kolmapäev, 29. detsember 2021

Kätlin Kaldmaa "Lydia"

Kas te teadsite, et Eestil on päris oma Supertüdruk? Ja üldse mitte mingi filmi- või seriaalitegeleane. Päris ehtne tüdruk, päriselt siin elanud. 11-aastaselt andis ta isa asemel koolis tunde, 14-aastaselt kirjutas ajalehte artikleid. Veidi hiljem avaldas oma esimese luuleraamatu. Kõige esimesel laulupeol, kui ta oli 25-aastane, tuli esitusele kaks laulu, mille sõnade autoriks ta on.

Just sellisest tüdrukust räägib Kätlin Kaldmaa lasteraamat "Lydia". See on lugu ühest eesti tüdrukust, kes kasvas üles Liivimaa kubermangus, sai Eesti kirjanikuks, rajas Soome silla, abiellus lätlasega ja läks elama Kroonlinna.

Huvitaval kombel ei ole mina kunagi Lydia Koidulast mõelnud kui supertüdrukust. Või üldse kui tüdrukust. Ta oli ikka kogu aeg olnud valmis kirjanik, kes ükspäev abiellus ja läks Kroonlinna elama. Ja see on ka enam-vähem kõik, mis kooliajast meelest on. Peale selle muidugi, et ta kirjutas kõik need suured ja pühad luuletused ja siis veel mõned lõbusad näidendid. Lydia Koidula ei ole inimene. Ta on pühak, sümbol, eesti kirjanduse alustala, ajalooline entiteet. Temast ei ole räägitud kunagi viisil, nagu sellest raamatus. Vähemasti ei ole mina seda tähele pannud. Usun, et see raamat toob meie suurkuju lastele lähemale ja annab innustust tänapäeva tüdrukutele.

Lugeda armastab Lydia üle kõige. Ta loeb läbi kõik papa kirjutatud artiklid ja papa tõlgitud lood ja juttustab need noorematele edasi. Neile, kes veel lugeda ei oska.

Õige pea kirjutab Lydia ühevõrra hästi eesti ja saksa keeles. Kui isa mõnikord päeva ajal käib linna peal asju ajamas, annab ta õpetaja ameti Lydiale üle. Eks ole tüdruk ju kodus õe ja vendade peal omajagu harjutanud.

Ülejõe koolilastele meeldib õpetaja Lydia väga, sest kui matemaatikast küll saab, õnnestub ta lihtsa vaevaga meelitada lugusid jutustama. (lk 22)

Imetoredad pildid joonistas Jaan Rõõmus.

Teised kirjutavad: Lugemissoovituse blog, SulepuruLugemissoovituse blog2, Lugemissoovituse blog3, Lugemissoovituse blog4Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Koos kirjastusega Hunt.

teisipäev, 28. detsember 2021

Agneta Pleijel "Kaksikportree"

Agneta Pleijeli "Kaksikportree" on romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Üks on kuulus kirjanik ja teine kuulus kunstnik, kokku saavad nad vanas eas, kui Christie tütrepoeg palub Kokoschkal oma vanaemast portree maalida. Kumbki pole mõttest esialgu vaimustatud, kuid portree siiski valmib. Selle käigus vestlevad kaks suurkuju elust, armastusest, kunstist ja surmast.

See on selline väike raamat, nii mahult kui ka olemuselt. Mingeid elumuutvaid tarkusi siit ei saa, kuigi neil kahel on pika elatud elu peale seda kogunenud küll. Samas on see päris kosutav lugemine, avab veidi mõlema elus toimunud sündmusi - kaotatud armastus, pettumused, õnnehetked. Mulle meeldis teose ülesehitus, see oli kuidagi loomulik, samas huvitav, kuidas minevik ja olevik omavahel suhtlema on pandud. Oletan, et autor on kirjandusega tutvunud ja kirjutab asjadest, mis päriselt olid. Samas on selge, et see on ilukirjanduslik fiktsioon ja mida need kaks täpselt tegid ja mõtlesid, on autori väljamõeldis. Aga kõlab usutavalt. Agatha Christie raamatute fännina minu jaoks igatahes küll. Muide, kes veel ei ole lugenud Christie mälestusi ("Minu elu lugu"), siis soovitan soojalt. Need on ka väga huvitavad.

Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?

Kokoschka vaatab teda oma toolilt, jalg üle põlve.

Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.

Kirjutamine on lasknud mul rahus olla. (lk 43)

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

teisipäev, 14. detsember 2021

Jessica Fellowes "Mitfordide mõrvalood. Skandaal"

Jessica Fellowesi kolmas Mitfordide mõrvalugude osa "Skandaal" räägib seekord õde Dianast. Mitfordi õdesid oli kokku kuus, niisiis tundub, et oodata on vähemalt kuut raamatut, sest Nancy ja Pamela olid põhitegelasteks eelmises kahes osas.

Fellowes on kasutanud oma krimisarja kirjutamisel praegu nii populaarset võtet – tegelikult elanud isikuid. Kes veel ei tea, siis Mitfordi õed olid päriselt Inglismaal elanud kuus õde, kes sündisid eelmise sajandi alguses aristokraatide perre ning paistsid silma skandaalide ja muude põnevate eluseikadega. Sestap ei ole selle teose pealkiri "Skandaal" just eriti originaalne. 

Peategelaseks on Louisa, vaene Londoni tüdruk, kes sattus sarja esimeses osas Mitfordide juurde lapsehoidjaks ja pidi juba siis kuritegu lahendama. Nüüdseks on vanemad tüdrukud juba neidudeks sirgunud ja vanuselt kolmas õde Diana kutsub Louisa pärast abiellumist enda juurde toatüdrukuks. Tegevus toimub 1930ndatel, kus rikkad noored endiselt kõvasti pidutsevad, aga natsismi vari tõuseb ka juba Inglismaa kohale. Kuigi see teema teoses just eriti suurt osa ei nõua, siis mööda minna sellest autor ka ei saanud. Miks, saab raamatu lõpu poole teada. Surmasid on mitu ja skandaale ka, ning Louisa peab koos oma politseinikust sõbra Guyga need ära lahendama. 

See on selline vana hea Inglismaa krimka, aga mitte eriti Agatha Christie laadis. Tema ju ei kirjutanud noortest rikastest säravatest pidutsejatest, kes siin peamiselt tegutsevad. Mõrvariks osutus, nagu kord ja kohus, ebatõenäoline isik, peategelased olid lõpu eel suures surmaohus ja lõpus said ikka aru, kui väga nad teineteist armastavad. Tegemist on täitsa toredate krimilugudega, kuigi esimese osa uudsus on praeguseks kadunud.

Kui teile see raamat või eelmised osad meeldisid, soovitan soojalt lugeda õdede tegelikust elust Mary S. Lovelli suurepärasest teosest "Mitfordi tüdrukud". Ka seda raamatut võib lugeda nagu põnevikku, sest päris elu on palju erakordsem kui see, mida ükski kirjanik välja suudab mõelda.

Tõlkinud Triin Sinissaar

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

laupäev, 4. detsember 2021

Anthony Aveni "Tähelood"

Anthony Aveni "Tähelood" räägib tähtkujudest ja inimestest. Aga see pole mingi horoskoobiraamat, vaid juttu tuleb ikka nendest tähtedest, mida inimesed juba aegade algusest taevas näinud on ja mida nad igatemoodi seletanud ja tõlgendanud on. Horoskoopidest päris mööda pole autor läinud, need on lihtsalt meie kultuuris olemas, aga see on rohkem väike kõrvalepõige. Eelkõige räägibki raamat sellest, mida pealkirjas lubatakse - lugudest, mis on seotud tähtedega, mis toimuvad tähtedega ja tähtede juures. Neid lugusid on jutustatud aastatuhandeid ja igal rahval on need veidi erinevad. No tegelikult ikka päris erinevad.

Tähelood meenutavad maailma, kust me tulime, ja maailma, kus me nüüd elame. Need ütlevad meile, millal on vaja moraalset kompassi uuesti kalibreerida, ja hoiatavad päriselus ootavate ohtude eest. Aga need täidavad aja kulgu näidates ka praktilist funktsiooni, mis omakorda aitas inimestel luua aastaajalise kalendri. (lk 39) Tänapäevalgi ennustavad Andide mäestiku talunikud Plejaadide abil ilma. Ja teadus ütleb, et täitsa õigesti. (lk 40) 

Paljud rahvad tõmbavad sarnaseid arhitektuurilisi jooni taeva ja oma elukoha vahel. Näiteks skidi-poniide maja kuplikujuline vorm matkib taevast kuni täpse korralduse ja suunani välja: idas on uks, nurkades neli tugisammast ja hoolikalt paigutatud suitsuava, millest elanikud saavad tähti vaadata. Selle peale nendib autor, et tänapäevastes majades on ehk isegi veranda päevitamiseks, aga kus on meie eluruumis koht tähtedele? Tänapäeva inimestele need enamjaolt korda ei lähe. (lk 115) Nii ta on, ka mina olen just selline inimene. See raamat pakub kindlasti palju rohkem neile, kes on taevakaardiga tuttavad, kes teavad, kus mingid tähtkujud asuvad ja kuidas liiguvad. Müüte ja taevalugusid on küll väga huvitav lugeda, aga ilma selliste teadmisteta on pisut keeruline neid konteksti panna. 

Raamatus on tähelugusid igast maailma otsast. Läänemaailma tähtkujud on nime saanud Kreeka müütidest, kus positiivseteks kangelasteks on meesjumalused, naistele on määratud vähemtähtsad ja sageli negatiivsed rollid. Näiteks Andromeda, kes oma ilu tõttu kalju külge aheldatakse, kus ta meeleheitlikult Perseuse kangelaslikku päästmist vajab. Ka asteekide lugudes on kangelasteks mehed ja Hiina Purpurpalee õukonnas on vaid üksikud naissoost tähtkujud. Need ühiskonnad (Kreeka-Rooma, asteekide ja Hiina) on tugeva patriarhaalse taustaga. Et leida mõnd naiste ühiskondlikult tähtsa rolli ehedat kirjeldust, tuleb pöörduda kultuuride poole, mis ei ole nii hierarhilise korraldusega, näiteks Põhja-Ameerika irokeesid, navahod ja lakotad, ja Austraalia, Aafrika ja Amazonase põlisrahvad. (lk 141-142)

Lõpetuseks üks näide irokeeside täheloost.

Pikkmaja lähedal metsaveerel mängisid seitse väikest poissi. Neil läks kõht tõhjaks ja nad läksid ema juurde toitu küsima, aga tollel oli kiire ja ta keeldus. Poisid püüdsid tühjast kõhust mitte välja teha ja läksid tagasi mängima, aga varsti palusid nad teist korda süüa. Nad aeti taas minema kui tüütused. Kui see juhtus veel kolmaski kord, tegi kõige vanem poiss endale trummi ja vennad hakkasid tema rütmi järgi ümber püha puu tantsima. Varsti hakkasid poiste jalad maa pealt üles kerkima ja nad kerkisid üles taevasse. Lärm tõmbas klanniema tähelepanu, kes vaatas majast välja ja nägi poisse kõrgemale tõusmas. "Mida ma küll tegin?" halas ta, saades aru, et tema keeldumine oli lapsed minema ajanud. Ta jooksis kiirelt tuppa, haaras terve sületäie toitu ning tuli tagasi välja, et neid alla meelitada. Aga oli  hilja – poisid olid juba liiga kaugel teel Taevailma. Te võite neid endiselt seal kobaras näha. Mis on loo moraal? Hoia toit valmis, ema. Seepärast võib tänaseni irokeeside pikkmajja saabudes, kellaajast olenemata, alati näha tulel potitäit maisihautist ehk sagamite'i. (lk 140)

Tõlkinud Tiina Randus

Aitäh kirjastusele Argo raamatu eest.