Kolmapäev, 23. mai 2012

H. P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes"

H. P. Lovecrafti "Hullumeelsuse mägedes" on autori tuntuim Cthulhu-mütoloogia aineline teos, kus heidetakse valgust mütoloogia tekkepõhjustele. Teos on mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke ja see kuulub kindlalt ulmekirjanduse klassika hulka. See kõik öeldud, lisan juurde, et raamatust läbinärimine oli suur pingutus. Kui ma poleks otsuseks võtnud, et tahan selle klassikasse kuuluva teksti läbi lugeda, oleksin küll pooleli jätnud. Aga pooleli jätan ma midagi väga harva.

Esimest korda puutusin Lovecraftiga kokku Neil Gaimani jutte lugedes. Mäletamist mööda oligi "Smoke and Mirrors'i" esimene jutt Sherlock Holmesi ja Cthulhu ristand, mis ei olnudki nii jube nagu sellest kombinatsioonist järeldada võiks. Seega oli mul olemas mingisugune ettekujutus, mida Lovecrafti maailm endast kujutab, kuigi see oli ilmsesti väga sarnane tulemusega, mida võib saavutada toaseinte värvimisel läbi lukuaugu.

Teos ise jutustab Antarktika ekspeditsioonist läbi sellest osavõtnud teadlase jutustuse. Teadlane kinnitab ja kordab igas kolmandas lõigus, kuidas ta üldse ei tahaks ekspeditsiooni üksikasju avalikkuse ette tuua, kui õudne ja hirmus oli see kõik, mida seal kogeti, aga ta on sunnitud seda tegema, kuna on vaja ära hoida järgmisi uurimisretki sellele kohutavale jumalast hüljatud maale. Teose esimene kolmandik kulub uurimisretke osalejate, varustuse ja tegevuse kirjeldamisele (unustamata iga veidi aja tagant kohutavatele eesootavatele õudustele vihjamast!) ja see oli kohutavalt tüütu. Kui autor pidevalt kordab, kui õudne ikka kõik ümberkaudne on, isegi tuule kohin on õudne, rääkimata taamal paistvast mäeahelikust, siis ei tekita see erilist hirmu. Minu arvates peaks tekst ise meeleolu ja seisundit edasi andma. Vahepeal läheb natuke põnevamaks, kui uurijad leiavad jääalusest koopast hästi säilinud kummaliste olendite kehad, üritavad neid uurida ja lahata, kuid hommikuks on kogu laager brutaalselt mõrvatud ja olendid kadunud. Lennukiga mägede taha uurimisretkele sõitnud minategelane aga avastab sealt kummalise mahajäetud iidse linna ja olendite päritolu ja saatus saab järk-järgult avatud.
See kohutav vaatepilt oli sõnadega kirjeldamatu, sest esialgu näis kindlasti tegemist olevat mingisuguse põrguliku loodusseaduste väärastumisega. Siin, uskumatult iidsel, 20 000 jala kõrgusel asuval kiltmaal ja kliimas, mis oli tappev juba ammu enne inimese kujunemist üle 500 000 aasta tagasi, laius nii kaugele, kui silm ulatus, korrapäraste kiviehitiste võrgustik, mida suutsime ainult mõistuse meeleheitliku enesekaise tõttu seostada millegi muu kui teadliku ja tehisliku tegevusega. Seni olime kõrvale lükanud kõik teooriad, mis oleksid võinud selgitada mäekülgedel nähtud kuupe ja kaitsevalle millegi muu kui pelgalt loodusliku päritoluga. Kuidas saanuks see olla teisiti, kui inimene ise oli tollal vaevu eraldunud suurematest ahvidest ja tolles piirkonnas valitses nendel kaugetel aegadel surnud jää ja lume maailm - samamoodi nagu praegu? (lk 50)
"Hullumeelsuse mägedel" on muidugi oma laiem teema, mis räägib tsivilisatsioonide mandumisest ja hukust, mis läheb vastuollu mõnikümmend aastat hiljem alanud ja veel siiani prevaleeriva usuga progressi ja pidevasse arengusse. Lovecraft kirjeldab hoopis seda, kuidas väga kõrgelt arenenud olendid kaotavad teadmised ja oskused, kui neid pidevalt ei arendada. Veel kirjutab Lovecraft robotite mässust. Muidugi ei ole "Hullumeelsuse mägedes" roboteid selle sõna tänapäevases tähenduses. Roboti all pean siin silmas kunstlikult loodud olendeid, kes peaksid oma loojate heaks tasuta ja mõtlemata tööd tegema. Ma ei ole üldse kursis ulmeajalooga ja ei tea, kas 1931 (mil teos kirjutati) oli robotite mäss oma peremeeste üle juba teema või mitte. Et siis ka hoiatusromaan.

Niisiis olen "Hullumeelsuse mägede" lugemisega laiendanud oma silmaringi ja saan ehk paremini aru teiste autorite poolt tehtud vihjetest, aga mingi nauding see küll ei olnud.

Tõlkinud Silver Sära

Teised kirjutavad:
Orpheuse raamatukogu
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Digital Nerdland
Need Read
Tilda ja Tarakanid

Kolmapäev, 16. mai 2012

Peter Shaffer "Amadeus. Must komöödia"


Peter Shafferi "Amadeusi" lavaversiooni minge vaadake "Ugalas". Indrek Sammul teeb suurepärase rolli. Schaffer kirjeldab näidendis üsna üksikasjalikult lavastuse visuaalset külge, mis põhines Peter Halli 1979 aasta lavastusel. Lavastaja Andres Lepik ei ole seda järginud ja lavastanud näidendi omas võtmes üsna minimalistliku lahendusega. Näidendi lugemine on nagu tühjas basseinis ujumine. Kuigi kujutlusvõime arendamiseks ilmselt päris hea harjutus.

Ka "Musta komöödiat" on Eestis mängitud. Väga kummaline on lugeda kõige ehtsamat situatsioonikomöödiat raamatust. Näidend põhineb ju dialoogil, aga seal on väga suur osa ka samaaegsel tegevusel. Nii siis loed dialoogi, pärast seda loed, mida tegelane samal ajal tegi ja siis loed, mida teised tegelased samal ajal tegid. Ja alles siis saad oma peas kokku panna pildi, mis tegelikult toimus. Siin tuleb raamatu lineaarne kirjutamisviis väga selgelt nähtavale ja näitab ära, kuidas raamatu narratiiv ei ole kohe üldse mitte tegeliku elu peegeldus, vaid sõltub eelkõige raamatu vormist.
Tõlkinud Hans Luik

Pühapäev, 13. mai 2012

Ann Alari "Minu Inglismaa"

Ann Alari "Minu Inglismaa" jäi raamatukogus näppu ja kutsus lugema, sest kuigi olen Inglismaal korduvalt käinud, ei ole kunagi Londonist kaugemale jõudnud. Autor on elanud Inglismaal juba 20 aastat ja peab seda Eesti kõrval oma teiseks koduks. Kuna ta muuhulgas tegeleb ka mägironimise ja matkamisega, viib just see harrastus teda paljudesse Inglismaa paikadesse, kuhu ehk muidu ei satukski. Nii satuvad Järvepiirkonda, Cornwalli, Cumbriasse ja Kanalisaartele koos autoriga ka lugejad. Alari kirjeldab saare looduse ilu, aga ka stiihiat ja ohtlikkust. Peale selle on mitu peatükki saareriigi kõvadest naistest. Cherie Blair, kuninganna ema, Cynthia Lennon, Dora Gordine saavad igaüks isikliku peatüki. Aga isiklikku oli siin raamatus üpris vähe, me ei saa kuigi palju teada, mida autor ühest või teisest asjast ise mõtleb, ta pigem kirjeldab sündmusi, isikuid ja kohti kui kõrvalseisja, isegi kui tegemist on tema oma koduga.

Pisut saareriigi siseinfot jagatakse ka. Näiteks saame teada, miks kuningapere liikmeid järjekindlalt hüüdnimedega kutsutakse. Mitte Catherine ja William, vaid Kate ja Wills. Põhjused ulatuvad Inglise klassisüsteemi ja aristokraatiasse, mida siinpool on pisut raske hoomata.

Pean tegelikult nõustuma Jüri Pino arvamusega Ekspressis (3. mai), et raamatust suurt midagi meelde ei jäänud. Teisalt ei ole see muidugi vaid "Minu Inglismaa" mure, neid raamatuid, millest mõni aeg pärast lugemist enam midagi ei meenu, on palju. Aga ma ei nõustu, et see raamat nii hirmus igav oleks olnud, nagu Pino arvab. Lugesin päris huviga, eks ma olen võib-olla ka keskmisest rohkem Inglismaa-teadlik. Kunagi sai koolis Country Study tundides seda Inglismaad ikka üksipulgi õpitud. Mitte et suurt midagi enam mäletaks. Igal juhul matkahuvilistele peaks see raamat sobima. Ja biitlite austajatele on ka omaette peatükk olemas.

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Petrone Prindi kogutud lingid

Kolmapäev, 9. mai 2012

Poul Anderson "Südasuvine torm"

Poul Andersoni "Südasuvise tormi" lugemist alustades oli esimeste lehekülgedega väga raske hakkama saada. Mis see siis nüüd on? Lubatud on fantasyt, aga tundub, et tegemist hoopis ajaloolise romaaniga à la Walter Scott. Tegevus toimub 17. sajandi Inglismaal kodusõja ajal, kus Oliver Cromwell on juba peaaegu võitnud kuningas Charlesi armee. Kiire pilk Ulmekirjanduse Baasi andis selgust ja tekitas huvi, sest kui on nii palju eri arvamusi, mis varieeruvad täielikust saastast aasta parima lugemiselamuseni, peab ju romaanis midagi olema.

Selgub, et on olemas paralleelreaalsused, kus ühes sellises sõidavad 17. sajandi Inglismaal rongid ja tossavad esimesed tehasekorstnad ning võitlus toimub pigem progressikummardajate (Cromwelli ümarpead) ja vanameelsete (kuninga kavalerid) vahel. Kuninga armeed juhib Prints Rupert, kes on ka raamatu peategelane. Muidugi ei puudu kaunis kangelanna, kes tüüpiliselt on allaheitlik ja armastuse nimel kõigeks valmis neidis. Minevikku tuntakse läbi Suure Ajaloolase kirjutiste, kelleks ei ole keegi muu kui Shakespeare ise. Et siis kõik tema draamad on (selles reaalsuses) tegelikult sündinud sündmuste kirjeldused. Nii et juba teose pealkirja järgi võib taiplikum lugeja arvata, kellega tal kohtuda tuleb. Muidugi haldjakuninga ja -kuninganna Oberoni ja Titaniaga, aga ka üksikul saarel viibivate haldjas Arieli ja koletis Calibaniga. (Vedas, et olen mõlemat Shakespeare'i näidendit teatris näinud). Sest progressi küüsist saab maailma päästa vaid Prospero saua abil, mida peategelane Rupert otsima läheb.

Üldiselt kulges teose tegevus etteaimatava muinasjutule kohase süžee järgi, mis ei pakkunud mitte mingeid üllatusi. Pealiini kõrval oli siiski ka sügavam mõte, mis räägib looduse ja maa kurnamisest, hoolimatusest ja mineviku unustamisest. Selle kõige põhjuseks on progress ja protestantlik maailmanägemise viis, kus teadus ja tehnoloogia kõige kõrgemale pjedestaalile on tõstetud. Aga see sügavam mõte on päris hoolikalt ära peidetud, nii et pealiskaudsem lugeja võib sellest täiesti vabalt mööda vaadata.
Tõlkinud Eva Luts

Teised kirjutavad:
Indrek Hargla, Sirp
Ja väga lõbus repliik Priidu Beierilt, mis näitab ilmselgelt vaid seda, et Beier pole Hargla arvustuse aluseks olnud raamatut lugenud ja ei ole arvustuse mõttest mitte midagi aru saanud.