Käbi Laretei "Peotäis mulda, lapike maad"

Kuidas kirjutada elulooraamatust? Teise inimese elu ei kuulu teatavasti arvustamisele. Kirjanduslik stiil? Ka seda ei loeta mälestuste, memuaaride või eluloo puhul peamiseks. Põnevus? Kui inimene on elanud põnevat ja huvitavat elu, on seda kindlasti tore lugeda, kuid on ka selliseid autoreid, kes oskavad kirjutada päris tavalisest elust väga paeluva raamatu.

Juba mõni aeg tagasi lugesin Marta Sillaotsa mälestusi eelmise sajandi algusest "Sealtpoolt künniseid", mis olid hästi kirja pandud, andsid huvitava sissevaate noore edasipüüdliku naisterahva töö- ja seltsielusse (eraelu puudutas Sillaots väga vähe) ja kirjeldasid ka toonast Tallinna ja Tartu linna. Aga kirjutada ei osanud ma sellest mitte kuidagi.

Nüüd on täpselt sama lugu Käbi Laretei raamatuga. "Peotäis mulda, lapike maad" on minu esmatutvus Lareteiga. Stiilist rääkides on Laretei teos kindlasti väga kirjanduslik. Kõigepealt toimub tegevus mitmel tasandil ja mitmes ajas. Esmalt sõidab Laretei Hammameti Marokos, et iseendaga üksi olla, samal ajal meenutab ta oma lapsepõlve Tallinnas, Moskvas ja Eestimaal ning räägib suure avameelsusega oma vanematest ja vanavanematest. Raamatu kirjutas Laretei pärast vanemate surma, et leinaga toime tulla. Selleks mõtiskleb ta oma eesti juurte üle ja "avastab" Stockholmi eesti kogukonna. Ühtäkki saab end siiani kosmopoliidiks pidanud naine aru, kuidas juured on mõjutanud nii tema kui ka tema vanemate elu ja ...surma. Õige pisut on siin juttu ka tema tööst, kuid peamiselt siiski sellest, kuidas ta on kaotanud muusikamängimise võime ja püüab seda taasleida.

Igal hommikul jõllitasime vastastikku, mina ja mu väike pianiino. Elasin ootuses, et muusika pöördub tagasi, aga pianiino jäi niisama tummaks kui mis tahes muu mööbliese. Oleksin võinud niisama hästi istuda laua taha ja katsuda sellest helisid välja meelitada. (lk 13) 

Kogu teos liigubki vaikselt läbi mälestuste sinnapoole, et mõista oma vanemaid ja saada lõpuks üle leinast ja asuda taas elama elu, mida ta tunneb.

Papa on surnud. Ja mina ei saa klaverit mängida. Kas ma mängisin tema pärast?
Aga see oli ju mamma, kes mind klaverit mängima pani. Ta sundis mind taga: "Kui sa rohkem ei harjuta, siis jäta parem hoopis ära." Ma nutsin. Tahtsin mängida, mitte harjutada. 
"Muidu ei saa sinust midagi."
Ma ei tahtnudki kellekski saada, ma tahtsin ainult mängida.
Mamma ei olnud kunagi rahul! "Oi, sul tuleb veel palju tööd teha, see pole veel kaugeltki Chopin. Harjuta aga harjuta!"
Terve lapsepõlve oli see rist mul kaelas. Sundimist ma ei kannatanud.
Papa ei seganud vahele.
Minus sai pianist. Miks? Kas ma seda tahtsingi? (lk 88)

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Linda Kaljundi, EPL
Anuriini heietused
sehkendaja
Kronotoop
Pille-Riin Larm, Sirp