kolmapäev, 28. oktoober 2015

Kirjandusministeerium

Kirjandusministeerium rääkis 27. oktoobri saates raamatublogidest, muuhulgas on juttu ka Bukahooliku blogist.


Allolev pilt blogikülastuste statistika kohta näitab, et televisioon on endiselt jõud.


reede, 23. oktoober 2015

Kobie Krüger "Pere keset loodust"

Kobie Krüger on kirjutatud kaks raamatut Lõuna-Aafrika savannielust, ühise nimega "Pere keset loodust". Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud Kobie Krüger abiellus mehega, kelle unistuseks oli saada reindžeriks - kellekski, kes vastutab rahvuspargi loomade heaolu eest. Nad kolisid Krügeri rahvuspargi eriti kõrvalisse piirkonda, kus polnud telefoni, rääkimata poest või inimnaabritest, kuid see-eest küllaga kõiksugu loomi.

Esimene raamat - "Mahlangeni" räägibki nende elust keset kõnnumaad, kus nad oma kolme tütrega elasid. Selleks, et lapsed kooli viia või poodi sõita, tuli ületada paadiga jõgi, kus elasid jõehobud, kes mitte alati neile hea pilguga ei vaadanud. Esimesel ööl uues kodus avastasid nad magamistoast püütoni, elevandi-, pühvli- ja antiloobikarjad oli igapäevane vaatamisväärsus.
Kui me kaitsealale saabusime, oli Karin (pere noorim tütar) alles kaheaastane. Viieaastasena tundis ta peaaegu kõiki pargi suuremaid asukaid, sealhulgas paljusid linnuliike. Olime uhked oma targa lapse üle. Ent sealsamas unustasime, millist ebaharilikku  koolitust ta tegelikult saab.
Kord sõitsime Johannesburgi minu vanematele külla ja möödusime teeäärsel põllul söövast lehmast. Karin nõudis häälekalt, et Kobus auto kinni peaks, silmitses looma põhjalikult ja küsis lõpuks: "Kes see on? Mingi eesel või?"
Hiljem nägime bensiinijaamas tavalist musta kodukassi, kes läheduses asuva puu otsas kükitas. Karin oli võlutud.
"Vau!" hüüatas ta. "Vaadake seda kummalist looma!"
Tundsin end süüdlasena ja ostsin talle kohe mõne pildiraamatu koduloomadest, et tüdruk kooli minnes veidi avarama silmaringiga oleks. (lk 64) 
Krüger kirjutab väga mõnusa huumoriga, iga veidi aja tagant sai kõva häälega naerda (mida minu puhul nii tihti ei juhtugi) ja muidugi juhtub keset metsikut loodust elades kogu aeg midagi. Savannis tuleb osata käituda, tuleb ringi vaadata ja ohte õigel ajal märgata, kuid ka ettevaatlikuna võib ootamatusi juhtuda. Näiteks saad mitu korda külastatud künkal ootamatult kokku poegi kaitsva emalõviga. Või sõidad pimedas kogemata autoga elevandile otsa. Elevant on nimelt nii suur, et teda ei ole pimedas lihtsalt näha, enne kui sa tal juba kõhu all oled.

Teine raamat, "Kõnnumaa võlu ja ilu", jätkab Kobie pere seiklustega Aafrikas. Pärast 11 aastat Mahlangenis on nad sunnitud ära kolima, mis nii kaua eraldatuses elanud Kobiele on suur katsumus - tuleb inimestega suhelda! Aga ei pääse ta ka nüüd elusloodusest. Kui leitakse üksijäänud lõvipoeg, võtavad nad selle oma perre. Tegelikult räägibki suurem osa raamatust lõvi Leost. Kuigi Kobiel oli aastatepikkune kasuemakogemus (mangust, meemäger, kääbustibu, orav, kolm tüügassiga, kaks rohtlajänest, sooräts ja servalipoeg), ei olnud miski teda ette valmistanud nii tugevateks tunneteks ja selliseks kiindumuseks, mis kaasnesid lõvi üleskasvatamisega.

Leo elas peres poolteist aastat, aga kuna rahvuspargi reeglid ei luba lõvi kodus pidada, pidid nad temale lõpuks uue kodu leidma. Kodustatud lõvi tagasi loodusesse viimine ei tule niisama kõne alla. Ta ei saa seal lihtsalt hakkama. Leo oli üles kasvanud koos austraalia karjakoera Wolfiega ja pidas ka ennast koeraks. Selle peale, et metslooma peale võiks jahti pidada, või hoidku taevas - loom maha murda, ta küll ei tulnud. Loomi tuli hoopis karjatada.

Kui perekond oli uude koju kolinud, ei tundunud lõvi end uues kohas esialgu kindlalt.
Kui kohalikud pargivahid saabusid Kobusega kohtuma, leidsid nad eest täismõõdus lõvi, kes üritas end keskmise suurusega koera taha ära peita, ning loomulikult arvasid nad, et lõvil on arengupeetus. Ent ainus põhjus, miks Leo sel päeval nii arglik oli, peitus asjaolus, et ta ei teadnud, kus asuvad tema turvalise reviiri piirid. (lk 159)
Lõvile uue kodu leidmine ei käinudki nii lihtsalt - riik lihtsalt ei lubanud kodustatud lõvi rahvusparki lahti lasta. Ei lugenud ka see, et nad olid leidnud mehe, kes tegeles just selliste lõvide rehabilitatsiooniprogrammiga. Lõpuks läks kõik ikkagi hästi ja Leole leiti ühes Lõvi-ja Gepardipargis uus elukoht. Lahkumist kirjeldab Kobie mitmes peatükis ja väga emotsionaalselt. Lapsest lahkumine on ju raske, aga sama raske oli oma perekonnast lahkuda ka lõvil.

Tõlkinud Indrek Rohtmets

Tänan Varraku kirjastust "Mahlangeni" eest.

pühapäev, 18. oktoober 2015

Carnarvoni krahvinna "Lady Almina ja tegelik Downton Abbey"

"Lady Almina ja tegeliku Downton Abbey" on kirjutanud kaheksas Carnarvoni krahvinna Fiona. Neile, kes vaatavad seriaali “Downton Abbey”, tuleb raamatu kaanel olev loss tuttav ette, sest just nimelt sellest lossist, milles seriaal on filmitud, raamat jutustabki. Seriaaliga teosel rohkem midagi pistmist ei olegi, autor kirjutab hoopis lossi viiendast valitsejannast, leedi Alminast, tema abikaasast, viiendast Carnarvoni krahvist Lord Porchesterist, ajast, milles nad elasid ja esimesest maailmasõjast.

Almina oli pankur Alfred de Rotschildi ebaseaduslik tütar, kuid isa andis talle nii suure kaasavara, et see tegi ta sobivaks abikaasaks riigi kõrgaadli hulka kuuluvale Carnarvoni krahvile. Sest aadlikel teadagi oli küll tiitel ja suured maavaldused, kuid üsna vähe tegelikku raha. 

Highclere' loss oli vägev häärber. Ainuüksi lossis töötas vähemalt kaheksateist teenijat, lisaks kõik need, kes tegutsesid maavalduses - tallides, aedades, köögiviljakasvandustes, põldudel jne. Leedi Alminat kujutab autor üsnagi positiivselt, kuigi paaris kohas möönab, et ta kulutas hiigelsummasid pidustustele ja et ta võis olla ka närviline ja tujukas. Suur osa raamatust on pühendatud esimesele maailmasõjale, kuna sellest ei pääsenud ka aadlikud, kelle poegadel tuli sõtta minna. Leedi Almina aga avas oma lossis haigla haavata saanud sõjameestele ja töötas ennast säästmata kogu sõja kestel põetajana. Minu jaoks oli see osa päris huvitav, sest kuidagi on esimene maailmasõda teise varju jäänud ja viimasest tean ma hoopis rohkem. 

Viies Carnarvoni krahv on ajalukku läinud koos Howard Carteriga Tutanhamoni haua avastamise eest. Krahvi õnnestumised ja ebaõnnestumised Egiptuse väljakaevamistel hõlmavad raamatust päris suure osa. Peale autode ja kõikvõimaliku uudse tehnoloogia oli väljakaevamised tema suur kirg.

Üsna õhukesse raamatusse on mahtunud päris palju ja keda huvitab Inglise 19. sajandi lõpu kõrgaadli elu ja esimene maailmasõda, leiab siit üpris huvitava lugemise. 

Tõlkinud Tiina Randviir