Täheaeg 10. Juubeliväljaanne

Alustasin kõigepealt Raul Sulbi koostatud kogumiku Täheaeg 10 lõpust, kus oli kaks Ursula K. le Guini ja üks George R. R. Martini lugu, mis olid head ja huvitavad ja haarasid kaasa. Eriti Martini oma, mis lahkas kirjaniku igipõlist dilemmat, kas ja kui palju omaenese ja lähedaste elust raamatutesse valada. Le Guini jutud kuuluvad Meremaa maailma, mis tõtt-öelda minu jaoks väheke arusaamatuks ja kaugeks jäi. Pärast neid tundus Eesti 2011. aasta ulmejutuvõistluse äramärgitud tööde lugemine kui küünega vastu klaasi kriipimine. Mitte keegi ei olnud mind hoiatanud. Kuigi olen lühijuttude kogumikke ka varem lugenud ja nende ebaühtlus on häirinud mind juba varem. Mis puudutab fantasyt, siis kaks Neil Gaimani kogumikku on tekitanud mingi tunde, missugune üks fantaasiajutt olla võiks. Kui ka Gaimani kogumikus mõni jutt ei meeldinud või mõni tundus arusaamatu, oli seal ometi olemas mingi tase või oodatav tulemus, mis võimaldas loetut nautida või vähemasti sellele kaasa mõelda.

Esimene lugu, Liina Laksi "Väike needus", oli algul täitsa huvitav, aga lõpp vajus nii ära kui vajuda saab. Kirjutame kirja ja seletame kõik ära? Järgmised panid lihtsalt õlgu kehitama, et siis sellised ongi Eesti kirjutajate jutukatsetused. Selle asemel, et luua meeleolu, nii et lugeja võiks ise oma fantaasiat rakenda hakata, eelistavad autorid kõike kenasti lahti seletada, võttes sellega ära igasuguse avastamise rõõmu. Peale Marcus Kaasi, kelle "Viimase vahetuse" lõppu lugesin kaks korda ja ei saanud ikkagi aru, milles point oli. Tea Roosvaldi "Öösiti ma nutan" oli lihtsalt üks pikk-pikk soigumine ja jällegi saab kõike lahendada kirjaga jutu lõpus. Taavi Kanguri "Kirjutatud elu" oli päris hea lugemine, kuigi idee ei ole üleliia originaalne ja tegelaste motiive polnud üldse lahti seletatud, oli siin mingi iva, mis pani loetule kaasa elama. Maniakkide Tänava "Must muna" see-eest tundus juba natuke kirjanduse poole kalduvat. Oli õudne ja oli puänt. Kõike ei seletatud üksipulgi lahti, kes peategelane tegelikult oli, selgus jutu käigus tema tegevuse kaudu. Kogumiku rehabiliteeris aga viimase eesti autori, Triinu Merese "Sulavesi ja vereside". Lugu, kus oli olemas nii stiil kui õhkkond, nii sisu kui iva. Natuke ehk oleks võinud juttu tihendada, aga võis ka lihtsalt lugeda Merese mõnusat arhailises stiilis kirja pandud lauseid.

Teised kirjutavad:
Täheaeg 
Ulmekirjanduse Baas
Loterii

Mick O'Hare (toim) "Kas jääkarud tunnevad üksindust?"

Kas tuvid higistavad? Kas koer teab, et ta on koer, või arvab, et on hoopis silmapaistev inimene? Kui palju rattas jooksvaid hamstreid oleks vaja, et toota energiat maja või vabriku jaoks? Kas ämblikud joovad vett? Kui suur on suurim võimalik veepiisk? Kuidas teevad hambapastatootjad hambapastasse triibud? Miks on rakud inimkehas koos, selmet lihtsalt laiali laguneda?

Küsimused ja vastused igasuguste asjade kohta, mille on esitanud Briti teadusajakirja New Scientist lugejad ja millele vastused on saatnud teised lugejad. Saab targemaks ja vahepeal saab end päris lollina tunda. Inimeste uudishimu on piiritu, aga mõnede küsimuste küsimise jaoks peab olema piisavalt tarkust või siis vastav meeleseisund. Näiteks küsimus: "Miks on keedetud või küpsetatud toidul värskelt valminuna teine maitse kui siis, kui toit on jahtunud?" Või "Kui juhtuks kõige hullem ja keegi peaks sööma omaenese kehaosi, missugused osad (välja arvatud organid) oleksid kõige toitaainerikkamad? Küüned? Juuksed? Kõrvavaha?" Vastused on küsimuse väärilised. Selgub, et küüned ja kõrvavaha on peaaegu seedimatud, kui neid just tükk aega kiirkeetjas ei keeda. Mõned keha jääkproduktidest siiski sisaldavad toitained. Üldiselt on vastused küsimustele ikka tõsised, kuigi kerge huumor kulub mõnikord ära.

R. Ward küsis: "Loomade ja taimede geneetiline esivanem on ühine. Nii peaksid taimetoitlased, kes keelduvad eetilistel põhjustel liha söömast, võib-olla vältima kõike, mis sisaldab DNAd. Kas see oleks teostatav? Kas keegi võiks soovitada menüüd?"

Vastuseid on mitu, soovitatakse täielikult sünteesitud toitu, või siis rooga küpsetatud retroviirustest, mis on asetatud puhastatud tärklisest kreekeritele, praetud kelle tahes puhastatud rasvas ning maitsestatud soola ja äädikaga. Kange alkohol sobib ka. Siis selgub veel, et üks kuupmeeter Kuu pinnast sisaldab  küllaldasel hulgal vajalikke elemente, et valmistada juustuburger, portsjon friikartuleid ja kihisev jook. Selles ei oleks DNAd, kuid see võib minna veidi kalliks. Neljas vastaja aga soovitab malahhiitburgerit.

Retsept on ka antud:
Nelja malahhiitburgeri jaoks läheb vaja:
neli viilu Walesi paekivi
1 kilo malahhiiti
Lõhesta paekivitükid pooleks. Purusta malahhiit sepavasaraga. Jaga malahhiit võrdselt neljale paekiviviilule ja kata ülejäänud neljaga. Küpseta 1200 C juures 12 tundi, mille järel peaks malahhiit olema kihisev ja kena rohekat tooni. Jahuta ja söö. Sobib imehästi piknikule, kuna selle võib valmis teha juba sajand varem. Maitse poolest kuiv ja sõmer. (lk 14)

Keegi on tahtnud teada, kui palju lima toodab nina ühe keskmise nohu jooksul ja kas selle väljanuuskamine tähendab seda, et ta kaotab oluliselt kaalust. Selgub, et keskmiselt toodab nina u 240 ml lima päevas, aga suurem osa sellest voolab tavaliselt kurgust alla ja töödeldakse keha ümber.

Tõlkinud Tuuli Vunk

Maputše, kes ronis vulkaanile

Maputše, kes ronis vulkaanile, on kogumik Tšiili indiaanlaste muinasjutte. 

Huh, Tšiili indiaanlaste muinasjutud on veel koledamad kui tšuktside omad. Raamatus on sobivalt märgitud, et mõeldud täiskasvanuile ja vanemale koolieale. Üks tapmine ja võõra vara kokkukrahmamine käib kogu aeg. Kahjuks ei ole eurooplaste-eelseid muinasjutte eriti säilinud ja enamiku muinasjuttude süžeed on sarnased neile, mida meiegi teame - ahjualune ja kolme venna seiklused ja printsesside päästmine lohe käest ja muu selline. Printsesside asemel on lihtsalt imeilusad indiaanineiud ja lohede asemel koledad tšerruuved, kes elavad vulkaanide otsas ja inimesi söövad. Rebasel õmmeldakse suu kinni ja siis pritsib skunk talle oma haisvat vedelikku näkku ja rebane sureb hoopis ära, lõigatakse küljest kehaosi ja isa laseb oma tütred tappa lihtsalt sellepärast, et nende mehed ülesande täitmiselt koju ei tulnud.

Rebane ja skunk
Ükskord oli nii, et rebane ja skunk läksid vulkaanile hobust otsima. Vulkaanil hakkas lund sadama. Neil oli vaevalt pool teed käidud, kui äkitselt tuli pimedus peale. Ärbeldes tegi rebane skungile ettepaneku:
"Veame õige selle peale kihla, kes meist esimesena ära külmub."
Skunk kostis:
"Küll sina juba külmud. Võitja võtab kaotajal naha maha ja saab ka hobuse endale."
Siis kaevasid nad ennast mõlemad lume sisse. Iga silmapilgu järel päris üks teiselt, kas too on juba ära külmunud.
"Kuidas käbarad käivad?" küsis rebane.
"Mis see külm ühele tervele ja tugevale loomale ikka teeb?" kostis skunk.
Natukese aja pärast päris skunk omakorda rebaselt:
"Kuidas käbarad käivad, rebane?"
"Mis ühe terve ja tugeva loomaga ikka juhtuda saab?" küsis rebane vastu.
Veidi hiljem küsis rebane uuesti:
"Kuidas käbarad käivad, skunk?"
"Mis see külm ühele tervele ja tugevale loomale ikka teeb?" kostis skunk.
Siis küsis skunk omakorda:
"Kuidas käbarad käivad, rebane?"
"Mis ühe terve ja tugeva loomaga ikka juhtuda saab?"
Rebane oligi juba külmast kange, ta hääl värises. Natuke aega hiljem küsis skunk veel üks kord:
"Kuidas läheb, reinuvader?"
Rebane ei kõssanudki. Siis läks skunk rebase juurde ja nägi, et surnud ta oligi. Ta võttis tal naha maha ja sai hobuse ka endale. Nüüd ei ela ta seal enam ammugi.
Lool lõpp. (lk 53-54)

Ja veel - olid ajad, kus muinasjutte tõlkisid tunnustatud tõlkijad ja luuletajad - näiteks Tšuktsi kogumiku Andres Ehin ja selle siin Jüri Talvet.

Tartu Ülikooli Ettevõtluskeskus "Ettevõtja heade mõtete raamat"

Olla oma karjääri tipul iga tund igas telekanalis reklaamitava pesuvahendi ametliku maaletoojafirma boss ei tohiks ühele teadlikule inimesele lihtsalt pinget pakkuda. See ei tooda mingit uut väärtust või hüve. See on surnud seis. Inimeste mõtlemise avardamisel, nende ärgitamisel iseseisva olemise poole oma ettevõtmiste kaudu on suuremad eesmärgid, mis ei too võib-olla kohe homme taskuid raha täis, aga teevad elu täiuslikumaks. Eero Valk

Arusaam ettevõtlusest kui suurema jõukuse saavutamise vahendist on üks valearusaamasid ettevõtlusest. Ettevõtjad kui klass teenivad ettevõtjatena summaarselt võrdselt või vähem, kui needsamad inimesed teeniksid palgatööna. Toomas Tamsar

Ettevõtluses on olulised kolm tegurit: tegutseda, tegutseda ja veel kord tegutseda. Sten Saar

Kriitilistes situatsioonides selgub, kes tegelikult on juht. Juhiks ei saa õppida, selleks peab olema sündinud. Imre Kose

Täiuslikkuse saavutad siis, kui sead endale lisaks tööalastele sihtidele ka isiklikke eesmärke. Vahel on eneserahu huvides kasulik oma mõtetega üksi olla. Näiteks matkates, kui füüsiline pingutus on mõõdukas, hakkab aju intensiivsemalt tööle. Priit Kerma

Ettevõtlusega seonduva kogemuse saamiseks soovitan kõigile minna koolitusfirmasse müügitööle, see õpetab peaaegu sama, mis ettevõtte juhtimine. Õpib võõrastelt rohkem ja julgemalt raha küsima, õpib, et hea asja eest võib ning tuleb raha küsida. Alar Ojastu

Ettevõtlus on täielik pühendumine - inimene ei saa olla tööpäevas ainult 8 tundi ettevõtja. Sa kas oled ettevõtja või sa ei ole ettevõtja. Silva Tomingas

Erinevatesse õpetajatesse tuleb samuti suhtuda ettevaatusega. Mitte alati ei ole neil õigus. Rain Lõhmus

Üksinda on küll mõnes mõttes lihtsam toimetada, kuid ettevõtlusest on see üsna kaugel. Peep Vain

Kõrge eesmärgi väike alatäitmine on parem kui keskpärase eesmärgi ületamine. Äris on minu arvates nii, et kõigepealt peab sul olema oma ärifilosoofia, millest kõik alguse saab. Sellele on üles ehitatud arusaam su ettevõtte tugevustest, mis võimaldavad äril kasvada ja edukas olla. Teiseks peab saavutama silmapaistvaid tulemusi. Need kaks tingimust peavad alati täidetud olema. Meelis Milder

Ettevõtja võib olla kõige olulisem omadus on otsuste ärategemine. Isegi halb otsus on parem kui otsuste tegematajätmine. Kui tuli vale otsus, siis tuleb lihtsalt uus teha. Ja kui juba natuke rohkem kui pooled otsustest on õiged, siis läheb asi ülesmäge. Rainer Nõlvak

Me ei tohi jääda lootma õnnele - ainuke juhus, millele saame loota, on see, mille me ise endale loome. Saame loota vaid iseendale. Meie tahe saada suureks loob juhuseid, mis viivad meid kokku inimestega, kellelt õppida, avades omakorda uusi võimalusi. Juhused ei tule kätte kodus, diivanil istudes. Küsimus on selles, kas tahame ise juhtida ja mõjutada protsesse või olla juhitud ja loota juhile. Priit Karjus

Vaesust on kergem jagada kui rikkust.
Raha ei anna keegi ilma rahata. Jaak Kõdar

TÜ Ettevõtluskeskus

Raamat:)

Kes on tundnud üksindust
teab mida tähendab raamat
Igor Kotjuh

Luule. Raamatuteemaline luule. Palju raamatuteemalist luulet. Eesti autorite raamatuteemaline luule. Ilusas kujunduses pealegi.


Ma pole kunagi aru saanud määratlusest 'öökapiraamat'. Kui mul on raamat pooleli, siis võib see asuda laual, diivanil, käekotis ja mõnikord ka öökapil. Vahet pole, kus seda lugeda. Aga see raamat on tõepoolest öökapiraamat - poed teki alla ja loed mõned luuletused, paned raamatu öökapile tagasi ja jätkad järgmisel õhtul.

Maarja Kangro on kokku kogunud paarikümne Eesti luuletaja raamatuteemalised luuletused. Apollo raamatupoe tellimusel. Aga mis siis. Iga ostetud raamatu pealt läheb 50 krooni väikeste maakoolide raamatukogude toetamiseks. Seda enam võiks selle raamatu omale osta, öökapile panna ja siis teinekord õhtul teki alla mõned read lugeda.

Nii et läbilõige Eesti luuletajatest aastal 2009? Muidugi mitte täielik, enamus "Raamatu" autoreid on nooremapoolsed. Iga luuletaja kohta on pilt ning käsikirja- ja allkirjanäidis. Raamatust on võimalik ikka väga erinevalt mõelda ja kirjutada. Mõne jaoks on see vaid kest, mis on ümber sisu, teise jaoks lausa harras imetlemisobjekt. Jaan Pehk muigab, nagu ikka (silmaring ei hüüa tulles), Mart Kangur peab end tavaliseks fetišistiks, sest ta nuusutab raamatuid, Leelo Tungla arvates on raamatud nagu inimesed (ilmaski ei saa kõigiga kohtuda). On Andrus Kasemaa viierealine salm, aga ka Jürgen Rooste mitmeleheküljeline poeem. Maarja Kangro raamatu 10 käsku (Mina olen raamat, sinu raamat, ja sul peab olema / muid raamatuid minu kõrval!). Aga kõige enam meeldisid mulle Timo Marani mõtted:

Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See José Marti üleskutse
on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid,
ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad
uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud
on sama aineringe osad.

Mõnus on istuda
puu all ja lugeda lapsele
raamatut.

Võtan oma sõnad tagasi - luulet võib lugeda küll. Eriti luulet, mis on kirjutatud raamatust:) Ja kui ühte teosesse on kokku kogutud mitmekümne erineva luuletaja erineva luuletuse, siis leiab sealt midagi huvipakkuvat igal juhul.

Teised kirjutavad:
EPL
Raamatumaailm

Nick Hornby "Speaking with the Angel"

Nick Hornby "Speaking with the Angel" on kollektsioon erinevate autorite lühijutte, mis kokku pandud heategevuslikul eesmärgil - autistlike laste ravi parandamiseks Suurbritannias. Kuna ma üldiselt loen rohkem ajaloolist kirjandust ja ammusurnud kirjanike teoseid, mõtlesin, et vahelduseks peaks tutvuma ka kaasaegse lühiproosaga. Pealegi kui raamat maksis vaid SEK 20.
Kogumikku tutvustatakse kui "Nick Hornby poolt koostatud sädelevat kollektsiooni uhiuutest, originaalsetest novellidest kaheteistkümne kaasaja kõige põnevama, innovatiivsema ja huvitavama kirjaniku sulest". Autoritest on esindatud muuhulgas Helen Fielding, Irvine Welsh, Colin Firth, Zadie Smith, et nimetada neid, kelle nimed ka mulle tuttavad.
Kõik lood olid kirjutatud minavormis. Huvitav oli, et enamus meesautoritest valisid minategelaseks naise ja vastupidi. Ühe jutu peategelaseks oli hea vaheldusena koer. Jällegi tekkis mul puändiprobleem - loed ja loed, aga jutul pole ei saba ega sarvi. Üks hetk saab lehekülgede arv täis ja lugu otsa, aga mida sellega siis öelda taheti, jääbki selgusetuks. Kuigi iga jutt oli kirjutatud erineva autori poolt, muutus raamat poole pealt tüütuks. Natuke päästis eelviimane, Irvine Welshi novell "Catholic Guilt (You Know You Love It)" - hoiatuseks homofoobidele, millise karistuse Peetrus nende jaoks peale surma välja on mõelnud. Heaks üllatuseks oli Colin Firthi lugu "The Department of Nothing" - ma ei teadnudki, et ta lisaks näitlemisele ka raamatuid kirjutab. Samas Zadie Smithi novell ("I´m the Only One") valmistas erilise pettumuse, kuna tema "Valged hambad" oli tõesti särav ja põnev lugemine ja seega ootasin palju enamat.
Kokkuvõtteks arvan, et oleksin võinud vabalt oma tutvuse kaasaegse Briti novelliga ka tegemata jätta - kaotanud poleks küll midagi.

Tartu NAK "Väike pornoraamat"Stewart Clark "Duu juu spiik inglišš?"

Laenasin ülemuselt kaks raamatut. Ei, ma ei laenanud talt majandusteooria aluseid ega isegi mitte Sawyeri "Internal Auditing'i", rääkimata siis Krediidiasutuste seaduse viimastest muudatustest. Raamatuteks olid hoopis Tartu NAKi "Väike pornoraamat" ja Stewart Clarki "Duu juu spiik inglišš?".
Aga kuna hoolimata oma suurest lahkusest oleks tööajal nende lugemine hävitanud kogu ülemuse huumorimeele, võtsin koju ja lubasin veeta nende seltsis unustamatu öö. Mida ma ka suurima mõnuga tegin, kusjuures oma pidevate naerupahvakutega peletasin lapse toast minema. Sest ega vanainimestel ei ole ju viisakas noorte juuresolekul kõva häälega naerda (nagu ka sama muusikat nautida või sarnaseid riideid kanda, mis nemadki). Vanainimesed teadku oma kohta!

Väiksest pornoraamatust on niipalju juba kirjutatud, et ega siia enam midagi uut lisada ei ole. Ausalt öeldes võtsin kätte väikse eelarvamusega, aga lugedes nautisin järjest enam. Kõige enam hämmastab mind autorite loovus, et üldse sellise idee peale tulla ja seejärel niivõrd leidlikke seoseid leida.

Mõned näited:

Ihara pagari porno: paneks või saiale.
Aedniku aastaringi porno: kevadel panen kartulit, sügisel sõnnikut.
Käskiv joogaporno: pane endale kõrva taha!
Räme literatuuriporno: raiusin raamatusse.
Lesbiporno: laine heitis kai peale.
Läti raha kaugporno: põrutas viie meetri pealt latti.
Naabrimehe porno: kargasin Kaera-Jaani.
Pirukaporno eesti moodi: keerasin sõbrale käkki.
Kellapervo kevadporno: keerasin kellale tund aega peale.

"Väiksele pornoraamatule" väga sobivaks järjeks oli Stewart Clarki innovatiivse inglise keele kogumik "Duu juu spiik inglišš? Perfektselt halb inglise keel". Autor on Norras elav inglane, kes on kokku kogunud totakaid, naljakaid ja eksitavaid inglise keele kasutuse juhtumeid üle maailma - lauseid kõnedest ja vestlustest, silte hotellides ja poodides, reklaame, juhendeid ja eeskirju. Võttis küll kõva häälega naerma. Eriti toredad olid menüüdest leitud uued ja innovatiivsed toidud:

Old salt cooked the natural way (Prantsusmaa)
Fried steam (India)
Pork with fresh garbage (Vietnam)
Fried fishermen (Jaapan)
French fried ships (Egiptus)
Try traditional Finnish pee soup (Soome)

Tuletas meelde ka meil Eestis ette tulnud "toidunimetusi", millest valiku võib leida siit.


No mis sa oskad kosta, kui loed hotellis sellist silti: "Non-smoking forbidden" (Jordaania hotell). Või sellist: "Our maids are especially selected to your service. Do whatever you want with them" (Jugoslaavia hotell). Üks Jaapani hotell on veelgi lahkem: "You are invited to take advantage of the chambermaid".

Sama lubavad on hotellide reklaamvoldikud: "The provision of a large French widow in every room adds to the visitor´s comfort" (Hispaania hotelli reklaamvoldik). "The manager has personally passed all the water served here" (Mehhiko hotelli reklaamvoldik).

Ning kui sa juba reisil oled, läheb eriti põnevaks.

"Skiers must be raped before crossing the pass" (Silt Šveitsis).
"It is forbidden to enter a woman even a foreigner if dressed as a man" (Silt Bangkoki templi ees).
"Foot wearing prohibited" (Silt Myanmari templi ees).

Hispaanlased on kõige radikaalsemad:

"No automobiles. Pederasts only" (Silt Hispaania parkimisplatsil).

Kui sa järgmisena otsustad sööma minna, võivad sind oodata sellised sildid: "Special cocktails for the ladies with nuts" lubab Jaapani baar. "Customers who find our waitress rude ought to see the manager" (Keenia restoran).


Aga ka inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed suudavad ennast ületada. Silt Bostoni pangas:

"In case of fire, evacuate the building.
Do not use stairways.
Do not use elevators."

Silt fotoäri uksel: "Out to lunch. If not back by five, out to dinner also."

Lõpetuseks veel mõned jaburad kasutusjuhendid:

"Not to use in an aquarium" (vispli kasutusjuhend).
"Not Dishwasher Safe" (teleripuldi kasutusjuhend).
"Warning: Do not drive whilst using this product" (hoiatus kondoomipakil).

Eks peab tunnistama, et päris kindlasti olen isegi kunagi ja kusagil inglise keelt "uuendanud", õnneks enamasti on inimesed viisakad ja otse näkku ei naera, naeravad pärast selja taga.

Teised kirjutavad:
Tartu NAK "Väike pornoraamat"
NAKi blogi
EPL
Ekspress
Sirp
Ekspress, Veiko Märka
SL Õhtuleht
Kauksi Ülle Postimehes


Stewart Clark "Duu juu spiik inglišš?"
Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovitus

"Off Duty: The World's Greatest Chefs Cook at Home"

Kui ilus paks läikiv raamat maksab £4, ehk vähem kui 100 krooni, siis tuleb see ära osta. Eriti kui see raamat on kokaraamat. Eriti kui selle tutvustus on paljulubav – 48 tippkokka avaldavad oma kodused retseptid – need, mida nad teevad töövälisel ajal ehk off-duty. Tunnustatud Briti koka David Nicholls'i koostatud kogumiku "Off Duty: The World's Greatest Chefs Cook at Home" väljaandmise eesmärk oli ka üllas - toetada selgroovigastuse tõttu halvatud inimeste ravi ning kogu müügitulu läheb The Nicholls Spinal Injury Foundation fondi.

Nimekatest kokkadest on esindatud näiteks: Heston Blumenthal, Alain Ducasse, Nigella Lawson, Jamie Oliver, Gordon Ramsay, Gary Rhodes, Delia Smith. Iga koka kohta on lühike tutvustus, mis aitab tema loomingust paremini aru saada. Huvitav on ka see, kui erinevad võivad olla tippkokkade arvamused sarnastest asjadest. Samas, ka mitte liiga erinevad. Küsimusele: "What is your most useful piece of kitchen equipment?" tuli väga erinevaid vastuseid, nt: pliit, noad, ahi, sorbeemasin, aurutaja, töötasapind, blender... Lemmikjoogiks oli mõnel limonaad, tee või kohv, aga ülekaalukalt siiski vein, õlu või gin-tonic – miks ma selle üle ei imesta? Kohe vastan: sellepärast et vahetult enne lugesin Anthony Bourdaini „Avameelselt köögist". Ausalt öeldes panid Bourdaini kirjeldused tippkokkade elust mind ka selles raamatus otsima peakokkade nägudelt alkoholismi ja narkomaania jälgi :)

Aga toidud... Iga kokk esitas oma valiku lõunamenüüst – eelroog, pearoog ja magustoit. Väheste eranditega olid kõik toidud keerulised, eriliste komponentidega ja nõudsid palju vaeva. Ma ausalt öeldes ei usu, et need kokad selliseid asju igapäevaselt kodus teevad. Kogu raamatu peale leidsin vast paar magustoitu, mida võiksin tahta järgi proovida. Seega – ilus raamat lugemiseks ja sirvimiseks (uhked suured pildid), aga mitte kuigi praktiline abimees köögis.

Kurvastuseks kaasmaalastele – Rahva Raamatus maksab sama raamat 346 krooni.