M. C. Beaton "Kõlvatu naise surm"

M.C. Beatoni külakonstaabel Hamish Macbethi lood on kõik väga ühtemoodi. Mis muidugi ei takista neid mõnuga lugemast. Kui nüüd hoolega järgi mõelda, siis oli "Kõlvatu naise surm" ikka väga jabura faabulaga. Tegevus toimub mingis kummalises paralleelreaalsuses, kus riietutakse õhtusöögiks ümber, klassivahed on teravad ja usufanaatikud elus. "Kõlvatu naine" on meeste najal elades rikkaks saanud ja nüüd vähe vanemas eas otsustab abielluda. Selleks kutsub ta oma Šoti mägismaale ostetud majja kokku neli endist armukest, kes kõik on rahahädas, et nende seast see õige välja valida. Muidugi saab naine autoõnnetuses surma ja kõik on kahtlusalused. Macbeth lahendab loo nagu ikka, mängleva kergusega, laskmata end segada endisest armastusest Priscillast ja peategelase õetütrest, kes meeleheitlikult teda võrgutada üritab. Lõpuks on kõik (peale mõrvari muidugi) ilusad ja head.

Tõlkinud Marja Liidja

Teised kirjutavad:
Padjaklubi
Loterii
Juuli raamaturiiul
Õhtulehe raamatublogi

Pudinaid 2

Lühiülevaade osa 2.

74. Rein Veidemann "101 Eesti kirjandusteost"
Veidemanni kogumik Eesti tähtsaimatest kirjandusteostest, kus leidus nii üllatavat kui ka ootuspärast. Pean tunnistama, et suurt osa eelmisel sajandil kirjutatud teostest ma ei tunne üldse, paljudest pole isegi mitte kuulnud. Ühtegi tundmatut autorit küll õnneks ette ei tulnud. Aga artikkel Juhan Liivist pani mind otsima tema luulekogu, sest no kohe üldse ei mäletanud, aga Veidemann kirjutab nii sisendusjõuliselt. Muide, kuulake kindlasti ka Ööülikooli loengut Juhan Liiv ja tühi väli. Väga huvitav ja avab Liivist hoopis teistsuguseid tahke, kui harjunud oleme (et Liiv oli vaene ja hull). Taastutvus Liiviga oli väga põnev.

75. Juhani Aho "Üksi"

Mida ma küll teeksin ilma Loomingu Raamatukoguta? Viimasel ajal on tööreisid nii igapäevaseks muutunud, et polegi enam meeles õhtul raamatut kotti pista. Õnneks on lennujaamas R-kiosk ja õnneks leidus seal Juhani Aho "Üksi". Päris kindasti ei oleks ma seda raamatut muidu ostnud ega lugenud. Ma teen heameelega rohkem tutvust Soome kirjanikega, kuigi enamasti neid eriti tihti ette ei juhtu. "Üksi" põhineb autobiograafilisel ainestikul, Aho oli armunud Aino Järnefelti, kellest hiljem sai Sibeliuse abikaasa. Sisuliselt on terve raamat täis vanema mehe õhkamisi noore tüdruku järele. Õnneks on raamat mitte eriti paks ja lõpus on teose tõlkija Ants Paikre kirjutatud pikk ülevaade Aho elust, mida on ehk kasulik enne teosega alustamist läbi lugeda. Mina igatahes nii tegin.

76. Anna Gavalda "Näpatud tunnid"
Kena kerge pealelõunane lugemine. Esmatutvus Anna Gavaldaga on paljutõotav. Suures trükikirjas, laiade reavahedega tekst läheb ruttu-ruttu ja jätab meeldivalt helge tunde järele. Kolm venda-õde põgenevad sugulase pulmapeolt, et külastada oma neljandat venda. Nad kõik on täiskasvanud, igaühel oma abikaasad, lapsed või muu igapäevaelu taak kaasas. Aga nüüd nad põgenevad, näppavad oma tõsisest täiskasvanuelust poolteist päeva, et lihtsalt olla koos ja nautida elu. Ilus.
Tõlkinud Pille Kruus

79. Andres Ehin "Igavik vannitoas"
Autori enda poolt koostatud valikkogu. Paremad palad kõigist seni ilmunud luulekogudest 1968 - 2008. Lisaks on luuletuste vahel "pastapliiatsiga sirgeldatud ajuvabad pildikesed".

OLUPOLIITILINE
olid korra olukorrad
kilakorrad kolakorrad
ulukorrad elukorrad
alakorrad ilukorrad
ilakorrad pilakorrad
salakorrad halakorrad
ulakorrad pulakorrad

kõik need lugematud korrad
olid kokku olukorrad
1976
(lk 79)

*
PIMEDUSEAUK
nii hirmus
on see väike pimeduseauk
see hiirehamba suurune põhjatus
judiseb läbi mu selja
2007
(lk 158)

80. Charles M. Schulz "Hold the fort, Snoopy!"
Snoopy ja Peanutside sõpradele sobilik. Mina isiklikult ei ole kunagi eriline Snoopy fänn olnud, pole minu huumoritassike.

81. Horace Walpole "Otranto loss"
Õuduskirjanduse klassika ja kõigi gooti romaanide esiisa, ilmus 1764. aastal. Üleliia õudne just ei ole, aga salapärased maa-alused käigud, kummitused ja seletamatud juhtumused on täiesti olemas. Õnnetud armunud, ennastsalgavad ja jumalakartlikud abielunaised ka. Rääkimata pahelisest vürstist ning kaunist ja vaprast noormehest. Ei puudu ka suguvõsa needus.
Tõlkinud Indra Feldman.

83. Tomas Tranströmer "Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind"
Väga sobilikult oli mul Tranströmeri teos kodus olemas juba enne seda, kui ta Nobeli preemia sai. Räägivad, et ta on üks edukamaid Rootsi luuletajaid kogu maailmas. Et kui tõlkeluule enamasti ei lähe peale üheski riigis, siis Tranströmeril on austajaid igal pool. Ausalt, mina ei saa aru, miks. Vähemasti selle LRi kogu järgi, kuhu on kogutud peamiselt haikud. Need ei öelnud mulle mitte midagi. Teine osa raamatust "Mälestused seiravad mind" on Tranströmeri mälupildikesed lapsepõlvest, mis olid kõvasti huvitavamad. Siin on küll tunda, et need on kirja pannud poeet. Väga väheste sõnadega on mõte ja tunne edasi antud.
Tõlkinud Tõnis Arnover ja Lennart-Hans Jürgenson

85. M. C. Beaton "Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst"
Lisaks Hamish Macbethi Šotimaal toimuvate krimilugude sarjale on M. C. Beaton loonud ka teise "detektiivi" - endise suhtekorraldaja, keskealise Agatha Raisini, kes kolis suurest linnast Cotswoldsi alevikku Inglismaal ja kes üritab meeleheitlikult oma naabrimeest võrgutada. Võrgutamise vahepeal lahendab ta muuseas ka mõrva, sellesama naabrimehe kaasabil. Ega sellest raamatust midagi mäletada ei olegi, täpipealt nagu teisedki Beatoni teosed, võimaldab kanduda paariks tunniks muinasjutumaale, aga mingit püsivamat mõju või tähtsust tal küll ei ole.
Tõlkinud Ragne Kepler

86. Tony Hillerman "Must tuul" ja "Esimene kotkas"
Nende krimkade tegevus toimub Ameerika Ühendriikides navaho ja hopi reservaatides. Peategelane politseinik Jim Chee on navaho indiaanlane, kes teeb oma igapäevast rasket tööd reservaadis korda hoides ja kes muuhulgas avastab ja lahendab ka suuremaid kuritegusid. Lisaks krimiloole on siin palju juttu indiaanlaste uskumustest ja nende praegusest elust. Sellised lisandväärtusega krimilood.
Tõlkinud Matti Piirimaa (Esimene kotkas) ja Malle Klaassen (Must tuul).

93. Margus Tamm "Unesnõiduja"
Oleksin oodanud rohkem puänte, aga need ei ole novellid, lihtsalt jutustused. Mõni on päris teravmeelne. Ja mõni naljakas. Positiivne, et üsnagi varieeruvad. Ei pea lugema tervet raamatutäit lühijutte, mis kõik ühesugused. Siin on igasuguseid teemasid. Lugege ka.

M. C. Beaton "Vembumehe surm"

Beaton on mõnus. Tegeliku eluga ei ole tema krimkadel mitte midagi pistmist. Ja see on hea. Ega siis krimkat ei loeta ju selleks, et oma argielu pikendada või sellepärast, et teada saada, kes kelle maha koksas. Siin on tähtis kõik muu - õhkkond ja tegelaste omavahelised suhted ja nägelused. Põhjamaade masendavad ja inimloomuse kurjemaid tahke lahkavad kriminaalromaane mina lugeda ei taha. Milleks? Krimka peab olema puhas meelelahutus, võimalus end muinasjutumaale kanda. "Vembumehe surm" on isegi Beatoni standardite järgi eluvõõras. Mul on alati tegu, et aru saada, mis ajal tema krimkade tegevus toimub, sest tunne on, kui oleks läinud ajas tagasi Christie juurde, kus õhtusöögiks riietuti ümber. Aga siis mainitakse nagu muuseas sülearvuteid, mis tunduvad teose raamis täieliku anakronismina. Vembumees on rikas vanamees, kes armastab vempe visata. Selliseid, et külalisele kukub kapist luukere pähe või katab WC-poti kilega või õmbleb oma tütre pidžaama varrukad ja sääred kokku. Ta kutsub oma perekonna kokku väites, et on suremas. Suremas ta küll ei ole, tahab lihtsalt oma perekonnaga nalja teha. Kuigi keegi teda eriti ei salli, tulevad kõik kohale lootusega tema rikkast pärandusest midagi omale saada. Nojah, lõpuks on ta ikkagi surnud ja konstaabel Hamish Macbeth peab tema pere hulgast mõrvari leidma. Lahendus on üsna trafaretne ja mitte eriti elegantne. Aga noh, ega ma sellepärast siis lugenud (vt algust).

Tõlkinud Ragne Kepler.

Teised kirjutavad:
loterii

M.C. Beaton "Laimukirjade läkitaja surm"

M.C. Beaton jätkab Agatha Christie traditsiooni ja sellepärast ta mulle meeldib. Kuigi tema krimkade süžeed ei ole kuigi usutavad ja loogilised. Aga mis siis. Mõnus ühe-õhtu-põgenemiskirjandus.

Šotimaal toimuva kriminaalromaani edasiviivaks jõuks on kohalik konstaabel Hamish Macbeth. Linnakeses on lahti läinud massiline laimukirjade levik, aga politseil pole käekirjaeksperdi kaasamiseks raha. Kuni leitakse esimene laip, laimukiri kõrval. Macbethi elu teeb keerulisemaks pealinnast kohale sõitnud neiu, kellel on kindel plaan ta ära võrgutada ja samal ajal tuleb tal tegemist teha ka kohaliku ajakirjaniku Elspethiga. Tegevus toimub 2002. aastal, kuid tunne on, nagu vähemalt 40 aastat varem. Sügavalt usklikud vanemad, kes oma tütart välja ei luba, rääkimata siis mõne poisiga suhtlemisest, endiselt nii olulised klassivahed, konservatiivsed vanapiigad, kes ei tea, mis on stringid, riietuse tähtsustamine. Ühesõnaga, Beatoni krimkad ei olegi mõeldud kuidagi praegusaja elu kajastama, kuigi mõningaid elemente nagu oleks (ajakirjanikud kasutavad sülearvuteid), ja kogu tegevus toimub sellises müütilises paralleelmaailmas, kus hea ja kurja vahekord on selge ning aeg liigub autori tahtele vastava kiirusega.

Tõlkinud Marja Liidja

M. C. Beaton "Teenijanna surm" ja "Klatšimoori surm"

M. C. Beaton on Šoti krimikirjanik, kelle humoorikaid raamatuid on tõlgitud juba kahekümnesse keelde. Tegevus toimub Šoti pisikeses mereäärses linnakeses, kus elab pikatoimeline šotlane Hamish Macbeth, kes on kohalik külakonstaabel ja sellega rahul. Muidugi toimuvad seal mõrvad ja Macbeth need lõpuks ka lahendab, hoolimata sellest, et teda kui kohalikku ja kogenematut juurdluse juurde eriti ei oodata.

Selline agathachristielik miljöö, linnake täis igasugu rahvast, kellel kõigil oma saladused varjata. Kohalik konstaabel, keda keegi eriti ärksaks ei pea, toimetab vaikselt ja tasapisi juurdlust. Juuakse liitrite kaupa teed ja öeldakse üksteisele ja üksteise kohta inetusi. Kuigi tegevus toimub nüüdisajal, jälgitakse ikka veel seisusevahesid ja riietutakse õhtusöögiks ümber. 

Raamatud mõjuvad konstrueerituna, eriti "Klatšimoori surm", seda isegi krimikirjanduse võtmes. Ühtegi karakterit välja ei joonistata, isegi peategelane jääb üsna fragmentaarseks. Peale tema šoti aktsendi, mis erutusseisundis tugevneb, ning asjaolu, et ta armastab koduloomi ja on naiste suhtes natuke saamatu, temast eriti muud teada ei saagi. Teistest tegelastest saab veel vähem aimu. Aga kirjaniku stiil on lihtne - lühilaused ja ei mingeid võõrsõnu, parasjagu huumorit ja irooniat. Lugeda on lihtne ja aeg läheb lennates. Lõpuks tõdesin üllatusega, et päris tore lugemine oli.

Tõlkinud Marja Liidja (Teenijanna surm) ja Mall Pöial (Klatšimoori surm)

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
loterii