pühapäev, 29. august 2010

Olivia Judson "Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele"

Pealkirja järgi võiks arvata sisu kohta mida iganes. Olivia Judsoni "Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele" on populaarteaduslik raamat, mis ei anna mingeid seksinõuandeid inimesele, vaid kirjeldab loomade - peamiselt putukate - seksuaalkäitumist.

Raamat üritab täita teaduse populariseerimise püha ülesannet. Aga nii juhtub, kui kahte kala püüdma lähed. Kusagil kolmanda peatüki keskel tundsin, et ega eriti ei viitsi edasi lugeda. Viimased nädalad olen valinud lugemisvara selle järgi, et oleks lahe ja lõõgastav. Nii oli lugemislistis krimkasid ja muud taolist. "Seksinõuanded..." nagu esiotsa tundub sellise lihtsa ja kollase ajaviitekirjandusena. Ikka on põnev teiste olendite magamistuppa piiluda. "Lugejate" küsimused just sellised on - nagu Õhtulehe naistelisast välja võetud. Aga dr Tatjana vastused räägivad evolutsiooniteooriast ja Darwinist ja uuringutest ja muust keerulisest. Mis ma öelda tahan, on see, et raamat on tõsisele lugejale liiga kollane ja meelelahutuse otsijale liiga teaduslik.
Kallis dr Tatjana!
Olen emamesilane ja mul on mure. Kõik mu kallimad jätavad oma genitaalid mulle sisse ja kukuvad seejärel ise surnult maha. Kas see on normaalne?
Hämmeldunu Cloverhillist
Teie kallimate jaoks lõpeb maine elu pauguga, mitte virisemisega. Kui isane meemesilane jõuab haripunkti, ta plahvatab ja genitaalid rebenevad valju plaksatusega ta keha küljest lahti. Ma saan aru, et see võib teid araks muuta. Miks see juhtub? Kahjuks, Teie Majesteet, plahvatavad teie kallimad meelega. Nad ummistavad teid, jättes oma genitaalid teie sisse. Nii tehes loodab iga isane, et te ei ole enam suuteline paarituma kellegi teisega. Teiste sõnadega, tema sandistatud ihuliige peab mesilase-versioonis täitma voorusevöö ülesannet. (lk 24)

Peeter Hõrak on Eesti Looduses andnud raamatule ja eriti selle tõlkele hävitava hinnangu. Igal juhul on see artikkel kasulik enne raamatu kallale asumist läbi lugeda. Samas, kui kedagi huvitab putukate suguelu, siis võib seda raamatut lugeda küll. 

Tõlkinud Helje Heinoja

Teised kirjutavad:
Eesti Ekspress

neljapäev, 26. august 2010

Minu lapsepõlve lemmikraamat

Lapsepõlv on pikk aeg. Milline neist tuhandetest loetud raamatutest ja juttudest võiks olla kõige suurem lemmik? Kõigepealt meenub minu esimene raamat - kus olid vaid pildid, mille tähendusi ema mulle seletas. Iga pildi juures oli ka täht, aga see oli arusaamatu ja tekitas masendust. Tahaks ju kõike teada ja kõike osata, nagu suured inimesed! Seejärel tuli papist "Muna", mida varsti juba ise lugeda oskasin. Ema rääkis, et kuna tema ei jaksanud mulle pidevalt raamatuid ette lugeda, õpetas mulle juba nelja-aastaselt tähed selgeks. Sestsaadik olen lugenud.

Esiteks ei saa üle ega ümber muinasjuttudest. "Saja rahva lugude" õhukeste raamatute paki võtsin õhtul voodisse padja kõrvale. Õhtu edenedes vahetasid loetud raamatud oma koha teisele poole patja. Kuni isa kella kolme aja öösel tuli ja lambi ära viis. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed lood" Reindorffi illustratsioonidega, mis olid vahel päris hirmutavavad, nagu taevani ulatuv Vanapagan või Põhja Konn. "Jutt mehest, kes teadis ussisõnu ja teisi eesti muinasjutte". August Jakobsoni muinasjutud. Ungari muinasjuttude kogu "Imeflööt" koos Heldur Laretei joonistustega. Kiplingi "Muinaslood", kus oli kass, kes kõndis omapead. Hästi on meeles sarjast "Muinaslugusid kogu maailmast" esimesena loetud raamat - "Retroromaani muinasjutte" ja sealt Melusiine. Oi kui kummaline ja kaunis see jutt tundus! Onu Remuse jutte kuulasin plaadi pealt, Tõnu Aava loetud tekst on siiani peas.

Muinasjuttudest väga kaugele ei jää Tolkieni "Kääbik", mille sain kümneaastaselt sünnipäevaks ja mida sellest saadik olen nii korra aastas üle lugenud. "Sõrmuste Isand" tõlgiti alles aastaid hiljem, muidu oleks ka see kindlalt teiste kõrval seisnud. Kusjuures olen üsna kindel, et kui ma lapsepõlves Kääbikut lugenud ei oleks, poleks Tolkieni Keskmaa raamatud mulle pooltki nii palju korda läinud, kui nad praegu lähevad.

Eduard Petiška "Vanakreeka muistendid ja pärimused", millest sai alguse minu pikk huvi Vana-Kreeka mütoloogia vastu, mitu kaustikut on vanade jumalate ja jumalannade nimesid ja sugulussuhteid täis kirjutatud. Veel enne aga kirjutasin teised kaustikud täis teadmisi indiaanlaste kohta. Siin oli kõige olulisemaks teoseks kahtlemata Welskopf-Henrichi "Suure karu pojad".

Omaette koht on Ernest Seton-Thompsoni raamatul "Lugusid loomadest", kus on enamasti traagilise lõpuga jutustused loomadest. Lugesin ja nutsin. See on üks raamat, mida ma enam üle lugeda ei taha.

Astrid Lindgreni jutte meil kodus väga palju ei olnud. Karlsson oli, aga Pipit pidin sõbranna käest laenama, seega ei saanud seda kordi ja kordi üle lugeda.
 
Jäin nüüd mõtlema, et pole ühtegi vene autorit nimetanud, ometi pidin neid lapsepõlves palju lugema, oli selline aeg, kus vene autorid olid soositud. Muidugi Nossovi "Totu kuul"! Milline kapitalistliku ühiskonna kriitika! Aga oi kui lõbus. Ja M. Sergejevi "Tõelised imed" - seal olid rääkivad omulid, Baikal ja laiad Siberi jõed, puhkekodu Kuuseke, kust käidi kiviajas ja kauges tulevikus.

Mis veel? "Mary Poppins" ja "Doktor Dolittle". Hannu Mäkelä "Härra Huu" ja eriti "Hobune, kes kaotas prillid ära". Preussleri "Väike nõid" ja "Krabat" - hirmus ja ilus, põnev ja kurb. "Röövel Rumcajs". Kunksmoor, Sipsik, Naksitrallid, Londiste ja Robert Vaidlo "Lood Kukeleegua linnast" - ma siiamaani mäletan seda tunnet, kuidas tahaks ka ise samamoodi joonistada osata, et joonistused ellu ärkaksid. Priit Pärna "Tagurpidi", mille raamatu lahtisi lehti suvilas oli põnev uurida. Kui kordustrükk välja tuli, pidin selle igal juhul ostma. Milne'i "Karupoeg Puhh", Hauffi "Väike Mukk ja Kääbus Nina", Schmidti "Viplala", Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte". Sellele nimekirjale lõppu ei tule.

Paljud raamatud aga on peas omavahel segunenud. Sest enamasti lugesin ikka mitut teost korraga ja kordamööda. Ja mismoodi kogu selle varasalve seast see kõige-kõige välja valida? Täiesti võimatu ülesanne. Kõik need raamatud on mind omamoodi mõjutanud. Mõni on pannud nutma nii, et edasi lugeda ei saa, teised öösiti teki all hirmu tundma, ega mõni koerakoonlane, kodukäija või muidu kuri nõid voodi all ei luura. Olen palju saanud teada võõrastest maadest ja inimestest. Ka ajaloost - kuidas elasid lapsed sada või kakssada aastat tagasi. Muinaslugude abil aga saab veelgi kaugemasse ajalukku tagasi minna. Eelkõige on kõik lapsepõlves loetud raamatud arendanud minu sõnavara. Sest kui leidsin raamatus võõra sõna, käisin alati vanemate juures selle tähendust küsimas. Muinasjutud aga loovad usu, et headus võidab alati ja et haldjad võivad siiski kusagil olemas olla, mis sest et me neid ei näe.

teisipäev, 24. august 2010

Giulio Leoni "Mosaiikmõrvad"

Giulio Leoni "Mosaiikmõrvad" on kriminaalromaan, mille tegevus toimub Firenzes aastal 1300 ja kus detektiiviks on ... Dante Alighieri. Seesama Dante, kes kirjutas "Jumaliku komöödia". Tundub põnev. Dante on äsja valitud Firenze linna prelaadiks, kui pooleliolevast kirikust leitakse mosaiigimeistri laip. Ta asub mõrva uurima, jäljed viivad teadlaste rühmituseni, kes ennast "Kolmandaks taevaks" nimetab ja sinna see tegevus suububki. Detektiivi hallide ajurakkude liigutamise või kasvõi põnevate otsingute asemel peetakse pikki vaidlusi jumala ja armastuse teemadel. Kui ma tahan lugeda arutelusid jumala ja armastuse teemadel, võtan kätte mõne muu raamatu ega vali selleks kriminaalromaani. Tundub viimase aja trend, et krimkade tegevus toimub kauges mineviku ja kus uurimist viib läbi mõni põnev ajalooline tegelane. Kui lisaks krimižanri kohustuslikule osale kaasnevad sellega ka uued teadmised ajaloo kohta või on tegu lihtsalt hästi kirjutatud põnevikuga, siis miks mitte. "Mosaiikmõrvad" oli minu jaoks suurema osa ajast lihtsalt igav. Põnevust ja seiklusi oli kõvasti vähem kui Lindsey Davise Didius Falco juhtumustes ning ajastust ja tollasest riigist ei saanud pooltki nii palju teada kui Jason Goodwini Yasimi raamatutest.

Tõlkinud Marilin Lips

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

pühapäev, 22. august 2010

Gerald Durrell "Ema mehelepanek ja teised lood"

Gerald Durrell on üks paremaid suvelugemisi üldse. Iga kord kui ma vaatan oma Gerald Durrelli riiulit (ja seal on kõik tema eesti keeles välja antud raamatud. Kusjuures eesti keelde on tõlgitud pea kõik tema teosed, mõni lasteraamat ja teaduslikum töö välja arvata), siis mõtlen, et peaks mõne välja võtma ja üle lugema. Need on raamatud, mis väärivad igal aastal korra üle lugemist.

"Ema mehelepanek ja teised lood" on kogumik lühijutte, kus ei räägita mitte niivõrd loomadest kui inimestest. "Ema mehelepanek" jutustab Durrelli Korfu-ajast ja on kena lisandus tema kolmele Korfu-raamatule. Kaheksast jutustusest kahes ei pääse ka loomadest, kuid siin on loomad vaid illustratsiooniks inimeste mitmepalgelisusele. Autor jätab kavalalt saladuseks, millised lood on väljamõeldis ja millised tõestisündinud, kuid otsustades tema teiste raamatute järgi, on väga tõenäoline, et sellised inimesed, keda tema portreteerib, on kindlasti kusagil olemas. Jutus "Papagoi pastorile" teeme taas tutvust Durrelli sõbranna Ursulaga ja ühe eriti ropu suuga papagoiga. "Esmeraldas" selgub, et üks mees on ühe sea pärast palju rohkemaks valmis kui ühe naise pärast. "Ludwig" kinnitab tõsiasja, et sakslastel siiski puudub huumorimeel. Durrell kirjutab mahlakalt, tema jutustustes on palju detaile, teraseid tähelepanekuid inimloomuse ja looduse kohta ning muidugi huumorit.

Tõlkinud Jana Linnart

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Roosamanna

reede, 20. august 2010

Repliik

Et kui kellelgi tundub, et olen produktiivseks hakanud, siis on see teatav eksitus. Saladus on selles, et mul on puhkus ja seda sorti puhkus, kus on aega kogu aeg raamatut lugeda. Kui minult küsida, siis kõige ideaalsemat sorti puhkus üldse. Lähed hommikul kohvitassiga aeda õunapuu alla, võtad raamatu ja loed, kuni lõunaaeg käes. Enne puhkust oli jälle hästi palju tööd, mis paradoksaalsel kombel tekitas sama tulemuse. Sest pärast tööd koju jõudes ei jaksanud tõesti enam mitte midagi teha. Raamatut jaksan ma aga alati lugeda ja nii neid siin viimasel ajal on kogunenud. Püüan jõudumööda mõtteid sisse toksida, kuid tunnen, et minu kirjutamise pool jääb küll lugemise omale alla.

Vaatasin, et mul on siin rõõmsalt kõrvuti Pratchett ja Gaiman, Tõnu Õnnepalu luule ja ettevõtja käsiraamat. Nüüd lisandusid veel loomaaia- ja loomajutud. Ju ma siis olengi kõigesööja. Tegelikult meeldiks mulle muidugi öelda, et olen selline mitmepalgeline ja erinevate huvidega inimene. Sellepärast mul polegi selliseid sõpru, kes minuga kõiki minu vaimustusi jagaks. Kes see veel jaksaks :)

neljapäev, 19. august 2010

Aleksei Turovski "Minu loomad. Aleksei Turovskiga loomaaias"

Aleksei Turovski kirjutab raamatus "Minu loomad" loomadest ja lindudest, "kes talle kõigepealt meelde tulid". Ikka neist, kes elavad Tallinna loomaaias. Kokku on portreteeritavaid üle kolmekümne. Raamatu esimesteks loomadeks on kass Vaska ja koer Johnny, kes on niisama huvitavad ja põnevad kui need teised - eksootilised ja kummalised. Lähenemine on eri loomade puhul veidi erinev - mõnes peatükis ta tõepoolest portreteerib konkreetset looma, kirjutab tema elust ja harjumustest, teisal aga kasutab looma kui liigi esindajat ja kirjutab hoopis loomaliigist üldiselt. Kuna inimesed armastavad väga võrrelda loomi iseendaga ja hinnata neid ja nende käitumist omaenda mõõdupuude järgi, siis teeb seda ka Turovski. Tema loomad mõtlevad ja suhtlevad. Seda nad teevad muidugi igal juhul, kuid siin on Turovski loomadele inimeste moodi sõnad suhu pannud, kui nii võib öelda.

Näiteks võib tuua tuur Astini:
Aga mida tähendab see, et ma olen Astini mängupartner? Seda, et ta tuleb ja teeb mulle ettepaneku: "Oleme kaks rüütlit, kes peavad nüüd kõikide reeglite kohaselt ühe vägeva turniiri." Miks? Esiteks selleks, et kogu maailm satuks vaimustusse. Teiseks saab niiviisi teada, kes meist on väärtuslikum sokk. Mina isiklikult ei pretendeeri parima soku tiitlile, vaid loovutan selle heameelega Astinile, sest mida mehisemalt ja vägevamalt ta ennast tunneb, seda suuremad on väljavaated, et loomaaed saab veel tema sigitatud poegi. (lk 25)
või
Inimestel on palju vanasõnu ja ütlemisi, milles loomi võrreldakse inimestega. Nii on lõvi tunnistatud loomade kuningaks. Kuid elevandid, kes elavad lõvidega samas piirkonnas, naeraksid ilmselt nädal aega järjepanu, kuuldes, et lõvi on loomade kuningas. Nende meelest on lõvi paras röövel, kes midagi tähtsat korda saata ei suuda. (lk 37)
või
Hüljes on tark ja ettevaatlik loom ning suurepärane ujuja, palju parem kui jääkaru. Kui karu püüaks hülgele järele ujuda, hüljes võib-olla sureks, kuid ainult naeru kätte. (lk 90)
Muidugi ei saa autor jätta kirjutamata ka inimestest, kes loomade kõrval alati eriti suure tarkusega ei hiilga. Nii näiteks ronisid kaks uljaspead hülgebasseini, kust nad tuli kahvadega välja õngitseda. Turovski rõhutab kogu aeg, et loom on ohtlik ainult siis, kui inimene tema reegleid ei järgi ja kui ta tunneb ennast ohustatuna. Üldise arvamuse kohaselt väga tigedaks ja ohtlikuks peetud ninasarvik pole seda üldsegi mitte, eriti Tallinna loomaaias elav Mörri. Kui talle süsti on vaja teha, mis pole eriti valus, kuid on ikkagi süst, siis mida teeb Mörri? Seisab vagusi ja ainult vaatab murelikult üle õla, et inimesele, kes talle süsti teeb, kogemata mitte jala peale astuda (k 118).

Raamatu sihtgrupiks on lapsed ja igal juhul on see tänuväärne teos - mitte kõik ei pääse loomaeda ekskursioonile, aga siit saab mitmekümne imetaja, roomaja, linnu ja vee-eluka kohta palju põnevat ja harivat teada. Rääkimata sellest, kuidas tuleb loomaaias käituda. Igal juhul on raamatut ka täiskasvanutel huvitav lugeda.

Teised kirjutavad:
Roheline värav

teisipäev, 17. august 2010

Ülo Russak "Nad kuuluvad maailmale"

"Nad kuuluvad maailmale" on Ülo Russaku koostatud kogumik Tallinna Loomaaia raudvara - Aleksei Turovski, Mati Kaalu ja Vladimir Fainšteini - räägitud/kirjutatud lugudest. See on kodumaine lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi raamatutele. Väga väärikas lisa. Mitme jutu kaudu annab Mati Kaal ülevaate loomaaia ajaloost, Turovski ja Fainštein sekundeerivad paladega juhtumustest loomaaia asukatega, nii kurbadest kui ka lõbusatest, sellest, kuidas loomi transporditakse ja mida kõike selle käigus juhtuda võib, aga ka loomakaitsjate tegevusest.

Kes loomaaia ajaloost siiani eriti palju ei teadnud, see saab Mati Kaalu hea huumoriga kirjutistest piisava ülevaate. Loomaaed loeb oma asutamisaastaks 1939. aastat. Terve peatükk on pühendatud loomaaia eelmisele direktorile Karoly Sternile. Minu mäletamise järgi on Mati Kaal ALATI loomaaia direktor olnud, viimased kolmkümmend viis aastat ometi. Ka raamatus märgitakse mitmel korrral, et loomaaias saavad töötada ja töötavad ainult suured entusiastid ja fanaatikud. Minu lugupidamine!

Omamoodi absurdne on lugeda nõukaaja veidrustest - kuidas sõja järel peeti loomaaia juhtimist karistuseks mõnele muus ametis läbipõrunud või võimudele halvasti silma jäänud tegelastele. Kuni lõpuks ka võim aru sai, et niimoodi loomaaeda juhtida ei saa ja ametisse leiti Karoly Stern, kelle töö võttis neljateist aasta pärast üle Mati Kaal. Esialgu asus loomaaed Kadriorus Lasnamäe nõlval väga kitsastes tingimustes. Alles kaheksakümnendatel kolis loomaaed oma praegusesse asukohta Veskimetsas. Kui palju aga loomaaia juhtkond selleks oma närve, aega ja kõike muud pidid kulutama, teavad nad ainult ise. Iseloomulik näide on tarade ehitamise tarvis puidu hankimine:
Siis aga kuuldi kusagilt, et öösel tuleb Karjalast Tallinna sadamasse laev puidulastiga. Just selliste plankudega, nagu meil hädasti vaja läks.
Loomulikult oli siis Ants Värnik koos veoautode karvaniga öösel sadamas kohal. Ise isiklikult esimesel autol, teatas ta, et tema on linnavalitsuse esindaja ning muud autod peavad esialgu ootama, ning hakkas puitu ära vedama. Hommikul jäid paljud organisatsioonid pika ninaga, aga nii see materjalide hankimine, kohalevedu ja ehitamine paralleelselt käisid. (lk 178)
Kogumiku esimene jutt on kohe täielik komm - Turovski kirjeldab selles, kuidas ta keset kõige pakaselisemat talveööd veoautokastis tiigrit läbi Venemaa vedas. Siin loos on nii põnevust kui ka huumorit, aga eelkõige räägib see lühike pala suhtlemisest inimese ja looma vahel. Tegelikult räägivad räägivad ka kõik teised lood suhtlemisest.
Igal loomal, nagu ka igal inimesel, on oma temperament, oma füüsilised iseärasused, oma käitumismaneerid ja kombed. Kõik loomad on huvitavad, nii liigid kui isendid on unikaalsed. Seepärast ei saa inimeste kombeid loomadele nii lihtsalt üle kanda - ütle mulle... ja ma ütlen sulle... (lk 60)
Üks peatükk on pühendatud elevant Carli hambaravile, teine jääkaru Franzile. Alles siit saab aimu, mida tema õnnetu surm loomaaia töötajale, kes oli jääkarupoja ise Franz Josephi maal püüdnud ja Tallinna toimetanud, teda seal kakskümmend aastat jälginud, tähendada võis. Nappidest reportaažidest, mida ajalehed toona tegid, seda tunnet ei leia.

Saame teada, et kotkad on õudsed pabistajad, hüsteeriani välja. Samas on öistel röövlindudel, kakulistel, lausa terasest närvid, vähemasti päeva ajal. Et madudele loomaaias nimesid ei panda, seda väga lihtsal põhjusel - madudel puudub keskkõrvakuulmine. Kuidas Puškini luule Turovski ja külastajad vihase šimpansi käest päästis. Loomaaialoom unustab ruttu, et ta puuris on ja elab seal oma igapäevast elu. Tema probleemiks pole teda ümbritsevad piirded, vaid sisustamata vaba aeg. Õnneks tuleb iga päev loomadele ennast näitama palju erinevaid inimesi (lk 209).

See on raamat, mis ühest küljest meelelahutuslik ja põnev, samas hariv ja igal juhul kantud suurest armastusest ja murest meie maa, loomade ja Tallinna loomaaia pärast. Kes on nautinud tuntud loomaaiapidaja Gerald Durrelli raamatuid, sellele kohustuslik. Kodumaine kogumik alla ei jää.

Teised kirjutavad:
Oop, Raamatumaailm

pühapäev, 15. august 2010

Roberto Arlt "Ester Primavera"

Argentina kirjaniku Roberto Arlti teedrajavad novellid, mis omal ajal olid nii erandlikud, et neid ei tahetud kirjanduseks pidada (Arlt elas 1900-1942). Arlt kirjeldab Buenos Airese heidikuid, on nendeks siis kurjategijad või läbikukkunud kirjanikud.

Novellides astub esile kena galerii kurjategijaid ja muud sorti ühiskonna jätiseid. Tiisikusehaige mees mõtleb Ester Primavera peale, kellega ta oli meelega käitunud nii, et hävitada naises viimanegi kui usk armastusse. Teine mees mõlgutab ööl enne pulmi mõtteid selle üle, mis juhtub kui ta abiellub. Ja mis juhtuks, kui ta põgeneks. Väga sugestiivne. Abielu on midagi, mis mehe hävitab, mis püüab mehe lõksu ja ta lõplikult ruineerib. Selle vältimiseks on head igasugused vahendid. Kui naine kutsub oma mehe sõbra teed jooma, teeb see ainuvõimaliku järelduse – naine tahab temaga magada. Kusjuures naine ei ole selle peale muidugi isegi mitte mõelnud. „Läbikukkunud kirjanik“ oli minu jaoks liig – lehekülgede kaupa eksalteeritud tundepuhanguid.
Oli hetki, kui soovisin, et kõigil maailma kirjanikel oleks üks pea. Kui tore oleks siis see pea haamriga puruks peksta, kuskile kõrbesse auk kaevata, matta see puder sügavale-sügavale ja siis täiest kõrist hüüda:
"Kirjandust ei ole enam! Ma tapsin ta igaveseks!"
Tõlkinud Ruth Sepp, Pirkko Põdra ja Triin Lõbus

Teised kirjutavad:
loterii
Rein Veidemann, Postimees

reede, 13. august 2010

Tiit Aleksejev "Leegionärid"

Tiit Aleksejev kirjutas "Palverännu", mis on igale tema järgnevale raamatule hea reklaam. „Leegionärid“ on draamatekst, mis räägib Eesti Leegioni meestest, kes kunagi Sinimägedes surma said ja ühishauda aeti. Praeguseks on ka ristid nende haualt kadunud. Tegevus toimub korraga mitmel tasandil. Hukkunud mehed räägivad igaüks põhjustest, miks nad omal ajal Leegioni sattusid. Samal ajal räägivad ellujäänud oma lugu. Õhuke raamatuke, aga mõjuv. Tsiteerin autori järelsõna: Mida öelda lõpetuseks? Võib olla tisteerida Mika Waltari "Johannes Angelost": "ei ole süütuid ega süüdlasi. On ainult rahvas, kes jääb mõõga alla." Ja kui päris süüta pole keegi, on ehk mõistlik teatud lood ära rääkida ja nad seejärel ajaloolastele jätta. Suuremeelne olla. Nagu maaparandaja, kel ei olnud orja pilku silmis.

Teised kirjutavad:

Sehkendaja 
Kirjanduse ja keele ajaveeb
loterii
Andrei Hvostov, Looming

kolmapäev, 11. august 2010

Veikko Huovinen "Silguvorm Jeesusele"

Veikko Huovineni jutustuste kogumik „Silguvorm Jeesusele“ on selline mõnus Soome huumor. Aeglane ja rahulik. Huovinen on võtnud mõne täiesti banaalse teema ja sellele vindi peale keeranud. Jutustus sellest, kuidas Pulkkila-kandi inimesed alguse said – kahest kiviaja erotomaanist. Õnnetust Soome missikandidaadist, kes ei suutnud kodukandi harjumustele vastu seista, haukas soolaheeringat ja Pariisist missivõistlustelt koju saadeti. Viinast ja joomisest ja joodikutest. Nimijutustus aga räägib soomlaste suurest osast suures ajaloos – sellest, mida Kalevi Wiik püüab populariseerida, aga mida, nagu näha, Huovinen juba ammu teadis.

Kui esiotsa tundus, et see raamat praegusel ajal enam hästi ei kanna ja et lausa igav on, siis mida edasi, seda paremaks läks. Tuleb harjuda aeglaselt kulgeva stiiliga ja rahuliku huumoriga. Huovinen viskab nalja eelkõige soomlaste üle, eriti stereotüüpide üle, mida ta mõnuga groteskini suurendab. Rafineeritud „vodkaturist“ Väinö Karkia-Lorkka või Joosep Kinaretilainen, kes sellest üldse ei hooli, et surm talle järele tulnud oli, vaid seab end pärast surma mõnusasti koos alkoholiga sisse. Mitu lugu räägib meie maailma vägevatest - Fidel Castrost, Louis XIV-st, Edward VIII-st ja Kekkonenist, kes küll lihtsalt mööda suusatab.

Kirjastus kirjutab oma blogis, et "Silguvorm Jeesusele" müüs väga kehvasti. Nüüd, kui ma olen selle läbi lugenud, on täitsa arusaamatu, miks inimesed nii mõnusat raamatut ometi ei loe. Sobib ka - või eelkõige - meestele. Aga pean tunnistama, et ega minagi avastanud raamatut enne, kui see oli 30 kroonile alla hinnatud.

Tõlkinud Piret Saluri ja Indrek Kaber

Teised kirjutavad:
Loterii

EPL
Mart Juur Postimehes
v-meister

pühapäev, 8. august 2010

Zotov "Mõrvad põrgus"

Zotovi "Mõrvad põrgus" on irooniline ja satiiriline kriminull, mille tegevus toimub põrgus. Kui keegi veel kahtles, siis nüüd on selge - elu pärast elu on olemas, põrgu on olemas ja taevas ka. Aga no mis elu see on! Põrgulik. Zotovi põrgu meenutab kangesti Venemaad. Kõigepealt räägitakse seal vene keelt, aga seda ainult sellepärast, et vene keel on määratud põrgu ühiskeeleks, kuna seda on eriti raske ära õppida. Põrgu ehk linn on ülerahvastatud, seal on tohutud liiklusummikud ja mitte keegi ei saa vältida just tema jaoks välja mõeldud karistust. Stalin töötab kivimurrus, Kleopatra pesumajas, Marilyn Monroel on nullrinnad ja ta peab igal õhtul taluma, kuidas teda esinemise ajal välja vilistatakse ja tomatitega loobitakse. Kogu seda kremplit juhib Šeff  - teadagi kes. Aga kuradikesi ei ole - nende asemel teevad kogu karistuste väljamõtlemise ja jälgimise töö ära inimesed, need väljavalitud, kes on saanud tööle Asutusse.

Inimesed, kes terve oma elu tööd rabasid teha ja lootsid, et saavad sellest kunagi ometi puhata, avastavad pärast surma, et tõeline töö nüüd alles algab. Ja pääseda ei ole mitte kuhugi. Tuhandeid aastaid.
"Jah! Ma lõin ta just selliseks! Sulle ei meeldi? Ma sülitan sellele. Mina pean seda ideaalseks. Kas sa sotsioloogilise küsitluse tulemusi tead? Seitsekümmend viis protsenti inimesi arvab, et elu Maal on juba Põrgu, ja loodab muutustele teises ilmas. Selle tõttu, minu armas, toimuvadki sellised asjad nagu enesetapud - inimesekesed on veendunud, et SEAL sellist elu pole. Aga selgub, et on... Ja nad peavad elama sedasama vastumeelseks muutunud elu, mille eest püüdsid põgeneda, veel sada, kakssada, kolmsada tuhat aastat. Kogema valu, iiveldust, nälga, kuumust, magamatust, habemeajamisvajadust. Kõik halvim, mis neid eluajal ärritas, saab nüüdseks igaveseks. Juba viiesaja aasta pärast hakkavad nad ulguma, patte kahetsema, juukseid kitkuma, kui neid on, ja needma seda, mida nad Maa peal korda saatsid. Neile ju näis, et teises ilmas saavad nad kehatute vaimudena jumalikus ilmaruumis hõljuda, aga selgub, et nad on lihtlabaselt kolinud kõdurajoonis asuvasse üüriosmikusse!... Kui sa näeksid, kuidas nad hilinenud patukahetsuses põrandal püherdavad, neelates iseenda tatti!... Ceasescu ja Maljuta Skuratov nutsid mul nagu kolmeaastased lapsed!"
Lugu ilmestavad pisikesed seigad põrgu elu-olust. Telekanalites on kohustuslik näidata reklaami vähemalt pool eetriajast, ülejäänu täidavad seebiooperid, üks lamedam kui teine. Taksot sõidavad eranditult pimedad, söögiks pakutakse ainult inglise toitu, kõigile on kohustuslik õhtune karistusprogramm "Et surm ei tunduks meelakkumisena", kus läbi kõlarite möirgab saksa heavy-metal. Saame teada, milline karistus määrati Juudasele, kes raamatu tegevuses olulist osa mängib.

Põrgus ei ole aga kord üldsegi nii majas kui peaks olema. Hiinlasi on liiga palju ja lokkab salakaubaäri. Mõned elanikud on end hoolimata kõigest päris hästi sisse seadnud. Marie-Antoinette on Šefi sekretär ja Jessenin pole ka eriti rahulolematu - peaasi, et kogu aeg viina saab. Aga siis hakkavad toimuma mõrvad. Jah, selgub, et ka põrgus saab inimest tappa. Või vähemasti teda mingi tundmatu aine abil olematusse viia. Šeff määrab endise politseiniku Kalašnikovi juurdlust vedama. Krimiliin jälgib klassikalist mudelit, kus uurijad muudkui uurivad ja jõuavad tükk tüki haaval tõele lähemale, samas kui mõrtsukas, vahendaja ja tellija kõik oma asja ajavad ja uurijatega kassi-hiire mängu mängivad.

Raamat on väga vene-keskne, peategelased on venelased ja suurem osa kõrvaltegelasi kah. Läbi käib suur hulk nimesid, mis mulle mitte midagi ei ütle. Või selliseid, mis mulle veel ütlevad, aga ühele keskmisele eurooplasele või nooremale eestlasele ilmselt juba mitte. Sedasama eelnimetatud Maljuta Skuratovi pidin ka guugeldama. See-eest on raamatu trumbiks uudne tegevuspaiga valik, must huumor ja detailid ning põnevus püsib kuni lõpuni.

Teised kirjutavad:
loterii
EPL
Õhtulehe raamatublogi
katkend raamatust
Baas

laupäev, 7. august 2010

Wimberg "Eesti köökk"

Wimbergi luule- ja kokaraamat "Eesti köökk" on ülistus lihtsale eesti kodutoidule. Raamat koosneb kahest osast - kõigepealt on lühipoeem ja seejärel pärast lühikest sissejuhatust kaksteist valitud retsepti Wimbergi ema ja vanaema köögist.

Karttulasalatist, 
karttulasalatist,
karttulasalatist
üks salm juba oli, 
aga kas sellest siis piisab!

Juustukukkel,
juustukukkel,
oled hea ja muhe!
Meil on soe ja lootustandev
kaunis püsisuhe!

Kui tahad teada, 
mis on eesti köökk, 
siis ära kuula seda, 
kes kamast jahub
või mulgikapsast
või hapust taarist.
Mine minu vanaema juurde
või mine minu ema juurde,
vaatta, mis ta seal säristab.

Viimane võtab kenasti kokku kogu Wimbergi toidufilosoofia - õige eesti toit on see, mida emad ja vanaemad kodudes teevad. Lisatud retseptid ei olegi nagu õiged retseptid - munapuder ja kartulipuder ja kissell. Neid oskab ju igaüks lapsest saadik teha. [Tegelikult mäletan küll, kui päris üksi elama kolisin ja arvasin, et olen juba suur kokk valmis. Aga selleks, et klimpe teha, pidin emale helistama ja selleks, et plovi teha, pidin isale helistama ja seda, palju kisselli sisse tärklist käib, pidin paki pealt mitu korda üle lugema (loen siiani)].

Ääretult tore on, et Wimberg ei karda kirjutada - ja ülistada - midagi, mida kirjanduse, luule või üldse mehele sobiva tegevusega üldiselt ei seostata: lihtsast ja kodusest eesti toidust.

Järgmised read on aga suisa geniaalsed!
Kaks kappi peavad majas olema:
raamatukapp ja külmkapp!

Autori blogi
Ekspress

kolmapäev, 4. august 2010

Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila "Müütide raamat"

Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila on "Müütide raamatus" toonud lugejani killukesi maa inimeste uskumustest ja ajaloost. Autoritest üks on kirjanik ja indoloog ning teine araabia keele ja islamiuurimuse professor, niisiis ühineb siin nii teadmine kui jutustamisoskus.

Raamat on üles ehitatud teemade kaupa, kus iga teema all jutustatakse valitud palu eri rahvaste uskumustest. Seega ei ole tegemist mingi ammendava ülevaatega maailma müütidest ja usunditest, vaid subjektiivne valik lugusid üle maailma. Pikemalt kirjeldatakse juba tuntud müüte, nagu Kreeka, India ja Skandinaavia omi, kuid siiski on autorid püüdnud sisse tuua ka meile vähemtuntuid rahvaid Kaug-Idas, Polüneesias ja Aafrikas.

Kurb on see, et müütide maailm on meeste maailm. Kangelane saab kangelaseks ikka ainult tapmise ja anastamise läbi. Ja mida rohkem ta tapab, seda kangelasem ta on. Jumalad ka muudkui võitlevad, saavad omavahel lapsi ja tapavad oma vanemaid. Autorid eriti hinnanguid ei anna, kuid toovad paralleele sarnaste motiivide kohta maailma eri paigus ja selgitavad lugude tausta. Loterii on toonud mõned toredad näited raamatust, ma siis ei hakka neid siia ümber kirjutama.

Tõlkinud Kadri Jaanits

esmaspäev, 2. august 2010

Eoin Colfer "And Another Thing..."

Eoin Colferi "And Another Thing..." on kuues osa Douglas Adamsi "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy" viiest osast koosnevale triloogiale.
Douglas Adams on ise öelnud, et peaks kunagi raamatule järje kirjutama, sest "Mostly Harmless" oli ikka liiga trööstitu lõpuga. Nüüd tegi seda tema lese heakskiidul Eoin Colfer, kes siiani on kirjutanud noorte fantaasiaraamatuid, millest tuntuim on Artemis Fowli sari.

"Mostly Harmless" lõppes mäletatavasti maa lõpliku õhkulaskmisega grebulonide poolt vogonite juhtimise all. "And Another Thing...'i" tegevus algab pisut enne seda. Ei ole üldsegi üllatav, et ilmub välja päästja Zaphod Beeblebroxi isikus, kes on veel tüütum kui eelmistes osades. Maa sai seekord tõesti õhku lastud, kuid lisaks Arthurile, Trillianile ja nende tütrele olid veel mõned maa-asukad suutnud end enne seda maalt välja smugeldada ja asustada planeet Nano. Juba tuntud tegelaste kõrval on selles raamatus kandev osa antud surematule Wowbaggerile ja ka piksejumal Thor saab päris palju kõneaega, kuigi temast on tehtud paras ullike Beeblebroxi mõju all, nagu Jürka Kaval-Antsu kõrval.

Mingit erilist narratiivi siin jällegi polnud. Peategelased muudkui sõidavad kuhugi, vogonid ajavad neid taga. Vogonite laevas toimuv oli ehk loo kõige naljakam osa, kuid üldiselt see teos just superhuumoriga ei hiilanud. Praegune aeg on võimaldanud Colferil tuua sisse kriitikat interneti, videomängude ja poliitilise korrektsuse üle, mida Adamsi ajal veel olemas polnud. Ja lõpp... noh, igatahes on siit võimalik veel ka seitsmes osa kirjutada, kui kellelgi tahtmist peaks olema.

Colferi "Artemis Fowl" mulle päris meeldis, meenutaski veidike Adamsit, aga oli oluliselt lihtsam (s.t. vähem füüsikat). Pisut raske on seda raamatut võrrelda Adamsi kirjutatuga, sest nende lugemisest on juba paar aasta möödas. Aga niimoodi enda sisse haarata, nagu tollel suvel, mil järjest kogu "triloogiat" lugesin, Colferi järg küll ei suutnud. Colfer on osanud väga hästi tabada "Hitchhikeri" stiili, kuid lugeda oli vahel lausa igav. Naljad olid natuke mannetud ja pidevad vaheselgitused katkestasid tekstivoogu. Ma tõesti ei mäleta, kas Adamsil oli ka nii palju reisijuhi vaheselgitusi, aga siin oli neid igal lehel mitu. Need andsid küll vajalikku lisateavet universumi asukate ja tavade kohta, kuid lõpuks oli neid liiga palju. Vaatan, et eesti ulmesõbrad seda raamatut arvustanud ei ole ja tegelikult ei olegi midagi katki, kui te seda raamatut ei loe.

Teised kirjutavad:
Eoin Colferi koduleht
Independent
Guardian
Simon's Book Blog