Eelkõige tõusevad esile inimeste kirjeldused. Kati ümber oli lapsepõlves kadestamisväärselt palju väärikaid ja huvitavaid naisi, kes kõik omal kombel elukogemust edasi andsid. Pärnu juudiprouad, naabrinaised ja vanaemad. Aga ennekõike on see raamat Kati emast. Kati kirjeldab põhjalikult tema kavalere, harjumusi ja unistusi.
Ema toitis ja majandas meid tänu Estonia sanatooriumi köögiplokile, kus harjuti Lissile kõrvale panema seljankasse keedetud veisesüdant. Meil oli Laine tatibaari köögis ka tädi Leena, kes emale tasuks retseptide eest tagauksest sinki ja viinerit müüs. Ma ei teadnud, miks seda kohta tatibaariks nimetati. Aga seda teadsin küll, et tagumisest uksest sai kööki. Alati, kui läksime sinki või vorsti tooma, palus Leena, et mu arstist ema talle vastutasuks mõne retsepti kirjutaks. Kastrulite ja külmkappide vahel kõlasid sellised sõnad nagu "heleenium" ja "sedukseen" ning kolm paksu agulikassi lasi pliidi kõrval nurru. Vaevalt, et sanepidjaam neil seal olla lubas. Kui kontrollid sattusid siia Tööstuse tänava ja Tallinna maantee nurgale, peletas Leena kõutsid õue. Mu ema ütles talle: "Peaksid oma kõutsi ka õue saatma, mitte heleeniumi ja sedukseeni sööma! Ära lase ennast niimoodi peksta!" "Kuidas ma ilma meheta elan? Kui peksab, siis armastab!" vaidles Leena uhkelt. (lk 63)Petrone Prindi kogutud lingid
Tänan Petrone Printi mulle raamatu saatmise eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar