Kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Pu Songling "Libarebased ja kooljad"

Hiina armu ja hirmujuttude kogu "Libarebased ja kooljad" on Pu Songling üles tähendanud 17. sajandil.

Enamasti juhtub lühijuttudega see, et hiljemalt poole raamatu pealt hakkavad need ennast kordama ja muutuvad tüütuks. Siin seda ei juhtunud. Aga ma ei lugenudki raamatut ühekorraga läbi, veetsin selle selle seltsis nii mõnegi õhtu. Huvitaval kombel oli iga uut juttu ikka huvitav lugeda, kuigi põhisüzee on neil sama. Mehe (enamasti vaese üliõpilase) juurde ilmub piltilus tütarlaps, kes mehega kohe armurõõme nautima tahab hakata. Mees on muidugi rõõmuga nõus ja veidi hiljem selgub, et naise puhul on tegu kas libarebase või kooljaga. Nüüd on kaks võimalust, kui rebane või kooljas on pahatahtlik, tahab ta meest hauda ajada, või siis on hoopis hea südamega ja sügavalt mehesse armunud. Paljudes "luiskelugudes" on õpetlik iva, et ahne ja kiimaline mees saab ikka teenitud palga (jääb ilma oma rahast või naisest või elust või kõigest korraga). Naised, kuigi iga jutu olulised tegelased, on siiski kuidagi kõrvalised, neid on vaja armurõõmude nautimiseks, majapidamise korrashoidmiseks ja laste kasvatamiseks. Lugude detailid aga varieeruvad, saab nalja ja vahel võib ka veidi õudne olla.

Kui libarebastega on enamasti asi selge, neid on nii mees- kui naissoost, kusjuures meesrebased on suurema tõenäosusega pahatahtlikud (kiusavad korralikke naisi öösiti, nii et need oma meest enam ei tahagi), siis kooljatega on asi keerulisem. Kooljariik on üsna samasugune kui maapealne, kuid mingil põhjusel iga surnu sinna kohe ei lähe, vaid jääb maa peale elavaid segama. Tihtipeale ei saa viimased arugi, et kooljas nende seltsis on. Kui kooljas on piisavalt kaua elavate seas elanud, on tal võimalus mõningase tseremoonia läbitegemisel ka päriselt elavaks saada. Kuigi kooljaga läbikäimine mõjub elavale enamasti saatuslikult - ta jääb haigeks ja võib surra. Kui inimene sureb, siis läheb ta kooljariiki, kust ta varem või hiljem uues kehas maa peale tagasi saadetakse. Mida halvem inimene, seda varem saadetakse. Enne aga kustutatakse tema mälu.

Andres Ehini suurepärane tõlge on just see, mida kogu raamatu eriti nauditavaks teeb. Siin on toredad vanamoodsad väljendid nagu kauna kandma, maja oli tübitühi või loomu poolest porilaisk.
"Oh seda rumalust küll! Igal ööl sedasamust teha... Mees ei pea sellele inimnaisegagi vastu, mis siis veel kooljatarist rääkida."
"Kuule," ütles Li omakorda, "emane rebanegi võib inimese hauda viia. Mis ime see on, et sina neile häda ei tee?"
"Mina pole sellest rebasetõust," kostis Lian, "kes inimesi õnneks võtavad, et nende arvel oma jõudu kosutada. Ilmas on sellinegi rebasetõug, kes inimestele viga ei tee, aga sääraseid kooljaid, kes inimesi ei kahjustaks, muidugi ei ole, sest nende sünge surmahingus on liiga vägev."
Üliõpilane kuulis nende juttu ja sai nüüd viimaks aru, et üks neist on tõepoolest kooljas ja teine rebane. Õnneks oli ta nendega harjunud ega kohkunud sugugi. (lk 76)
Katkendid raamatust:
Kristo Nikkolo
Musta kassi mõlgutused

Pühapäev, 23. jaanuar 2011

Erik Sakkov "Pantokraator. Valge raamat "

"Valge raamat" on Erik Sakkovi kirjapandud ansambel "Pantokraatori" lugu. Sakkov kirjeldab oma kooliaegseid tegemisi, sõpru ja bänditegemist suure soojusega.  Sõpradest-bändikaaslastest kirjutab Sakkov värvikalt, kuid ei lasku kunagi õelutsemisse. Naerda oskab ta ka iseenda üle. Tahtmatult tuli pähe võrdlus Mihkel Raua poriraamatuga. Muidugi on need kaks väga erinevad raamatud ja ühisosaks ongi vaid see, et rääkisid samast ajast ja kohast ja muusikast ja ansamblitegemisest.

Väga sümpaatne on lugeda, kuidas poisid kogu hingega asja kallal olid. Hoolimata vananenud tehnikast ja pea olematutest oskustest ei antud alla ja muudkui katsetati ja harjutati.
Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi. (lk 173)
Isegi sõjaväes olemine ei seganud bändiga edasi tegelemist. Siis käis see kirjade ja kassettide abil. Mõned omavahelised kirjad on ka ära trükitud. Kribukäekirja lugemine oli paras vägitükk, aga ärge neid kirju kindlasti vahele jätke!

Raha esinemiste eest ei võetud, sest see, mis tehti, oli kunst ja raha vaid rikkus kõik ära. Oldi valmis öösiti salvestama, sest päevasteks aegadeks raha ei jätkunud, rasket tehnikat käte otsas mööda Eestit ringi vedama. Rääkimata selle tehnika ehitamisest. Mida kõike nõukaajal saada ei olnud ja mida ise pidi tegema.
Vajalikud jupid saadi Narva mäe raadiopoest või isa-ema töö juurest. Nõukogude ajal oli isa ja ema töökoht ammendamatuks varaaidaks. Kui ema töö juures näiteks vajalikku transistorit ei olnud, siis seda, mida ema töö juures oli, sai vahetada omakorda muude asjade vastu. (lk 28)

Koolivaheajal muutus ka Maidu ja Priidu maja koridor tõeliseks puutöökojaks - kõik saagisid, puurisid ja viilisid, nii et saepuru lendas, ja naabrid pidid oma ukseni saamiseks üle hunnikute ronima. Kannatlikud ja toredad inimesed elasid seal Kalevi tänava majas. (lk 29)
Ma pole kunagi olnud eriline Panto fänn. Sel ajal kui nad oma suurt kunsti tegid, olin liiga noor, et seda hinnata. Tartu Muusikapäevadel olen nende kontserdil isegi käinud. Aasta oli siis 1990. Mäletan, et kuulasin natuke ja suundusin edasi mujale, sest see oli nii tapvalt igav! Mingi etno, mingi teater! Progressiivsed noored sellist asja ei hinnanud. Hiljem oleks huvi olnud, aga siis oli ansambel juba laiali.

Isegi kui te ei ole suurem asi Pantokraatori fänn, võib seda raamatut soovitada. Ladus lugemine, kirjutatud hea huumorimeele ja eluterve irooniaga. Just see inimlik soojus ja heatahtlik iroonia tegid teose nii nauditavaks. Puhas, selge ja ilus kujundus. Huvitav, et raamatu väljanägemine lugemiselamusele nii palju kaasa aitab. Tõsistele fännidele on raamatu lõpus ka kõigi bändiga kaasa teinud muusikute nimed ja pildid, diskograafia ja muu selline. Lisaväärtuseks on rohke fotomaterjal ja kolm CDd. Üks uute lugudega, teine kunagise vinüülplaadi lugudega ja kolmas varem salvestatud, kuid avaldamata lugudega.

Lugemise taustaks saab siit lisa.

Teised kirjutavad:
Panto koduleht
Malcolm Lincoln
Sirp
Tsitronkollane
Intervjuu Keskusis
Ekspress
EPL

Kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

Indrek Hargla teises "kriminaalromaanis vanast Tallinnast" "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" jätkab apteeker Melchior Wakenstede Tallinna saladuste lahendamist. Seekordne raamat on kõvasti süngem kui esimene - "Oleviste mõistatus". Siin on salapärane viirastus, mida näinud inimesed varsti surevad, kuid mis apteekri arvates ometigi ei sobitu kuidagi kogupildi sisse. Siin on enesepiinajatest õde-vend, tapetud poisike, keda on enne piinatud, vana ja hirmus legend abielurikkujast naisest ja tiirasest mungast, kes karistuseks elusalt sisse müüritakse, ning eluea-pikkune vihkamine.

Tegelasi on üksjagu, neid kirjeldab autor suure mõnuga, äratab huvi, ja jätab siis sinnapaika, et alles päris lõpus nende juurde tagasi pöörduda. Ometi ei tekkinud kogunenud killukestest ühtset lugu, ehk nende alusel kuriteo lahenduseni jõudmine ei tundunud eriti loogiline. Nojah, mina muidugi ei evi selliseid säravaid halle ajurakke kui apteeker. Melchior räägib lõpus pika ja sünge loo armastusest ja vihkamisest, aga kuidas ta tegelikult kõigi selle loo üksikasjadeni jõudis, jääb autori antud niidiotstest ebaselgeks. Nagu oleks kaks eri lugu ühtekokku pandud; üks, kus Melchior mitte eriti edukalt tapmistele lahendust üritab leida ja selle käigus igasugu pervertide, nõidade ja vanade legendide otsa komistab ning teine, kus vihkamine ja armastus põlvkondade piire ületavad.

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Never Judge a Book...
Postimees 
Need Read
EPL
loterii
loterii2 
Sehkendaja

Pühapäev, 16. jaanuar 2011

Ann Patchett "Bel Canto"

Ann Patchetti "Bel Canto" ostsin reklaami peale - Sirbis oli küsitlus ebaõiglaselt varjujäänud raamatutest, kus Peeter Helme kirjutas sellest teosest suure kaasaelamisega:
Nii hämmastas mind, et ligemale kolm aastat tagasi, 2007. aasta suvel loetud Ann Patchetti romaani „Bel canto” (tlk Evelin Schapel) Eestis peaaegu et ignoreeriti. Ometi polnud tegu mitte lihtsalt erakordselt kauni ja poeetilise raamatuga, vaid ka teosega, mis hämmastas oma musikaalsusega. Raamat mitte  ainult ei rääkinud muusikast, vaid tegi ka seda viisil, mis ise meenutas muusikat, klassikalise heliteose ülesehitust. See tõi muidugi kohe meelde Alejo Carpentieri „Kaotatud rajad”.

Ei teagi, kas PEN/Faulkner Award’iga pärjatud Patchett oli siinse lugeja jaoks ikkagi liiga tundmatu või oli põhjus tõesti selles, et raamatuid ilmub liiga palju, kuid on kurb, et sedavõrd ilus ja sügav romaan peale allakirjutanu kedagi sellest kirjutama ei ajendanud. Aga  vähemalt on see raamat nüüd eesti keeles olemas ja näiteks Apollo raamatupoes 20 krooni eest saadaval. Suurepärane!
Ega mul Helmele suurt midagi lisada ei olegi, hea ja ilus raamat on (eriti 20 krooni eest). Puhas Stockholmi sündroom, kuid väga elegantselt ja poeetiliselt kirja pandud. Armastusromaan, seda kindlasti, aga ka psühholoogiline põnevik.

Helme on sellest ka EPLis kirjutanud. Ja väike guugeldamine teeb tõesti selgeks, et peale Helme ja nüüd minu ei ole seda raamatut mitte keegi lugenud :)

Tõlkinud Evelin Schapel

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

Neljapäev, 13. jaanuar 2011

Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste"

Kas see on kirjandus? Targad mehed ütlevad, et on. Eks siis peab nõustuma, kuid sellegipoolest ei ole eriti huvitav lugeda mitmekümne leheküljelist üksikasjalikku loetelu sellest, millised asjad asuvad autori kirjutuslaual ("Märkmeid asjadest, mis asuvad minu töölaual"). Või mis toimub ühe päeva jooksul ühel Pariisi väljakul ("Katse ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis"). Viimane oli natuke aega isegi huvitav, aga kui möödasõitvate busside numbrid pidevalt korduma hakkasid, siis muutus ikkagi tüütuks.

Tekstide pealkirjad räägivad ise enda eest:
"Tuhande üheksasaja seitsmekümne neljanda aasta jooksul alla kugistatud tahkete ja vedelate toitude arvele võtmise katse." (Üheksa veisepuljongit, üks supp glaseeritud kurgiviiludega, üks supp rannakarpidega - ja nõnda edasi 8 lehekülge).
"Mõned asjad, mis mul enne surma  veel igatahes ära teha tuleks." (Ratsutada 52 päevaga kaamelil Marokost Tibuktusse või Elada maal või Riietuda teistmoodi) või
"Kakssada nelikümmend kolm tõetruudes toonides postkaarti." (Sõidame läbi Haiiti. Ideaalne ilm. Kõik on täiuslik. Inimesed on väga külalislahked. Emban. Järgmised 242 postkaarti olid väga sarnased.)

Silme ette tuleb ranges mustas sabakuues arveametnik, kes metoodiliselt nimekirju koostab ja neid sirge selja ja musta tindiga üles märgib. Mida Perec kindlasti ei olnud. Marek Tamm on kirjutanud pika ja põhjaliku järelsõna ja seda oli minusugusele hädasti tarvis. Pean tunnistama, et autori isik ja tema kirjandusliku tegevuse ümberjutustus oli palju huvitavam kui tema tekstid.

Tõlkinud Anti Saar, Marek Tamm, Marike Tammet

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Postimees
EPL
Avaldatud mõtted

Teisipäev, 11. jaanuar 2011

Käbi Laretei "Peotäis mulda, lapike maad"

Kuidas kirjutada elulooraamatust? Teise inimese elu ei kuulu teatavasti arvustamisele. Kirjanduslik stiil? Ka seda ei loeta mälestuste, memuaaride või eluloo puhul peamiseks. Põnevus? Kui inimene on elanud põnevat ja huvitavat elu, on seda kindlasti tore lugeda, kuid on ka selliseid autoreid, kes oskavad kirjutada päris tavalisest elust väga paeluva raamatu.

Juba mõni aeg tagasi lugesin Marta Sillaotsa mälestusi eelmise sajandi algusest "Sealtpoolt künniseid", mis olid hästi kirja pandud, andsid huvitava sissevaate noore edasipüüdliku naisterahva töö- ja seltsielusse (eraelu puudutas Sillaots väga vähe) ja kirjeldasid ka toonast Tallinna ja Tartu linna. Aga kirjutada ei osanud ma sellest mitte kuidagi.

Nüüd on täpselt sama lugu Käbi Laretei raamatuga. "Peotäis mulda, lapike maad" on minu esmatutvus Lareteiga. Stiilist rääkides on Laretei teos kindlasti väga kirjanduslik. Kõigepealt toimub tegevus mitmel tasandil ja mitmes ajas. Esmalt sõidab Laretei Hammameti Marokos, et iseendaga üksi olla, samal ajal meenutab ta oma lapsepõlve Tallinnas, Moskvas ja Eestimaal ning räägib suure avameelsusega oma vanematest ja vanavanematest. Raamatu kirjutas Laretei pärast vanemate surma, et leinaga toime tulla. Selleks mõtiskleb ta oma eesti juurte üle ja "avastab" Stockholmi eesti kogukonna. Ühtäkki saab end siiani kosmopoliidiks pidanud naine aru, kuidas juured on mõjutanud nii tema kui ka tema vanemate elu ja ...surma. Õige pisut on siin juttu ka tema tööst, kuid peamiselt siiski sellest, kuidas ta on kaotanud muusikamängimise võime ja püüab seda taasleida.
Igal hommikul jõllitasime vastastikku, mina ja mu väike pianiino. Elasin ootuses, et muusika pöördub tagasi, aga pianiino jäi niisama tummaks kui mis tahes muu mööbliese. Oleksin võinud niisama hästi istuda laua taha ja katsuda sellest helisid välja meelitada. (lk 13) 
Kogu teos liigubki vaikselt läbi mälestuste sinnapoole, et mõista oma vanemaid ja saada lõpuks üle leinast ja asuda taas elama elu, mida ta tunneb.
Papa on surnud. Ja mina ei saa klaverit mängida. Kas ma mängisin tema pärast?
Aga see oli ju mamma, kes mind klaverit mängima pani. Ta sundis mind taga: "Kui sa rohkem ei harjuta, siis jäta parem hoopis ära." Ma nutsin. Tahtsin mängida, mitte harjutada. 
"Muidu ei saa sinust midagi."
Ma ei tahtnudki kellekski saada, ma tahtsin ainult mängida.
Mamma ei olnud kunagi rahul! "Oi, sul tuleb veel palju tööd teha, see pole veel kaugeltki Chopin. Harjuta aga harjuta!"
Terve lapsepõlve oli see rist mul kaelas. Sundimist ma ei kannatanud.
Papa ei seganud vahele.
Minus sai pianist. Miks? Kas ma seda tahtsingi? (lk 88)
Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Linda Kaljundi, EPL
Anuriini heietused
sehkendaja
Kronotoop
Pille-Riin Larm, Sirp

Teisipäev, 4. jaanuar 2011

2010. lugemisaasta kokkuvõte

Oli lugemisaasta. 73 läbiloetud raamatut, millega lõin oma mullu püstitatud isikliku rekordi kümne teosega. Oli Indrek Hargla ja Neil Gaimani aasta. Taaskord. Veel oli eesti kirjanduse aasta – tervelt 30 eesti kirjaniku teost lugesin läbi. Päris palju eluloolist kirjandust. Aga ajalugu, müüte ja muinasjutte seekord vähem, kuigi päris ilma ka ei saanud. Riiulile lisandus 119 uut teost. Hea aasta oli.

Kui üritasin mullu loetud raamatuid kuidagi lahterdada, siis selgus, et suurem osa kuulusid kategooriasse „elamus" ja „hea". Kui nüüd midagi esile tuua, siis järgmised raamatud:

Mari Tarand „Ajapildi sees" – poeetiline tagasivaade ühte ajastusse ja lapsepõlve.
Andrei Ivanov „Minu Taani onuke. Tuhk" – eestivene kirjaniku sügavalt puudutavad jutustused.
Ülo Russak „Nad kuuluvad maailmale" – kodumaine väärikas lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi loomaaia-raamatutele.
Kalev Kesküla „Elu sumedusest" – ma ei oska seda ühe lausega kokku võtta, aga need on ühed hingekosutavad ja väga sumedad minatuurid.
Stig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud" – veel üks sume raamat.
Alan Bennett „Tema majesteet lugeja" – kuhjaga peent inglise huumorit.
Siima Škop – ilus pildiraamat, mis toob meelde mälestused õnnelikust lapsepõlvest.
Kärgatav Kõu „Ühe indiaanlase autobiograafia" – teistmoodi mõtlemise harjutus.

Juba nimetatud Neil Gaimanilt lugesin sel aastal Ameerika jumalaid, Anansi Boys'i, Neverwhere'i ja Häid endeid, millega olen Gaimani teostele enam-vähem ringi peale teinud, Indrek Hargla aga debüteeris lisaks Frenchi ja Koulu viimasele osale Apteeker Melchiori krimilugudega.

Aga oli ka selliseid raamatuid, mille kohta küsisin pärast lugemist, „mis see veel oli?" Mis iseendast ei anna mingit indikatsiooni teose väärtuse või väärtusetuse kohta, vaid näitab, et mina ei saanud sellest raamatust aru või et ma lihtsalt ei olnud sel hetkel antud raamatu sihtgrupp. Jah, ma liigitan siia Õnnepalu paljukiidetud luulepäeviku, Ruitlase paljukiidetud „Naise", Quignardi paljukiidetud „Ekslevad varjud", ja Pereci „Mõelda/liigitada ja teisi tekste" (kas see on kirjandus?), mis mulle kõik üsna erinevatel põhjustel ei sobinud. Giulio Leoni „Mosaiikmõrvad" oli lihtsalt igav, aga nimekirja tipus on Aleksis Kivi näidend "Õlleretk Schleusingenis", mis oli tõeliselt-tõeliselt igav (igavam veel kui kooliajal loetud kohustuslikud Tuglase novellid, palju igavam. Kuigi mullu loetud Tuglase novellikogu oli natuke vähem igav juba).

Esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Lewis Carroll "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi"

Lewis Carrolli raamatut "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi" on kõik kindlasti lugenud. On ju? Siis jagan vaid paari tsitaati, mida ka kõik kindlasti varem kohanud on. Eks ju?

*
"Selle hetke õudust ei unusta ma kunagi," jätkas Kuningas. "Mitte kunagi!"
"Unustate küll," vaidles Kuninganna, "kui te seda oma märkmikku kirja ei pane."
*
"On teil alles aeglane maa," märkis Kuninganna. "Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, et oma kohal püsida. Ent kui sa tahad mõnda  t e i s e  kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini."
*
"Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!"
*
"Sõnadel on erinev iseloom. Mõned neist, näiteks määrsõnad, on hirmus upsakad, tavaliselt ei lase nad endaga midagi teha. Nimisõnu võib aga väänata niipalju, kui soovid, ehkki nemadki üldiselt ei taha, et neid kuidagiviisi pööratakse. Aga mina võin käsutada neid kõiki. EKSTRASUBTIILSUPERFLU! Vaat mis ma ütlen!"
*
"Sinu nägu on täpselt samasugune nagu kõigil teistel. Vaata ise - kaks silma üleval, keskel nina ning all suu. Kõigil teil on täpselt samamoodi. Kui sul oleks näiteks silmad ühel pool nina või suu pealael, siis oleks sind sootuks lihtsam ära tunda."
*
"Mina olen alati arvanud, et lapsed on metsikud koletised muinasjuttudest," märkis Ükssarv.
*
"Arvutada ei oska ta põrmugi," noogutasid Kuningannad seejärel tähtsalt üksteisele.
"Aga kas teie oskate?" pöördus Alice äkki Valge Kuninganna poole.
Kuninganna ohkas ja sulges silmad. "Ma võin juurde võtta, kui mul on küllalt aega, aga ära anda ei oska ma mingi hinna eest."

Tõlkinud Risto Järv ja Tuuli Kaalep

Loetud raamatute nimekiri: 2011

  1. Käbi Laretei, Peotäis mulda, lapike maad
  2. Pu Songling, Libarebased ja kooljad
  3. John Steinbeck, Hiirtest ja inimestest
  4. John Steinbeck, Karbitänav
  5. Priit Aimla, Igal linnul oma laul
  6. John Steinbeck, Me tusameele talv
  7. Maputše, kes ronis vulkaanile
  8. Aino Pervik, Matlena teekond
  9. Rohke Debelakk, Õigus ja tõde
  10. Robin Hobb, Salamõrtsuka õpilane
  11. Robin Hobb, Kuninglik salamõrtsukas I
  12. Robin Hobb, Kuninglik salamõrtsukas II
  13. Bernard Beckett, Loomine 
  14. Rainer Maria Rilke, Armastusest
  15. Javier Marias, Kirjapandud elud
  16. Alphonse Daudet, Kirjad minu veskilt
  17. Liia Merino, Läbi raskuste ilu poole
  18. Simon Majumdar, Minu maailma maitsed
  19. Robert van Gulik, Keisri pärl
  20. M.C. Beaton, Laimukirjade läkitaja surm
  21. Sandra Steingraber, Mina olen ookean
  22. Justin Petrone, Minu Eesti 2
  23. Loone Ots, Eesti kroonil kroonitud 
  24. Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes. 
  25. Robin Hobb, Assassin's Quest 
  26. Astrid Lindgren, Vahtramäe Emil on veel elus 
  27. Jenny Erpenbeck, Vana laps ja teisi jutte
  28. Agatha Christie, Elevandid mäletavad
  29. Charles P. Mountford, Unenägude aegadest
  30. M.C. Beaton, Uustulnuka surm
  31. Rein Raud, Ratsanik Melchior 
  32. Marii Karell, Tiina Toometi loomalood
  33. Agatha Christie, Saladuslik reisija
  34. Marguerite Duras, Armuke
  35. Ulvi Mustmaa, Saldejums. Läti lood
  36. Urmas Laansoo, Retk taimede maailma
  37. Randy Pausch, Viimane loeng
  38. Georges Perec, Ruumiliigid
  39. Stephen Baker, Kuidas elada koos närvilise koeraga
  40. Nora Ikstena, Neitsi õpetus
  41. Andrei Hvostov, Sillamäe passioon 
  42. Villu Toots, Kiri Eesti kultuuriloos
  43. Daniel Kehlmann, Kuulsus 
  44. Mario Vargas Llosa, Kirjad noorele romaanikirjanikule
  45. Andreas Staikos, Kulinaarsed armusuhted
  46. Kaari Utrio, Vasklind
  47. Nassim Nicholas Taleb, The Black Swan 
  48. Kirill Jeskov, Viimane sõrmusekandja 
  49. Mati Unt, Öös on asju 
  50. J.K. Rowling, Harry Potter and the Order of the Phoenix 
  51. J.K. Rowling, Harry Potter and the Half Blood Prince
  52. J.K. Rowling, Harry Potter and the Deathly Hallows
  53. Maire Aunaste, Mitte ainult meestest
  54. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar
  55. Dagmar Lamp ja Epp Petrone, Meestest, lihtsalt
  56. Dagmar Lamp, Naistest, lihtsalt
  57. Avatult avalikust kõnest 
  58. Neil Gaiman, Fragile Things 
  59. Mart Laar, 101 Eesti ajaloo suursündmust 
  60. Yrsa Sigurðardóttir, Kolmas märk
  61. Daniel Pennac, Nagu romaan 
  62. Jürgen Rooste, Kuidas tappa laulurästikut 
  63. Jürgen Rooste,  21. sajandi armastusluule
  64. Jürgen Rooste, Tavaline eesti idioot
  65. Jürgen Rooste, Ilusaks inimeseks
  66. Jürgen Rooste, Rõõm ühest koledast päevast
  67. Andrus Kivirähk, Vombat
  68. Robert van Gulik, Hiina labürindimõrvad 
  69. Neil Gaiman, Tähetolm
  70. Claude Duneton, Punaste metsade taga
  71. Jake Page, Suure vaimu rüpes
  72. Hugleikur Dagsson, Kas nende asjade üle tohib naerda?
  73. Mick O'Hare (toim), Kas jääkarud tunnevad üksindust?
  74. Peep Gorinov, Koduköide
  75. Juhani Aho, Üksi
  76. Rein Veidemann, 101 Eesti kirjandusteost
  77. Ewa Lipniacka, Sellised nad on ... Poolakad
  78. Anna Gavalda, Näpatud tunnid
  79. Anna-Maria Penu, Kes kardab Aafrikat? 1
  80. Arto Paasilinna, Ulguv mölder
  81. Andres Ehin, Igavik vannitoas
  82. Charles M. Schulz, Hold the fort, Snoopy!
  83. Horace Walpole, Otranto loss
  84. Julie Powell, Julie ja Julia
  85. Tomas Tranströmer, Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind
  86. M. C. Beaton, Vembumehe surm
  87. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja surmapirukas
  88. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst
  89. Tony Hillerman, Must tuul
  90. Tony Hillerman, Esimene kotkas
  91. Jaan Kaplinski (koostaja), Suve tagasitoomine
  92. EKI artiklite kogumik, Et lugeja võiks tulla 
  93. Robert van Gulik, Mõrv ja luuletajad
  94. Margus Tamm, Unesnõiduja
  95. Charles de Lint, Kusagil lennata
  96. Madis Jürgen, Kõik puha omad joped
  97. Tiit Aleksejev, Kindel linn
  98. Agatha Christie, Tõus ja mõõn viib kaasa
  99. James Herriot, Ja kõigi loomade üle ... II
  100. Kati Murutar, Projektilaps Pärnust 
  101. Torgny Lindgren, Mälestused 
  102. Edgar Allan Poe, Eleonora ja teisi novelle 
  103. Pedro Antonio de Alarcón, Kolmnurkkübar 
  104. Berit Renser, Terje Toomistu, Seitse maailma