Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste"

Kas see on kirjandus? Targad mehed ütlevad, et on. Eks siis peab nõustuma, kuid sellegipoolest ei ole eriti huvitav lugeda mitmekümne leheküljelist üksikasjalikku loetelu sellest, millised asjad asuvad autori kirjutuslaual ("Märkmeid asjadest, mis asuvad minu töölaual"). Või mis toimub ühe päeva jooksul ühel Pariisi väljakul ("Katse ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis"). Viimane oli natuke aega isegi huvitav, aga kui möödasõitvate busside numbrid pidevalt korduma hakkasid, siis muutus ikkagi tüütuks.

Tekstide pealkirjad räägivad ise enda eest:
"Tuhande üheksasaja seitsmekümne neljanda aasta jooksul alla kugistatud tahkete ja vedelate toitude arvele võtmise katse." (Üheksa veisepuljongit, üks supp glaseeritud kurgiviiludega, üks supp rannakarpidega - ja nõnda edasi 8 lehekülge).
"Mõned asjad, mis mul enne surma  veel igatahes ära teha tuleks." (Ratsutada 52 päevaga kaamelil Marokost Tibuktusse või Elada maal või Riietuda teistmoodi) või
"Kakssada nelikümmend kolm tõetruudes toonides postkaarti." (Sõidame läbi Haiiti. Ideaalne ilm. Kõik on täiuslik. Inimesed on väga külalislahked. Emban. Järgmised 242 postkaarti olid väga sarnased.)

Silme ette tuleb ranges mustas sabakuues arveametnik, kes metoodiliselt nimekirju koostab ja neid sirge selja ja musta tindiga üles märgib. Mida Perec kindlasti ei olnud. Marek Tamm on kirjutanud pika ja põhjaliku järelsõna ja seda oli minusugusele hädasti tarvis. Pean tunnistama, et autori isik ja tema kirjandusliku tegevuse ümberjutustus oli palju huvitavam kui tema tekstid.

Tõlkinud Anti Saar, Marek Tamm, Marike Tammet

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Postimees
EPL
Avaldatud mõtted