe Chicago restorani köögi seinal rippus selline silt: Kuidas tunda ära toidukriitikut.

Niisiis leidis Reichl omale parukapoe ja koos tuttava näitlemisõpetaja abiga alustas muutumismängu. Ta kehastus erinevateks naisteks, muuhulgas oma emaks, mis oli üsnagi hirmutav kogemus. Aga teiste naiste kehastamine hakkas lõpuks mõju avaldama - võõraste riiete, paruka ja meigi all hakkas kaduma tema ise ja esile tõusid võõrad mõtted ja tunded.

Carol ei käinud peale. "Niisiis loobud maskeeringutest ja lähed oma näoga?"
Raputasin pead. "See poleks õige. Tead küll, kuidas siis on, kui ma maskeeritud ei ole: lihalõigud on suuremad, toit saabub kiiremini ja istekohad on mugavamad. Ükski restoran ei saa hetke ajel toitu muuta, kuid kui kohale ilmub New York Timesi kriitik, siis head äraolemist pakkuda on ikka võimalik. Köök valib välja suurimad vaarikad. Maitre d' annab talle vaikse laua söögisaali keskel ja ainult temale pühenduva kelneri. Sommeljee kannab hoolt, et iga vein, mida ta tellib, oleks hea ja et ta klaas poleks kunagi tühi. Magustoidukokk teeb lisajõupingutuse." Viipasin meie suurele kabiinile. "Sa tead, et ma ei saa sellel iga kord juhtuda lasta, kui välja sööma lähen." (lk 323)

Reichl oskab hästi jutustada. Tema kirjeldused restoranidest, toitudest, oma muutumismängust, emast on kõik huvitavalt kirja pandud. Pärast restoraniskäigu vabas vormis kirjeldamist toob ta ära ka selle arvustuse, mille ajalehele kirjutas. Lisaks on raamatus ka retseptid. Retseptid on lihtsad ja järeletehtavad ja tunduvad väga maitsvad.

Tõlkijad Lii ja Talvi Tõnismann on olnud oma töös väga püüdlikud, üleliia püüdlikud. Ühest küljest on tõlge lihtne ja ladusalt loetav, aga siis komistad sõnade otsa, mis panevad heal juhul kulme kergitama ja halvemal juhul detektiivitööd tegema. Pärast kaukaasia rassi ja gruusia aktsenti (New Yorgis!?) panid rugalad lihtsalt naerma. Aga tõsist uurimistööd pani tegema hoopis lappeliha. No misasi on lappeliha? Isegi kõikvõimas google leidis vaid mõne tulemuse.

Et teil ei oleks vaja vaeva näha, siis siin on minu lingvistilise uurimistöö tulemused:

Kõigepealt tsitaat - eestikeelses raamatus lk 76, peatükis "Umamit otsimas", kohas kus Ruth on koos Raymond Sokoloviga, kes oli Timesi toidukülje toimetaja seitsmekümnendate alguses, Kang Suh' nimelises Korea restoranis menüüd uurimas:
Uurisin veel minuti menüüd ja küsisin: "Kas sa arvad, et me võiksime leida mõne eufemismi, mis muudaks grillitud lappeliha Ameerika publikule ahvatlevaks?"

Eesti murrete sõnaraamatus on termin täiesti olemas ja selgub, et tegemist on sea küljetükiga. Huvitav on, et seda ei saagi mõne kindla piirkonnaga seostada, vaid sõna on kasutatud nii lõunapool kui ka rannikul. Mõnel pool kasutatakse ka varianti lapeliha.

lappeliha

• (sea) külje- või vaheliha lappe liha on vaheliha, [mis] on sisikoǹna, `kopsu ja südame vahel Jõelähtme (rannikumurre);
• lappe liha [on] küĺle liha /Tori;
• lappeliha one pekine liha - - one kubeme liha /Kodavere (idamurre);
• kinsu liha ja teene on lappe liha; lappe liha ei taha `soolduda /Pilistvere;
• siä lappeliha lõegati kõik tükkides /Kolga-Jaani;
• nüid om lappeliha, mõni `ütleb lape, aga vanast üteldi vaheliha /Nõo;
• lappeliha [on] tsia küĺleluie pääl /Kambja;
• lappõliha iks kõgõ parõmb liha /Põlva;
• t́sialiha om kõrdlikanõ, kõrd `valgõt, kõrd verevät tu̬u̬ lappõliha siseh /Setu

Ma olin pool aastat teadmatuses, miks sea küljeliha ameeriklastele ometi peale ei lähe. Aga nüüd läheb veel põnevamaks, sest sain ingliskeelse versiooni ja originaalis kõlab sama lause niimoodi:
"I studied the menu for another minute and then asked, "Do you think we could come up with any euphemism that would make grilled tripe enticing to an American audience?"

Tripe! Tripe on looma võrkmagu või ka laiemalt öeldes rupskid. Igatahes tundub, et eestikeelse lappeliha näol on tegemist sea küljest pärit tükiga, millel loomamaoga midagi ühist ei ole.

Tänan tähelepanu eest, selleks korraks on lingvistilise uurimistööga ühel pool.

Teised kirjutavad:

Jagatud rõõm (koos raamatust pärit juustukoogi retseptiga!)
Kruusatee
Raamatusõltlastele
kultuuritarbija60+
Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Jaan Martinsoni raamatublogi
Kiiksu lugemisarhiiv

Michael Pollan "Toidureeglid"

Ma olen natuke pettunud. Michael Pollan on ajakirjanik ja oma sõnade järgi uuris mitu aastat kõike seda, mida tervisliku toitumise kohta kirjutatud ja arvatud on. Selgus, et kogu virvarris arusaamisele jõuda ei olegi võimalik, sest niipalju kui on uurijaid, niipalju on eri arvamusi, mis omakorda tihtipeale vasturääkivad. Aga pärast pikalt teemasse süvenemist tekkis autoril ometi mingi tunne ja arusaam, mis on õige ja settisid välja reeglid, mis toimivad.

Kõik on väga lihtne:
Mida ma peaksin sööma? - Söö toitu.
Millist toitu ma peaksin sööma? - Enamjaolt taimi.
Kuidas ma peaksin sööma? - Mitte liiga palju.

Reegleid on kokku 64, millest esimene on: Söö toitu ja viimane: Mõnikord riku reegleid. Nende vahele mahub hulk mõistlikke nõuandeid. Näiteks:

• Ära söö midagi, mida su vanavanaema toiduks ei tunnistaks.
• Hoidu toiduainetest, mille koostisosi kolmanda klassi laps ei suuda välja öelda.
• Söö ainult toitu, mis lõpuks roiskub.
• Kui vähegi võimalik, ära mine supermarketisse.
• Söö ainult inimeste küpsetatud toitu.
• Kui toit jõudis sinuni läbi autoakna, siis see ei ole toit.
• Söö loomi, kes on ise hästi söönud.
• Ära unusta väikseid rasvarikkaid kalu.
• Söö magusat, mida leidub looduses.
• Õhtusöögi juurde käib klaas veini.
• Maksa rohkem, söö vähem.
• Kuula oma kõhtu.
• Söö aeglaselt.
• Ära tangi end samas kohas, kus tangid autot.
• Ürita mitte süüa üksi. 
• Tee ise süüa.

Raamat on kirja pandud lihtsalt ja arusaadavalt. Ei mingeid keerulisi termineid, samuti ei vaeva autor lugeja pead eri teooriatega. Miks ma siis pettunud olen? Liiga lihtne oli see kõik. Pollani järgi toitun ma praegu vägagi tervislikult. Arenguruumi muidugi on - valge jahu on võrdsustatud valge suhkruga, ehk vahet pole, kumba süüa, mõlemad pole midagi muud kui annus glükoosi. Samuti tuletab ta meelde, et jäätis on jäätis, isegi kui ta on valmistatud mahepiimast ja toorsuhkrust. Juba õige pisut oma harjumusi muutes võib tervises häid muutusi kaasa tuua.

See raamat on ehk omal kohal neile, kes toituvad peamiselt kiirtoidust ja karastusjookidest. Ainult et kas nemad selliseid raamatuid loevad?

Tõlkinud Andrus Maran

Teised kirjutavad:
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
Veel mõned reeglid

"Toidureeglite" otsa tasuks lugeda ka Brian Wansinki "Arutut söömist", kus autor hulga eksperimentide ja näidete varal selgitab, miks me sööme rohkem kui arvame ja nii, et me seda ise ei märkagi. Lõpus annab ta ka mõned praktilised soovitused selle kohta, kuidas süüa vähem.

"Arutu söömise" kohta võib rohkem lugeda siit: Avaldatud mõtted, ajakiri Naised ja Maitsed.ee.

Tõlkinud Kerli Hurt.

Anthony Bourdain "Keskmiselt küps"

Anthony Bourdaini "Keskmiselt küps" on omavahel nõrgalt seostatud esseede kogum. Nii kirjutab Bourdain ühes peatükis oma lapse kasvatamisest, teises annab valu restoranikriitik Alan Richmanile, kolmandas räägib tõelise kirega Ameerika hamburgerist, neljandas aga kirjeldab ausalt ja avameelselt seda, miks kokaks pürgijad oma otsuse ümber peaksid mõtlema. Ühine nimetaja on muidugi toit ja restoraniäri. Tundub, et ta on ühte raamatusse kokku kogunud kõik oma viimaste aastate mõtted, et need raamatu kujul suurema hulga lugejate ette paisata.

Kui ma hommikuti "Avameelselt köögis" kirjutasin, olin ma siiralt vihane. See oli sihitu, iga hetk plahvatada võiv raev, mida veelgi võimendas mu kirjutamisrežiim (kui seda nii võib nimetada): tõusin pool kuus või kuus ning paiskasin rutuga paberile lauseid, meenutusi ja kiiruga taastatud mälestusi eelmisest õhtust (ehk siis ajast pärast kümne, kaheteistkümne või neljateistkümne tunni pikkust tööpäeva, millele vältimatult järgnes liiga palju alkoholi ja voodisse vajumine). Sülgasin pähetulnud sõnad välja - lausetega ma eriti vaeva ei näinud, selleks polnud aegagi - ja siis jälle tööle: kastmed tulele, liha lõigata, kala tükeldada, pipar jahvatada, eined valmistada ja nii edasi. Pool neli kaks kiiret pinti üle tänava õllekas, tagasi "Les Hallesi" kas pliidi taha või tellimusi sorteerima, lõpuks "Siberia" baari - ehk siis jäime koos viimaste töötajatega lihtsalt paigale ja jõime kuhugi minemata. Kössitades kollase takso tagaistmel, jalad kuulikindla vaheseina taga ebamugavalt kõveras - seal oli mu tõhusaim tööhetk, seal mõtlesin ma välja, mida järgmisel hommikul kirjtuada. Aken praokil, ise poolenisti - kui mitte täiesti - teadvuseta, mõtlesin ma oma elu peale ja New York City veeres mööda. (lk 262)

"Keskmiselt küps" nii vihane raamat ei ole, aga ega ta oma arvamust vaka all ei hoia ja igasugu tegelased saavad nii mis tolmab. Paljudele tipptegijatele vaatab ta siiski alt üles ja neid portreteerib ta austusega, kuid mitte vähem värvikalt ja ei jäta sellepärast veel nende negatiivsetele omadustele osutamast.

Tavalisele eesti lugejale oleks ära kulunud kõvasti joonealuseid selgitusi ja märkusi. Suurem osa nimedest, millega Bourdain pillavalt ümber käib, on võõrad. Teisalt ei ole meie siin vist ka teose sihtgrupp, vähemasti autori arvates. Ta nendib mitmel korral, et "Avameelselt köögist" oli mõeldud New Yorgi restoraniäris tegutsevatele inimestele ja ta on siiamaani üllatunud, et see ka väljaspool toidutegelaste ringkonda nii menukaks osutus (mitte et tal sellest kahju oleks, raha ju tuleb). Bourdain kirjutabki: Lõpuks polnud tulemusel vigagi, aga ma poleks suutnud niiviisi kirjutada, kui ma oleksin mõelnud, et inimesed seda kunagi lugema hakkavad (lk 266). Tähelepanuväärne on ka seik, et ta New Yorgi kokkasid ja kelnereid inimesteks ei pea.

Teine kivi on samuti tõlkija ja/või toimetaja kapsaaeda. Tõlge kannab ilmselgeid kiirustamise märke. Siin-seal jääb mõni lause arusaamatuks ja teinekord paneb mõni tõlkevaste kulmu kergitama. Ma nuputasin näiteks tükk aega, mis võiks olla kobarkepp. Ilmselge vaste ei sobinud eriti konteksti. Aga ühtegi teist ma oma rikutud meelega ka välja ei mõelnud. (Google aitas meelde tuletada, miks see sõna nii tuttav tundus. Esimest korda kohtasin seda vendade Coenite filmis " Burn After Reading").

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Raamatuklubi
Liina nurgatagune
Tanel Veenre, Päevaleht

Juta Raudnask "Samba, sake ja tšillikaun"

"Samba, sake ja tšillikaun" on ühe perekonna ümber maailma reisimise lugu. Ühe toitu ja söögitegemist armastava perekonna lugu. Seega on raamatus ka retseptid, mis otse kutsuvad end järgi tegema. Ühel heal päeval otsustab perekond Raudnask, et aitab küll, nüüd on viimane aeg maailma näha. Nii võtsid nad oma viieaastase tütre ja asusid teele. Muidugi eelnes sellele korralik planeerimisperiood ja "maailm" piirnes nende jaoks siiski valitud riikidega Ladina-Ameerikas, Okeaanias ja Aasias.

Autor kirjeldab inimesi, kellega teel kokku puututi, elamispindu, mis varieerusid kodumajutusest (couch surfing) hotellideni, puudutab eri maade kombeid ja uskumusi. Liigub mööda linnatänavaid või liivarandu. Sekka vaatab tõtt mürgiste madude või ülbete ahvidega. Ja muidugi toit. Seda jagub siin igale poole ja maitseelamuste kirjeldused on ehk parim osa raamatust.

Natuke jäi vajaka kirjanduslikkust, raamat oli nagu pikem blogipost või ajakirjanduslik reisireportaaž. Mis ei tähenda siiski, et teos kohmakalt või piinlikult mõjuks. Kaugel sellest, lihtne ja ladus keel, arusaadav ja kaasaelamist võimaldav stiil. Seega ajakirjanduslik. Mingeid erilisi järeldusi autor kuuldud-nähtud ilmaelu ja kommete kohta ei tee, pigem üritab sobituda keskkonda ja kultuuri. On tunda, et Tai on paari suurim armastus ja seal peatutaksegi pikemalt, samuti on Tai retsepte kõige ohtramalt. Meelde jäi tore seik Austraalia riigipiirilt, kus autor tolliametnikule käsi südamel vannub, et tal ei ole kaasas mitte ühtegi toiduainet (Austraaliasse on teatavasti toiduainete sissevedu rangelt piiratud) ja pärast piiri ületamist avastab, et kotis on nii poolik võileib kui ka üleeilane banaan (või midagi muud sarnast).

Ümbermaailmareisi blogi 
Autori blogi 
Katkend raamatust 
Kuku järjejutt 
Üks retsept raamatust 

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi 

Julie Powell "Julie ja Julia"

Eneseleidmiskriisis vaevlev ameeriklanna Julie Powell leiab ema riiulilt Julia Childi kokaraamatu "Mastering the Art of French Cooking" ja asjalood kujunevad niimoodi, et ta otsustab ühe aasta jooksul läbi teha kõik selle raamatu retseptid, mida on üle viiesaja. Et põnevam oleks, paneb ta kõik selle ka blogisse kirja. Internet on teadagi võim ja vaikselt leiab ta omale hulga lugejaid, siis avastavad ta ajakirjanikud ja televisioon ja lõpuks ka kirjastajad. Mille tagajärjel "Julie ja Julia" ilmuski. Eestlasest võhikule teadmiseks, Julia Child oli Ameerikas väga tuntud kokk, tema 1963. aastal ilmunud raamat oli olemas igal koduperenaisel, tema telesaateid vaadati. Tõeline staarkokk, võiks öelda, kuigi selle sõnaga on Eestis teatavatel põhjustel natuke halvasti.

Julie Powell teab, kuidas on vaja kirjutada raamatut, mis müüb. Või siis teab seda tema kirjastaja. No mis te arvate? Seks muidugi! Ja vandesõnad. Kuigi raamat on söögitegemisest, siis toitu on seal vähevõitu. Ta ei kirjelda eriti, mismoodi tema valmistatud toidud maitsesid, kuidas ta neid tegi, kuidas ta end selle juures tundis. Ei mingeid retsepte. On muidugi hulganisti kirjeldusi untsuläinud toidutegudest, kuid siit ei kuma läbi armastust toidutegemise vastu. Pigem tundub, et see oli Julie jaoks äriprojekt. Aga seda ta tegelikult ei varjagi, sest teha läbi 524 retsepti 365 päeva jooksul ei saa olla kuidagi mõnus ja nauditav kokkamise rõõm.

Minu jaoks on alati olnud naljakas ameeriklaste vastumeelsus igasugu tarretatud asjade suhtes. Justin Petronel on "Minu Eestis" vaimustav kirjeldus esmakohtumisest süldiga. Julial on aga oma kokaraamatus terve peatükk tarrendeid. Esimene katsumus on Oeufs en Gelée on maakeeli munad tarrendis.
Ma arvan, ma võin vist julgesti öelda, et mitte keegi - ei mina ise ega blogi lugejad ega kindlasti mitte Eric - ei mõelnud tarrendis munadele, kui otsustasime alustada seda kulinaarset rännakut. Ja hea on, sest tarrendis munad panevad hirmust võdisema ka kõige tugevamad südamed. 
...
Tänupühaeine alustamisel Oeufs en Gelée'ga on see hea omadus, et edaspidi maitseb kõik sellega võrreldes kuradima hästi, ja selleks ajaks, kui olime end läbi närinud oivalisest krõbedast ja mahlasest hanest, vahustatud pardimaksaga täidetud mustadest ploomidest, kastanitega kapsast, türgi ubadest ja koorekastmes sibulatest, oli tarrend juba enam-vähem unustatud. (lk 120)

Siis olid veel Volailles an Aspic, ehk tarretatud kanamaks, mille kohta Powell kirjutab, et see maitses üllatavalt mittevastikult, aga milleks süüa kanamaksasid külmalt koos tarretisega, kui neid võiks süüa kuumalt ja ilma tarretiseta? (lk 127)

Lisaks pidevale vaimutsemisele seksi ja oma vastiku töökoha teemal joob peategelane kogu aeg alkoholi. Ei lähe mööda õhtutki, kui ei segata kokteile või ei jooda gimleteid (mis iganes need siis ka poleks). Kokkuvõttes, film oli parem.
Tõlkinud Karin Riba

Teised kirjutavad:
Indigoaalane
Kiiksu lugemisarhiiv

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega (1900) ja Kodune Kokk (1913)

Veidi aega tagasi juba kiitlesin, kuidas ma lisaks raamatute lugemisele neid ka restaureerin. Aega küll võttis, aga pea aasta pärast kursusel käimist lõpetasin kaks pooleliolevat tööd lõpuks ära. Need, mille pärast ma sinna kursusele üldse läksingi. Seekord ei tahtnud üldse nii libedalt minna, sest juhendajat ei olnud enam käepärast ja tuli toetuda vaid oma märkmetele. Alles nüüd avastasin, et eeslehed läksid ikkagi vahetusse. Tagantjärgi ei saa ma tõesti enam aru, kuidas võisin arvata, et pruunide kaantega raamatu eeslehed peaksid olema hallid ja hõbedaste kaantega raamatu omad pruunid. Kuid kaanetamise hetkel tundus kõik täiesti loogiline. Aga lõppkokkuvõttes pole hullu midagi ja loodetavasti püsivad raamatud veel niikaua, et saan need oma lastelastele pärandada, nii nagu ise sain need oma vanaemalt.

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega / Väljaandja Jaan Koor, tegelik kokk (1900).

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel kümnendil kokaametit pidanud Jaan Koor oli viljakaim eestlasest autor, kelle esimene kokaraamat ilmus 1888. ja viimane 1908. aastal. J. Koor täiustas üha oma raamatuid: kui esimene teos sisaldas ainult 482 õpetust, siis järgnevad on juba üle tuhande retseptiga. Temast on vähe teada. Oma raamatu tiitellehel tituleerib ta ennast õppinud kokaks, andmeid nopib raamatute eessõnadest. Nii kirjutab ta 1904. aastal, et on juba 29 aastat köögis tööd teinud.

Kodune kokk. Välja andnud "Teaduse" kirjastus (1913?).

Tulus majapidamise ja kokaraamat. Lihtsad, odawad, maitswad toidud ja piduroad.
Hannoveri kokakoolis läbi proovitud ja Amsterdamis, Hannoveris ja Leipzigis esimeste auhindadega kroonitud õpperaamat.

Ei midagi uut siin päikese all! Raamat algab sõnadega:
Pereema amet ei ole nüüdsel ajal sugugi kerge, väljaminekud kipuvad vägise sissetulekutest kõrgemale tõusma. Mõistlik majapidamine aga nõuab igas asjas tasakaalu. Teiselt poole näeme jälle, et meie aja naisterahvad suuremalt osalt sugugi selleks ette valmistatud ei ole, et iseseisvalt majapidamist juhtida. Ema poolt ära hellitatud, kes tütre eest kõik igapäevase elu mured ja viletsused eemal hoidnud, puudub noorel naisterahval tema tulevastest pereema kohustustest asjakohane arusaamine. 

Ja alustatakse kohe rahalisest küljest - kuidas eelarvet kokku seada, arveid maksta, invetuuri läbi viia ja kokku hoida. Milline peab olema tagavara, kelder ja sahver, milliseid nõusid on tarvis ja kuidas neid puhastada.

Jaan Koori raamatust ka isutekitajaks väikene õpetus, mille olen ise järgi teinud. Tegin küll pool kogusest, sest selle raamatu kogused on ikka korralikule taluperele mõeldud. Enamik koogiretsepte algab nii: Pandakse kausi sisse 1 nael tuhksuhkrut, 10 terwet muna ja 2 muna kollast ning õerutakse puulusikaga arwata tund aega ühele poole.
Soola lisatakse selles raamatus aru järele ja suhkrut mao järele.

Hapukapstapiruk
Kõigepealt pärmitainas, mille valmistamine pole saja aastaga üldsegi muutunud. Toop rõõska piima, natukene soola ja veerand naela võid tehakse kastruli sees vähe soojaks, kallatakse kausi sisse, pandakse sinna juures 5 kop. eest press-pärmi ja segatakse, kuni pärm sulab. Nüüd lisatakse sinna juurde nii palju Moskwa ehk teist nisupüüli jahu, et sitke tainas saab.

Teiseks hapud kapstad piruki tarvis, mille tarvis tarvilik jagu häid särvkapstaid leotatakse vett vahetades mõni tund, pigistatakse siis kuivaks ja raiutakse peenikeseks. Nüüd keedetakse mõni peenikeseks lõigatud sibul sea rasva ehk paastu õliga läbi, lisatakse kapstad, peenikest pipart ja soola juurde, kaetakse kaanega kinni ja autakse pikkamesi pehmeks. Siis lisatakse veel sinna juurde mõni keedetud, kooritud ja peenikeseks lõigatud muna ja natukene nisupüüli jahu, kui ehk kuiv on, siis ka vett ehk rammuleent juurde lisada.

Kolmandaks tuleb hapu kapsta piruk kokku panna. Tainas tuleb rullida plaadi suuruseks nelinurgaks, selle keskele plaadi pikkune ja poole plaadi laiune kord kapstaid panna, ääred munaga teha ja lüüa üle kapsaste ja pealt munaga määrida. Küpsetatakse pikkamesi prae ehk leiva ahjus valmis. Siis lõigatakse ilusateks tükkideks ja söödakse kuumalt.

Kuna tainast oli veel, tegin ka õuna pirukid. Õunaviiludele segada juurde peenikest suhkrut, peenikeseks tõugatud kaneeli ja nelgi pulbrit ja vähe sula võid. Tainatükid rullitakse õhukeseks, pandakse iga tüki pääle hää jagu neid õunu, lüüakse siis see tainas üle nende õunade, määritakse päält toore munaga ja küpsetatakse praadi- ehk leiwa-ahjus pikkamisi pruuniks ja küpseks.

Maitsesid nagu ühed korralikud pärmitaignapirukad kunagi. Mulle tulid vanaema tehtud piirakud meelde.

Igaks juhuks vabandan ette ja taha oma eriliselt viletsate fotografeerimisoskuste tõttu. Palun kergemat karistust.

Simon Majumdar "Minu maailma maitsed"

Simon Majumdari "Minu maailma maitsed" on kirjeldus ühe mehe maailmarännakutest, kus ta proovis süüa võimalikult palju võimalikult erinevat ja võimalikult maitsvat toitu. India-Walesi segaperest pärit Majumdar on gurmaan, ja nagu ta kirjutab, on rohkem kui üks naine ta maha jätnud sellepärast, et ta ei suuda oma arvamust viletsa toidu või veini kohta endale hoida. Aasta jooksul käis ta kolmekümnes riigis, kus proovis kohalikku toitu koos kohalike inimestega. Sissejuhatus kõlab paljutõotavalt, kuid edasi lugemisel ind kaob.

Majumdar on väga vaimukas, viskab võrdlusi ja märkusi, kuid need tunduvad ometi punnitatuna ja eelkõige ebaoriginaalsetena. Ka ei ole see raamat, kus saaks palju teada eri maade toitudest ja toidukultuurist. See muidugi ei olnudki autori eesmärk, tema soovis kirjeldada oma isiklikke elamusi. Majumdar kirjeldab pikalt konkreetseid söömaaegu ja hulka toredaid inimesi, kellega neid pidas. Sarnase raamatu kirjutas mõned aastad varem Anthony Bourdain. Selle lugemisest on juba mõned aastad möödas, kuid mäletamise järgi oli "Koka rännakud" palju kaasahaaravam lugemine. Kuigi Majumdar on oma toitumise koha pealt väga kirglik, ei suuda ta lugejat kaasa haarata ja jätab tihti lihtsalt külmaks.

Tõlke üle on juba palju pahandatud, minu arvates pole tõlkija Kadri Mäger oma tööd lihtsalt üle lugenud. Raamat on täis konstruktsiooni- ja hooletusvigu, sõnad on küll eesti keelde ümber pandud, kuid eesti keel see siiski veel pole. Sisulise poole pealt siiski tundus, et tööd on tehtud, joonealuseid märkusi on palju, vähemasti on tõlkija uurinud, mida see või teine toit endast kujutab. Aga mida tegi toimetaja? On lauseid, millel pole saba ega sarvi ja täiesti silma karjuvaid vigu.

Kahju, et heast ideest on esmalt autori lähenemise ja seejärel viletsa tõlke ja toimetamise tõttu suurem osa kaduma läinud. Samas ei ole "Minu maailma maitsed" ka täiesti lootusetu teos, siit leiab ühe inimese subjektiivse sissevaate teiste rahvaste eluolusse, millest eriti värvikad on tema elamused Hiinas, seda nii toidu- kui ka näiteks peldikukultuuri koha pealt. Tänuväärne on autori püüd rehabiliteerida oma kodumaa toitu, nii käib ta Suurbritannia ja Iirimaa väikestes juustu- ja pirukavabrikutes, kuid ühe Iirimaa pubi lõunasöök kinnitab siiski reeglit (paneeritud kana, ahjukartul, kartulipuder (ehk tänane aedviljavalik), rasvas praetud banaan, kõrvale margariiniga kaetud saiaviilud). Veel proovib ta koeraliha, madu, kiirelt praetud rotte, et lugejatele öelda - mina olen need nüüd ära proovinud ja teie seda enam tegema ei pea. Ühe suurema elamuse saab autor aga siitsamast lähedalt Soomest, kus söödud värske kevadise keedetud kartuli ta oma reiside üheks tipphetkeks ülendab. Jah, kahju on inimestest, kes sellise asja söömiseks võõrsil käima peavad, ja hea meel iseenda üle.

Minust paremat kätt istus vanaldane meesterahvas, kes tellis leti taga olevalt kokalt toitu, mida polnud lindil. Ta ahmis selle sisse märgatava isuga ja tellis uue. See oli ilmselgelt midagi head, seega näitasin žestidega, et soovin endale sama.

Kokk vaatas mind väga kahtlevalt, kui asetas minu ette taldriku, millel oli äädikaga maitsestatud riisikuhila otsas rasvane punnis paunasarnane ollus. Pistsin selle tervelt suhu ning pidin peaaegu naabri täis oksendama, enne kui suutsin selle salvrätiku sisse poetada. Kokk huilgas naerust ja siis näitas märke, mis ilmselt tähendas ujuvat kala ja millele järgnesid masturbeerimisliigutused, mis on tuttavad igale väravavahile Suurbritannias. Hiljem näitasin Yukale oma toidust pilti. Tema naeris veel valjemini. 

"Simon, sa sõid tursaspermat." (lk 81)

Nagu traditsioon nõudis, luges Pertti ette lõigu maa-andide jagamise rõõmudest ja siis hakkasime õgima. Meeldejääv söömaaeg, kus pea kõik, mis laual, oli pärit nende maalt või taevast pea kohalt. Kõige muu hea hulgas olid värsked isekasvatatud pisikesed kartulid. Pistsin neist ühe endale suhu. See oli parim kartul, mida ma eales olen saanud. Kartul ei vajanud enda kõrvale mingit soola ega võid, vaid oli magus kui maius ning tunnistan, et aeg-ajalt hiilisin laua ligi, et juurde võtta. Sõime seni, kuni meid võis laua juurest eemale veeretada, ning suundusime siis elutuppa, et juua teed ja süüa õunakooki. "Minu maailma maitsed" räägibki just sellistest hetkedest, kus istun koos inimestega, kes veel hiljaaegu olid täiesti võõrad, ent nüüd jagavad minuga oma parimat toitu. (lk 128)

Teised kirjutavad:
Love Asia
EPL, Peeter Helme
Õhtulehe blogi