Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud" on mõnus ja muhe raamat. Ometi ei räägi Claesson siin mõnusatel ja muhedatel teemadel. Räägib hoopis üksiolemisest, vananemisest, haigusest ja surmast. Viis, kuidas kirjanik neid teemasid edasi annab, on muhe ja mõnus. Ja muhe ja mõnus on seda kõike lugeda. "Sina maga, mina pesen nõud" on üks Claessoni viimaseid romaane ja kirjutatud kolmkümmend kuus aastat pärast "Kes armastab Yngve Frejd", stiil aga pole muutunud. Samasugune voolav ja voogav tekst, ilma jutumärkideta otsekõne, palju pikki rindlauseid - just minu maitse.

Claessonile iseloomulikult (teen kaugeleulatuvaid järeldusi kahe raamatu lugemise põhjal) on siin triviaalsed argivestlused ja -tegevused. Muruniidukile ja muruniitmisele on pühendatud terve peatükk.

Mul on suurepärane muruniiduk, punakasoranž, bensiinimootori ja süütevõtmega. Lihtsa kangi abil saab paika panna soovitava niitmiskõrguse, aga kõige geniaalsem on selle muruniiduki puhul see, et ühe veelgi lihtsama kangi abil saab reguleerida niiduki kiirust. Kiire tempo pensionäride jaoks, kes on käinud matkamas, kuulunud karskusseltsi ja pole iial ka mitte salamahti suitsetanud, ja siis tempo, mis minule sobib. Aeglane inglise valss. See tempo on ette nähtud inimestele, kes on suitsetanud filtrita sigarette ja joonud ilma filtrita ja on oma põlved ära kurnanud, kuna on mõelnud rohkem naistele kui oma tervisele. Niisiis neile, kes statistliliselt võtes on surnud. See on tempo, mida mina pean hoidma. (lk 34)

Peategelane on äsja pensioniealiseks saanud mees, kes tunneb, et peaks nüüd kuidagi teisiti olema, käituma ja tundma - pensionär ju ometi. Kuigi paadunud linnamees, kolib ta elama oma lapsepõlvekoju maal, kus senini vaid suvesid veetnud ja teeb taastutvust naabrinaisega, kes hiljuti oma mehe mattis. Tekst on täis meenutusi, tervameelsusi, tsitaate ja mõtisklusi. Otseselt midagi nagu ei toimugi ja vahel on raske aru saada, kas tegevus toimub nüüd või ainult peategelase peas.

Samal päeval, kui inimesele antakse teada, et ta on pensionär, hakkab ta halvasti kuulma, arvatavasti sellepärast, et ta on juba küllalt kuulnud. (lk 99)

Tõlkinud Ülev Aaloe 

Teised kirjutavad:
Kirjandus on retk tõe leidmiseks
Peeter Helme, Sirp
Anu Saluäär, Postimees
Sehkendaja
Nõudmiseni

Stig Claesson "Kes armastab Yngve Frejd"

Rootsi kunstniku ja kirjaniku Stig Claessoni 1968. aastal ilmunud jutustus "Kes armastab Yngve Frejd" kujunes Rootsis kultusraamatuks. Tegevus toimub 50ndate kesk-Rootsis, kus põlistalude elanikud ja omanikud ajale jalgu jääma hakkavad. Keset metsa asuvas talus elav vana kingsepp otsustab pensionile minna, sest "tema on oma töö teinud", aga peapõhjus on ikkagi see, et tööd enam ei ole, inimesed viivad oma jalanõud parandada suurde linna ja ega neid ümberkaudu enam nii palju järgi jäänud polegi. Hetkemõtte ajel paneb ta oma teeäärsele postkastile sildi Muistis. Sest kahe naabertalu eakad elanikud tunnevad, et käivad oma vanas talukohas ringi kui muistised. Silt aga meelitab talu juurest läbi astuma juhuslikke turiste muistist vaatama ja vanamehed mõtlevad välja loo lähedusse maetud viikingist. Tegelikult näitavad nad sauniku Yngve Frej vana majaaset. Naljaka sekeldamise taustal aga räägib Claesson tõsise loo talude tühjaksjäämisest, traditsioonilise elukorralduse murenemisest ja uue pealetungist. Claessoni stiil pidi teose ilmumise ajal väga uuenduslikuna näima. Lakoonilised laused, markeerimata otsekõne (kas see oli nüüd õigesti öeldud? Jutumärke ei olnud, noh), kordused.

Ei, ei mingeid uudiseid.
Pole mingit meelelahutust, mingeid uudiseid nendele unustatutele, kes on oma töö teinud. 
Nad on oma töö teinud ja kõige selle hoole ja kõige selle vaeva tulemuseks on ainult vaikus. Mis loomulikult ei olnud nii  mõeldud. Ja ometi on kõik just täpselt nii läinud, nagu minema pidi, asi on ainult selles, et meie metsade möödanikurahva meelest tundub see arusaamatu. Arusaamatu sellepärast, et nemad ei jõudnud teistele järele, tõrkusid mõistmast ja tõrkusid elupaika vahetamast.
Niivõrd suur on armastus mõne tündrimaa kiviste karjamaade ja ühe hektari metsa vastu, et see on võimalik. Nii suureks kasvab armastus ühe lootusetu maalapi vastu keset metsa.
Seda on raske mõista, kui te kujutlete, et siin on alati kõik nii välja näinud nagu praegu.
See pole alati nii välja näinud.
Aga praegu näeb see niimoodi välja ja selle järgi me peame ennast seadma. (lk 11)

Jutustuse Yngve Frej oli vana soldat, kes oma nime sai samanimelise kuulsa sõjalaeva järgi, kuid mütoloogias oli Yngve Frej ka viljakusjumal ja kuningasoo alusepanija. Seega on jutustuse pealkiri sümboolne küsimus oma maa kohta.

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Lugemik