Sophie Hannah "Hercule Poirot' püha öö"

Sophie Hannah kirjutatud "Hercule Poirot' püha öö" on uus Agatha Christie tuntuima detektiivi lugu. Järjekorras juba viies. 

On 1931. aasta 19. detsember ning Hercule Poirot ja inspektor Edward Catchpool valmistuvad üheskoos veetma kauaoodatud rahulikke jõulupühi, kui neid kutsutakse uurima kuritegu: Norfolkis on ühes haiglapalatis mõrvatud mees. Edwardi ema Cynthia Catchpool nõuab, et Poirot jääks koos temaga rannikul paiknevasse viletsas seisus härrastemajja kogu pühade ajaks, kuni on selle mõistatuse lahendanud.

Catchpool peab koos Poirot'ga suunduma ebamugavasse ja külma maamajja, kus on jõuludeks kokku tulnud üsna värvikas seltskond. Traagiline majaperenaine, Catchpooli kohutav ema (inspektori vaatenurgast muidugi), kaks sõjajalal olevat õde ja nende mehed ning muidugi majaperemees, kentsakas mehike, kes tahab tingimata ise tapja välja selgitada, enne kui oma surmahaigusele alla vannub. 

Kohalik inspektor on muidugi tuhm nagu aiateivas, kuid see-eest väga enesekindel. Autor kirjeldab Poirot kannatusi mõnuga, kuid paistab, et seekord üritab keegi tõepoolest kuulsat detektiivi rajalt maha saada.

Kui olen varem kurtnud, et Hannah koob oma teostes liiga keerulisi intriige, siis siin on olukord kenasti tasakaalus ja kuidagi tundub, on Hannah rohkem tabanud Christie stiili, või siis olen tema kirjutatuga juba harjunud, enam ei tekkinud sellist võõristustunnet, nagu varasemate teoste puhul, et oleks nagu Christie, aga ei ole ka. See teos oli igatepidi Christie vääriline lugemissoovitus.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

Agatha Christie "Miks nad ei kutsunud Evansit"

Neid Agatha Christie raamatuid, mida ma lugenud pole, ei ole eriti palju, aga ma tõesti ei mäleta, et oleksin varem lugenud raamatut "Miks nad ei kutsunud Evansit". Mis on väga tore, sest Agatha Christie lugemine on enamasti ikka väga meeldiv ajaviitmise võimalus. Tegemist on kordustrükiga, mis on veel eriti hea, sest olgem ausad, 90ndatel välja antud viletsal paberil ja laguneva köitega raamatud tulekski uuesti välja anda, mida jõudumööda ka tehakse. Aga tegemist on ka uustõlkega, mis on veel eriti tänuväärne tegevus, seda tehakse üsna harva, sest see on ju kallis, kuid nii mõnigi tolle aja tõlgetest ei kannata erilist kriitikat.

Selles teoses lahendavad kuritegu Bobby Jones, keda tema isa peab haletsusväärseks nooreks tobuks ja kes esmapilgul eriti terase pliiatsina välja ei paista. Teiseks uurijaks on Bobby lapsepõlvesõber leedi Frances. See kokkusobimatu paar asub tarmukalt kuritegu lahendama, mille põhiküsimus on muidugi "Miks nad ei kutsunud Evansit?" Kes on Evans ja miks teda kutsuma pidi, selgub lõpuks ka, pärast hulka ohtlikke seiklusi, kus peakangelased pidevalt peaaegu surma saavad. Siin on ehk tänapäeva lugeja jaoks liiga palju kokkusattumusi, ümberkehastustumisi, viimase hetke pääsemisi, femme fatale'e jne. Aga mõnus on lugeda rahulikult kulgevat raamatut, kus pole mingeid võigaste laipade kirjeldusi ega lapserööve, vaid vana hea mõrv, mille ajendiks on raha.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak

Miss Marple: Kaksteist uut lugu

Kaksteist tänapäevast autorit on kirjutanud kaksteist uut lugu Agatha Christie loodud Miss Marple'ist. Võiks muidugi arvata, et milleks. Nii palju on uusi autoreid oma uute tegelaste ja tänapäevaste probleemidega. Aga lugejad ihaldavad miskipärast ikka seda vana ja head ja tuttavat. Christie teosed on kõik ammu läbi loetud, aga tahaks ikka veel. Seetõttu võtsin ka mina selle raamatu hea meelega ette ja olin väga rahul. Olles just nimelt Agatha Christie fänn, ei ole ma ühtegi neist autoritest lugenud, nii et selle kohta ei oska midagi kosta, kas ja kui palju iga autori isiklik stiil läbi kumas. Aga hoolimata väga eripalgelistest autoritest tegutseb üsna tuttav Miss Marple. Kõik autorid on sisse põiminud äratuntavaid vihjeid Agatha Christie loodud tegelaskujule. Miss Marple koob ikka valgest lõngavahust beebitekke ja tuletab meelde lihunikupoiss Tommyt. Sest inimloomus ju ei muutu.

Mõni lugu meenutab Christie enda loomingut, mõni lugu on aga hoopis teises stiilis. Segadust tekitas väga erinev ajastus. Osa juttude tegevus toimus vist lausa 70ndatel, sest kanti miniseelikuid ja oldi üldse vabameelsed. Nii oli pisut raske end iga loo puhul ümber häälestada ja lugu kuhugi ajalisse konteksti asetada. See on lühijuttude lugemise üldine häda, aga eriti krimijuttude puhul kipub ka lahendus liiga kiiresti ja kergesti tulema. Tore, et tegevust oli viidud laia ilma, New Yorgist kruiisilaevani Kaug-Idas, aga loomulikult ka vanale heale Inglismaale.

 
Autorid: Naomi Alderman, Leigh Bardugo, Alyssa Cole, Lucy Foley, Elly Griffiths, Natalie Haynes, Jean Kwok, Val McDermid, Karen M. McManus, Dreda Say Mitchell, Kate Mosse ja Ruth Ware.

Tõlkinud Krista Suits

Teised kirjutavad: Juuli raamaturiiul

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Agatha Christie "Kesktalvised mõrvad" ja "Südasuvised saladused"

Agatha Christie "Kesktalvistest mõrvadest" on pisut hilja kirjutada, sest suur suvi lokkab ümberringi ja pealegi ilmus just uus kogumik "Südasuvised saladused", teisalt on ehk just kuumarabanduse piirimaal kõige parem lugeda hubase kaminatule ümber istuvast seltskonnast, kui akna taga möllab lumetorm ja kellele kohe teatatakse, et raamatukogust leiti laip. Sest laipu Agatha Christie romaanides leitakse, kuigi ehk mitte nii palju kui tänapäevastes krimkades ja parem ongi. Lühiloos piisab ühes laibast täiesti. Ja mõnikord pole seda vajagi, sest juveelirööv on ka teema. 

Nendes kogumikkudes avaldatud lood on enamasti varem eesti keeles ilmunud, aga suurem jagu kusagil 90ndatel viletsates köidetes ja kes neid enam mäletab. Sestap on tore, et neid nüüd ilusates kõvakaanelistes kogumikes uuesti välja antakse.

Siin toimetavad tavapärased kahtlusalused Hercule Poirot, Miss Marple, härra Sattertwaithe koos salapärase mister Quiniga, Tommy ja Tuppence. Pean tunnistama, et mitte iga lühilugu pole meistriteos ja mõni tekitab suisa pettumust, aga ehk on ka asi selles, et olen Christiet nii palju lugenud (ja neidsamu lühilugusid ka varem kohanud), et üllatusmomenti hakkab väheseks jääma. Tervikuna siiski kosutavad krimilood lugemiseks igal ajal, olgu südasuvi või kesktalv.

"Kesktalvised mõrvad" tõlkinud: Juhan Habicht, Laine Hone, Karin Kastehein Tiiu Loog, Gea Mägi, Piret Orav, Maia Planhof, Krista Suits, Karin Suursalu

"Südasuvised saladused" tõlkinud: Gea Mägi, Juhan Habicht, Karin Kastehein, Karin Suursalu, Maia Planhof, Piret Orav, Tiiu Loog

Teised kirjutavad:

Triinu raamatud

Pille raamatu ja kassiga

Jaan Martinson

Mariann

Tänan "Kesktalviste mõrvade" eest Varraku kirjastust

Agneta Pleijel "Kaksikportree"

Agneta Pleijeli "Kaksikportree" on romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Üks on kuulus kirjanik ja teine kuulus kunstnik, kokku saavad nad vanas eas, kui Christie tütrepoeg palub Kokoschkal oma vanaemast portree maalida. Kumbki pole mõttest esialgu vaimustatud, kuid portree siiski valmib. Selle käigus vestlevad kaks suurkuju elust, armastusest, kunstist ja surmast.

See on selline väike raamat, nii mahult kui ka olemuselt. Mingeid elumuutvaid tarkusi siit ei saa, kuigi neil kahel on pika elatud elu peale seda kogunenud küll. Samas on see päris kosutav lugemine, avab veidi mõlema elus toimunud sündmusi - kaotatud armastus, pettumused, õnnehetked. Mulle meeldis teose ülesehitus, see oli kuidagi loomulik, samas huvitav, kuidas minevik ja olevik omavahel suhtlema on pandud. Oletan, et autor on kirjandusega tutvunud ja kirjutab asjadest, mis päriselt olid. Samas on selge, et see on ilukirjanduslik fiktsioon ja mida need kaks täpselt tegid ja mõtlesid, on autori väljamõeldis. Aga kõlab usutavalt. Agatha Christie raamatute fännina minu jaoks igatahes küll. Muide, kes veel ei ole lugenud Christie mälestusi ("Minu elu lugu"), siis soovitan soojalt. Need on ka väga huvitavad.

Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?

Kokoschka vaatab teda oma toolilt, jalg üle põlve.

Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.

Kirjutamine on lasknud mul rahus olla. (lk 43)

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:

Laiapea
Triinu raamatublogi
Linda Järve
Lugemiselamused
Sulepuru
Lugemissoovituse blog
Sehkendaja

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

Agatha Christie "Mõrv päikese all"

Agatha Christie on enamasti kindla peale minek (tahaks öelda alati, aga kahjuks on ka vanameistril viletsamaid jutte). "Mõrv päikese all" sisaldab 13 suvist müsteeriumit. Tegevus toimub enamasti kusagil rannakuurordis, kas siis Inglismaal või mõnes soojemas paigas. Värskendavalt tegutsevad siin enamasti vähemtuntud uurijad, nagu Parker Pyne, James Bond ja härra Satterthwaithe, aga paaris loos uurib asja siiski ka Hercule Poirot.

James Bond on väheke äpu noormees, kelle pruut temast rikkamate seltskonnas ringi tuuseldab ja jätab ta üksi oma tusamõtetega, mingis mõttetus kuurordis. Proua Willard J. Peters aga ei hoolinud õigupoolest Kreekast, kuid hoidis oma arvamuse hoolikalt enda teada, sest tema poeg tundis antiikmineviku vastu suurt kirge. Ja nii nad suvitasidki ühes Delfi hotellis, kuni asjalood hirmuäratava pöörde võtsid. Härra Harrison ja härra Langdon aga on segatud armukolmnurka ja ei ole selge, kumb teist rohkem vihkab. Need on kolme esimese jutu lühikokkuvõtted ja mitte üheski neist ei mõrvata kedagi. Christie tegeleb lisaks mõrvadele ka inimloomuse kirjeldamisega, mis on praegusel ajal lugedes väheke kummaline. Kuigi ma olen arvamusel, et inimloomus ei ole viimase saja aastaga kuigivõrd muutunud, siis see maailm, kus Christie tegelased tegutsevad, on küll. Iseäranis siit Eestist vaadatuna, vana hea Inglismaa kohta ma ei julge midagi arvata. Kui tänapäeva Briti krimkasid lugeda, siis tundub, et seal on kõik täpselt samamoodi. 

Nojah, ma tahan lihtsalt öelda, et selliseid vana kooli krimkasid on tõepoolest mõnus lugeda. See kummaline ja ebareaalne maailm, suvine päike, jõudeelu ja suhted. Hoolimata kogu pealkirjast ei toimu mitte igas loos mõrva, aga põnevaid müsteeriume jagub neisse kõigisse. Armukolmnurki ja varastatud väärisasju ja ammuseid saladusi. 

Osa lugudest on varem mujal ilmunud, aga vähemalt minu jaoks oli mõni jutt ka uus, igatahes ei tulnud meelde, et oleksin seda varem lugenud.

Tõlkinud Maia Planhof, Piret Orav, Karin Kastehein, Tiiu Loog

Teised kirjutavad:

Andres Laiapea

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak

Sophie Hannah "Kingfisher Hilli mõrvad. Uus Hercule Poirot' lugu"

Sophie Hannah' juba neljas Hercule Poirot' lugu "Kingfisher Hilli mõrvad" viib meid otsemat teed külma ja lumisesse Inglismaale, kus toimuvad kahtlased asjalood ja mõrvad.

Agatha Christie tuleb ära unustada, siis saab seda teost täielikult nautida. Sest muidugi pole Sophie Hannah Agatha Christie ja kui kogu aeg mõelda, et "nagu väheke imelik on", siis ei saa üldsegi lugeda. Jah, teoses on Hercule Poirot, vanad Inglise maamajad nendes viibivate rikaste ekstsentriliste persoonidega ja üks üsna segane lugu.

Segaseks läheb kohe päris alguses, kus peatüki pealkiri on "Kesköine kogunemine", kuid kohe väidab inspektor Catchpool (kes on selle loo jutustaja), et tegelikult on hoopis õhtupoolik ning kümme minutit puudub kahest (mis minu arvates on täitsa keskpäev, aga mitte õhtupoolik). Edasi kohtuvad nad kahe naisega, kellest üks käitub väga imelikult ja teine tunnistab Poirot'le, et on sooritanud mõrva. Edasi selgub, et mõrvatud on üks mees, keda kõik armastasid ja kelle tapmise on üles tunnistanud tolle mehe venna kihlatu. Kohe saab selgeks, et selge ei ole mitte midagi, sest asjalood on üpris kummalised ja risti-rästi omavahel kokku sõlmunud.

Kui olen varem virisenud, et Hannah on oma süžeed ja motiivid tarbetult keeruliseks teinud, siis siin ei olnudki motiivid eriti keerulised, kuigi võib ju mõelda, et ka mitte eriti loogilised. Samas on igas krimiromaanis oma loogika, nii et ka see pole kuigi oluline puudujääk. 

Kuna kogu aeg on asjalood väga segased, siis on see ühe hooga lugemise raamat, sest tahaks ju teada, mis toimub, kes toimub ja mis edasi saab. Klassikaline krimilugu ilma õõvastavate detailideta, uhke lõpukõnega, isikupäraste persoonidega ja mis kõige tähtsam, koos Hercule Poirot'ga.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

Agatha Christie "Viimane vaimudetund"

Agatha Christie raamatus"Viimane vaimudetund" on kakskümmend lugu, mille ühisnimetuseks on üleloomulikkus. Kui krimilugude puhul on üleloomulike juhtumuste kasutamine levinud võte, kus detektiiv lõpuks üsnagi maiste asjade kaudu imelikud asjad ära selgitab, siis siin on selliseid lugusid, kus tegutsevadki viirastused, teispoolsusest antakse hoiatusi ja keegi ei seleta neid lõpuks ära. Need on läbisegi inimeste loodud "üleloomulikkusega", nii et põnevust jagub, sest kunagi ei tea ette, mida täpselt oodata. 

Mida ometi kirjutada Agatha Christie kohta, mida varem ei ole öeldud? Christie talendi austajad teavad, mida oodata, ja teised võiksid ka järele proovida. Lühijutud on tutvumiseks tänuväärne žanr ja Christie on neid kirjutanud terve hulga. Mulle tundus, et olin suuremat osa neist juba varem lugenud, aga ilmselt mitte kõiki. Igal juhul tore lisandus krimikirjanduse suurkuju eestikeelsesse kirjavarasse. 

Kaanetekstil öeldakse, et kokku on kogutud Christie kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood. Sada aastat hiljem nad ilmselt enam nii jubedad ei tundu kui kirjutamise ajal. "Viimases vaimudetunnis" saab kohtuda juba tuttavate Poirot ja Miss Marple'iga, aga ka meediumide, usuhullude, isepäiste nukkude ja niisama petturitega.

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

David Suchet ja Geoffrey Wansell "Poirot ja mina"

Agatha Christie ja Hercule Poirot fännid loevad seda raamatut niikuinii. David Suchet mängis BBC filmides Poirot'd 25 aastat ja on saanud enamiku vaatajate jaoks Poirot võrdkujuks. Siiski on raamat pigem suunatud Briti lugejale või siis sellisele lugejale, kes on hästi kursis Briti näitlejate ja filmidega. Sest Suchet loetleb mõnuga üles terve hulga näitlejaid, kellega ta koos nendes filmides mängis. Lisaks ka need näitlejad ja lavastajad, kellega ta Poirot filmide vahepeal teatris koos mängis. Ehk vahepeal on raamat natuke kuiv ja isegi igavavõitu.

Huvitav on see osa, kus ta kirjeldab, kuidas ta jõudis Poirot'le iseloomuliku hääle, kõnnaku ja stiili juurde. Suchet on peaaegu sama suur pedant kui Poirot ise oli ja ei tee lavastajale mingeid järeleandmisi selles, kuidas tema Poirot'd ette kujutab. Tema moto oli - võimalikult autoritruu. Olemata kuigivõrd kursis näitlemise või filminäitlemisega, oli minu jaoks huvitav, kui palju tööd ja vaeva näitleja näeb sellega, et tema kehastatav tegelane ekraanil võimalikult loomulik ja elutruu välja paistaks. Või kui tähtis on see, et ka vaatajad rahule jääksid. Suchet luges põhjalikult läbi kõik Christie Poirot' teosed, tegi omale pika nimekirja talle iseloomulikest joontest ja harjutas-harjutas-harjutas.

Muuhulgas saab teada üht-teist ka proua Christie enda kohta, aga kes on tema mälestusteraamatut lugenud, sellele ei midagi uut.

Tulin ühel hommikul oma kodunt Pinneris metrooga Londonisse, lugesin omaette ja mõtisklesin oma mõtteid kuni rong linna jõudis, kui korraga - ootamatult - keegi vagunis täiest kõrist hüüatas: "See on Poirot!"
Tõstsin pilgu ja nägin, et hüüdjaks oli olnud kombekohaselt riides nunn, kes nüüd mööda vagunit minu poole jooksis. Ta tuli ja istus otse minu vastu, pressides end kahe pahaaimamatu reisija vahele, krabas mul käest ja raputas kõvasti, öeldes, kui hea meel tal on minuga kohtumise üle. Ma naeratasin nii kenasti, nagu oskasin, ja noogutasin viisakalt.
Aga sellega asi ei lõppenud. Nunn seletas mulle, et lõpetas just "vaikimisperioodi" ja rõõmustab, et saab väljendada heameelt minu nägemisest. Edasi rääkis ta kogu vagunile, nii kõvasti kui hääl lasi, et talle ja teistele kloostriõdedele meeldib pühapäevaõhtuti pärast pimeduse saabumist Poirot'd vaadata, isegi kui kloostri reeglid seda päriselt ei lubanud.
"See on üks meie keelatud saladusi," luksus ta naerda. "See on päris tore."
Selleks ajaks olin ma näost punane nagu peet ega tahtnud midagi rohkem, kui et vagunipõrandas avaneks luuk ja pillaks mu rööbastele, ükskõik mis, aga peaasi, et sealt pääseksin - tundsin ennast nagu oleksin staar mingis pornofilmis, mida iga pühapäeva õhtul kloostris näidatakse. (lk 214)

Tõlkinud Ragne Kepler

Lühike klipp, kus Suchet näitab, mismoodi ta Poirot hääleni jõudis:

Teised kirjutavad:

Margus Haav, ERR
Lugemiselamused

Agatha Christie "Saladuslik reisija"

Ei pea iga raamatut eesti keelde tõlkima. Isegi siis, kui kaanele on kirjutatud Agatha Christie. Üks tema allapoole taset teostest on "Saatuse tagauks" ja teine on "Saladuslik reisija". Sir Nye satub lennujaamas kokku ühe noore daamiga, kes palub tema passi ja keepi, et üle piiri saada, sest muidu ta tapetaks. Sir Nye on pärast pisukest järelemõtlemist nõus. Siis üritatakse teda kaks korda autoga alla ajada. Hiljem selgub, et preili näol on tegemist tunnustatud spiooniga, kes koos paari Suurbritannia eliiti kuuluva mehega üritab maailma päästa. Sest käimas on ülemaailmne vandenõu, pead on tõstnud uusnatsism, kuskilt hangitakse relvi, noored on tänaval ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas juba võimgi üle võetud. Keegi teadlane on välja töötanud võimaluse, kuidas inimesed igaveseks "ilusaks ja heaks" teha, aga siis kõik oma töö tulemused hävitanud. Käiakse Saksa mägilossis kohtumas ülekaalulise matrooniga, kellel on isiklik kaardivägi ja kus Hitleri nime au sees peetakse, muudkui arutletakse ei tea mille üle ja mingit normaalset tegevust ei toimu, rääkimata siis mõnest vabastavast mõrvast või vähemasti juveelivargusest.

Žanrilt võiks seda romaani pigem ulmeks pidada - nägemus teistsugusest tulevikust. Siin puudub Christile muidu nii omane selgus ja seostatus. Otsad jäävad lahtiseks, lõpplahendusel eelnevaga olulist seost ei ole. Muu tegevusega täiesti haakumatu on Sir Nye mõrvakatsed raamatu alguses, sest raamatust ei selgu, kes üldse oleksid pidanud tahtma teda tappa ja mingit loogilist tegevusest tulenevat selgitust sellele ka polnud. Puänti ka polnud. Sest lõpplahendust ei saa mitte kuidagi ootamatuks ega isegi mitte huvitavaks pidada. Kahju muidugi.

Tõlkinud Vello Lään

Teised kirjutavad:
loterii
Õhtulehe raamatublogi

Andrew Norman "Agatha Christie. Lõpetatud portree"

Andrew Norman on võtnud ette analüüsida Agatha Christie elu ja käitumist. Ta võtab appi psühhoanalüütikud eesotsas Freudiga ja analüüsib Christiet kaasaegsete psühholoogiateadmiste kaudu. Kõige pikemalt käsitleb Norman Christie 11-päevast kadumist. Oma autobiograafias jätab Christie selle etapi oma elust vahele.

Agatha Christie elust ülevaate saamiseks on endiselt parim tema autobiograafia „Minu elu lugu", sest Christie on igal juhul suurepärane jutuvestja, loob ta siis kriminaalromaani või kirjutab oma lapsepõlvest. Normani kohta sama öelda kahjuks ei saa. Tekst on hüplik ja seosetu. Teemaarenduse vahele on pikitud eelneva ja järgevaga seostamata laused. Iga kord, kui Christie romaanist „Lõpetamata portree" juttu tuleb (ja tuleb tihti!), kordab autor üle kõik seosed, mis sellel pool-autobiograafilisel romaanil Christie eluga on, nagu peaks lugejat täiesti mäluvabaks.

Tundub, et autor on püüdnud raamatusse kokku koguda Christie elust kõike seda, mis muudes allikates on lõpetamata (sellest ka pealkiri „Lõpetatud portree"), tekstis on ohtralt viiteid teistele teostele. Ehk just seetõttu jätab raamat fragmentaarse mulje. Võib-olla kohe autobiograafia järel lugedes täidab see teos lüngad, aga Agatha Christie elust sisukama ülevaate saamiseks tuleks midagi muud lugeda.

Tõlkinud Mariliin Vassenin

Teised kirjutavad:
Ekspress

Vihmase jaanipäeva lugemine - Agatha Christie

Olen tähele pannud, et kriminaalkirjandust Eestis eriti palju ei arvustata. Kui just tegu ei ole meie raamatulettidel millegi erilisega, nagu näiteks Jason Goodwini Türgi-ainelised raamatud või ka üksikute Eesti kirjanike poolt avaldatud kriminullid. Aga näiteks Agatha Christie raamatutest olen kohanud vaid ühte arvustust. Kui nüüd tõele au anda, siis ega seal midagi nii väga arvustada polegi. Loed läbi ja võtad järgmise:) Just niimoodi ma vihmasel jaaniajal tegingi. Lugesin läbi tervelt kaks Christie raamatut, mis sest et mõlemat juba varem lugenud olin. See pisiasi ei vähendanud naudingut üldsegi mitte.
Pean vajalikuks märkida, et üldiselt ma kriminulle ei loe, puhas ajaraiskamine mu meelest. Kuid Christie on ainuke krimikirjanik, keda kindlasti ostan ja loen. Julgen arvata, et mul on enamik tema eesti keeles välja antud teostest olemas. Niimoodi selguski peale esimest kahte peatükki, et olen lugenud ka viimase raamatupoes käiguga soetatud uut Agatha Christie raamatut "Sinise rongi mõistatus". Seda raamatut pidas Christie ise oma kõige ebaõnnestunumaks teoseks: "Iga kord, kui seda uuesti loen, leian, et see on vaimuvaene, täis klišeesid, ebahuvitava süžeega. Kahjuks aga paljudele inimestele see meeldib." (A. Christie "Minu elu lugu", lk 585)
Vähemalt oli seda teost põnev lugeda, midagi toimus, tavapärased salasuhted ja nauditavad vestlused. Hercule Poirot pingutas halle ajurakke ja ületas oma edevusega iseennastki. Isiklik arvamus, et "Saatuse tagauks" - Christie viimasena kirja pandud teos - oli palju-palju hullem, mille ma ainult suurest austusest meistri vastu läbi suutsin lugeda (et kohe unustada).
Teisena uuendasin tutvust Miss Marple’iga tema kogutud lühijuttude abil. Lühijutud on tänuväärne žanr – võib suvalisel hetkel pooleli jätta ja mõrvari saab ka ruttu teada. Kuna paljusid neist juttudest olin juba korduvalt lugenud, oli huvitav otsida autoripoolseid vihjeid ja mõelda, et kas nende abil ikka oleks olnud võimalik tulemus ära arvata. Peale nii sügavat Christie doosi pean tunnistama, et nii mõnigi lahenduskäik oli konstrueeritud ja tulemus ebaloogiline. Teise järeldusena leidsin, et lugeja on ikka alati ebavõrdses olukorras, sest talle ei anta mitte kunagi samapalju infot, kui detektiiv teab.
Kui keegi veel lugenud ei ole, siis Christie eluloo soovitan kindlasti ette võtta - mõnusa sulega kirjutatud mälestused, mille lisaväärtuseks on põhjalik sissevaade Victoria-ajastu lõpu Inglismaa eluolusse ja kommetesse.
Teised kirjutavad:

Sirp Poirot´st