Justin Petrone "Minu Eesti 2"

Jätkuvad Justin Petrone Eesti-elamused, millest osa ühes raamatus juba kirjas.

Raamat algab seal, kus esimene lõppes. Justini Eesti hulka kuulub ka depresiivne Oslo, suurlinlik Stockholm ja õllehämune Kopenhaagen. Need tunduvad Eesti-raamatus küll võõrkehana, kuid raamatu kontseptsiooni järgi siiski mitte. Minu Eesti 2 hõlmab vaid lühikest ajavahemikku 2003. aastal, üheksat kuud, mil Petroned oma esimest last ootasid. Alapealkirjaks on "Mida sa tahad?", seega jätkuvad ka noormehe eksistentsialistlikud probleemid, mis üldse mitte üllatavalt raamatu kulminatsiooniks vastuse saavad.

Raamatu tegevus toimub 2003. aastal, seega vaid kaheksa aastat tagasi, aga kui palju selle lühikese aja jooksul juba muutunud on! Kõigepealt ei ole meil enam Eesti-Läti piiri, millest pildi tegemiseks salaja üle hüpata, õige ehitus- ja arendustegevus polnud veel hoogu sisse saanud ja seega oli Justini ema lause: "Viie aasta pärast on see kõik teistmoodi" ju täiesti õige, kuigi tol ajal kõlas see pigem enese lohutamisena. Mõned asjad aga ei muutu, nagu libedus Tallinna tänavatel või mõned ebainimlikud ametnikud. Peatükk piletikontrolör Sirjest oli üks väheseid, mis pinget kruvida suutis. Ma absoluutselt ei poolda ilma piletita sõitmist, aga sellest, miks inimesed üksteise suhtes viisakad ja hoolivad olla ei saa, ei saa ma üldse aru. Isegi kui nad on piletikontrolörid ja tuvastanud mõne jänese. Aga nüüd on kuri Sirje igatahes "laulu sisse" pandud ja sealt enam välja ei saa. Kirjanike kasutada on ikka eriti rafineeritud kättemaksmise viis.

Väga tahaks kiita tõlkija Raivo Hoole tööd, oli tunne, kui loeksin eesti keeles kirjutatud raamatut. Oli küll selliseid kohti, kus mõningaid asju eestlase jaoks liiga pikalt selgitati, aga see pole muidugi tõlkija viga vaid pigem raamatu suunitlusest tulenev. Samast suunitlusest tuli ka see, et raamat kulges vaikselt ühest pildist teise ja vahepeal tuli lugeda, kui vähe Justin endast ja oma oskustest arvab ja kuidas ta üldse ei tea, mida ta tahab. Mis autoril hästi välja tuleb, on inimeste kirjeldamine. Epu perekond näiteks  on kamp tõelisi eestlasi. Enamasti kirjeldab autor inimesi päris põhjalikult ja üsna tabavalt. Mulle väga meeldis lugeda kellegi Jüri kirjeldust ja läks pisut aega, enne kui sähvatas, kellest jutt käib.

"Sina oled vist Jeffrey," ütles kare hääl hämarast galeriinurgast, "Matsi uus inglise keele õpetaja?"

"Olen," ütlesin ma ja pöörasin end hääleallika poole. See oli pikka kasvu kiitsakas mees, just nagu Mats, aga vanem. Tal oli seljas argine tumeroheline kampsun ning jalas püksid, mis napilt suutsid varjata ta pikki kurejalgu. Kui mees valguse kätte astus, panin tähele, et ka ta nägu on Matsi moodi, ent siiski teistsugune, vanem, ning seda ehtis valge vunts ja raamisid valged punakasblondi nüansiga juuksetutid. [...]

Ta ei tundunud teab mis vana, ehkki oli pisut kentsakas, kuidas ta oma hallid juuksed oli pügada lasknud: tukk jooksis sirgelt üle lauba, kõrvadele aga langesid pikad salgud. Nii nägi ta välja nagu ristisõdade-aegne rüütel. (lk 109)

Arvasite ära, kellest jutt käib?

Minu sarja raamatuid loetakse enamasti sellepärast, et saada midagi teada teiste maade kohta. Kuna Minu Eesti ilmub ka ingliskeelsena, siis mida saavad teised teada Eesti kohta? Nad saavad teada, et Eestis on palju saari, et eestlased ei räägi ega kallista, et meil on pime, külm ja hall, et Tallinn on täis peldikuid, mida merevaatega korteriteks nimetatakse, et kõik eestlased on siniste silmadega ja joovad palju kohvi, aga mõned neist ekstsentrilised (Epp ja tema sõbrannad nimelt). Petronedel autot ei olnud, aga kui oleks olnud, oleks ilmselt saanud teada, et meil on ka ülbed autojuhid ja auklikud teed. See-eest oleme saksalikult korrektsed ja täpsed, nii et kui ühe lumetormi ajal Tallinna liikluses kaos tekib, trammid seisavad ja autod ei sõida, hõiskab Justin rõõmust - lõpuks ometi midagi, mis nende vastikult täpsust tagaajavate eestlaste korra paigast lööb.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.