Claessonile iseloomulikult (teen kaugeleulatuvaid järeldusi kahe raamatu lugemise põhjal) on siin triviaalsed argivestlused ja -tegevused. Muruniidukile ja muruniitmisele on pühendatud terve peatükk.
Mul on suurepärane muruniiduk, punakasoranž, bensiinimootori ja süütevõtmega. Lihtsa kangi abil saab paika panna soovitava niitmiskõrguse, aga kõige geniaalsem on selle muruniiduki puhul see, et ühe veelgi lihtsama kangi abil saab reguleerida niiduki kiirust. Kiire tempo pensionäride jaoks, kes on käinud matkamas, kuulunud karskusseltsi ja pole iial ka mitte salamahti suitsetanud, ja siis tempo, mis minule sobib. Aeglane inglise valss. See tempo on ette nähtud inimestele, kes on suitsetanud filtrita sigarette ja joonud ilma filtrita ja on oma põlved ära kurnanud, kuna on mõelnud rohkem naistele kui oma tervisele. Niisiis neile, kes statistliliselt võtes on surnud. See on tempo, mida mina pean hoidma. (lk 34)Peategelane on äsja pensioniealiseks saanud mees, kes tunneb, et peaks nüüd kuidagi teisiti olema, käituma ja tundma - pensionär ju ometi. Kuigi paadunud linnamees, kolib ta elama oma lapsepõlvekoju maal, kus senini vaid suvesid veetnud ja teeb taastutvust naabrinaisega, kes hiljuti oma mehe mattis. Tekst on täis meenutusi, tervameelsusi, tsitaate ja mõtisklusi. Otseselt midagi nagu ei toimugi ja vahel on raske aru saada, kas tegevus toimub nüüd või ainult peategelase peas.
Samal päeval, kui inimesele antakse teada, et ta on pensionär, hakkab ta halvasti kuulma, arvatavasti sellepärast, et ta on juba küllalt kuulnud. (lk 99)Tõlkinud Ülev Aaloe
Teised kirjutavad:
Kirjandus on retk tõe leidmiseks
Peeter Helme, Sirp
Anu Saluäär, Postimees
Sehkendaja
Nõudmiseni
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar