Reede, 26. märts 2010

Leonie Swann "Glennkill"

Ühel hommikul avastavad lambad oma karjase pikali, labidas rinnus. Kuna inimesed niikuinii millestki midagi aru ei saa, otsustavad lambad ise välja uurida, mis nende karjasega juhtus. Detektiivi asemel on "tõenäoliselt maakonna kõige targem" lammas nimega Miss Maple. Ega lammaste mobiliseerimine mõrva uurima liiga lihtne ei ole. Lambad nimelt... on lambad. Nad mõtlevad oma lambamõtteid, millest inimesed vist ei peagi aru saama, ja teevad oma lambategusid, mis vaid neile endile mõistetavad. Vahepeal hakkas lausa igav. Aga hea oli, et lambad ei olnud nagu inimesed, vaid rohkem nagu lambad. Just see päästiski olukorra, sest kunagi ei võinud ette teada, kuidas jutustus edasi areneb, sest lambad ei käitu nagu inimesed. Tegevustikus oli päris mitu üllatuslikku pööret.

Lammaste sekeldamise taustal koorusid lahti küla pisikesed intriigid ja ühised saladused. Nagu ühes korralikus külakrimkas kohane, ei puudu ka siit kohalik usuhull, ebameeldiv lihunik ja muidugi saabub salapärane võõras. Lahendus oli aga kuidagi... lahja. Küll ei olnud seda lahenduseni viinud tee.

Minu arust väärt lugemist - teistmoodi krimka, natuke filosoofiline, natuke psühholoogiline, karja isikupäraste tegelastega, päris vaimukate mõttekäikude ja aeglaselt lahtirulluvate saladuste ja lahendusega.

Tõlkinud Piret Pääsuke

Teised kirjutavad:
Tiina Jõgeda, Ekspress
Maaleht
Jaan Martinson, Õhtulehe raamatublogi
loterii 
Nädala autor 
EPL
Kiiksu lugemisarhiiv

Esmaspäev, 22. märts 2010

Eric Gurney "Kuidas elada kavala kassiga"

Eric Gurney "Kuidas elada kavala kassiga". Selline mõttetu raamat. Tahab olla hirmus vaimukas, kuid muutub hoopis tüütuks. Aga ehk 1995. aastal, kui teos ilmus, oli selline stiil veel uudne ja põnev. Praeguseks enam ei ole.

Kui ta vähemasti nende vaimukuste kaudu mingeid teadmisi kasside kohta jagaks, kuid ei midagi uut.

Teised kirjutavad:
Industrial Snowflake

Jon Fasman "Maadeavastaja raamatukogu"

Jon Fasmani "Maadeavastaja raamatukogu" oleks nagu vaese mehe da Vinci kood. Ma muidugi pole da Vinci koodi lugenud, nii et meelevaldne võrdlus.Võtsin raamatu ette lootuses leida mõtteid lahutavat põnevikku. Liigses põnevuses seda teost küll süüdistada ei saa. Algus venis ja venis.

Ameerika väikelinna ülikooli väga igav ja väga tavaline professor nimega Pühapäev leitakse oma kodunt surnuna. Asja hakkab uurima kohaliku ajalehe noor ja innukas reporter. Pikapeale selgub, et professor polnud midagi nii igav ja tavaline, asjasse on segatud ülemaailmne salaorganisatsioon, alkeemikud ja kaunis noor tütarlaps. Järgnevad uued surmad, ähvardused. Tegevus vaheldub jutustustega minevikust. Oli kunagi üks hirmus pika nimega mees, meie mail tuntud kui al Idrisi, kes oli ka alkeemik ja  omas väga salapärast esemete kogu, mis aga kaotsi läks. Alkeemikute salaorganisatsioon on neid aastasadu uuesti kokku koguda püüdnud ja selles raamatus neil see ka lõpuks õnnestub.

Vahejutustuste tegevus toimub väga erinevatel aegadel ja erinevates kohtades, ka nõukogude aja Eesti ja Lätis. John Fasman on ise ajakirjanik ja tundub, et eeltööd on ta ikkagi päris hästi teinud. Kirjeldused Eestist tunduvad päris tõepärased. Vahejutustused ka päästsid selle raamatu. Ainult noore reporteri eneseotsingutest ja etteaimatavatest mõttekäikudest lugeda oleks olnud ikka parajalt tüütu.

Tõlkinud Olavi Teppan

Teised kirjutavad:
Kirjastuselt
Intervjuu autoriga

Neljapäev, 11. märts 2010

Mari Tarand "Ajapildi sees"

Mari Tarandi "Ajapildi sees" oli mul lugemisnimekirjas juba kaua. Küll oli see välja laenutatud või ei olnud minul aega või sobivat meeleseisundit. Ka nüüd seisis ta kodus riiulil kaks nädalat, enne kui julgesin kätte võtta. Aga siis läks juba väga ruttu.

"Ajapildi sees" ei ole raamat Juhan Viidingust, see on raamat Mari Tarandi lapsepõlvest ja tema perekonnast. Tegevustik ja mälestused keerlevad ümber noorema venna, kuid eelkõige on siin juttu nende lapsepõlvekodust, emast ja isast, sugulastest ja olulistest paikadest Lõuna-Eestis. AJAST, kust nad pärit. Raamatu peategelane on aeg.

Seda raamatut oli lihtne lugeda, tekst voolas ja jutustas oma lugu. See oli kui jutustus, mida võiks kujutada ette Mari Tarandit raadios ette lugemas. Autor räägib palju luulest, selle kohast nende peres ja oma elus ning tekst ise on juba poeetiline ja väga isikupärane. Oi, kuidas mulle meeldisid need pangid ja hääd! Aga kui raamatu sulgesin, tundsin, et ei oska selle kohta enam midagi arvata. Tunded ja mõtted jäid kaante vahele.

Teised kirjutavad:

Neljapäev, 4. märts 2010

Poes ei käinud vol 1

Mõtlesin, et mis ma ikka raamatuid ostan, neid juba niigi palju, ostan hoopis muusikat. Aga muidugi, plaate ei müüda ju 50 krooni eest, nagu raamatuid. Seega sai kooner minus võitu, aga paar plaati ikka soetasin. Järeldused: Jaan Tätte võib olla väga humoorikas (Vaata, mis sa tegid!), Ukuaru valss on maailma kõige ilusam valss ja Bonzo laulab sada aastat vanu isamaalisi koorilaule sellise kire ja tundega, et neid võib vabalt mitu nädalat järjest kuulata. Oh, ja Metsatöllul on uus album ilmunud!

Kuigi raamatupoes vahepeal käinud ei ole, olen see-eest käinud kõvasti raamatukogus. Vahel ikka piilun esterist, ega minu lugemisnimekirjas olevad raamatud juhuslikult saadaval pole. Enamasti ei ole. Kuni ühel reedel avastasin, et lausa neli on hetkel kohalikus raamatukogus olemas! Muidugi jätsin kõik muud plaanitud käigud tegemata ja sõitsin pärast tööd otseteed raamatukokku. Olid alles! Lugemisnimekiri väheneb jõudsalt. Seetõttu olen olnud viimastel nädalatel väga produktiivne, lugenud läbi kuus raamatut ja ka nende kohta kirjutanud, sest koduse raamatuga on ju nii, et seda võib igal ajal kätte võtta ja uuesti üle vaadata ja seega ei ole ka blogimisega kuhugi kiiret. Raamatukogu raamatuga samamoodi ei ei saa.

Varem asus raamatukogu mul enam-vähem üle tänava, pärast kolimist tuleb natuke kaugemale kõndida. Raamatute tagasiviimine on ju hoopis ebameeldivam tegevus, kui nende toomine. Sestap ühendan seda koerajalutamisega. Esimene kord koeraga sisse astudes keegi midagi ei öelnud. Teine kord läksin korra riiuli vahele, et sealt veel ühte raamatut koju võtta, kui raamatukogutöötaja mulle järele hüüdis, "Sinna ei tohi koeraga minna! See siin on raamatukogu!" Ma olen viisakas inimene, tulin (koos raamatuga) kohe riiuli vahelt välja. Üldiselt olen arvamusel, et koeraga tohib igale poole minna. Toidupoodi vahest siiski mitte. Aga naljakas ütlemine sellegipoolest. Et mispärast raamatukogus koeraga vähem tohib käia kui näiteks minu oma kodus või tänava peal? Pori toovad need pisikesed käpad oluliselt vähem sisse kui inimeste rasked saapad. Koerad raamatuid riiulitelt ei kisu ega tee seal ka midagi muud ebaviisakat. Et koer ei tohi käia raamatukogus pelgalt sellepärast, et ta on koer? Puhas diskrimineerimine, ma ütlen!

Tegelikult ma natuke valetasin ka, sest vahepeal suurte kampaaniate ajal ikka paar raamatut Varrakult ja Tänapäevalt soetasin. Ja nüüd on nii Apollol kui ka Rahva Raamatul taas suur allahindluskampaania käimas. Sealt ma õnneks eriti midagi huviväärset ei leidnud.

Esmaspäev, 1. märts 2010

Amar Annus "Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest"

Ulmeguru kirjutas Raamatumaailmas, et tema ei saa hästi aru Loomingu Raamatukogu valikuprintsiipidest. Mina ka ei saa. Amar Annuse "Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest" ei ole kindlasti ilukirjandus, aga mis ta siis on? Autor ise nimetab seda esseeks, mulle tundus pigem pikaleveninud (populaar)teaduslik artikkel. Tekstist arusaamine nõuab eelteadmisi, kuigi mitte nii palju, et lugemisest midagi külge ei jääks. Kellele selline teos huvi võiks pakkuda? Üliõpilastele ehk? Tegelikult oli siiski ka mulle huvitav, saada pisut aimu, kust pärinevad meie (piibli) müüdid ja kuidas nad aegade jooksul arenenud on.

Ei hakka oma harimatust siin demonstreerima ja teose kohta midagi arvama. Tsiteerin parem paari huvitavamat lõiku.

Selle kirjelduse järgi oli Oannes tõepoolest ülitark, sest pärast teda ei avastanud inimkond enam mitte midagi. Selles vaateviisis ilmneb muistsete mesopotaamlaste üdini konservatiivne maailmavaade, mis teadis, et maailm on "paika pandud" juba iidsel ajal sellisena, nagu ta praegu on. Mesopotaamia vanades kultuurkeeltes on inimene asetatud näoga mineviku poole, kuna sõna "minevik", sumeri keeles igi ja akkadi keeles panitu, tähendab "eesolevat". Tuleviku poole on inimene aga seljaga, sest sõna "tulevik", sumeri eger ja akkadi warkitu, tähendab "tagumist". Ühiskonna ja riigi ideaalset, utoopilist korraldust otsiti minevikust, mitte tulevikust. (lk 12)


Taevaste ennete kompendiumid on palju vanemad kui "horoskoobid", mida tuntakse alates Pärsia impeeriumi ajast alates 539 e.m.a. Horoskoobid on Paabeli astroloogias seega üsna hiline nähtus ja uus teadusliku kirjutise žanr, milles rikastele tellijatele koostati personaalne eluennustus, lähtudes tähevaatlustest inimese sünnimomendil. Horoskoobi žanr mõeldi Paabeli preestrite poolt välja selleks, et et elatada templipersonali, kes Pärsia ajast alates enam ei kuulunud kuningapalee ülalpidamisele. Horoskoop pandi kokku õige mitmete Paabeli ennete liikidest - taevaendest, sünniendest ja ajaendest. (lk 34)