Pühapäev, 2. veebruar 2014

2013. aasta kokkuvõte

Kui ma ligi kuus aastat tagasi selle blogiga alustasin, siis tundus see hea võimalus jagada teistega mõtteid, mis raamatuid lugedes tekkisid. Peamine põhjus oli siiski selles, et tahtsin oma lugemismälu pikendada. Tagantjärele hea vaadata ja meenutada, mida lugenud olen ja mida sellest arvanud. Ja veel on blogimine hea võimalus tegeliku elu elamise asemel asendustegevusega tegeleda. Aga tundub, et Bukahoolikul* on vahepeal elu tekkinud ja nii ongi kirjutamine tagaplaanile jäänud. Ka lugemine ei ole enam esmane tegevus (kuidas küll sellest pidevast arvuti taga prokrastineerimisest lahti saada!). Tegelikult kaalusin üldse lõpetamist, aga siis tuli meelde, et ma ikkagi iseenda jaoks tahan neid mõtteid üles kirjutada. Ja muidugi tean, et mul on lugejad. Selle üle imestan endiselt. Aitäh, et olemas olete. Sellegipoolest ei luba, et edaspidi siia kuigi tihedalt postitusi tuleb.

2013 on eriline aasta, sest esimest korda tutvusin e-lugemise maailmaga. E-lugesin küll alla poole kõigist loetud raamatutest (27), aga päris kindel on, et ilma lugerita oleks kogu aastatulemus palju nadim olnud. 2013 oli aga ka tavapärane aasta, et igasugu erinevaid asju sai loetud, nagu alati. Ja jällegi on hirmus raske midagi eraldi välja tõsta, ilma et vähemasti pooli ei nimetaks. Proovin kuidagi autorite järgi liigitada. Kindlasti ei ole see nimekiri tähtsuse järjekorras.

Esimene on Mika Waltari „Sinuhe“, mida alustasin juba tunamullu ja suvel lõpuks läbi sain. Selle pärast ta esimene ongi, et ma ei mäleta, et mul ühegi raamatuga selline armastuse-vihkamise suhe oleks tekkinud. Põnev raamat, haarab kaasa, aga näe, lugeda ei saa.

Kätlin Kaldmaa, kellelt on viimasel ajal ilmunud tervelt neli raamatut! Kõik eri žanrites ja kõik lugemist väärt: luulekogu „Armastuse tähestik“, lasteraamat „Lugu Keegi Eikellegitütre isast“, ellujäämisõpetus „Õnn on otsuse küsimus“ ja romaan „Islandil ei ole liblikaid“.

Kodumaistest autoritest ei saa nimetamata jätta Indrek Harglat ja Andrus Kivirähki. Mõlemat autorit ma tegelikult alles avastan ja mida rohkem süvenen, seda rohkem nad meeldima hakkavad. Hargla Apteeker Melchiori sarja neljas osa „Pirita kägistaja“ sobib hästi nii ajaloo kui ka krimkade armastajatele ja „Süvahavva. Esimene suvi“ on väga lahe meie oma etnoõudus. (Vaatasin just seriaali esimese hooaja viimast osa ja avastasin, et Hargla on raamatus tegevuskäiku muutnud. Ehk kui keegi arvab, et seriaal nähtud ja mis ma ikka raamatut loen, siis need kaks ei ole päris üks ja sama.)

Kivirähu „Maailma otsas“ ehk „Jutustus heade inimeste elust“ ongi täpselt see, mida alapealkiri lubab. Tore teos, kus argised inimesed ajavad oma argiseid asju, aga lugeda on mõnus. Ülejäänud kaks, „Pagari piparkook“ ja „Lood“ sisaldavad tema uskumatu fantaasialennuga lühijutte. Pealegi, keegi peale Andrus Kivirähu ei pane oma teostele pealkirju nagu „Lood“ või „Jutud“. „Pagari piparkook“ oli nii ammu kirjutatud, et siis tuli veel pealkirja peale mõelda.

Neil Gaimanilt kaks uuditeost – lühiromaan „The Ocean at the End of the Lane“, mis on fännidele igal juhul kohustuslik, kuigi teised peavad ise otsustama ja interaktiivne jutukogu „A Calendar of Tales“. Viimast soovitan mitte lugeda, vaid kuulata – Gaiman oskab etlemist suurepäraselt.

Veel avastasin Bill Brysoni, kelle populaarteaduslikud raamatud on väga muhe lugemine. „Ringkäik kodumajas“ jutustab eraelu ajaloost ja „Ei siin ega seal“ on reisikiri läbi Euroopa.

Kui te loete ainult ühe raamatu, siis lugege Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Krimka, põnevik, ajalugu ja huumor. Parim masenduse ravi. Kaalun iga veidikese aja tagant selle ülelugemist.

Olga Tokarczuk "Algus ja teised ajad". Midagi hoopis teistsugust Poola kirjanikult. Ühe küla lugu, põimitud mütoloogia, katoliikluse ja ajalooga.

Valdur Mikita "Lingvistiline mets". Mikita on teistmoodi mõtete mõtleja, millest mõned sobituvad täpselt sellesse tühja kohta, mis täitmist vajas ja teised jäävad ümbruskonda hõljuma (mutel ja metsikud, kui nimetada, mis esimesena pähe kargas), lootusega kellegi teise pähe teed leida.

Lewis Carroll "Snargijaht" on klassika, pealegi suurepärases kujunduses ja ilus raamat, mida riiulil eksponeerida. Tunnistan, et silitasin käega raamatu selga ja lehitsesin, et tunda sõrmede all selle tekstuuri ja lihtsalt väljanägemist imetleda.

Tove Jansson "Suveraamat". Ei mäleta, et oleksin kohanud teist sellist jutukogumikku, kus iga jutu puhul tundub, et see oli nüüd tõesti suurepärane, parim, mida autor kirjutas. Viimase kui ühe jutu puhul! Positiivne ja elujaatav.

Ning last but not leastJ.R.R. Tolkieni „Kääbik“, loetud juba ei tea mitmekümnes kord ja ikka tore.

Nüüd tunnen, et olen liiga teinud paljudele teistele mullu loetud suurepärastele raamatutele, mida siin eraldi ei nimetanud, näiteks Stephen Kingi "On Writing", Tiina Laanemi "Õnnelik jää", Hille Karmi "Taevas ja maa"Piret Mäeniidu „Aleksei Turovski ja teised loomad“, Indrek Koffi „Eestluse elujõust“.

_____________________________
*MS Word soovitab lahkelt asendada see tundmatu sõna ühega neist kahest: Burkahoolik või Nukahoolik.

Laupäev, 1. veebruar 2014

Kätlin Kaldmaa "Islandil ei ole liblikaid"

Viimase pooleteise aasta jooksul ilmus Kätlin Kaldmaal neli raamatut, igaüks eri žanris. Lisaks sellele ta tõlkis ja toimetas. Ma ei saa aru, kuidas üks inimene nii palju jõuab!

"Islandil ei ole liblikaid" moodustab koos "Armastuse tähestiku" ja "Looga Keegi Eikellegitütre isast" tegelikult ühe terviku. Teised kaks ilmusid varem, aga nad on ka romaanis sees. Autor on öelnud, et ta läks romaani kirjutama, aga need kaks tahtsid ka tulla.

Teose vastuvõtt on olnud väga polaarne. Tundub, et on need, kellele teos hirmsasti meeldib ja need, kes seda üldse ei talu. Vahepealseid arvamusi nagu polegi. Minu emale näiteks ei meeldinud üldse, ütles, et üks imelik raamat ja üldse polnud huvitav. Mina kuulun fännide leeri.

Me oleme harjunud lineaarselt kulgevate raamatutega, kus asjad toimuvad üksteise järel. Aga tegelik elu ei ole ju lineaarne, siin juhtub kõik läbisegi, ühel ja samal ajal. Aga kuidas seda edasi anda, kui vahendiks on vaid tekst paberil, mida hakatakse lugema algusest, kuni tagakaas vastu tuleb?

Näiteks võib seda teha nii, et üks jutt jookseb lehe ülemist serva pidi ja teine selle all. Pean tunnistama, et mind lugejana vahepeal vihastas, et pidin kogu aeg katkestama ja tagasi pöörduma, aga tegelikult on see suurepärane vormivõte andmaks edasi kahte paralleelselt kulgevat lugu, mis ühel hetkel väga poeetiliselt kokku saavad. Kui on juttu päikesest, on tekst kera- või poolkerakujuline, mõnel lehel on vaid paar rida. Ja siis on seal luuletused.

Selline ilutsemine ajab ju närvi, eks ole. Tahaks paksu tekstimassiivi ja et väärtuslik paber oleks ikka täielikult ära kasutatud! Ma ei maksa ju valge lehe eest, ma maksan tähemärkide eest! Või ma ei tea, mida need teose vormi kritiseerijad mõtlevad. Nüüd tuleb meelde, et kui seda raamatut esimest korda lehitsesin, panin tagasi, sest mulle tundus, et see on miski luuleline jura, millel pole saba ega sarvi. Selline arvamus tekkis ainuüksi vormi ja kujunduse tõttu. Teost lugenuna pean tunnistama, et luuleline on ta küll, aga igatahes mitte jura. Teosel on olemas täiesti loogiline sisu ja selge narratiiv. Hoolimata vormimängust on tegemist ikkagi romaaniga, mille tegevus toimub ühes kindlas paigas ja hõlmab sadakond aastat. Islandil. Põhja-Jäämere ääres. Kunagi tulid sinna üks naine ja üks mees, et omale eraldatusse kodu luua. Aga siis järgnesid teised ja ühest majast sai küla ja palju hiljem juba linn. Mehed käisid merel ja ajasid omi asju ja naised muudkui ootasid. Üksi. Aga enamasti koos lastega.
Kirikust meestele ei piisanud. Õpetaja ei sattunud terve talve jooksul kordagi fjordi, küll aga saatis koguduse lammastele iga kuu ühe õpetliku sisuga kirja, mis siis kunagi kevadel kõik postipoisiga ühekorraga kohale jõudsid. Et raamatud olid tüdrukutel kõik juba talve jooksul mitu korda läbi loetud, võeti kirjad Gudruni majja lugemisharjutuseks, kuni lambad need suvel kivi pealt nahka pistsid. Tüdrukud uurisid huviga suvi otsa, kas need lambad väljendasid pärast kirjaeinet jumalakartlikumat loomust kui teised karja utekesed. Ühe lamba puhul võis täheldada teatavaid muutusi iseloomus - teda vedas otsekui mingi nähtamatu niit kiriku juurde ja ehkki tüdrukud teda esialgu lõputu arv kordi teiste juurde tagasi ajasid, oli uteke mõne aja pärast jälle kiriku trepi ees nagu viis ööri. Talle paistis kirikurohi kõigist teistest enam maitsevat ja sai nii temast selle kiriku truu lambuke. (lk 73)
Teised kirjutavad:
loterii
Lugemissoovituse blog
Mari Klein, Õpetajate leht
Asjatud mõtted
Margit Tintso, Looming
Aarne Ruben, Postimees
Mari Peegel, EPL
Krista Ojasaar, Sirp
Autor räägib