esmaspäev, 21. märts 2016

Susan O’Malley "Advice from My 80-Year-Old Self"

Kujuta ette, et sa saaksid teha ajareisi ja kohtuda 80-aastase iseendaga. Te istuksite maha ja jooksite tassi teed. Sa vaatad tema silmadesse, mis on tegelikult sinu enda vanemad, targemad silmad. See on kummaline kogemus, sest see inimene tundub nii tuttav, kuid samas ka nii erinev - ta on vanem ning näinud ja kogenud asju, millest sina veel midagi ei tea. Lõpuks, kui te olete juba mõnda aega koos istunud, võtad sa julguse kokku ja küsid talt nõu. Mida ta sulle ütleb?

Kunstnik Susan O'Malley küsis seda harilikelt inimestelt vanuses 7-88, keda ta kohtas turul, eakate keskustes ja tänavatel. Tulemuseks on kaunis ja hingeminev teos, mida võiks lihtsalt aeg-ajalt lehitseda. Ja mõelda, mida ma 80-aastaselt võiksin soovitada iseendale just praegu. O'Malley kirjutab, et on lihtne unustada, kui arukad me võime olla. Me ei võta oma sisemist tarkust kuulda igasugustel erinevatel põhjustel, nagu hirm, väsimus või ebamugavus. Aga 80-aastane mina on just seetõttu imetore, et ükskõik kui pöörased või kiirustavad me parasjagu ka ei oleks, on ta alati meie jaoks olemas.











Teised kirjutavad: BrainPickings

laupäev, 19. märts 2016

Loen Oma Olemasolevaid Teoseid

Kuigi Internet on täis igasugu lugemisväljakutseid ja reading challenge'eid, otsustasin, et teen omale isikliku Challenge'i.  ROOT (Read Our Own Tomes) Challenge'i. Eesti keeles võiks see kõlada kenasti näiteks nii: Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ehk LOOT.

Ehk võtan eesmärgiks sel aastal lugeda läbi vähemalt 40 kodus juba riiulis (või kindle'is) olevat raamatut. Tegin ka listi, kuidas raamatuid valida. Sain 20 erinevat kriteeriumit ja kuna enamaks fantaasiat nappis, siis loen läbi iga kriteeriumi kohta 2 teost. Lihtne, eksole.
Hõikan selle siin ka välja, sest nii on lõbusam. Minul endal, kellel siis veel.

Arvestades, et mullu sain kogu aasta peale loetud vaid 64 raamatut ja et kogu aeg tuleb midagi põnevat ja uut ja teades oma selle aasta plaane (kus lugemiseks mõeldud ajal on plaanis hoopis midagi muud teha), on see tegelikult päris challenging challenge. Praeguseks olen saanud hakkama neljaga. Aga raskused ongi selleks, et neid ületada!

Üks kaubanduslik teadaanne ka - Bukahooliku märkmeid on nüüd võimalik jälgida ka Facebookis.

teisipäev, 15. märts 2016

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

"Londoni lühibiograafia" otsa sobis nagu rusikas silmaauku lugeda George Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid". Ka Ackroyd tsiteerib teda paaris kohas. Kui Ackroyd kirjutas üldiselt ja ülevaatlikult, siis Orwell kirjutab samast asjast läbi isikliku vaatevinkli. "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus 1933 ja oli Orwelli esimeseks romaaniks.

Minategelane elab Pariisis täitsa muretut elu, tal on töökoht inglise keele õpetajana, õhtud saab veeta kõrtsis koos teiste omasugustega ja elab kenasti ära. Orwell kirjeldab piirkonna elanikke, kes on oma mitmekesisuses muidugi väga värvikad. Aga siis jääb ta oma kohast ilma ja algab olelusvõitlus. Kuidas elada, kui raha ei ole ja ei tule? Kõigepealt tuleb seda iga hinna eest varjata, vaikselt müüa, mida müüa annab ja ülejäänud asjad sandikopikate eest pandimajja viia. Lõpuks on raha nii otsas, et tuleb paar päeva nälgida. Ka seda tunnet kirjeldab Orwell põhjalikult. Nälgimine ei ole lihtsalt tühi kõht. Lõpuks leiab ta tööd hotelli nõudepesijana. See tähendab 17-tunniseid tööpäevi kuumades ja kitsastes maa-alustes ruumides. Üldiselt on see elu lohutu, sest nagu Orwell kirjeldab - naist nõudepesija võtta ei saa, sest selle jaoks ei teeni ta piisavalt raha, vähese vaba aja ta lihtsalt magab maha, sest on tööst nii väsinud ja ainsaks kergeks lohutuseks on õhtul kõrtsis ennast purju juua.

Lõpuks ei pea ta siiski sellisele koormusele vastu ja kirjutab sõbrale Londonisse, kes leiab talle töö vaimuhaige hooldajana. Kohale jõudes selgub, et vaimuhaige on koos perekonnaga kuuks ajaks ära sõitnud ja see aeg tuleb kuidagi - jälle ilma rahata - hakkama saada. Londoni heidikute elu tundub igatahes palju lohutum kui Pariisi oma. Seal sai vähemasti veini juua, siin ei ole ühelgi hulgusel nii palju raha, et endale alkoholi lubada. Kogu elu seisneb ühest odavast öömajast teise kõmpimisest, sest seadus ei luba ühes kohas järjest ööbida. Jälle kirjeldab Orwell teravalt nii olusid kui ka portreteerib inimesi, kes sellist elu elavad.

Kuigi lugedes võib tunduda, et tegemist on tema enda mälestustega, siis päris nii see pole. Teos on autobiograafiline, kuid päris sarnase hulgusena ta Londonis ei elanud. Selle osa kirjutamiseks tegi Orwell pigem uurimistööd, kuigi käis ka ise Londoni vaeste varjupaikades ja tänavatel. Pariisis ta siiski töötas olude sunnil nõudepesijana ja sellest ta õigupoolest oma esimese raamatu kirjutamiseks ajendi saigi. Ma tegelikult ei nimetaks seda teost romaaniks, pigem on see ajakirjanduslik ülevaade vaeste elust Pariisis ja Londonis, aga siiski värvikas ning põnevaid portreesid ja lugusid täis.

Tõlkinud Sirje Veski

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Margus Haav, ERR
loterii
Kultuuritarbija 60+

reede, 11. märts 2016

Peter Ackroyd "London. Lühibiograafia"

Peter Ackroydi "London" on lühibiograafia, kuid pealkiri on eksitav, raamat on toekas ja tummine, samas mitme tuhande aastase elusolendi kohta muidugi lühike.

Peter Ackroyd on tegelikult kirjutanud ka Londoni biograafia, milles on üle 800 lehekülje. Kuidas mahutada ühe linna 2000-aastane elu mõnesajale leheküljele? Esimene tuhat aastat mahtus kahekümnele leheküljele, kuid mida ajas edasi, seda rohkem ruumi igale ajastule jätkus. Sellest tulenes ka, et algus oli natuke vaevaline. Kuna London sündis juba mitu tuhat aastat tagasi, aga sellest ajast ei ole just palju teavet, siis on autor siia kokku kogunud teadaoleva info ja see pole üldsegi nii huvitav kui hilisemad peatükid, kus ka inimesed mängu tulevad. Tegelikult ulatub Londoni ajalugu muidugi palju kaugemale tagasi, Ackroyd alustab kusagilt neoliitikumist, aga nagu ülesin, see esimene peatükk on veidi ebamäärane ja laialivalguv.

Aga ikkagi - elulugu? Autor kirjutab eessõnas, et kujutlus Londonist kui inimkehast on tabav ja eripärane. Ta räägib "Londoni soojast tuksuvast südamest", linna kõrvaltänavad meenutavad ahtaid sooni ja selle pargid on nagu kopsud. Linnasügise udus ja vihmas näivad läikiv sillutis ja vanade kujade munakivid otsekui veritsevat. Tuletõrjepumpade voolikud purskavad vett nagu läbilõigatud arterid verd. Linn on lihalik ja ablas, ta manustab ja väljutab, teda hoiab liikvel igikestev ahnus ja himu. Igal juhul peame suhtuma Londonisse kui inimkujusse, mis järgib oma elu- ja kasvamise seadusi, ütleb Ackroyd. Ja niimoodi juhatabki ta lugeja sellesse linna.

Ta jälgib laias laastus kronoloogilist järjestust, niipalju, et alustab muinasajast ja lõpetab kusagil eelmise sajandi lõpus, aga tegelikult ei allu London aja lineaarsele kulgemisele ja nii vaatleb ta pigem nähtusi ja kõrvutab neid nii, nagu sobivam tundub.

Raamatust kooruvad välja järgmised märksõnad: linn, mis rajaneb rahal ja võimul,  linn kui teater, London kui suur võrdustaja, London kui vangla, linn, mis teeb haigeks, hulluks ja tapab, linn, mis suunab ise selle elanike tahet ja tegemisi, London kui vaeste ja heidikute linn, London kui kommertsi ja äriajamise linn.

Nii nagu teisedki Briti saarte ajaloost kirjutavad autorid ei saa ka Ackroyd üle ega ümber kuritegevusest, vanglatest, hukkamistest. Jääb mulje, nagu oleks Londonis aastasadu elanud vaid kurjategijad. Ja kohe nende järel tulevad vaesed. Aga kuhu jäid rikkad ja aristokraadid? Neist kirjutab Ackroyd vaid möödaminnes, Londoni peategelased on ikkagi selle põhjakiht - hulgused, vaesed ja haiged, kes elasid aastasadu uskumatult kohutavates tingimustes. Linnas, mis rajanes võimul ja rahal, olid rahatud ja võimutud iseäranis allasurutud. Aga kas linn saab oma ilme elanikelt - või matkivad elanikud linna olusid?

Seda küsimust esitab Ackroyd mitmel korral - kas elanikud mõjutavad linna või on see vastupidi? Piirkonnad, mis olid vaesed viissada aastat tagasi, on vaesed ka praegu. Clerkenwell Green on piirkond, kust on regulaarsete ajavahemike tagant saanud alguse mässud ja protestid alates sellest, kui Wat Tyler 1381. aastal sealse kloostri põlema pani kuni 19. sajandi rahutusteni. Vahepeal toimetasid seal Lenin ja teised põrandaalused. Võib-olla on see kõik kokkusattumus, et ka 19. sajandi rahutused toimusid samas ümbruskonnas. Aga võib-olla mitte. Ackroyd küsib, et kui on tõepoolest olemas selline asi nagu elu või kogemuse järjepidevus, siis kas see on seotud piirkonna tegeliku topograafiaga? Kas on liiga julge arvata, et tänavatelt ja põikudelt endilt lähtuvad mingid tegevused ja pärimusmustrid? Igal juhul on olemas tõestusmaterjali läbi sajandite kestnud järjepidevusele, nii et Londoni tänavatel ilmneb kindel saatusetee või muster.

Linna ärilist olemust näitab muuhulgas järgmine juhtum: 1940. aasta 29. detsembri lauspommitamisel hävitati palju ajaloolisi hooneid, peaaegu kolmandik Cityst muutus tuhaks ja kildudeks. Seevastu uuemad äritänavad said suhteliselt vähe viga ning kõik tähtsad rahandusasutused jäid sootuks puutumata. Linna kaitsevaimud turvasid Inglise Panka ja börsi otsekui linna sümbolid greifid, kes valvavad kiivalt oma varandust.

Lõpuks jääb London ikkagi tabamatuks ja hõlmamatuks. Ta on lihtsalt liiga suur, nii ajaloos tagasi vaadates kui ka geograafiliselt ulatuselt. Mul ei tekkinud lugemise ajal tahtmist oma silmaga kõiki kirjeldatud paiku üle vaatama sõita, aga mulle meeldis viibida selles maailmas, mille Ackroyd oma raamatus lõi. Selles oli lumma ja põnevust, kuigi see oli ka võõras, kuid ehk just seetõttu nii kaasahaarav.

Tõlkinud Kalev Lattik

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Teised kirjutavad:
Kruusatee
Mis loeb?

neljapäev, 10. märts 2016

2015. aasta kokkuvõte


Proovisin seekord teha oma mullu loetud raamatutest top kümmet. Ma tunnen sellisel juhul alati, et olen kellelegi liiga teinud. Ma ju ometi lugesin sind ja hoidsin käes ja ehk ka silitasin selga ja nüüd ei mahu sa isegi top kümne sekka. Kümmet ei saanud kuidagi, tuleb leppida top 15ga. Ja järjekorda ma neid ei pane, sest see oleks hoopiski võimatu ülesanne, esitan lugemise järjekorras. Kuidas sa reastad nii erinevaid teoseid?

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"
Ajaloo- ja toidusõpradele on need sada aastat tagasi kirjutatud vested tõeliseks maiuspalaks.

Neil Gaiman "Trigger Warning"
Gaiman võiks telefoniraamatu kirjutada ja ma loeksin seda ikkagi huviga. Ta kohe oskab.

Jaan Kaplinski "Jutte"
Kaplinski jutukogu hääduse määrasid ära tema Tartu-lapsepõlve lood, mis annavad imeliselt edasi lõhnu ja värve ja tunnet. Nagu oleks ise seal koos autoriga. Kõik Mikita-armastajad - "Eestlaste esoteerilisest ajaloost" on kohustuslik lisandus.

Poul Anderson "Kõrge ristiretk"
Selle aasta parim meelelahutus!

Margaret Atwood "Pime palgamõrvar"
Mitmekihiline lugu kahest õest ja keelatud armastusest. Kaasaegne "romaan romaanis", kus "Pime palgamõrvar" on ulmeromaan, mida üks tegelane räägib teisele ja kus alles lõpuks selgub, kui keeruliselt on autor lõngad omavahel kokku põiminud.

Jelena Skulskaja "Marmorluik"
Tegelikult mulle see teos ei meeldinud, aga ta on kirjutatud nii valusalt ja ilusalt.

Klaus Bednarz "Päikesest ida pool"
Üllatus oma raamaturiiulist. Bednarz käis koos televisiooni võttegrupiga Siberis ja annab väga huvitava ülevaate nii teekonnast endast kui ka nende teele jäänud kohtade ajaloost ja kultuurist.

Wilkie Collins "Woman in White"
See klassikaline teos kõlbab vabalt lugeda ka tänapäeval. On põnevust ja salapära, suurt armastust, kaunid naised ja paar kuripaha.

Olavi Ruitlane "Vee peal"
Vee pealt saab kala. Igal kalal on oma iseloom ja välimus. Nagu ka igal Võru agulielanikul, keda raamatus portreteeritakse. Soe ja positiivne lapsepõlveromaan.

Jan Guillou "Ristisõdade triloogia"
See on kolmeosaline laia haardega ajalooline seiklusromaan, kust ei puudu vaprad teod, üllad sõjamehed, reeturlikud vaenlased ja kõikevõitev armastus.

Stefan Klein "Kas kõik on juhus?"
Muidugi on kõik juhus. Inimesed vaid armastavad tähendust omistada asjadele, millest nad päris hästi aru ei saa. Hästi kirjutatud ja huvitav, samas rangelt teaduspõhine raamat ettenägematusest.

Ruth Reichl "Tender at the Bone" ja "Comfort me With Apples"
Veel midagi toidu(raamatu)sõpradele. Esimeses raamatus räägib Reichl oma lapsepõlvest ja kujunemisest 50ndate New Yorgis. Teises aga kajastab ülikooliaega, abiellumist, elu kommuunis, kõike seda, mis tegi temast toiduspetsi. Ikka läbi toidu.

Mihhail Bulgakov "Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda"
Teate, ma ei oska Bulgakovi kohta midagi asjalikku kirjutada. Aga no lugege, on ikka küll saatanlikud lood.

Lewis Pugh "21 Yaks and a Speedo"
Raamat sellest, kuidas saavutada saavutamatut. Kuidas ennast ületada, leida motivatsiooni ja asjad ära teha. Lewis Pugh ei ole mingi guru, kes tarku mõtteid laotab, ta on need asjad ise läbi elanud ja oskab läbi omaenda õppetundide ka teistega jagada. Inspireeriv!