Esmaspäev, 6. aprill 2009

Käisin poes vol 9

Käisin poes ja ostsin omale Valdur Mikita teose "Metsik lingvistika"! Kõigepealt istusin Apollo pehmesse tugitooli ja lugesin raamatu peaaegu läbi. Mõttega, et seejärel otsustan, kas osta või mitte. Kui kusagil esimese kolmandiku peal oli tunne, et ei tea.. kas on ikka see... ehk siiski mitte, kuid kui raamat läbi, astusin otse kassasse. Sellisesse teosesse peab ikkagi süvenema ja pealegi oli seal ääretult intrigeerivaid mõtteid kirjas.

See oli muide elus esimest korda, kus ma raamatupoes raamatu loen. Enamasti meeldib mulle neid rohkem vaadata ja käega katsuda. Ja täiesti normaalne tegevus, nagu välja tuli. Teised teevad seda ilmselt kogu aeg. Tulin ühelt täiesti masendavalt tööalaselt kohtumiselt, kuid tunnike raamatupoe pehmes tugitoolis ja lisaks sellele ka raamatu omandamise rõõm kaotasid masenduse nagu muuseas. Keegi ei tulnud mind minema ajama, kuigi lisaks Mikita raamatule lugesin peatüki ka Anu Saluääre "Põhjamaadest ja Eestist".

Laupäev, 4. aprill 2009

Rein Raud "Vend"

Kirkalt päikeselisena alanud päeva taevas tõmbus pärastlõunal ühtäkki mustadesse pilvedesse ja paarile kõuekärgatusele järgnes nii tihe vihm, et linnakesse ei jäänud ühtki lahtist akent. Keskväljakul ei olnud kedagi ega midagi peale ühe takso, mille juht oli ka juba peaaegu lootust kaotamas, kui nägi väljaku teiselt poolt lähenemas üht pikka kasvu, laia kübara ja pika läbimärja mantliga meest kõrgetes rändurisaabastes, kes astus läbi tormi tema poole aeglase rahuga, just nagu ei panekski tähele hirmsat ilma.

Auto saab muidugi märjaks, mõtles taksojuht, aga vähemalt pole ma siin asjata oodanud.
Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.
-Kas olete vaba? küsis ta.

-Jah, olen küll, vastas taksojuht.

-Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse.
Juba raamatu algusread näitavad ära suuna, mida teosest oodata, nõtket stiili ja peent irooniat. Rein Raua "Vend" on nauditav ühe-pärastlõuna lugemine. Juba teose formaat, kujundus (Asko Künnap) ja pikkus rõõmustavad meelt, rääkimata sisust. Kui tihti on raamatu tekst värviline? Ja veel nii, et see sisuga igati kokku sobib? Tekst on aeglaselt ja voolavalt rahulik. Väike tolmune linnake eiteakus, inimesed seal sees - erinevad ja tavalised. Osadel on nimi, kuid teisi ei nimetata teisiti kui vaid antikvaar või notar või pankur.

Linna saabub Vend, et täita isa viimane soov - otsida üles oma õde ning kui vaja, siis aidata teda hädas. Linna advokaat, notar ja pankur on kõik olnud osalised õelt tema vara väljapetmisel. Kuidas nad seda tegid, jääb lahti seletamata, nagi suurem osa raamatu sündmustest. Need lihtsalt juhtuvad või on juba juhtunud, põhjusi ei kirjeldata, on vaid tagajärjed. Dialoogid on napid, kuid kirjeldused seevastu lopsakad. Peale Venna saabumist hakkavad asjad juhtuma. Keegi suurt midagi ei tee, kuid asjad juhtuvad. Kui nüüd järele mõelda, siis on see ju väga lihtne lugu - linna saabub õigluse eest võitleja, pahad saavad karistuse ja õiglus võidutseb, aga mitte see ei ole käesolevas teoses oluline. Stiil ja õhkkond, tunne ja meeleolu. Nagu filmis.

Teised kirjutavad:
Raamatutest, Danzumees, Sehkendaja, ......random...noise......, Liivametsa lugemised, Lugemislaud, Siinpool silmapiiri, Lugemiselamused
Marek Tamm, Vikerkaar, Kaarel Kressa, EPL, Kalev Kesküla, Ekspress, Jaanus Adamson, Sirp
Intervjuu autoriga, Postimees
Kätlin Kaldmaa, Looming
Kronotoop