Neljapäev, 11. september 2014

Charles Stross "Vürstkaupmeeste" sari

Kui Charles Strossi "Vürstkaupmeeste" sari eesti keeles ilmuma hakkas, lugesin arvustusi ja leidsin, et see võiks olla just midagi sellist, mis mulle peale läheb. Alternatiivmaailmad, tarmukas naispeategelane, praeguse ja endisaegse maailma segunemine ja sellega kaasnevad konfliktid. Need on nii teose tugevused kui ka nõrkused. Alternatiivmaailmaga on kõik korras - eksisteerib paralleelmaailm, mis ajaliselt ja geograafiliselt on täpselt samasugune, kui meie oma, kuid mille areng on kusagil ajaloo punktis teisiti liikunud. Kui praegune maailm on praegune USA, siis teises maailmas on sellelsamal pinnal keskaegne Gruinmarkti kuningriik ja osa maast metsikute indiaanlaste võimu all. Teises raamatus selgub, et on olemas ka kolmas maailm ja teoreetiliselt võib neid olla lõpmatu hulk, ehk heidab autor sellele edasistes osades ka valgust.

Teises maailmas on inimesed, kes suudavad teatud medaljoni abiga kahe maailma vahel liikuda. Peategelane Mirjam, kes on 32 aastat elanud rahulikku elu ja tipptasemel majandusajakirjanikuna elatist teenib, avastab ühel hetkel, et ka tema kuulub nende inimeste hulka, kes ennast Klanniks nimetavad. Sellest saab alguse peadpööritav ja kaasaegselt kiire põnevik. Ta kaotab oma töökoha, kistakse teise poole võimuvõitlustesse, tahetakse ei-tea-kellele mehele panna ja et sellest kõigest veel vähe ei oleks, siis ka maha lüüa.

Siit tuleneb ka teose miinus minu jaoks - peategelase isik. Ta on majandusajakirjanik, üsna terane, kuid siiski üles kasvanud kaasaegses Ameerikas, ja me teame, mida see tähendab. Aga sattudes uude olukorda, ei löö ta vedelaks, vaid asub tarmukalt asju oma äranägemise järgi ajama. Muuhulgas suudab vältida elukutselisi palgamõrtsukaid, neid nagu muuseas selja tagant maha lastes, teha kahjutuks pomme, uurida välja oma pere räpaseid saladusi ja alustada edukat äri kolmandas maailmas. Minu jaoks on seda kõike ühe naise kohta liiga palju, ehk sellise peategelasega ei ole võimalik samastuda ja seega ka talle eriti kaasa tunda. Kui Miriam kolmandas osas ebakohase käitumise pärast koduaresti pannakse (hukkamise asemel), siis tegelikult jättis see üsna külmaks. Teose inimestevahelised konfliktid jäävad kuidagi pinnapealseks, igal tegelasel on oma rohkem või vähem hämarad motiivid, mis tema käitumist suunavad. Ma ei teagi, mis see on, mis mind häirib - need ei ole psühholoogiliselt usutavalt kirja pandud?

Seega jääb järele praeguse ja endisaegse maailma segunemine ja sellega kaasnev konflikt, mis paneb edasi lugema. Paralleelmaailmade toimimine, millest üks elab keskajas ja teine kusagil tööstusrevolutsiooni eelses. Kummaski ei ole naistel erilist sõnaõigust ega võimu. Viis, kuidas Klann oma võimet maailmade vahel liikuda ära kasutab - veab kaupa ühest maailmast teise, et selle abil rikastuda. Klanni keerulised peresuhted (vereliini tuleb iga hinna eest elus hoida!), vastavalt maailmale siis keskaegne või tööstusrevolutsiooniaegne olustik.

Eesti keelde on sarja kuuest raamatust tõlgitud esialgu kolm: Pereäri, Peidus perekond ja Tulundusühistu klann. Esialgu plaanis autor sarja kolmeosalisena, kuid kirjastus polnud nõus ja nii pidi Stross jagama oma kirjutatu kuueks osaks. Tulemuseks on see, et ükski raamat pole iseseisev teos, kus mingidki otsad lõpuks kokku sõlmitakse. Huvitav oleks edasi lugeda küll, aga ka mitte nii huvitav, et ma ingliskeelsed versioonid ostaks. Ahjaa, autori määratluse järgi ei ole see fantasy, vaid science fiction.

Remargina veel, et vürstkaupmehed kõlab ikka nii võõralt. Mul oli pealkirjas ka esialgu vürtskaupmehed, enne kui nägin ja ära parandasin. Vürtsidega kauplejad on ikka palju tuttavamad tegelased.

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:

Esmaspäev, 1. september 2014

Armin Kõomägi "Minu Mustamäe"

Ei istunud Armin Kõomägi "Minu Mustamäe" mulle üldsegi. Ehk ei oleks pidanud seda lugema keskaja ajaloo ja alternatiivajaloolise fantasy vahele. Kogu see kaasaegse mehe paine ei tõmmanud kaasa. Kõomägi novellid on väga selgelt ja äratuntavalt mehe kirjutatud, ei teki hetkeksi kahtlust. Väga maskuliinsed, peategelased on enamasti väikese kiiksuga mehed, vandesõnu autor ei karda. Ma ei ole üldiselt eriti tundlik kirjanduses ropendamise suhtes, aga mulle siiski ei meeldi, kui autor mind kui lugejat p...sse saadab.

Teose esimene novell - Minu Mustamäe - tundus kõige tugevam. Siin räägib Kõomägi iseendast, teeb jalutuskäigu oma lapsepõlve Mustamäele, näeb terava pilguga nii toonastes kui ka praegustes oludes groteski. Aga lõpuks vajub ka see lugu ära ülesloetlemisse, millises majas ta sai, millises ei saanud ja millises sai peaaegu. Teos koosneb kahest osast - Mustamäe lugudest ja "Muudest lugudest". Samas on neis kõigis suur ühisosa. Kõik lood toimuvad linnas, mitmes on fantastilist elementi, abielurikkumist, lihtsate inimeste lihtsaid tegusid. Autor ise ütleb: "Triviaalsus pikitud fantastikaga ja ikkagi selline mitte eriti hästi varjatud soov olla vaimukas." Nõustun.

Teised kirjutavad:
Kirjaniku koduleht
Katkend raamatust
Indrek Hargla, Looming
Lugemissoovituse blog
Jan Kaus, Postimees
Istu mu pingile, kiika mu aknasse