Pudinaid 13

Lühidalt viimasel ajal ja pisut varem loetud raamatuist.

Charles Spence "Gastrofüüsika"

Ootasin sellest teosest midagi muud, seega oli väike pettumus, kuigi palju uusi ja põnevaid asju sai teada. Spence kirjutas oma raamatu eelkõige restoraniomanikele ja toidutootjatele, seetõttu ja nagu ta ise raamatus kirjutab, ootused on väga tähtsad. Kui eeldame, et toit maitseb mingil viisil ja see nii ei ole, hindame seda toitu hoopis madalamalt kui siis, kui me oleksime uudseks maitseelamuseks rohkem valmis olnud. Näiteks roosakaspunased toidud peaksid maitsema magusad. 

Teadsin juba varem, et toidu maitsele avaldab mõju taldriku värv ja suurus, aga see on alles algus. Tegelikult avaldab sellele, kuidas me toitu hindame, mismoodi see meile maitseb ja kas me saame kõhu täis või mitte, väga palju muid tegureid. Kahvli-noa materjal ja raskus, ümbritsevad helid ja lõhnad, isegi laudlina tekstuur. 

Põhimine nõuanne - mida iganes te ka toiduga ei teeks, ärge kunagi kasutage joomiseks kõrt! Sest lõhn on osa maitseelamusest ja me ei tunne seda üksnes ninaga, vaid ka läbi suu ja kõrt kasutades jätate te end ilma suurest osast maitseelamusest!

Stanley Tucci "Maitsed minu elus"

Stnaley Tucci on Itaalia päritulu Ameerika näitleja, kellest ma midagi ei teadnud, kuigi lugedes tuli välja, et olen näinud tema filmi "Suur õhtusöök", mis oli väga hea, sest sellest oli raamatus palju juttu. Loed ja imestad, kuidas nii paljud inimesed on toidu koha pealt täiesti obsessiivsed, eriti kui nad on itaallased. Ja kuidas väga väikesed nüansid muudavad toidu maitset ja olemust. Killuke võid või jupike juustu keeduvees ja ongi kohe hoopis teine toit. Raamatus on hulk retsepte ja suud vett jooksma ajavaid toidutegemise ja söömise kirjeldusi. Tuccil on ka hea huumorimeel ja oskus iseenda üle naerda. Filmimaailmast kirjutab ta muidugi ka, aga rõhk on pigem toidul, inimestel ja mälestustel. 

Haruki Murakami "Norra mets"

Minu esimene Murakami. Mida iganes ma sellest ootasin, oli see hoopis midagi muud. Pärast lugesin autori järelsõna ja sain aru, et ta oligi proovinud kirjutada üsna teistugust raamatut kui varem. Esiteks püüdis ta kirjutada absoluutse realismi stiilis, teiseks kirjutada põhjalikult seksist ja surmast, ja kolmandaks tuua fookusesse häbelikkusetus. Autor vabandab, et "see ei ole ei radikaalne, ei šikk, ei intellektuaalne, ei postmodernne ega ka eksperimentaalne romaan. See on lihtsalt tavaline realistlik romaan. Pidage seda silmas, kui te seda loete." Ja et tegelikult ei ole see ka mingi armastusromaan, arenguromaan oleks täpsem nimetus. Tore, lugemise ajal ma midagi silmas ei pidanud, aiva imestasin, et ahsoo, et siis selline romaan. Ega mul autorile siin midagi juurde lisada polegi, õigust räägib.

Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi"

Gert Kiiler on kirjutanud Ameerika krimikirjanduse klassika stiilis loo kõvade meeste ning ilusate ja saatuslike naistega. Ainult et tegevus toimub Viljandis, kus 60ndatel pole mingit nõukogude võimu, kuid on kasiinod ja džäss ja ootamatult palju kuritegeliku mõtteviisiga tegelasi. Hoogne ja vaimukas, ei sisalda ühtegi sarimõrvarit ega lapsepõlves traumeeritud psühhopaati. 

Ain Kütt "Sagadi paruni mõrvalood"

Indrek Hargla apteeker Melchiori lugudest räägitakse kogu aeg, aga kuidagi on kõrvale jäänud mitte vähem huvitav Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugude sari. Praeguseks on ilmunud neli lugu ja iga raamatuga läheb aina paremaks. Tegevus toimub 1820ndate aastate lõpus ja annab sissevaate baltisakslaste suletud ellu. Mõrvalugu on muidugi oluline, aga väga huvitav on just sissevaade baltisakslaste igapäevaellu ja suhetesse. Tolleaegne etikett ja suhted, samuti saab pisut aimu poliitilisest ümbritsevast, aga see pole peamine.

Nellie Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

See oli küll üks eelmise aasta parimatest elamustest. Nellie Bly oli hakkaja naisterahvas 19. sajandi lõpul, kui naised üksinda veel eriti midagi teha ei tohtinud, eriti ümber maailma reisida. Aga just seda ta tegi, sest tahtis Jules Verne'i tegelasele ära teha, mis, nagu pealkirjast näha, tal õnnestuski. Reisi jooksul kohtus ta ka Jules Verne'i endaga, kellega küll ühise keele puudumisel eriti suhelda ei saanud. Ta teeb tähelepanekuid teel kohatud võõraste riikide ja inimeste kohta, mis praegusel ajal on vahel natuke piinavad lugeda. Eriti siis, kui selleks, et ta saaks mõnel laeval normaalselt elada, peab mõni mees ta oma tiiva alla võtma. Õnneks oli tol ajal küllaga džentelmene, kes selleks varmalt valmis olid.

Kätlin Kaldmaa "Hundi taltsutamine"

Kätlin Kaldmaa novellidest leiab alati midagi, kuigi mitte kõik jutud pole ühtemoodi kõnetavad. Lisaks tuleb tähelepanu juhtida väga põnevale kujundusele, mida nimetatakse Šveitsi köiteks, kus raamatuselg on lahti, rääkimata raamatu leekivast moonipunasest kaanevärvist.

Richard Powers "Ilmapuu"

Võimas ja eepiline lugu puudest ja nende kaitsjatest läbi aastasaja. Minu jaoks siiski ei jätnud nii sügavat muljet, kui autor oli ette näinud.

Robert Louis Stevenson "Eesliga Sevennides"

Väikene reisiraamat 19. sajandi Prantsusmaalt, kus kuulus kirjanik Prantsusmaal mägedes reisis. Pani mõtlema selle peale, kui palju lihtsam on praegusel ajal matkamine. Meil on olemas kerged ja soojad magamiskotid ja jalgrattad. Mistõttu ei pea suure raha eest ostma kangekaelset eeslit ja teda mööda mäekurusid kiiremini liikuma utsitama.

Jeanette Winterson "Tuletornipidamine"

Järgneva teksti aluseks on minu Tallinna Ülikoolile kirjutatud töö tõlkepoeetikast Kätlin Kaldmaa tõlgitud Jeanette Wintersoni raamatu "Lighthouskeeping" (Tuletornipidamine) näitel. Seega on osaliselt tegemist tõlkeanalüüsiga, aga sisust kirjutan ka veidi ja kes lõpuni lugeda ei viitsi, sellele ütlen, et Winterson kõlab eesti keeles tänu tõlkijale poeetilisemalt kui originaalis. Tekst on siin kõvasti lühendatult ja viited võtsin loetavuse huvides ära.

Jeanette Wintersoni lugedes olen alati tundnud, et palju tähtsam kui see, mida ta kirjutab, on see, kuidas ta kirjutab. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde, nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Kuid taipasin alles nüüd, et olen tema raamatuid lugenud ju Kätlin Kaldmaa tõlkes, niisiis ma tegelikult ei teagi, kuidas ta päriselt kirjutab. Kätlin Kaldmaa on lisaks tõlkijale ka kirjanik ja luuletaja ning ka tema armastab kordusi. 

Viis, kuidas Winterson kirjutab ja inglise keelt kasutab, on väga iseloomulik osa tema kirjatööst ja loovestmisest. Sellel on eriline rütmikasutus ja seda kirjeldatakse tihti kui lüürilist ja kaunist. Niisiis tunduvad tema tööd peaaegu luulena. Ka „Tuletornipidamisel“ on iseloomulik rütm: pikemad lõigud vahelduvad väga lühikestega, pikad laused vahelduvad lühikestega, pikad peatükid vahelduvad lühikeste ja väga lühikestega, ning kordused: lause tasandil (mul oli külm ja ma olin väsinud ja mu kael valutas) ja teksti tasandil (Jutusta mulle üks lugu.) Raamatus on kolm peamist vaatepunkti ja selles jutustatakse lugusid.

*

Inimkond on jutustanud lugusid juba aegade algusest ja ei suuda ilma nendeta elada. Ka Winterson on lugude jutustamise usku. Ta ütleb intervjuus Kätlin Kaldmaale: „Ka minu raamatud koosnevad lugude otsa kuhjatud lugudest /.../. Need lood on nagu sillad, tahked objektid, abstraktsioonid.“ See kõlab huvitavalt kokku Neil Gaimani mõttega, et lood on elusolendid, nad on meist vanemad, nad on meist targemad, nad kestavad. Aga nad vajavad paljunemiseks inimesi. Lugu on meie jaoks nii tähtis sellepärast, et just seda oleme me kasutanud inimkonna hällist saadik, et saada enamaks kui üheks inimeseks… lood võimaldavad inimestel kasvada.

Winterson pakub oma lugejatele pealtnäha lõputult vohava narratiivi maailma lugude sees asuvatest lugude sees asuvatest lugudest. Täpselt selline on ka „Tuletornipidamine“. Siin on minajutustaja Silveri üleskasvamise lugu, mis toimub 1950ndatel, tema hooldaja, tuletornipidaja Pew lood 19. sajandil elanud Babel Darkist ja vahele on pikitud veel muidki lühemaid ja tuntud lugusid. Ühelgi lool ei ole algust ega lõppu, sest kuhu neid paigutada? „Jutusta mulle üks lugu“ on läbiv lause kogu teoses ja toob meelde Wintersoni teise raamatu „Kirg“, kus läbivaks fraasiks oli: „Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.“

*

Minajutusaja nimi Silver on teoses tähenduslik. Teose esimesed laused on: „Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat.“ (11) Lk 96 saame teada, et „minu kuju oli hõbemünt“. Lugejale, kes inglise keelt ei mõista, jääb see seos arusaamatuks. Samas on Silver Eestis mehenimi, mis tekitab lugejas võõristustunde, mis soost minategelasega raamatus tegemist on. Seda enam, et Winterson on varem kasutanud võtet, kus peategelase sugu jääb saladuseks („Kehale kirjutatud“). Kuigi “Tuletornipidamises” ütleb autor üsna algul selgelt välja, et tegemist on tüdrukuga, jääb teatud võõristustunne siiski alles, sest see nimi ei sobi tüdrukule ja aeg-ajalt peab lugeja peatuma ja järele mõtlema, mis soost tegelane tegelikult on. Nimede tõlkimine ei ole praeguse aja Eesti tõlkepraktikas levinud, seda pigem ei loeta heaks tavaks, eelkõige siis täiskasvanutele mõeldud raamatutes. Minu arvates oleks selles teoses võinud peategelase nime siiski ära tõlkida. Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta 1. jaanuari seisuga eesnimi Hõbe kuuel naisel. Seega on see küll haruldane, kuid siiski kasutuses olev naisenimi Eestis. Tõlkes kõlaks Hõbe eesti lugejale loomulikult ja annaks ka edasi autori kavatsuse.

Teisalt vihjab raamatu algus ka kuulsale piraadile Long John Silverile (eesti keelde tõlgitud Pikk John Silver) Robert Louis Stevensoni „Aarete saarest“. Teose esimesed laused annavad tegelikult võtme selle mõistmiseks, vihjeid „Aarete saarele“ ja Stevensonsile on kogu teoses. Stevenson ise on „Tuletornipidamises“ oluline tegelane, samuti on seal pime Pew, koera nimi on DogJim ja üheks tegelaseks papagoi. Siit nähtub, et head lahendust nime tõlkimisel ei ole, sest nii ühel kui ka teisel juhul läheb midagi kaduma.

*

Winterson kasutab keelt viisil, mis paneb teksti voolama, tänu kordustele, alliteratsioonile, sõnavalikule, metafooridele. Eestikeelne tõlge on vähemalt sama voolav, kuid isegi poeetilisem. Järgnevalt toon näiteid, kus tõlkija on kasutanud Wintersoni poeetika edasiandmiseks eesti keelele omaseid võtteid, muutes sellega teksti veelgi kujundlikumaks.

Kordused on lausekujundid, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu, Winterson kasutab neid läbivalt ning mitte üksnes sõnakordusi, vaid ka mõttekordusi. Järgnevalt on tõlkija erinevalt autorist kasutanud hilisemas lauses sama väljendit, mis esimeses. Algriim koos suurtähtedega tekitab tõlkes kummastumise efekti ja tõmbab tähelepanu keelele, rohkem kui originaalis.

She said she was Disappointed that I hadn’t been to school and that this would Hinder my Progress. (62)

As I was no longer Making Progress, I let my mind drift were it would. (92) 

Ta ütles, et on Pettunud, et ma koolis polnud käinud, ja et see Pärsib minu Progressi. (52)

Kuna minu Progress oli Pärsitud, lasin oma mõtetel kalduda, kuhu nad ainult tahtsid. (74)

Korrates sõna „lugu“ pealkirjas neli korda, muudab tõlkija originaali palju voolavamaks (pealkirjad on erinevalt originaalist tõlkes läbivate suurtähtedega).

This is not a love story, but love is in it. That is, love is just outside it, looking for a way to break in. (133)

SEE EI OLE ARMASTUSLUGU, AGA ARMASTUS ON SELLES LOOS. SEE TÄHENDAB, ET ARMASTUS ON SELLE LOO KÕRVAL, OTSIB TEED LOO SISSE. (100)

Winterson kasutab järgmises lõigus mitmeid kordusi ja alliteratsiooni ehk algriimi: here-there, being-breaking, wondering, past. Tõlkija on lõigu üpris täpselt ümber pannud, kuid suutnud luua palju poeetilisema tulemuse tänu o-tähe algriimile, tõlkes on lõigus rohkem kordusi ja rohkem alliteratsiooni kui originaalis. Specks of dust on tolmutordid, mitte tolmukübemed, mis on selgelt algriimi pärast. 

We’re here, there, not here, not there, swirling like specks of dust, claiming for ourselves the rights of the universe. Being important, being nothing, being caught in lives of our own making that we never wanted. Breaking out, trying again, wondering why the past comes with us, wondering how to talk about the past at all. (133)

Me oleme siin, seal, ei ole siin, ei ole seal, keerleme nagu tolmutordid, nõuame endale universumi õigusi. Oleme olulised, oleme eimiski, oleme vangis omaenda loodud eludes, milletaolisi me kunagi ei tahtnud. Murrame välja, proovime uuesti, imestame, miks minevik kaasa tuleb, imestame, kuidas minevikust üldse kõneleda. (100)

Järgmisest näitest on näha, et eesti keeles on lause algriimi tõttu palju tundeküllasem.

Then there were kids, aged four and six, a couple of squirts, zesty as lemons. (191)

Siis olid veel lapsed, nelja- ja kuueaastane, parajad põnnid, särtsakad kui sidrunid. (138)

Järgnevas näites ei ole tõlkija olnud täpne, vaid asendanud ainsuse mitmusega, mis aga annab palju lüürilisema tulemuse.

Eyes like a faraway ship, Pew was sleeping. (103)

Silmad nagu kauged laevad, Pew magas. (82)

*

„Tuletornipidamist“ lugedes tekkis mu peas seos Kätlin Kaldmaa novelliga „Väike terav nuga“, mis on ilmunud 2014. aastal samanimelises kogumikus. Midagi oli neis kahes sarnast. „Tuletornipidamise“ peatüki „Armastus on relvitu sissetungija“ tegevus toimub ühel Kreeka saarel, nagu ka „Väikeses teravas noas“. Neis on sarnased motiivid: päike, hirm, nuga, saare loodus. Aga siiski tundub, et peamiseks seose tekitajaks on keelekasutus. 

Järgnev lõik on Wintersonile iseloomulik, siin on koos kujundlik keelekasutus, metafoorid, kordused, mis kõik muudavad teksti luulesarnaseks. Tõlkija on leidnud autori metafooridele kujundlikud vasted (päike üürgas, noris ja trummeldas).

I went outside, tripping over slabs of sunshine the size of towns. The sun was like a crowd of people, it was a party, it was music. The sun was blaring through the walls of the house and beating down the steps. The sun was drumming time into the stone. The sun was rhythming the day. (197)

Läksin välja ja kepsutasin üle linnasuuruste päikeselaikude. Päike oli nagu rahvamurd, see oli pidu, see oli muusika. Päike üürgas läbi majaseinte ja noris trepiastmete kallal. Päike trummeldas aega kivisse. Päike andis päevale rütmi. (142)

Algriimi ja korduste kasutamine on muu hulgas ka Kätlin Kaldmaa eripära kirjanikuna. Järgmine näide pärineb novellist „Väike terav nuga“. Selles lõigus tekitab rütmi ja voolavuse läbiv k-tähega sõnade ning „ja“ kasutamine. 

Hüppab ja kargab väike mikanaki, kivid lendavad või jäävad ratta alla, killadi-kolladi kargleb nagu jänes ühe kivi kallalt teise kivi kallale. Kuni on aed ja aia sees kindlusetorn ja kirjad juures ja kitserada mööda käänuga ümber Püha Jüri kabeli, kellanöör kivi all kinni. /.../ Ja nii kaugele, kui silm ulatub, paistab vesi läbi vee läbi vesi läbi vete läbi vee.

Kätlin Kaldmaa on eravestluses öelnud, et tõepoolest, ta on Wintersonilt mõjutusi saanud, mis kõlab loogiliselt, sest ta alustas Wintersoni tõlkimist 1998. aastal üsna algaja tõlkijana (aga esimese luulekogu avaldas ta juba 1996. aastal). Samas tundub „Tuletornipidamise“ originaali ja tõlget kõrvutades, et Kätlin Kaldmaa on selle palju poeetilisemaks tõlkinud. Ta on kasutanud eesti keeles nii palju võimalusi andvat alliteratsiooni ja kordusi, aga ka sõnavalik teeb tõlke tundeküllasemaks. Näiteks inglise keeles oli sailor ja seaman, aga eesti keeles „merimees“, mis kõlab hoopis erilisemana. Mis tähendab, et eestikeelne Winterson on päris palju Kätlin Kaldmaa nägu.

Kätlin Kaldmaa "Lydia"

Kas te teadsite, et Eestil on päris oma Supertüdruk? Ja üldse mitte mingi filmi- või seriaalitegeleane. Päris ehtne tüdruk, päriselt siin elanud. 11-aastaselt andis ta isa asemel koolis tunde, 14-aastaselt kirjutas ajalehte artikleid. Veidi hiljem avaldas oma esimese luuleraamatu. Kõige esimesel laulupeol, kui ta oli 25-aastane, tuli esitusele kaks laulu, mille sõnade autoriks ta on.

Just sellisest tüdrukust räägib Kätlin Kaldmaa lasteraamat "Lydia". See on lugu ühest eesti tüdrukust, kes kasvas üles Liivimaa kubermangus, sai Eesti kirjanikuks, rajas Soome silla, abiellus lätlasega ja läks elama Kroonlinna.

Huvitaval kombel ei ole mina kunagi Lydia Koidulast mõelnud kui supertüdrukust. Või üldse kui tüdrukust. Ta oli ikka kogu aeg olnud valmis kirjanik, kes ükspäev abiellus ja läks Kroonlinna elama. Ja see on ka enam-vähem kõik, mis kooliajast meelest on. Peale selle muidugi, et ta kirjutas kõik need suured ja pühad luuletused ja siis veel mõned lõbusad näidendid. Lydia Koidula ei ole inimene. Ta on pühak, sümbol, eesti kirjanduse alustala, ajalooline entiteet. Temast ei ole räägitud kunagi viisil, nagu sellest raamatus. Vähemasti ei ole mina seda tähele pannud. Usun, et see raamat toob meie suurkuju lastele lähemale ja annab innustust tänapäeva tüdrukutele.

Lugeda armastab Lydia üle kõige. Ta loeb läbi kõik papa kirjutatud artiklid ja papa tõlgitud lood ja juttustab need noorematele edasi. Neile, kes veel lugeda ei oska.

Õige pea kirjutab Lydia ühevõrra hästi eesti ja saksa keeles. Kui isa mõnikord päeva ajal käib linna peal asju ajamas, annab ta õpetaja ameti Lydiale üle. Eks ole tüdruk ju kodus õe ja vendade peal omajagu harjutanud.

Ülejõe koolilastele meeldib õpetaja Lydia väga, sest kui matemaatikast küll saab, õnnestub ta lihtsa vaevaga meelitada lugusid jutustama. (lk 22)

Imetoredad pildid joonistas Jaan Rõõmus.

Teised kirjutavad: Lugemissoovituse blog, Sulepuru, Lugemissoovituse blog2, Lugemissoovituse blog3, Lugemissoovituse blog4, Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Koos kirjastusega Hunt.

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas"

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" on armas pisike raamatuke. See ei ole luule ja see on luule. Seda täiendavad Hanneleele Kaldmaa graafika ja kõige lõpus on Igor Kotjuhi järelsõna. Seda on mõnus pihus hoida ja libejat kaant silitada. See tundub lausa täiuslik väike asi.

Kätlin Kaldmaa Islandi külas on väike maja ja kohvik ja enamasti on seal öö ja pimedus. Aga pimedus on mõnus ja turvaline. Aeg liigub seal aegamisi.

Kätlin Kaldmaa Kreeka külas on väike maja ja kohvik, kus istuvad vanamehed. Seal on enamasti päike ja suvi ja meri, meri, meri!!! Seal võtab kõik aega. 

Ühes õiges külas on tingimata kohvik ja vanamehed, küla on maailma lõpp-punkt ja kõige algus. Seal peab olema vesi, soovitavalt suur vesi, ookean. 

Ma ei oskagi muudmoodi öelda, kui et seda raamatut oli kosutav lugeda. Eriti praeguses novembripimeduses, kus kuum Kreeka päike turgutab ja Islandi tuuline ööpäevane öö tundub turvaline. Selles on headust ja rahu, sellega koos saab aja maha võtta ja Fridale salli kududa või verikokosid ja armastusepallikesi süüa.

See raamat sobib imehästi kingituseks, eelkõige muidugi iseendale, aga ka kõigile, kes armastavad Islandit või Kreekat või kohvikuid ja vanamehi või päikest ja päeva või ööd ja pimedust või aprikoose. Kõigile, kellele meeldib luule ja kellele ei meeldi luule. 

Teised kirjutavad: Sirp, Sulepuru. Sehkendaja

Koos kirjastusega Hunt

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu"

Mis värvi on armastus? Kas armastust võib olla mitut moodi? Kas armastus teeb haiget? Kas armastus peabki haiget tegema? Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu" on ütlemata valus raamat ja räägibki just sellest, mida pealkirjas lubab. Siin on Kätlin Kaldmaa elu lugu läbi kahe kõige olulisema suhte – tema suhe emaga ja tema suhe tütrega.

Raamat algab rõõmsalt – ema ja tütar lähevad koos caminole – Camino de Santiago palverännurajale. Palverännu kirjeldused vahelduvad Kätlini mälestustega lapsepõlvest. Aga need ei ole rõõmsad.

Kätlini lugu on ka 70ndate põlvkonna lugu. Kuigi me oleme peaaegu samast ajast, tabasin end tihti mõtlemast – meie kodus niimoodi ei olnud! Samas tuli ka palju tuttavat ette. Tolleaegne suhtumine – kas ja kuidas laps hakkama saab, ei huvitanud õieti kedagi. Laps ei olnud inimene, teda võis lükata ja tõugata. Ja koduvägivalda ei olnud – see, mis kodus toimus, oli iga pere siseasi. Isegi kui teati, siis keegi midagi ette ei võtnud. Nõukaaegne kool, kus õpetajate WCd olid puhtad ja soojad, aga laste omad õue peal tuultele valla, seinad läbi paistmas. Ma näen siiamaani mõnikord õudusunenägu, et pean oma kooli vetsu minema. Need olid ühed koledad kohad.

Raamatut lõpetades oli lausa kuri – miks on nii, et me ikka otsime vägivallale õigustust ja leiame igasugu põhjusi, miks see inimene, kes meile haiget teeb, on hoopis ise ohver. Põrgu, elu sarnane eksistents, vangis – need on sõnad, mida Kätlin oma lapsepõlve kohta kasutab. Aga see on vist nii inimlik, sest ongi väga raske mõelda, et keegi võiks olla lihtsalt irratsionaalselt kuri. Kõigel peab ju olema põhjus. Kuidagi tuleb ju selgitada, miks ema oma tütart peksab, tema enesehinnangu maatasa teeb, miks tuleb ema karta.

Armastust on mitut moodi. Hirmus on see, kui ei osata armastada teisiti, kui haiget tehes.

Meie majas on ainult üks kirjanik. See ei ole mina.
Ära mitte mõtlegi, et kui sa oskad kolm sõna lauseks kokku pannaa, et sa oled siis mingi kirjanik. Ma lihtsalt kirjutan. Ma ei ole kirjanik, ma lihtsalt kirjutan.
"Õpetaja Ruus üles, et sa oled midagi kirjutanud. Näita siia! No see ei ole ju midagi. Igaüks saaks sellega hakkama. Igaüks, kes grammatikat oskab. Ja mida see koma siin "ja" ees teeb." (Niipea, kui eesti keele tunnis võetakse käsile reegel "ja, ning, ega, ehk, või ette ei panda koma", hakkan välja mõtlema lauseid, kus "ja" ette koma saab panna. "Ja" ette saab koma panna.)
"Too õige see rihm siia."
"Mida?"
"Too rihm siia, ma ütlesin."
?
Ma ei ole kirjanik Ma ei ole kirjanik. Mu tagumik on triibuline. Ma ei ole kirjanik. Ma pean püsti seistes sööma. Ma ei ole kirjanik. Ma pean kõhuli lugema. Ma ei ole kirjanik. (lk 197)

Ilma vahepaladeta caminolt oleks seda raamatut väga raske lugeda olnud. Need on stiililt täiesti erinevad, camino osa on nagu reportaaž, mille teeb eriti huvitavaks, et kõigepealt kirjutab möödunud päevast Kätlin ja siis kirjutab Hanneleele täpselt samast ajast. On huvitav vaadata, mida kumbki meelde on jätnud või mida kirjapanemisvääriliseks pidanud. Selles ilmneb ka põlvkondadevaheline erinevus.

Ma kujutan ette, et seda raamatut oli väga raske kirjutada. Mina vist samamoodi ei julgeks, aga ühel hetkel vist ei saa lihtsalt teisiti enam edasi olla. Õnneks on Kätlin Kaldmaa kirjutanud ka lasteraamatu "Halb tüdruk on jumala hea olla", kus ta kirjeldab oma lapsepõlve helgemat poolt. Olen selle raamatu kohta kirjutanud: "Hoolimata kõigest turvaline ja soe maailm, kus seiklused käivad asja juurde ja kus halb tüdruk on jumala hea olla." Maailm ei ole must ja valge, aga nii väga sooviks, et seda valget poolt oleks rohkem.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Järjejutt

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla"

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" on lasteraamat, mis sobib suurepäraselt ka lapsepõlve järele nostalgitsevale täiskasvanule. Peategelane Li on 11-aastane tüdruk, kes kasvab koos õe ja vennaga maal külas. Need olid ajad, kus lapsed elasid kogu oma vaba aja õues, sest kujutate ette – televiisoris tuli lastesaateid õhtuti pool tundi ja pühapäeva hommikul oli film. Ja kõik! Arvutitest ja mobiiltelefonidest polnud keegi siis veel kuulnudki. Aga lastel oli tegemist küllaga, igav neil igatahes ei olnud. Mõnel korral juhtus natuke hirmsaid lugusid ka, näiteks siis, kui noorem vend Sass terava kööginoaga vanemaid õdesid taga ajas. Või kui ta läbi jää vajus. Või kui õde Lotta puu otsast alla kukkus. Vanemad ei saa sellistest asjadest üldjuhul midagi teada. Polegi vaja, nemad niikuinii aru ei saa. Pealegi said kõik Olukorrad laste poolt kenasti ära lahendatud. Vägisi tuleb pähe võrdlus Bullerby lastega. Hoolimata kõigest turvaline ja soe maailm, kus seiklused käivad asja juurde ja kus halb tüdruk on jumala hea olla.

Tegevus toimub 80ndatel, seega on õiges vanuses täiskasvanutel rõõmsat äratundmist küllaga. Tegelikult ei ole kusagil öeldud, millal tegevus toimub, aga tegin deduktiivse järelduse autori vanust arvestades. Lastele aga on need lood alati seiklusteks valmis tüdrukust kindlasti põnevad ja eriti lahe on stiil – Kaldmaa kirjutab just nii, nagu üks 11-aastane võiks kirjutada.

Korraga kostab selja tagant krabinat. Lotta on suurest igavusest puu otsa roninud. Ronib nii kõrgele kui kannatab ja hakkab kiikuma. Puuladvas kiikuma või puuladvaga kiikuma, kuidas seda ütlema peaks, kujutage pilti. Endal tuleb õnnelik nägu pähe. /.../ Ma ütlen teile, see on täiesti isevärki tunne. See, kui oled roninud nii kõrgele, kui ronida annab, ja kui sa siis seal ladvas viibutades hoo sisse saad ja see latv liikuma hakkab. Sest vaadake, see ei ole mingi tavaline kiik, mis käib edasi ja tagasi. Oo ei. See on selline kiik, mis inimeste seadustele ei allu. See käib natuke edasi ja tagasi, aga rohkem käib see ringi ümber iseoma telje ja puu telg on teadagi juurikas. Kui rohkem kallutada julgeda, siis saab suurema hoo. Liikumine käib üsna üpris ennustamatut trajektoori pidi.

Teised kirjutavad:
Vooremaa
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Istu mu pingile ...
Lastekas
Sirp
Lugemine on ...
Lugemissoovituse blog

2014. aasta kokkuvõte

Mais on tõesti natuke imelik eelmisest aastast rääkida. Seega teen hästi lühidalt.

Lugesin hulga raamatuid ja nagu ikka, on tunne, et oleks võinud aga paremini kasutada ja rohkem lugeda.

Toon välja need, mida nüüd tagantjärele vaadates ka teistele lugeda soovitaksin. Nagu alati, on tegemist segapudru valikuga, lasteraamatustest sõjamälestusteni, sekka huumorit ja poeesiat.

Tegelikult päris mõttetuid, igavaid või halbu raamatuid mullu ette ei tulnudki. Kui ehk Mihhail Artsõbaševi bulvariromaan "Naine, nagu ta seal seisis" välja arvata. See ilmselt ei olnud igav ega halb, aga mulle tegi autori mõttemaailm viha. Jätsin ta algul isegi pooleli, siis lugesin ikkagi lõpuks läbi, lootuses, et hiljem läheb paremaks, aga ei läinud.

Esmatutvus Jeanette Wintersoniga lennutas selle autori kohe minu lugemiselamuste tippu. Sest viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding. Ma lugesin eesti keeles, aga sõber, kes tegi seda inglise keeles, rääkis täpselt sedasama. Siit jõuamegi Kätlin Kaldmaa juurde, kes on need Wintersoni teosed eesti keelde tõlkinud.

Kätlin Kaldmaa novellikogu "Väike terav nuga" on ilus ja väike ja täis vägagi erinevaid jutte. Tunnistan, mõnest ei saanud eriti aru (Lastekaitsepäev), aga mõnda teist jälle lugesin ja nautisin täiega. Ka Kaldmaa kirjutab niimoodi, et vähesega on palju öeldud. Ja väga poeetiliselt. Need on sellised naiselikud lood, milles on valu ja ja kurbust ja siis jälle lootust ja mõnusat vaikset huumorit. Ühte novelli saab lugeda siin.

Söök ja restoranid
Keda huvitab restoranielu köögipool, soovitan lugeda Ruth Reichli "Küüslauk ja safiirid" ja Lauren Shockey "Neli kööki". Esimese on kirjutanud New York Timesi restoranikriitik ja teise ameeriklannast kokaõpilane, kes töötas praktika eesmärgil neljas Michelini tärniga restoranis Prantsusmaal, Vietnamis, Iisraelis ja USAs.

Indrek Hargla 
Kes teab Harglat vaid telesarjade ja apteeker Melchiori lugude autorina, see võiks ette võtta ka tema Frenchi ja Koulu sarja. Lugesin seda triloogiat mullu juba teist korda ja ikka oli hea. Viimasest - "Frenchi ja Koulu reisidest" kirjutasin siin. Ja kes on veel julgem, võiks ette võtta ka tema varem kirjutatud lühijutud, näiteks kogumiku "Roos ja lumekristall". Sealt leiab nii ulmet kui fantasyt, ajaloolise jutustuse ja "Lumekuninganna" muinasjutu tõlgenduse. Kõige enam meeldis mulle lühiromaan "Tagasi tulevikku IV", mis on inspireeritud filmitriloogiast “Back to the Future I-III”.

Neil Gaimanist 
ei saa ma ka üle ega ümber. Eelmisel aastal kuulasin uuesti üle "The Graveyard Booki", "Coraline'i" ja "The Ocean at the End of the Lane'i". Seekord Youtube'ist, kus ta ise neid loeb. Ma tean küll, et seal on piraatversioon, aga kuna ma olen raamatu eest ju maksnud, siis ehk ei ole nii suur patt. Üleüldse on youtube'is tohutul hulgal audioraamatuid, mida on hea näiteks mütsi- ja sallikudumise ajal kuulata. Kudumise ajal ju lugeda ei saa, aga kuna kõrvad ja aju on niimoodi täitsa tegevuseta, tundub mulle raiskamisena kudumise ajal midagi muud mitte teha. Kahjuks ma koon mütse nii harva, muidu kuulaks rohkem audioraamatuid.

Lisaks lugesin Gaimanilt ühte toredat lastejuttu "Fortunately, the Milk" Skottie Youngi suurepäraste illustratsioonidega ja ühte toredat muinasjuttu "The Sleeper and the Spindle" Chris Riddelli suurepäraste illustratsioonidega. Viimane on leitav ka kogumikus "Trigger Warning" (aga ilma illustratsioonideta!), mis ilmus sel aastal ja millest ma loodetavasti kunagi kirjutan ka.

Ajalugu
Lugesin mullu ka mitu ajalooalast teost ja mälestusi, üks parem kui teine. Keskaja kohta kirjutatud raamatutest kirjutasin pikemalt siin.

Irena Wiley "Kahekümne aastaga ümber maailma" - USA diplomaadi abikaasa Irena Wiley kirjeldab selles raamatus, mismoodi on elada diplomaatilise korpuse liikmena paljudes eri riikides pöördeliste ajaloosündmuste ajal. Alustuseks elas ta Teise Maailmasõja eelsel ajal Moskvas ja seejärel Riias, sest tema mees oli USA suursaatkonna nõunik Venemaal ja seejärel suursaadik Eestis ja Lätis. Ta kirjeldab tolleaegset elu, seda milliste raskustega puutusid diplomaatide naised kokku mitte nii arenenud maades elamisega (leida kokka, kes oskaks süüa teha, leida turult toite, mida üldse kõlbab söögiks teha, leida selline elamispind, kus kõlbab elada ja samal ajal ka teisi diplomaate ja kõrgeid ninasid vastu võtta). Ehk päris palju on raamatus selliseid olmeprobleeme, mis minu jaoks olid väga huvitavad. Mõne meesterahva jaoks ehk mitte nii palju. Samas on tema kirjeldused neist riikidest, kus nad elasid (Stalini-aegne Venemaa, Viin natsiokupatsiooni ajal, Salazari-aegne Portugal, Columbia, Panama, Iraan) elavad ja põnevad. Irena Wiley oli Poola päritolu kunstnik, seega oli tal silma iga maa inimestele, eripäradele ja loodusele. Väga põnev ja hariv jutustus.

Elin Toona "Ella" - Ella oli Elin Toona vanaema ja luuletaja Ernst Enno abikaasa. Autor tahtis kirjutada oma vanaemast ja emast, aga ei pääsenud ka iseennast teosesse sisse kirjutamast. Sisuliselt on tegemist autori elulooga, mis algab idüllilisest Haapsalust ja kulgeb läbi Saksamaa põgenikelaagri troostitusse Inglismaale. Aga üle kõige on ikkagi vanaema - kes oli optimistlik lohutaja ja alati toeks, kus autor siis ka oma rännakutel ei olnud.

Tamara Miljutina "Inimesed minu elus" - teine raamat, mis jutustab elust Nõukogude okupatsiooni hammastesse jäänud inimestest. Tamara Miljutina tahtis kirjutada inimestest, keda ta oma eluteel kohtas, kuid ka tema ei saanud muidugi jätta iseennast ja oma elu sisse kirjutamata. Miljutina sündis Tartus ja Eesti oli tema kodumaa. Ta kirjeldab elu Eesti Vabariigis, selles esimeses. Vene intelligentsi esindajana puistab ta raamatusse hulganisti tsitaate raamatutest ja kirjadest, nimetab väga paljusid nimesid, mis kahjuks mulle midagi ei ütle. Teise Maailmasõja ajal ta arreteeriti süüdistatuna nõukogude võimu vastases tegevuses (jah, ta oli mingi kristiliku ühingu liige) ja seejärel veetis ta viis aastat vangilaagris, siis veel aastaid asumisel, kuni lõpuks sai võimaluse Eestisse tagasi tulla. Hoolimata kõigist neist kannatustest, oskab ta kirjutada positiivselt ja alati ka kõige hullemas midagi head näha. Ta kirjutab, et need viis aastat Siberi vangilaagris olid kõige õnnelikumad tema elus! Sest inimesed tema ümber olid suurepärased. Väga huvitavalt ja elavalt kirjutatud lugu.

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) "Mittepühad pühakud ja teised jutustused" - See teos räägib suurelt jaolt Petseri kloostri elanikest, munkadest ja pühadest isadest. Aga mitte ainult, tegelikult annab ta ülevaate Venemaa kloostrite elust 20. ja 21. sajandil, kirjeldab kõige rohkem aga elu Nõukogude ajal, mis oli ühele tõsiusklikule väga raske aeg. Asjale saab tagasi vaadata ka huumoriga ja nii kirjeldab autor ka seiklusi julgeolekuga ja nõukogude võimukandjate tobedusi.
Väga huvitav sissevaade hoopis teistsugusesse maailma. Ka mungad on inimesed ja ta kirjeldab neist paljusid sooja huumoriga. Kiuslik isa Nafanail, karmi käega asemik isa Gavriil ja päikeseline isa Joann, kelle juurde tuldi abi ja nõu küsima üle terve Venemaa. Imed, mis toimusid päriselt.

Sergei Volkonski "Kodumaa. Mälestused" - Ma ei ole ammu lugenud tõeliselt intelligentse ja kõige paremas tähenduses aristokraatliku inimese mõtteid. Väga hästi kirjutatud ja huvitav sissevaade Tsaari-Venemaa viimastesse aastatesse ja ka ajast enne ja pärast seda. Vürst Volkonski kuulus riigi kõrgemasse seltskonda, mis tõi kaasa ka kohustusi, mida ta parema meelega poleks täitnud, nagu näiteks keiserlike teatrite juhtimine. Aga seetõttu saab ta ka rääkida tsaarist ja teda ümbritsevatest inimestest. Kuigi parema meelega oleks ta elanud oma mõisas. Hoolimata sellest, et vahepeal tundub raamat natuke nagu igavgi, siis lõpuks oli ikka suurepärane raamat. Istus mul pärast läbisaamist veel tükk aega vaikselt peas. Olid ajad, mil inimestel olid põhimõtted, väärtused ja seisukohad. Mina ei ole sellist inimest kohanud, ei elus ega raamatus, nagu oli Volkonski.

Tuula Karjalainen "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta "- Tove Jansson on muidugi maailmakuulus Muumimamma, aga ka palju enamat. Autor soovis teda näidata kunstnikuna omas ajas ja seda, kui palju ümbritsev keskkond võib ühte naist mõjutada. Raamat balansseerib kenasti eraelulise, laiema ajaloolise vaaternurga ja Janssoni loometöö vahel. Sest Jansson pidas end eelkõige kunstnikuks ja Muumimaailm muutus tema jaoks lõpuks ahistavaks koormaks, milel tõttu tal ei jäänud aega ja võimalust tegeleda sellega, mis talle tegelikult südamelähedane oli - maalimisega. Tekitas tugeva tahtmise Muumitroll uuesti üle lugeda.

Ian Mortimer "Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale" ja "The Time Traveller's Guide to Elizabethan England". Kuna keskaegse Inglismaa teejuht oli huvitav, lugesin sellele otsa ka teejuhi Elizabethi-aegsele Inglismaale. Kui võiks arvata, et kahesaja aasta jooksul on maailm kõvasti edasi arenenud, siis ühest küljest see muidugi nii ongi, aga oli ka palju aspekte, mis (vähemasti minu arusamise järgi) hoopis hullemaks olid läinud. Üks oli kindel - see aeg oli hirmus vägivaldne. Kui ma oleksin tahtnud pigem lugeda, mida söödi ja seljas kanti, kuidas suheldi ja reisiti, siis pidin suure osa raamatust hoopis lugema, kuidas hukati ja tapeti. Õhh. Soovitan sellegipoolest mõlemat raamatut!

Udo Uibo "Sõnalood" on sõnade ajalugu. Kena väike kogumik huvitavatest sõnadest ja nende päritolust. Mida on ühist sõnadel soolatüügas, penikoorem, abielu, kadalipp, petersell, salvrätt ja ööviiul? Miks meil nimetatakse kaerahelbeid herkuloks, kuidas sõna pätt on oma algsest tähendusest kaugenenud, millist pikka teed mööda on meieni jõudnud sõna soni? Näiteks lausest "Üllas kuninganna veendus alluvate voorustes" poleks Kristian Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna, sest tema ajal polnud neid lihtsalt olemas. Keel areneb ja vahel tundub, et täitsa isevoolu teed, Uibo selgitab paljude sõnade arengu väga huvitaval moel lahti.

Bohumil Hrabal "Ma teenindasin Inglise kuningat" - Tšehhi kirjaniku natuke selline groteskse sisuga raamat ühe väikese inimese soovist saada suureks, saada vastu võetud, saada osaks sellest maailmast, mis on rikas ja ilus ja õnnelik. Tegevus toimub enne ja pärast teist maailmasõda, kus minategelane liigub koos ajaloovooluga ühest seiklusest ja sündmusest teise. Teost ei ole lihtne lugeda, sest stiil on selline nagu ühe hingetõmbega kirja pandud, hirmpikad laused, kuhu vahele lükitakse kõrvalisi mõtteid. Ühtlane mõttevoog, kuhu võib ära kaduda. Aga tervik mõjub.

Huumorit
Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga". Kes on lugenud "Saja-aastast, kes hüppas aknast välja ja kadus", ei ole siin midagi uut. Lugu järgib üsna sama stiili ja rada. Kuna uudsus on kadunud, siis sama suurt muljet ei jätnud, samas naerda saab ja eriti Rootsi ühiskonna üle muiata (kes siseinfot teab). Kes "Saja-aastast" ei ole lugenud, see võtku emb-kumb neist raamatutest kindlasti ette.

Tuomas Kyro "Kerjus ja jänes". Teos on mõtteline järg Arto Paasilinna “Jänese aastale” (mida ma lugenud ei ole, aga peaks). Oma ülevõlli seikluste ja eriti lõpuosaga on ta sarnane Jonas Jonassoni teostega, kuid siin on rohkem tõsidust, nukrust ja probleeme ning autor ei keera neid olematuks, hoolimata huumorist ja satiirist. Organiseeritud kerjamise pime külg, musta tööjõu kasutamine, rahapuudus. Praeguse aja väikese inimese probleemid on tõsised, aga ometi on maailmas olemas häid ja sõbralikke inimesi ja armastust. Üks sõbranna ütles tunnustavalt - lõpuks ometi saan lugeda raamatut, mis räägib mulle kaasaegsest elust.

Willem Elsschot "Juust". Tore väike lugu ühest keskealisest ametnikust, kes saab ahvatleva pakkumise, loobub oma soojast ja kindlast postiametniku kohast ja hakkab tegelema äriga. Jah, äriks on juustumüümine. Autor balansseerib väga kenasti piiri peal, kust üleminek muudaks loo küüniliseks ja parastavaks. Aga ei, tema on kogu aeg oma kangelase poolt, isegi kui see oma uues tegevuses pigem läbi kukub.

No ja Donald Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte" sobib lugeda igas vanuses ja igal ajal, uuesti ja uuesti.

Päris pikk jutt tuli. Nii juhtub, kui nii harva kirjutada :)

Kätlin Kaldmaa "Islandil ei ole liblikaid"

Viimase pooleteise aasta jooksul ilmus Kätlin Kaldmaal neli raamatut, igaüks eri žanris. Lisaks sellele ta tõlkis ja toimetas. Ma ei saa aru, kuidas üks inimene nii palju jõuab!

"Islandil ei ole liblikaid" moodustab koos "Armastuse tähestiku" ja "Looga Keegi Eikellegitütre isast" tegelikult ühe terviku. Teised kaks ilmusid varem, aga nad on ka romaanis sees. Autor on öelnud, et ta läks romaani kirjutama, aga need kaks tahtsid ka tulla.

Teose vastuvõtt on olnud väga polaarne. Tundub, et on need, kellele teos hirmsasti meeldib ja need, kes seda üldse ei talu. Vahepealseid arvamusi nagu polegi. Minu emale näiteks ei meeldinud üldse, ütles, et üks imelik raamat ja üldse polnud huvitav. Mina kuulun fännide leeri.

Me oleme harjunud lineaarselt kulgevate raamatutega, kus asjad toimuvad üksteise järel. Aga tegelik elu ei ole ju lineaarne, siin juhtub kõik läbisegi, ühel ja samal ajal. Aga kuidas seda edasi anda, kui vahendiks on vaid tekst paberil, mida hakatakse lugema algusest, kuni tagakaas vastu tuleb?

Näiteks võib seda teha nii, et üks jutt jookseb lehe ülemist serva pidi ja teine selle all. Pean tunnistama, et mind lugejana vahepeal vihastas, et pidin kogu aeg katkestama ja tagasi pöörduma, aga tegelikult on see suurepärane vormivõte andmaks edasi kahte paralleelselt kulgevat lugu, mis ühel hetkel väga poeetiliselt kokku saavad. Kui on juttu päikesest, on tekst kera- või poolkerakujuline, mõnel lehel on vaid paar rida. Ja siis on seal luuletused.

Selline ilutsemine ajab ju närvi, eks ole. Tahaks paksu tekstimassiivi ja et väärtuslik paber oleks ikka täielikult ära kasutatud! Ma ei maksa ju valge lehe eest, ma maksan tähemärkide eest! Või ma ei tea, mida need teose vormi kritiseerijad mõtlevad. Nüüd tuleb meelde, et kui seda raamatut esimest korda lehitsesin, panin tagasi, sest mulle tundus, et see on miski luuleline jura, millel pole saba ega sarvi. Selline arvamus tekkis ainuüksi vormi ja kujunduse tõttu. Teost lugenuna pean tunnistama, et luuleline on ta küll, aga igatahes mitte jura. Teosel on olemas täiesti loogiline sisu ja selge narratiiv. Hoolimata vormimängust on tegemist ikkagi romaaniga, mille tegevus toimub ühes kindlas paigas ja hõlmab sadakond aastat. Islandil. Põhja-Jäämere ääres. Kunagi tulid sinna üks naine ja üks mees, et omale eraldatusse kodu luua. Aga siis järgnesid teised ja ühest majast sai küla ja palju hiljem juba linn. Mehed käisid merel ja ajasid omi asju ja naised muudkui ootasid. Üksi. Aga enamasti koos lastega.

Kirikust meestele ei piisanud. Õpetaja ei sattunud terve talve jooksul kordagi fjordi, küll aga saatis koguduse lammastele iga kuu ühe õpetliku sisuga kirja, mis siis kunagi kevadel kõik postipoisiga ühekorraga kohale jõudsid. Et raamatud olid tüdrukutel kõik juba talve jooksul mitu korda läbi loetud, võeti kirjad Gudruni majja lugemisharjutuseks, kuni lambad need suvel kivi pealt nahka pistsid. Tüdrukud uurisid huviga suvi otsa, kas need lambad väljendasid pärast kirjaeinet jumalakartlikumat loomust kui teised karja utekesed. Ühe lamba puhul võis täheldada teatavaid muutusi iseloomus - teda vedas otsekui mingi nähtamatu niit kiriku juurde ja ehkki tüdrukud teda esialgu lõputu arv kordi teiste juurde tagasi ajasid, oli uteke mõne aja pärast jälle kiriku trepi ees nagu viis ööri. Talle paistis kirikurohi kõigist teistest enam maitsevat ja sai nii temast selle kiriku truu lambuke. (lk 73)

Teised kirjutavad:
loterii
Lugemissoovituse blog
Mari Klein, Õpetajate leht
Asjatud mõtted
Margit Tintso, Looming
Aarne Ruben, Postimees
Mari Peegel, EPL
Krista Ojasaar, Sirp
Autor räägib

Sulepuru

Kätlin Kaldmaa "Lugu Keegi Eikellegitütre isast"

Kätlin Kaldmaa "Lugu Keegi Eikellegitütre isast" on muinasjutt tüdrukust, kes läks oma isa otsima ja mis ta sealt leidis.

Tüdruk oli täiesti tavaline, tema lemmiksöögiks olid ema tehtud pannkoogid ja enamasti tegeles ta igapäevaste tüdrukuasjdega. Mida tüdrukud ikka teevad - näiteks ehitavad omale ja isale lauajuppidest maja. See maja on joonistatud raamatu kaanele ja koos ülejäänud illustratsioonidega (kunstnik Marge Nelk) annab raamatule selle erilise välimuse, mis kutsub seda üha uuesti üle lehitsema ja joonistusi täie põhjalikkusega uurima (valiti 2012 aasta 25 kauneima raamatu hulka). Lugu on osa Kätlin Kaldmaa viimasest kolmikust - mis koosneb sellestsamast muinasjutust, luuleraamatust "Armastuse tähestik" ja romaanist "Islandil ei ole liblikaid". "Lugu Keegi Eikellegitütre isast" on ka romaanis sees, aga seal ei ole ju illustratsioone!

Ühel heal päeval leiab tüdruk, et tal on vaja teada, kes on tema isa ja pärast mõningast planeerimist asubki teele, ema küpsetatud leib kotis. Teel kohtab ta igasugu takistusi, mis aga kõik on heade tegelaste abiga ületatavad, ja kuuleb oma isa kohta palju jutte. Muinasjutt on oma ülesehituselt üsnagi klassikaline, eriliseks teeb selle autori stiil ja keel. Palju kordusi, teistmoodi sõnajärg ja lisaks aitavad ka trükitähed loo jutustamisele kaasa. Need ei püsi mitte ainult sirgetes ridades, vaid teinekord hüplevad lehel nagu tulesädemed või järgivad jõelookeid.

Vesi lõi keema ja kihama, ülaltvoogu ja altvoogu, süvemalt veest ja pealtpoolt veest tuli kohale uimelisi hõbekuuelisi, lõpuselisi kuldastes kombinesoonides, ei läinud neil õieti aegagi tarvis, kui selge neil juba, mis mure on kaldal sel tüdrukul hapral, ja täpipealt selsamal hetkel kui öö ja kuu võtsid üle päeva ja päikese valitsusaja, võtsid kõik need mitu tuhat kohaleujunud vetevaldja käepikendust kalda ja saare vahele ritta, nõnda et täiskuu kõige heledam kuma peegeldus iga soomuse pealt eraldi vastu, ja oli see alles säraline rada, millele Keegi Eikellegitütar nüüd asus. Oh seda küütlemist, õhkeid ja veiklemist, kui kõik need tuhanded kalad ta jalge all tema kerguse all  kergelt vankusid, selg tihedalt vastu selga, külg tihedalt vastu külge, ilma nõela pistmata. Puges ju väikene hirmgi tüdruku põue, aga ei olnud ses kalasillas midagi hirmsamat kui ükskõik millises inimese ehitatud sillas, ja juba ta teisel kaldal oligi. Juba ta saarel oligi. Sild lendas õhku, sulpsas ja hulpsas, ja enne veel, kui tänada jõudis rändurtüdruk, olid kadunud kalad, iga lest ja latikas, prisketest lõhedest kõnelemata. Ülesvoolu ja allavoolu.

See on raamat, mida ma oleksin tahtnud vastavas eas lugeda. Ja ma pidin raamatupoes iseendaga maha pidama tõsise arutelu - kas osta või mitte osta. Sest õigupoolest on nii minu laps kui ka ma ise juba selle raamatu east väljas ja riiulid üleliia koormatud. Kindel on see, et kui mul oleks muinasjutuealine laps, oleksin raamatu kindlasti ära ostnud ja kodus pärast lapsele ettelugemist iseenda riiulisse pannud.

Teised kirjutavad:
Kaarel Kressa, EPL
Mare Müürsepp, Postimees
Pille-Riin Larm, Sirp
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Asjatud mõtted

Kätlin Kaldmaa "Õnn on otsuse küsimus"

Ühel päeval avastad täiesti ootamatult, et sinu tütar lõpetab juba gümnaasiumi, varsti on ta ehk kodust läinud ja neid asju, mida sa talle veel rääkida ja õpetada pole jõudnud, on niiii palju. Ta ei oska triikida ega nööpi särgi ette õmmelda. Ta oskab teha kooki ja smuutit ja pannkooki, aga putru pole ta kunagi keetnud. Meil on Kätlin Kaldmaaga peaaegu ühevanused tütred ja samasugune äratundmine jõudis mõlemani. Kirjanikuna pani Kaldmaa oma õpetussõnad, soovitused ja mõtted raamatusse. "Õnn on otsuse küsimus" on ema kiri tütrele - ellujäämisõpetus. Siin on segiläbi pudru keetmise õpetus, peatükid armastusest, valust ja enesetapust, luuletused ja fotod. Kõrvalseisjale jääb kindlasti palju varjatuks. Las jääb. Sest see, mis välja paistab, on ilus. Lihtne ja ilus ja isiklik. Lugedes tundus, et neid kohti, mida tahaksin välja kirjutada ja jagada, on pea igal lehel.

Küll on tore, kui keegi sulle ütleb, et sa saad ise otsustada selle üle, kas sa oled õnnelik või mitte ja et valu läheb üle. Et sa ei pea ootama kakskümmend aastat, et ise lõpuks samale järeldusele jõuda. Kellegi teise ütlemisest on teinekord muidugi vähe kasu, me peame ju ise kõik oma valud ja rõõmud läbi elama. Aga mul on ikkagi lootus, et selline ütlemine jääb meelde ja meenub õigel ajal, siis kui enam kuidagi edasi elada ei oska. Ja et siis see aitab. Aitab kiiremini jõuda sinna, kuhu meie emadena jõudsime alles nii pika teekonna järel.

Eriti armsad olid raamatu viimased kaks peatükki, mis kirjutatud tütre poolt emale. Sest ka emad peavad pärast tütarde lahkumist uutmoodi elama õppima.

"Õnn on otsuse küsimus" on väga isiklik raamat. Ma ostsin selle lootuses, et saan selle anda kaasa oma tütrele. Seda ma teengi, aga siin on nii palju asju, mis meil on teistmoodi, mis igas peres on omamoodi. Tahaksin, et oskaksin ka ise kirjutada oma tütrele teele kaasa midagi samasugust. Midagi sellist, mis räägib minust ja temast.

Kui asjad on täiesti sassis, tuleb lihtsalt hakata neid tasapisi ja ettevaatlikult ükshaaval lahti harutama. Küll sa sest välja tuled. Eluga.

Teised kirjutavad:
Postimees
Loetu kaja
Asjatud mõtted
Teele
Väike raamatutuba

Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik"

Lugesin Sirbist arvustust ja mul oli KOHE seda raamatut vaja. A kus sa saad, kui pead viieni kontoris tööl olema ja raamatupoeni jõudmine võtab aega. Oh mis õnn, et on olemas e-raamatud ja nutitelefonid. Sest lugerit mul muidugi tööl kaasas ei ole. Mõne minutiga oli raamat arvutis ja telefonis. Ei mingit raamatupoes või -kogus aja kulutamist. Kuigi natuke on kahju ka, sest nii ilusasti kujundatud (kujundas Lilli-Krõõt Repnau) luuleraamatut tahaks tegelikult käes hoida ja lehitseda.

Mispärast käisin hiljem ikkagi raamatupoes ja hoidsin käes ja lehitsesin. Oli veel ilusam, kui ekraani pealt paistis. Nüüd on mul "Armastuse tähestikke" terve hulk - paberil ja arvutis ja telefonis ja lugeris.

Nende Kätlin Kaldmaa paari luuletuse põhjal, mida lugema olen juhtunud, on mulle jäänud mulje, et see on midagi, millest mul on raske aru saada (ma pole ka suurem asi luulelugeja muidugi). "Armastuse tähestikust" ei olnud raske aru saada. Luulega on muidugi nii (vähemasti minu puhul), et see peab sobima kokku hetke tundmustega. "Armastuse tähestik" sobib minu hetke tundmustega praegu suurepäraselt kokku. Ma loen ja saan aru, et keegi on pannud kirja mõtted, mida ma ise poleks kunagi suutnud niimoodi sõnastada, aga ometi on need nii õiged.

Kogu tundub esimese hooga üsna eklektiline, siin on pikemad ja üsna realistlikud armukese-luuletused, lühemad ja abstraktsemad armastuse-luuletused ja mõned pikad ja väga sugestiivsed armastuse-luuletused. Lisaks on kogus luuletusi nii eesti kui ka inglise keeles. Tunnistan, võõrkeeles on luulet väga raske lugeda, läheb palju vähem korda. Seega oli tore, et mõned olid kahes keeles, sai lugeda ühte ja teist ja mõtiskleda, kas nad erinevad või on täpselt samad. Aga kõik sobib ometi väga kenasti tervikuks kokku ja kujundus aitab sellele ka palju kaasa. 

*
Minu Kanada armuke
ei maga kahe mehe eest,
ja mingist magamistoast
ei ole juttugi.
Ta hoiab mind hellalt
oma pikkade käte vahel
ja punub mu juustesse
mäletamise lõngu,
millest hiljem
koon unustamise salli.
(Minu Kanada armuke, lk 15)

*
Armastuse ookean

Ookean ei ole veekogu, ütles ta.

Ookean ei ole lihtsalt vesi.

Ookean ei ole põhi, lõuna, ida, lääs.

Ookean ei ole koht, kus päike puhkab.

Ookean on.

Ütles ta. 

Ookean on seisund.

Ookean on olek.

Ookean on. 

(lk 45)

*
armastuse merega on selline lugu,
et seda ei leia sa üksi.
aga kui seda otsima minnes

oled südametu ainult sel põhjusel,
et usaldasid ta armsama kätte
ja jäid temast ilma,
on võimalus merega kohtuda suurem.
armastuse meri on teadagi
näidanud oma palet südametutele armastajatele.

armastuse merega on selline lugu,
et paljale silmale nähtamatu
on seeme, millest see võrsub.
tee lahti oma valu
ja õpid ujuma.
(Armastuse meri IV, lk 41)

Intervjuu Kultuurikajas
Nõudmiseni
Sirp