Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule"

Kuidas kirjutatakse romaani? Mis on oluline ja mis teeb romaanist romaani? Milliseid võtteid kasutavad kirjanikud oma teoste elamapanekuks? Kust pärinevad romaanides jutustatud lood? Mario Vargas Llosa kirjutab "Kirjades noorele romaanikirjanikule" oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta.

Ega neid võtteid nii palju ei olegi. See-eest varieerib iga kirjanik neid kordumatult, et saaks tekkida kordumatu teos. Peamised vahendid ja tehnikad, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, on:
jutustaja
ruumiline vaatepunkt
ajaline vaatepunkt
reaalsuse tase
vaatepunkti muutus
matrjoška
varjatud teave
ühendatud anumad

Llosa analüüsib neid võtteid tuntud romaanikirjanike näidete varal. Marques, Kafka, Melville, Flaubert on kõik meisterlikult kasutanud eelnimetatud vahendeid. Iga romaan põhineb autori isiklikul elul, kuigi tihtipeale pole see seos kuigi nähtav. Ja Llosa ei räägi siin praegu nii lokkavast eluloo- või mälukirjandusest. Aga loogiline ju - ükski autor ei saa romaani kirjutades omaenda elukogemustest, läbielamistest või kasvõi lapsepõlvest pärit teadvustamata hirmudest üle ega ümber. Nii ongi iga romaan osa selle autori elust.

Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju. Teema valikul on kirjaniku vabadus suhteline ja võib olla isegi olematu. Igal juhul on see võrreldamatult väiksem kui kõige selle puhul, mis puudutab kirjandusteose vormi, kus, mulle näib, on kirjaniku vabadus - vastutus - täielik. (lk 15)

Tõlkinud Ott Ojamets

Teised kirjutavad:
Lembit Liivak, Sirp
loterii
Loos on asju
Tsitaate
Lugemik