reede, 29. märts 2013

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" on üks ütlemata mõnus teos. Lühidalt öeldes räägib raamat Allan Karlssoni eluloo. Aga Allan Karlsson ei ole mingi keskmine Rootsi mees, tema on üks üsna eriline isend, kes üle kõige tahab elada rahus, erilisi nõudmisi elule tal ei ole, kui vaid voodi, natuke süüa ja mõnikord ka viina on. Ometi juhtub ta oma elu jooksul nii riigipeadega lõunat sööma kui ka maailma käiku pöörama. Saja-aastasena on Allan sattunud vanadekodusse, kus talle mitte üks raas ei meeldi. Niisiis otsustab ta oma juubeli hommikul sealt jalga lasta. Nagu muuseas haarab ta bussijaama ootesaalist kaasa korraks talle valvata usaldatud kohvri. Ja varsti otsivad teda nii politsei kui kurjategijad, sest kohver osutub olema täis sularaha.

Paralleelselt kirjeldab Jonasson ka peategelase varasemat elukäiku, nii et raamatu lõpuks on lugejal olemas ülevaade nii Allani elust alates sünnist kui ka kogu 20. sajandi olulisematest sõlmpunktidest. Sest Allan Karlsson satub pidevalt ühe räästa alt teise alla, ta on osaline nii Ameerika kui ka Nõukogude Liidu tuumarelva väljatöötamises, põgeneb Gulagi vangilaagrist, rändab kaameli seljas üle Himaalaja, päästab nagu muuseas esimees Mao noore naise, rääkimata kindral Francost, töötab aastaid Ameerika spioonina. Ometi on ta peamiseks sooviks lesida päikesevarju all valge liivaga rannal ja nautida viinakokteili.

Kohati meenutas teos Forrest Gumpi (mis mulle raamatuna muuseas üldse ei istunud), eelkõige just sellepärast, et peakangelane satub täiesti kogemata maailma suurkujusid päästma ja muidu ajaloo käiku pöörama. Paralleelselt eri aegade vahel hüplemine on praeguse aja kirjanduses väga populaarne võte, siin koob autor teose lõpuks kõik kenasti tervikuks ka.

Raamatu peamine võlu on aga mõnus huumor, mida jagub nii minevikku kui ka tänapäeva. Selline mõnusalt inimlik ja soe huumor, mitte must ja lõikav. Muie on lugedes kogu aeg suul ja vahel tuleb isegi mõni naeruturtsatus ära. Allan Karlssoni muretu meel ja loomuomane nutikus toob ta pidevalt välja ka kõige jaburamatest ja lootusetumatest olukordadest. Ja olukorrad on ikka jaburad küll.
„Nõndamoodi,” ütles Allan ja vaatas oma jalge ees lamavat teadvusetut hiina sõdurit. „Ole rootslasega võidu juues ettevaatlik, kui sa ise just soomlane või vähemalt venelane pole.” 
Natukese aja pärast hakkas Julius tagaistmel millegagi krabistama. Ta sirutas Allanile ja Bennyle lahtirebitud kommikoti. „Vaadake, mis ma pihta panin,” ütles ta. Allan kergitas kulme: „Sa varastasid kotitäie komme, kui meil on kohvris viiskümmend miljonit?” „Kas teil on kohvris viiskümmend miljonit?” küsis Benny. „Oih,” ütles Allan. „Mitte päris,” sõnas Julius. „Sina said ju sealt sada tuhat endale.” „Pluss viiesajaline bensiini jaoks,” lisas Allan. Benny oli mõnda aega vait. „Nii et teil on kohvris nelikümmend üheksa miljonit kaheksasada üheksakümmend üheksa tuhat viissada krooni?” „Sa oled kärme rehkendaja,” ütles Allan. 
Sõit kestis üksteist tundi, tarbetuid peatusi vahepeal ei tehtud, ja kõigi üldseisund oli hea, kui Indoneesia kapten teatas, et nad alustavad maandumist Bali rahvusvahelisel lennuväljal, ning Allan Karlssonil on viimane aeg maandumisluba lagedale tuua.
Allan vastas, et kapten ainult öelgu, kui Bali lennujuhtimistorn raadio teel ühendust võtab, siis korraldab ta kõik ülejäänu. „See ongi ju praegu!” vastas murelik kapten. „Mida ma neile ütlen? Nad võivad mind alla tulistada või mis iganes!” „Pole see nii hull ühtigi,” ütles Allan ja võttis kapteni kõrvaklapid ning mikrofoni.
„Hallo? Bali lennujaam?” küsis ta inglise keeles. Otsekohe vastati talle, et lennukil tuleb end viivitamatult identifitseerida, kui nad ei taha Indoneesia õhujõude omale sappa saada. „Minu nimi on Dollarit,” ütles Allan. „Sada Tuhat Dollarit.”
Lennujuhtimistornis jäi väga vaikseks. Indoneesia kapten ja teine piloot vaatasid imetlevalt Allanit. „Lennujuht koos oma lähimate abilistega arvutab parajasti, kui palju igaüks neist saab,” seletas Allan. „Ma tean,” lausus kapten. Kulus veel mõni sekund, enne kui lennujuht taas eetrisse tuli.
„Hallo? Kas te olete seal, mister Dollarit?” „Jah, olen küll,” vastas Allan. „Vabandage, aga kuidas teie eesnimi oli, mister Dollarit?” „Sada Tuhat,” ütles Allan. „Ma olen mister Sada Tuhat Dollarit ja ma soovin luba maanduda teie lennuväljal.” „Vabandust, mister Dollarit. Kuuldavus on natuke kehv. Kas te võiksite, palun, oma eesnime veel kord korrata?”
Allan selgitas kaptenile, et lennujuht alustas nüüd läbirääkimisi. „Ma tean,” lausus kapten. „Minu eesnimi on Kakssada Tuhat,” ütles Allan. „Kas meil on luba maanduda?” „Üks silmapilk, mister Dollarit,” sõnas lennujuht, sai ümbritsevatelt kolleegidelt heakskiidu ja sõnas: „Te olete Balile väga-väga teretulnud, mister Dollarit. Teie saabumine valmistab meile suurt rõõmu!”
Allan tänas lennujuhti ja ulatas kõrvaklapid ning mikrofoni kaptenile. „Te olete nähtavasti varemgi siin kandis käinud,” ütles kapten naeratades. „Indoneesia on kõikide võimaluste maa,” vastas Allan. 
Vaimustuses. Soovitan soojalt. Kõigile. Kohe.

Tõlkinud Kadri Papp

Teised kirjutavad:
Lugemislaud 
õhtulehe raamatublogi
sehkendamine
istu mu pingile, kiika mu aknasse
raamatukoi lugemislood
blogistaja
südamelähedaselt

esmaspäev, 25. märts 2013

E-raamatutest ja E. L. Jamesi "50 Shades of Grey'st"

Olen olnud e-raamatute suhtes väga skeptiline. Kuni mulle kingiti Kindle'i luger. (Kas selle lugeri asemel mõnda ilusamat sõna ei ole keegi välja mõelnud?) Ma ei oleks ise kunagi selle peale tulnud, et omale luger osta, aga nüüd on ta mul olemas. Ja kui midagi on olemas, tuleb seda kasutada.  Ja ma olen väga õnnelik, et ta mul olemas on.

Millise lihtsusega saad omale komplekteerida sadadesse raamatutesse ulatuva kogu, soovi korral ka täiesti tasuta (näiteks Gutenbergist). Millise lihtsusega saad kulutada sadu eurosid, et paari klikiga hulga raamatuid kokku koguda (näiteks Amazonist või Krisost). Kusjuures üle interneti raha ülekandmine ei tundu pooltki nii ebameeldiv tegevus, kui selle rahakotist väljaandmine raamatupoes. Lugeda saab nüüd tõepoolest igal pool. Ma tean väga hästi, mis tunne on tarida kahekilost raamatut käekotis mööda ilma. Luger kaalub 170 grammi, näeb kena ja korralik välja ega võta üldse ruumi. Avastasin, et ka kodus on lugerist mõnus raamatut lugeda, sest ta on nii väike ja kerge, et jõuad seda ühe käega üleval hoida, ilma et käsi ära väsiks ja lehekülje pööramiseks ei ole teist kätt vaja, selles saab nüüd vabalt näiteks teetassi hoida.

Kindle kasutab mobi formaati, aga Eestis kasutusel oleva e-pubi või ka näiteks pdfi konverteerimiseks on olemas lihtne ja tasuta võimalus.Võimalus teha märkmeid ja teksti märgistada on ka otse loomulikult olemas, samuti on lihtne raamatuid sõbraga jagada. Küll peab blogija tegema pisikese workaroundi, kui tahab oma märgistatud teksti blogisse kopeerida. Olen sel aastal lugenud üksteist raamatut, neist kümme olid e-raamatud. Kardan, et ilma lugerita oleks selle aasta saak olnud vähemalt poole väiksem (igatahes aitas luger Bukahooliku lugemisalasest madalseisust üle).

Muidugi on e-lugemisel ka oma miinused. Selliseid lehekülgi, nagu paberraamatul, e-raamatul ei ole. Näha on vaid progress protsentides. Hea on teada, et olen lugemisega jõudnud 64 protsendi peale, aga see ei ole üldsegi seesama, kui täpselt näha, mitu lehekülge loetud ja mitu veel ees. Ja e-raamatut ei saa lehitseda. Või muidugi saab, aga sellel ühe lehekülje haaval kerimisel pole erilist mõtet. Huvitava mõtte leidsin Ardo Reinsalu artiklist:
Jakob Nielsen on vast maailma tuntuim veebi kasutatavuse ekspert. Tema sõnul me lihtsalt mäletame e-lugereid kasutades loetud tekstist paberversiooniga võrreldes vähem. Põhjused on ilmselt mitmeid, kuid ühena toob ta välja ekraani suuruse ja ütleb, et "mida suurem ekraan, seda rohkem inimesed [loetust] mäletavad. Kõige dramaatilisem on lugeda nutitelefoni ekraanilt, kus kaob pea kogu kontekst."
Sest me tajume maailma ju mitme meelega korraga. Raamatut lugedes tekivad tõepoolest seosed selle vahel, milline on raamatu kuju, selle lehekülgede värv ja paberi karedus. Kas huvitav lõik asus raamatu alguse või lõpupool. Lugeris on kõik raamatud ja leheküljed ühesugused.

Aga miks on pealkirjas veel E.L. Jamesi "Viiskümmend halli varjundit"? Muidugi seetõttu, et see oli esimene pikem tekst, mille ma lugeriga läbi lugesin. Andsin keset ööd meeltesegaduses olles nõusoleku, et loen läbi ja kujundan oma arvamuse ka. Kuigi mul oli sellest teosest juba päris korralik enda arvamus olemas - teiste arvamuste põhjal loomulikult. Ja päris kindel otsus oma nappi aega sellele mitte kulutada. Aga inimene on, teatavasti, nõrk. Raamatu läbilugemine mu arvamust suurt ei muutnud. Paras ettevõtmine oli hoopis. Pole ammu midagi nii tüütut lugenud. Ja ei läinud edenedes paremaks ka, korduma hakkas hoopis.

Enamasti lähed raamatut lugedes sellesse sisse, samastad end mõne tegelasega ja elad kaasa. Siin ei olnud kellelegi kaasa elada. Peategelane Ana oli minust ja minu maailmast niivõrd palju irduv tegelane, et samastumine ei tulnud kõne allagi, noormees Christianist rääkimata. Kuigi peab tunnistama, et need osad, kus tegelaste omavahelist lepingut arutati, olid päris lõbusad.

Kogu kriitika juures on peaasi mitte ära unustada, et tegemist on muinasjutuga. Millal muinasjutt varem loogiline on olnud? Keegi ei kaeba, kui Alice nii väikseks kahaneb, et läbi pisikese ukseaugu mahub, aga kui 27-aastane mees on multimiljonär, ilus ja seksikas, lisaks sellele veel kontsertpianist ja helikopteri piloot, siis kurdetakse, et päriselt ju nii ei ole. Muidugi ei ole, ja ei peagi olema.

Teised kirjutavad:
Priit Hõbemägi, Ekspress
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Päikesejänku ja 100 raamatut
iKillah
Sehkendaja
The Ultimate Blogjob
Heli lugemisvara
Killud elust
Lugemislaud
Toidutegu
Põrnikas
Siili heietused

Leidsin ka mõne positiivse arvamuse:
Kaur Kender
Kristipere
lovekad
Raamatuklubi

Katkend romaanist
Veel üks katkend
ja veel üks